16th PÖFF: House with a Turret review

Will it ever end... 

Eva Neymann`s nostalgic, shot in splendid black and white, second feature „House with a Turret“ has achieved a momentum in looking back in to the classical Russian cinema aesthetics through the eyes of a child at the end of World War II in Russia. 

Review by Ra Ragnar Novod

As the winner of Grand Prix at the 16th Black Nights Film Festival in Tallinn „House with a Turret“ shows us the true height of Ukrainan cinema presented by second time director Eva Neymann and the co-writer of Andrei Tarkovsky`s „Solaris“ Friedrich Gorenstein. This „war movie“ is told through the eyes of a child returning home with his sick mother and explores the other side of what it means to be a casualty of war. Based on Gorenstein`s autobiographical novel, Neymann has created naturally a very personal story of people returning to their mostly destroyed homes and how one cataclysmic event can change not only people, but also the way they see life.

The war is ending

The story itself is simple. Among thousands of others an 8-year-old boy is on the road towards what used to be their home with his sick mother. Suddenly mother is no more and now orphaned boy is left alone in an unknown destroyed town. No-one is willing to help. Nobody cares. Everybody needs help. Some more than others, but all what is missing, is a willing heart. Their hearts are broken, teared town and abused. There is no room for compassion or empathy. Snow covered and seemingly peaceful scenery is powerfully contrasted with the static and numb residents and the ones who are just passerbyers hoping their homes are better off. 

Through the eyes of a raven 

"House with a Turret“ re-creates the motifs of classical Russian cinema like the works of legendary film-maker Andrei Tarkovsky and even Eisenstein`s understanding of montage. Long shots full of depth are standing still, but are always moving inside. The shots are pieced together with only what the young boy sees. The slow pacing and sharp framework create a restless mood among the casualties of war. The stoic, peaceful landscapes covered by always falling snow grasp the attention as a symbol trying to clense this land of hopelessness. As the boy reaches the train heading home with his new „family“ he is captured by the need and greed of other passengers. 

As the story progresses documentary and visual poetry blend together to give a glimpse of how times long ago are still affecting the way we see history and ourselves. Documenting the mentality of people suffering from loss and grief comes together with the Lithuanian cinematographer`s Rimvydas Leipus still frames and Neymann`s quiet shots. Poetry decouples from reality by presenting shots of lonely old woman selling fresh fish on a snow covered square with no fresh footprints or repetative actions by a small child playing tea party alone on the snowy stairs of an destroyed building.

The way black colours play out like complete darkness and white as sunshine never seen. The visuals summon the feeling of guilt for mankind unwilling to help others in need. But there is light, eventually all is covered in snow and the ones willing are blossoming. Spring is near...

16th PÖFF: Smashed review

Drinking is not a problem, until it is

"Smashed" is an independent character driven comedy-drama about alcoholism by actor, director and screenwriter James Ponsoldt. With rising Hollywood actress Mary Elisabeth Winstead ("Scott Pilgrim vs. the World") and charismatic Aaron Paul (TV smash hit "Breaking Bad") in the leads, this intimate and up-close second film aims high and successfully hits almost every target.

Review by Ra Ragnar Novod

Everybody loves to drink sometimes. It is hardly seen as a problem, but rather a fun way to pass the time with friends after work. Happily married couple Kate (Winstead), a kindergarten teacher, and Charlie (Paul), a stay home writer for magazines, spend their time together at crowded bars or at their messy home with friends. Their happiness is at its highest during hangovers and under the influence. This seemingly working facade starts to crumble. Trust and relationships start to show their true face and suddenly drinking isn`t so funny anymore...

My name is Kate and I`m an alcoholic

The first step for curing any sickness is to admit that you have one. After another hard night Kate embarresses herself before class. To stop any allusions from spreading around school she lies about something random. That small little lie spirals out control and one lie becomes another and another. Everything in her life is in jeopardy – her work and well-being.

On the behalf of her sympathetic and later on troublesome co-worker Dave ("Parks and Recreations" Nick Offerman) she joins Anonymus Alcoholics. These transitions feel out of place and a little rushed. Kate decides to change her life and she does, but with very little conflicts in confonting her addiction. The real pressure comes in with still drinking Charlie. At first he helps her to go through with it and even refuses drinks when meeting with Kate`s out of work and always drinking mother. Soon he starts to miss the old her. She is not fun any more. These two opposites are waiting to explode.

Something`s gotta give

This very intimate and up-close story unfolds in the way it would be expected from a film about addiction: alcoholism, realization, being clean and a turning point – does she continue as before or leaves her old life entirely behind?

These step by step story developments allow the lives of our main characters to be seen in all of its glory and misery. Kate`s recession back into addiction explodes violently and uncomfortably. She spits out every last word about what she thinks about Charlie`s condescending attitude and ends up fighting with her husband. This is the moment where the film truly shines – it`s sad, broken, longing, but still hopeful very human characters.

Apart from Winstead`s powerful and frighteningly realistic performance as Kate and Paul`s utterly fantastic role as a hard drinker and a loving husband Charlie, the constricted structure doesn`t completely flesh out all the characters as expected.

In the end a lot of questions are left hanging in the air. What kind of writer is Charlie? How Kate lives her life without alcohol? What kind of problems Dave has to struggle with? How Charlie feels about the fact his rich parents pay for everything and what is the emotional histoy between Kate and her mother? There are no answers, only little tidbits, but these appendices would give the story and its characters a much deserved push. As a film that doesn`t last even an hour and a half, it is understandable, but it is also unfortunate for the the story and it`s powerhouse performances.  

16th PÖFF: Mona review

Not your ordinary fairy tale

"Mona” is a long awaited feature film by one the most internationally acclaimed Latvian documentary director Inara Kolmane. As a film that has been 7 years in the making and one of four films released in Latvia this year a great pressure is forcing itself upon this debut`s unelikely success.

Review by Ra Ragnar Novod 

This modern fairy tale set in a long forgotten rural town follows a conflicted love story between arrogant prince Tomass (famous Lithuanian actor Saulius Balandis) and a femme fatale princess Mona (rising star Kristine Belicka). Kolmane as a documentary director knows exactly how to maintain balance between realism and fiction. The way she frames the shots, edits the scenes and introduces the characters make it feel real and true. As a result the very vivid and dream like fairy tale elements can`t properly work their way into the story. Kolmane succeeds in telling a rapidly changing modern love story about the choice between what we deserve or need in order to keep on going. 

The forgotten ones 

The story begins like any other fairy tale. A handsome prince Tomass arrives in the village. Meeting a young and mysterious beauty Mona he is determined to save her from this wretched life and planning to bring her to his kingdom. First obstacles arise when the girl refuses to his charms and the whole village slowly turns against him. The realistic undertone comes in when we first see the forgotten and half-empty town. The realism is quickly contrasted with travesty filled with runaway cows and frequent heavy metal parties. The prince came to this god forsaken place after the old owner of a big mansion dies and his inheritage went straight to unwelcome Tomass, a imperious big shot from the capital city Riga. 

Not every fairy tale ends well

The mysterious and enigmatic Mona is in the center of everything. She is what most men want – beautiful and sexy fling. She has three choices: a businessman from big city, local thugish butcher or a former war hero, but now a drunkard. The butcher wants to have her, the drunkard wants to marry her and the businessman needs to own and then save her. The truth lies in her wish to be what they actually need – lover and a partner. The problem also lies somewhere else. She doesn`t know what she wants from life and when she eventually does all the men in her life are already broken, beaten or scarred. 

They way Mona lingers between lust and love, dreams and wishes creates a kind of unexplainable aura around her. In greek “Mona” means “solitary” or “one”. She indeed is solitary. This kind of puzzling and always moving storytelling leaves a feeling of unease. There is always the idea that even after all the events between her and the men in her life. She as a person remains a mistery. A beautiful mistery. 

People get hurt, discoveries about Mona`s past are made and several stories interwine with deadly concequences, but still the attitude towards Tomass or any other character remains on the same level as the first impression of them. The drama, the suspense, the fairy tale and the tragedy is all there. All that is missing is the feeling of captivating experience.

16th PÖFF: The Sessions review

My sessions with love

In Ben Lewin’s “The Sessions”, paralized Mark O`Brien (indie film star John Hawkes) dreams of what is like to be a real man. He’s sick, but that’s not the problem. His real concern is that he has never known love… 

Review by Ra Ragnar Novod 

The story of Mark O`Brien has been on screen before: an Oscar winning short documentary "Breathing Lessons: The Life And Work Of Mark O’Brien”. Part of what makes “The Sessions” different is that Ben Lewin himself is a survivor of polio. Polio isn`t just paralysis. Mark feels everything, but can`t move and needs machines to breath. He can`t even scratch his nose when the cat sneaks around him at night. The film will probably be a frontrunner at the 2013 Academy Awards. The main acors John Hawkes, Helen Hunt and William H. Macy make the film stand out as a spectacular achievement.

This is not a tale of woe 

As one of those films in the long list of heartbreaking tales about disability, “The Sessions” never tries to present itself as a story of a cripple, asking for our compassion. Lots of movies about this subject focus only on the misery and on the hardships. Mark`s tale of woe avoids obviously sad and heartbreaking parts deliberately and replaces them with something completely new. Mark`s disabilty isn`t his body. It`s his mind. He is 38 and has accomplished more than most of healthy men, for instance by “writing” poetry and articles. He is happy the way he is until the moment he starts to feel love. Love for women.

Love is a journey 

After firing his old obnoxious caretaker and looking through many possible candidates Mark finally meets his new assistant: a young, passionate and beautiful brunette Amanda. She sees him as man, as friend and as a bright mind. Mark is surprised. He has never felt that way. They spend time together and even go shopping. For the first time, Mark experiences his first crush and also devastating heartbreak in his journey to love. Mark is a religious man, at least he tries to be. He hasn`t given up on faith, although some would say faith has given up on him. Before Mark even starts to try anything he confesses his sins and wishes to naturally very surprised, but still open minded father Brendan (William H. Macy). After many long and awkward pauses father Brendan gives his blessing and Mark`s life is suddendly at a turning point. 

There is always the first time 

Here comes Cheryl, a sex surrogate played by always fabulous Helen Hunt. A sex surrogate is someone who is specialized to satisfy the needs of those more unfortunate. Her new “patient” is naturally very nervous and always panicking. Another love story begins... Their sessions are awkward and strange, at first, but eventually become intimate and passionate although the sex surrogate is supposed to stay neutral. Cheryl starts to fall for a man who besides his disabilty loves life more than any other. 

The comedy and the humor isn`t played out with the awkard thought of them having sex, but instead Mark`s sense of humor and the way he sees life. He affects others around him in many different ways. He maybe different, but his disabilty made him who he was – a man of compassion and wisdom.

16th PÖFF: The Impossible review

The great waves of human spirit and natural disaster

There hasn`t been many films about the events of the 2004`s Indian Ocean earthquke. With the help of main actors Naomi Watts and Ewan McGregor "The Impossible", a second film by the Spanish director Juan Antonio Bayona, shows us that in time of crisis it is up to us to decide what to do with the time given to us.

By Ra Ragnar Novod

Bayona falls in line with other Spanish auteurs who started or are still continuing their careers with psychological horror films. For example directors like Alejandro Amenabar ("The Others", "The Sea Inside" and "Agora") or now famous Hollywood director, writer and producer Guillermo del Toro ("Cronos", "The Devil`s Backbone", "Hellboy" and "Pan`s Labyrinth"). Bayona started his career with an outstanding debut "The Orphanage", produced by Guillermo del Toro, but as for his second feature, he has done something competely different. He has created a very personal, but at the same time universally appealing story set among the rubbles of countless lives unfulfilled.

The shape of things to come

The story begins with an introduction into the lives wealthy Spanish couple Maria (Watts), a former doctor and now a housewife, and Henry (McGregor), a businessman worrying about losing his job, spending their vacation with three children in Thailand. Their pre-teen son Lucas (Tom Holland) doesn`t want anything to do with his playful younger brothers. He acts out like children in his age usually do.

Bayona knowingly plays with different elements of fear like for example Maria`s fear of flying ot the very first shot. It is pitch black, only the rumbling sound grows higher and higher until it explodes into a passing plane. There is always a kind of prelude of things to come playing in the backround warning us about the incoming storm.

Then it arrives. Suddenly this paradise is erupted by a powerful tsunami. Maria and Lucas are blown away from Henry and two younger sons. Not knowing what actually happened, the fear and hopelesness starts to creep in. All their previous quarrels are wiped away. Only survival remains.

Horrific realism

As a horror film director Bayona focuses on the characters and their individuality, but as a grand and emotional storyteller he appeals only to the universal or somewhat cliched way to tell the story of this family. Perhaps this was the intention: to show how one story belongs to everybody.

"The Impossible" is partly divided by three main characters: the illuminating journey of Maria and Lucas, Henry`s desperate search for them and finally Lucas, who goes through different phasis of acceptance. He almost drowns and in fear losing his mother he completely neglects the needs of others. While injured and ready to pass out, Maria still tries injects hope into his son by encouraging him to help others.

It is not the emotional compassion that captivates, but rather seeing this family suffer in the unkown. Sometimes you might find yourself wandering how much can one human being tolerate before breaking point. The film truly shows how little we are compared to a force like this.  

The Nights of PÖFF 2012: In the Fog

Sergei Loznitsa, kes üle-eelmise aasta PÖFF-i võitis mängufilmiga “Minu õnn”, naasis tänavu PÖFF-i ekraanidele eksistentsialistliku sõjadraamaga “Udus”. Filmi keskmes on Šuštšenja, kes Saksa okupatsiooni aegses Nõukogude Liidu läänepiiril partisanide algatusel metsa viiakse ja ta hukata kavatsetakse. Šuštšenja usutakse olevat oma kamraadid reetnud. Tegelikkus on aga palju kaugem sellest, mida usutakse, et Šuštšenja tegi või ei teinud. Lugu on lihtne. Loznitsa üdini minimalistlik sisuline idee põhineks justkui vanaisa jutustusel, kui too ilmasõjast aastakümneid hiljem koduse kamina ees lapselapsele sõjaaegseid hoiatus-või hirmulugusid heietab. Vägisi manab end silme ette visuaalne lausepaar: “Tead, lapsuke, ühel öösel tuldi minu isale järgi ja viidi metsa. Keegi teda enam kunagi ei näinud. Metsa ta viidi ja metsa ta jäi”.

Loznitsa võtab aga seejärel ohjad enda kätte ja jutustab meile, mis juhtus nende meestega, kes öösel oma talust kaduma läksid või nendega, kes metsa suundusid ja tagasi ei tulnud. Loznitsa annab meile põhjused ja tagajärjed, millega pidid noored ja vanad mehed okupatsiooniaegses isolatsioonis silmitsi seisma. Moraalsed valikud nagu võidelda võõrvõimuga või alluda kui kord ja kohus, teeselda alandlikkust või hoopis pageda metsa ja elatuda kõigest, mis ette jääb.

Partisani elu ei ole Loznitsa maailmas mitte mingil juhul romantiline põrandaalune võitlus. See on külm ja kõle, märg ja näljane elu, mida talutakse tänu moraalitundele või lihtsale ellujäämissoovile. Nagu me kõik teame, siis sõjaajal ei olnud kõik mehed metsas üldse mitte kellegi vastupanuvõitlejad. Nad olid põgenejad ja peitujad. Loznitsa ei kujuta partisane ülistavas vormis. Ta ei anna neile võimalust kordineerida rünnakuid natside ja kohalikest moodustatud Saksa politsei vastu ning sellest hiljem võidurõõmu tunda. Nad on mehed metsas, kes pead maadligi hoides hiilivad ja varitsevad nagu tõelised metsloomad. Kui nad surevad, siis nad surevad ja keegi neid enam ei leia.

“Udus” jutustab lahti partisanide meelelaadi ja põhjused ehk kuidas ja miks on nad metsa sattunud. Partisanide järel on väga tähtsal kohal ka meie peategelelane tavaline talumees Šuštšenja, kes vastu tahtmist natside ja partisanide vahelisse võitlusse kistakse. Šuštšenja mõistab oma rahva vajadust võidelda võõrvõimuga. See on filmi kõige tugevam toon: rahva vajadus võidelda võõrvõimuga. Sellele toonile annab Loznitsa aga oluliselt vähem patriootilisi tasandeid, millest üks on oodatult kõle ja ebainimlik - julm reaalsus või õigem oleks sõnastada “julm filmireaalsus”, mille kohaselt tähendab võitlus seda, et rahvas usub, mida näeb ja kuuleb. Kõik püüavad panustada segasesse olukorda, aga mitte kuidagi ei nähta tõde.

Patuoinast vihaobjekt on vitaalne, et valada välja abitu hädakisa. Partisanide ja lihtsa talumehe kõrval figureerivad olulisel kohal ka Saksa politseiga liitunud kohalikud kaasmaalased, keda filmis kujutatakse julma tõsidusega. Nendes puudub kahetsusenoot ja inimlik külg. Loznitsa annab neile vaenlase näo ja suudab nende ühetahulist külge ka kenasti põhjendada kui Šuštšenja koos kahe partisaniga metsas istub ja arutleb kuidas inimeste näod sõja ajal muutuvad. Sõbrad ja naabrid on ühtäkki vaenlased. Olgu nad siis partisanid või Saksa politsei. Väike inimene jääb ikka kahe tule vahele.

Kõige tähtsam Loznitsa filmi juures on toonitada seda, et tegemist ei ole mitte mingil juhul keerulist sõjaaega käsitleva filmireaalsuse tavaklišeesid täis pumbatud põnevusdraamaga. “Udus” on ühe mehe eksistentsialistlik ja koguni filosoofiline rännak paratamatuse poole. Sama teekonnaga liituvad ka kaks partisani. Filmi keskmes on üks kindel rada ning selle rännaku puhul ei oma tähtsust, kes ja kuidas peaks surema. Kolm meest karmis okupatsioonis, ümbritsetud surmast, valedest ja pettustest. Šuštšenja on sakslaste skeemide ohver ja kaks partisani on jõudnud jahedasse metsa läbi oma viha või abituse okupantide vastu. Ometigi ei ole nad heroiseeritud isiksused. Nad on piinatud ja paljunäinud tegelased, kes peavad pidevalt võitlema omaenda kaasmaalastega. Isegi väike konflikt võib viia seina äärde.

“Udus” on film sõja mõttetusest, selle kõige ebaromantilisemast poolest. See varjukülg, kus metsa pagenu sureb kaugel vihisenud kuuli tõttu. Nägu samblasse surutud krimpsutab ta valulikult kulmu ja heidab hinge ilma, et keegi teda sealt kunagi leiaks. “Udus” on ka film moraalsetest valikutest, mida okupeeritud rahvas peab langetama. Need ei ole patriootlikud, vaid pigem põlgust ja viha väljendavad otsused oma reeturlike kaasmaalaste ja iseenda vastu. Lisaks nendele teemadele rõhutab Loznitsa sõjakamraadide otsusekindlust karistada reetureid, mis tahes hinnaga. Ja see hind näitab kuivõrd mõttetult sõjaaegses pingelises situatsioonis oldi sunnitud otsuseid vastu võtma.

Oled süüdi või mitte, aga keegi peab maksma kõige eest. Teda peab karistama, sest tema jäi ellu ja teised mitte. Šuštšenja tegelane kannabki õlul ühe vaikse mehe saatust, kes tiritakse mutta ja pekstakse asja eest teist taga. Seejärel peab ta aga ise suutma vastu võtta otsuse, millisel kujul ja kas üldse on mõtet oma elu edasi elada. Taoline moraalsus on Loznitsa käsitluses psühholoogiliselt usutav, sest ajastukontekst ja sündmuste areng on filmis loodud võrratult kõledal kujul ja inimeste meelelaad on esitatud kurbliku tõsidusega. Šuštšenja karakter ongi kogu loo raam. Tegelane, kes on läbi ja lõhki alandatud, on järele andnud ja lubab saatusel end kaasa tirida.

Ka filmi pealkiri “Udus” kõnetab Loznitsa üleüldist stilistikat. Rahulikud ja tuimad mehed ning emotsionaalsed naised, kes meeste pärast pisaraid valavad. Stoilised dialoogid, mis toonitavad meeste omavahelist mõistmist ja samas ka täielikku mõistmatust. Kivistunud pilgud ja äkilised liigutused, mis näitavad meeste meelelaadis toimuvat segadust. Hall udu, millest nad ise ka enam mitte midagi ei erista. Pidevalt on aga õhus pinge, et udust kõlab taas ohtlik hüüe “Stoi!”.

Loznitsa on tõeliselt tugeva käega autor. Kohati kumab tema komponeeritud episoodidest väga tarkovskilikku meelelaadi. Seda eriti looduse ja inimeste käsitluse suhtes. Filmi atmosfäär on looduslähedane ja hoidub kunstlikest vahendidest nagu filmimuusika. Kauged püssipaugud, uduvihma olematu rabin ja metsa kohin moodustavad tõeliselt karge reaalsuse. Ka filmi kunstnikutöö on erakordselt ajastutruu. See paistab aga eriti teravalt silma kui lähevad käiku abitud ja tühised katsed võidelda natside vastu. Suures plaanis on taoline partisanisõda lihtsalt üks tühi ja vägivaldne lõpp. Šuštšenja mõistis seda ja püüdis hoiduda konfliktidest, aga sõjaaegne segadus leidis ta ikka üles.

10/10

Minu jaoks hetkel parim film PÖFFil koos Ungari meisteriliku filmiga "Ainult tuul", mida näidatakse homme 23ndal BFMi kinos viimast korda kell 19.00. Soovitan rangelt.

The Nights of PÖFF 2012: Just the Wind

Ungari filmid on PÖFF-il alati igaaastased külalised. Näiteks linastus eelmisel aastal end filmiajalukku jäädvustanud meister Bela Tarri "Torino hobune" ("The Turin`s Horse"). Seekord on PÖFF-il teine nägu Ungari filmist, kuigi teemade ja filmiesteetika kordumine justkui liidaks nad üheks, on režissöör Benedek Fliegaufi film siiski täiesti teisest maailmast ja eriti võrreldes sellise elava klassikuga nagu Tarr. "Ainult tuul" ("Just the Wind") režissöör oleks Euroopa ja USA publikule ilmselt mitmeid kordi võõram kui me ei tunneks teda ära kui kahe aasta taguse Ungari, Prantsusmaa ja Saksamaa koostöö tulemusena valminud filmi "Womb" autorina. Filmi peaosas oli "Casino Royale" bonditüdrukuna tuntust kogunud Eva Green.

2 aastat hiljem valmis "Ainult tuul", mis on praeguseks kuulutatud ka Ungari pakkumiseks oscarikandidaatide sekka. Tõenäosus, et "Ainult tuules" jõuab oscarirallis kaugemale kui "Torino hobune" on üsna väike, aga PÖFF-il ainult korra linastunud film on väärt vaatamist. Universaalset kiitust on võimatu anda nii tundlikku teemat puudutavale filmile, aga õnneks suudab režissöör kõrvale astuda hinnangutest, hukkamõistust, kriitikast ja näpuga näitamisest. Selle asemel üritab film säilitada dokumentaalse režii abil teatava ülevaatliku, kuid siiski neutraalseks jääva positsiooni, iseasi, kas see iga vaataja jaoks õnnestub, kuid filmi eesmärk on lihtsalt näidata, kuidas ja millistel asjaoludel tapeti paar aastat tagasi Ungari erinevates piirkondades julmalt mustlasperekondi. Filmi alguses öeldakse vaatajale koheselt, et film põhineb tõsielulistel sündmustel paariaasta tagustest sündmustest, kuid tegu pole siiski dokumentaalfilmi, vaid fiktiivse mängufilmiga.

See fakt hakkab koheselt mängima filmi dramaturgiaga, mille suurim pinge seisnebki selle fakti väljatoomises, mistõttu on iga tegelase kokkupõrge teistega või nende igapäevaelu rutiin varjutatud tõigaga, et nende elud on paratamatult määratult lõppema, kuid sündmuste asjaolud ja vastused küsimustele "miks", "kuidas" ja "kes" jäävad vähemalt esialgu varjudesse pinget ja ängistavat ootusärevust looma. Pinge ja ootusärevus ei teki aga teadmisest millegi kohutava saabumisest, vaid tegelaste mõistmise ja sümpaatia tekke järel kasvavast hirmust nende elude pärast, mida toidabki seesama fakt, et vältimatu lõpp on saabumas.

Režissööri või siis filmi tootmise taga seisnud suuremate jõudude otsus näidata sündmuste arengut ainult läbi romide vaatevinkli loob tegelikult ohu, et erinevad osapooled näevad filmi siiski mingit sorti seisukohavõtuna. Loomulikult on igasugustest hinnangutest loobumine samuti poole valimine või siis nii võib film vaatajale mõjuda. Seda murendab aga režissööri teadlik otsus näidata nii romide kui ka kohalike elanike erinevaid palgeid. Pole olemas ainult halbu inimesi. Inimesed on erinevad ja see erinevus kajab läbi igas dialoogis, igas sündmuses ja igas tegevuses nii romide kui ka kohalike eludes. 

"Ainult tuul" ei proovi kedagi süüdistada. Selle asemel õpime tundma ühe rahvuse erinevaid külgi läbi ühe perekonna igapäevaelu. Me õpime neid tundma nendega koos jalutades, nende valu jagades ja neid mõista üritades. Lõpuks ei loe enam rahvus või erinevate poolte süüdistused, vaid inimelu, mis on nii habras, kuid suudab kannatada kõige suuremat valu ja ikka püsida vee peal, et elada ja lasta teistel elada. Lõpus kõlab ainult tühi kurbus ja siis saabub vaikus kaotatud elude pärast.

9/10

Intervjuu režissööriga: In Focus: Bence Fliegauf on Just the Wind

The Nights of PÖFF 2012: Flower Buds

Tšehhi film äärelinna eluolust on ootuspäraselt trööstitu. Filmi peategelasi tutvustades sisendatakse vaatajasse väheke igapäevast loidumust, igavust ja kurbust. “Pungad” ("Flower Buds") ei ole aga entusiasmist ja elutervest mustast huumorist sugugi prii ning need kaks omadust muudavadki kujutlusviisi väikelinna elust mitmekümne kraadi võrra helgemaks elamuseks, sest sealne elu ei pea tingimata tähendama idaeuroopalikku kõledust ja sügavmusta huumorit nagu me oleme näinud Veiko Õunpuu võrratus “Sügisballis”. Tšehhid ei paku nalja ja naeru üldse mitte niisama kauba peale, vaid otse vastupidi. Filmi läbiv naljasoon on eluterve ja terav must huumor, mis lõikab tegelasi ja arvatavasti ka publikut nagu võid.

Filmis askeldav perekond põimub nii omavahel kui ka väikelinna igapäevaelu raskustega. Pereema küürib käimlaid, pereisa töötab raudteel ja pudelilaevade meisterdamise kõrval veedab ta enamik päevi ja öid mänguautomaadi taga, peretütar veedab aega sõpradega kuni ta avastab, et on ühest oma sõbrast rasedaks jäänud ning perepoeg jõlgub kohalikus baaris, sest ihaldab seal kord nädalas esinevat striptiistitari.

Probleeme on palju ja näiteks eestlane suudab sellega kergelt suhestuda. Julgen uskuda, et iga eestlane irvitab näkku kõigile neile raskustele, mis teda varitsevad ja lõpuks ka ründavad. Usun, et eestlaste ja tšehhide mõtteviis kipub mõneti klappima ja seda on ka väikelinna inimlike, sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme lahkavad draama ja komöödia õrnal erinevusel balansseeruvas filmis ka teravalt tunda. “Pungad” toimib eelkõige universaalsel tasandil, aga inimeste mõttelaad on ikka ontlikult idaeuroopalik. Tšehhid ei tekita frustratsiooni ega jää sellesse toppama. Filmi peamiseks jõuks on tegelaste igiliikurile omane energia. Ei oma tähtsust, kas tegelased liiguvad väga halva või pigem väga aruka valiku suunas. Tähtis on pigem see, et tegelaste eneseteadlik ellusuhtumine, üksteisega suhtlemine ja otsene väljaütlemine hoiavad ära asjatuid kunstlikuna mõjuvad konflikte.

Suures osas ei lasku film klišeede rägastikku, et tekitada mugavalt pingelisi olukordi. Mõningaid möödalaskmisi siiski esineb, kuid needki imbuvad loo arengusse väga loomuliku tempoga, kuigi vähemalt üks häirivalt ebaloogiline ja mugav sisuliilin tekib tahest tahtmata. Perekonna teismelise poisi suur süütu armastus kohaliku striptiisitari vastu on filmi ainuke nõrk külg. Nende suhe võtab palju ebavajalikult mugavaid pöördeid, mis võrreldes ülejäänud tegelaste probleemide lahendamise nüansseeritusega mitte kuidagi ei haaku.

“Pungad” on visuaalilt külm ja kõle, kuid mõjub siiski kutsuvalt ja heasoovlikuna, mitte eemaletõukavana. Ka filmi lavastajatöö ei mattu taolise väikeinimeste elusid käsitlevate teoste alla. “Pungad” on nupukas, üllatav ja pingsa teostusega humoorikas draama, mis heidab inimlikult helge pilgu väikelinna elule ja sealsetele inimestele. Kui mõningad konventsionaalsed suunad välja arvata, siis on film pea igas mõttes tervislik elamus, mis ei pürgi kõrgemale kui tema enda murelikud ja oma probleemidega jagelevad tegelased.

7/10

The Nights of PÖFF 2012: Vahekokkuvõte vol. 1

Käimas on PÖFF-i 5. päev ja seni on vaadatud 9 filmi. Siinkohal teeksime lühikese ülevaate nähtud filmidest.

1. "Ilmvõimatu" ("The Impossible"; dir. Juan Antonio Bayona) 7/10

Hispaania õudusfilmi "Orbudekodu" režissööri teine film keskendub India ookeani õudustäratavale tsunamile 2004. aastal. "Ilmvõimatu" on äärmiselt tõhus näitamaks tsunami tekitatud laastamistööd inimlikus kontekstis. Film ei ole perfektne ega originaalne, aga ometigi pakutakse füüsiliselt valusat vaatemängu, mis ei lähe kiirelt meelest. Arvustus.  (Spellbound)

2. "Jess + Moss" ("Jess + Moss"; dir. Clay Jeter) 8/10

Tegemist on kauni ja poeetilise filmiga lapsepõlve muretusest ja muredest. Kui soovid kaduda koos palava suve, lagunenud farmi hoonete ja lõputute kollaste heinamaadega tagasi lapsepõlve, siis see film on just sulle mõeldud. Natuke sooja päikest ja lapsepõlve taaselustamist muidu väga eestilikku sügis-talve. Arvustus.  (LiveForThis)

3. "Ainult tuul" ("Just the Wind"; dir. Bence Fliegauf) 9/10

Vaadatud 9 hulgast tõstaks kohe esile kogu PÖFF-i jooksul ainult ühe korra linastunud filmi "Ainult tuul". Tegemist oli juhusliku filmiga, mida sattusime kiirustades vaatama pärast "Varaste" läbikukkunud seanssi ja nüüd ei kahetse midagi. Üks suur favoriit tekkis kohe kui viimased kaadrid sulgusid ja saalis võttis võimust vaikus. Minimaalse dialoogiga puhtalt misantstseenide peale üles ehitatud meisterlik jutustus mustlaste elust Ungaris mängib väga pingeliselt sellega, mida vaataja teab talle ette söödetud info põhjal ja kuidas film suudab vaatamata eelteadmisele haarata sind kaasa nii sügavale, et lõpp saabub ikka ootamatult ja väga valusa pingelõdvendusega. Aeglaselt, kuid väga sihikindlalt nappide vahenditega pinget kasvatav režiitöö katkes alles lõpus kui kõlasid oodatud, kuid ikka ootamatult mõjunud püssipaugud ja siis saabus vaikus.

4. "Pungad" ("Flower Buds"; dir. Zdenek Jirasky) 7/10

Tšehhi karm sotsiaalrealism elab oma vaikelu külmas, jäises ja lumises väikekülas, kuid ei seisa paigal ja ei üritagi näidata juba tavapäraseks kujunenud stiili, kus kõik on kogu  halb ja midagi ei muutu. Elava filmikeelega suurepäraste näitlejatöödega film komistab küll natuke ja kohati isegi päris jõhkralt ebavajalike klišeede rägastikku, kuid sõidab siiski võiduka lõpuni puhtalt tänu näitlejate tööle ja pildikeele toorele jõule.

5. "Saladus" ("Mystery"; dir. Mystery) 8/10

Hiina kuuenda generatsiooni režissööride hulka kuuluva Ye Lou seitsmes film meenutab kohati lugematuid teisi abielupaari vahelisi petmisi ja reetmisi käsitlevaid filme, eriti just "Fatal Attraction" Douglase ja Close`iga, kuid ei kopeeri ega taasloo eelmainituid, vaid nagu Hiina režissööride puhul ikka, kasutab hoopis täiesti oma valemit, mis tekitab intriigi naise ja mehe kassi-hiire mängu vahel, kuid võtab siis pöörded, mis moodustavad palju suurema terviku, Hiina ühiskonda ja isegi modernset inimest ennast kommenteeriva terviku. . 

6. "Viimne õhtusöök" ("The Last Supper"; dir. Lu Chuan) 7/10

2009. aasta PÖFF-il ja ka Hiina ning Jaapani vahelistes suhetes laineid tekitanud Lu Chuani eelmine film "Nanking, elu ja surma linn" ("Nanjing" Nanjing!) oli uskumatult reaalne ja seetõttu ka väga võigas  pilguheit minevikku ehk kuidas sündis Nankingi vägistamise nime all tuntud senini paksu verd tekitav sündmus, mis ei taha kustuda. Nüüd on aga Lu Chuan teinud midagi ootamatut ja võtnud käsile Hiina ajaloo.
Täpsemalt siis Qini dünastia languse ja Yu valitsusaja alguse. Sellise temaatika juures võiks eeldada, et režissöör järgib kõiki varasemaid Hiina eepilisi sõjafilme sellest ajastust, aga seda ei juhtu. Lu Chuan otsustas keskenduda poliitilistele intriigidele ja asjaosaliste omavahelistesse heitlustesse. See tekitab muidugi ohu, et film ei suuda välismaist publikut haarata, sest neid, kes tunnevad Hani impeeriumi keerdkäike on on näiteks Eestis tõenäoliselt vähe.
See asjaolu aga ei sega filmi jälgimast sellisena nagu režissöör seda nägi. Sõjafilmina on "Viimne õhtusöök" pettumus, kuid toonaste intriigide suhestamine praeguse Hiina võimuladvikus toimuvaga moodustab juba omaette elamuse. 

7. "Väikesed olendid" ("Small Creatures"; dir. Martin Wallace) 5/10

"Väikeste olendite" poolt esitatud lugu halvale teele sattunud noortest on nii tavapärane, lihtsustatud, veniv ja mitte midagi uut pakkuv draama, et kaob kiiresti palju suuremate ja olulisemate vendade sekka. Visuaalselt pakuti küll huvitavaid ideid ja motiive, kuid lugu ja stsenaarium ei kandnud lavastuses esitatud lahendusi samale tasemele, mistõttu jäi kogu film raskelt lonkama. 

8. "Udus" ("In the Fog"; dir. Sergey Loznitsa) 9/10

Sergei Loznitsa "Minu õnn" ("My Joy") pälvis 14. PÖFF-il EurAsia programmi peaauhinna. Seekord seda ilmselt ei juhtu. Selleks on "Udus" liiga kauge, liiga võõristav ja liiga palju arvamusi mitmesse leeri jaotav. Mina nägin aga juba teist PÖFF-i lemmikut. Minu jaoks on "Udus" tõesti nagu udu, kus näeb ainult ähmaseid kujusid, kuid seda meie peategelased olidki. Ähmastele piirialadele sunnitud kujud, kelle nimed ja näod ei kaja minevikus ega tulevikus. Nad surevad ja siis kaovad. Loznitsa tegi filmi kolme inimese surmast. Need kolm inimest olid surnud ka elusatena, aga siis nad seda veel ei teadnud. Surm pakub küll väljapääsu, kuid metsa alla jäänud laipu ei leia sellises udus ju keegi. 

9. "Su õe õde" ("Your Sister's Sister"; dir. Lynn Shelton) 8/10

Aeg on naljakas asi. Mõnikord seda lihtsalt pole ja seetõttu ei jõudnudki pärast Loznitsa filmi "Sügaviku" seansile, vaid suundusime pool tundi hiljem filmile "Your Sister`s Sister". Kui indie filmi puhul on tegu Mark või Jay Duplassiga, siis ei saa viltu minna ja nii oligi. Emily Blunti, Mark Duplassi ja Rosemarie DeWitti omavaheline oivaline mäng ning režissöör Lynn Sheltoni kindlakäeliselt minimalistlik ja puhtalt karakterite peale üles ehitatud lavastus suutis üllatada nii süžeeliselt kui ka väga ladusa (impro?) dialoogiga. Puhas stsenaariumi, näitlejate ja režissööri film, kus puudub kõik üleliigne. 

Täna PÖFF-il. 

Kell 19.00 "Ginger ja Rosa" ("Ginger & Rosa"; dir. Sally Potter)

Kell 20.45 "Löök" ("Punch"; dir. Han Lee)

Näeme kohvi ja saali järjekorras!

The Nights of PÖFF 2012: The Impossible

Hispaania režissööri Juan Antonio Bayona teine film "Ilmvõimatu" ("The Impossible") ei oma 5 aasta taguse debüüdiga mitte ühtegi seost toona kuulsuse ja edukuse tippe vallutanud Guillermo del Toro produtseeritud õudusfilmiga "Orbudekodu" ("The Orphanage"), mis küll sarnanes rohkem del Toro enda varasemate töödega kui uue tulja värske nägemusega, kuid siiski oli erisus tajutav ja stiilid piisavalt erinevad. 

Atmosfääriliste õudusfilmide juurest suundus Bayona aga palju suuremate teemade juurde nagu näiteks 2004. aasta India ookeani maavärin. Seda mäletame me kõik, aga vähesed teavad, kuidas oli olla ground zeros ja mida võis inimene tunda nähes enda ümber ainult hävingut ja surma. Kahjuks ei süübi film oma tegelastesse, ta ei vormi neist karaktereid, vaid annab neile nimed nagu ema, isa ja poeg ja jääbki puhtalt nende nimede universaalsete tähenduste juurde kaevumata seejuures sügavamale selle punktini, mis annaks mulle kui vaatajale selle konksu, mis laseks minul just seda ema mõista ja just tema valu eristada kõikidest teistest. Nüüd tagantjärele filmi temaatilise käsitluse üle arutledes jõudsin vaikselt arusaamisele, et võib-olla oligi see eesmärk? Kõik ju kannatasid ja kõik kaotasid omakesi. Miks siis tuua esile ühe perekonna valu kui seda jagus kõigile? Üks perekond on küll esile toodud, aga nende esitlus on niivõrd üldine, mistõttu annab film võimaluse samastuda kõikide ohvritega.

"Ilmvõimatu" jaotub episoodide vahel, mis näitavad peategelaste räiget füüsilist kannatust tormavas vees ja osaliselt väga suureks ning seetõttu ebareaalseks kujunenud sentimentaalsust täis omakeste otsinguid. Filmi ettemängitavuse tase on enne tormi nii tihe, et iga kaader enne maavärinat sisaldab kujundit eelolevast tormist ja katastroofi poolt lõhki kistud perekondadest. "Ilmvõimatu" suurim teene seisneb katses näidata, et vahel võib midagi väga suurt ja paljusid puudutavat esitada samamoodi ilma et tõstaks kedagi esile või tähtsustaks kellegi kaotust üle, sest lõppude lõpuks oli ohvrite seast inimesi üle kogu maailma. 

Teine suurim teene paistab olevat tõestuses, et praktilisus võidutseb endiselt digitaalse ruumi üle. Paari aasta taguses Clint Eastwoodi filmis "Hereafter" oli samuti üürike episood India ookeani maavärinast, kuid selle õudust murendas ilmselgelt digitaalselt loodud lained. "Ilmvõimatu" jaoks ehitati üles lugematud võttepaigad ja koostati mitmeid makette ainult selleks, et need siis ära uputada. Tulemuseks oli aga efekt, kus minul kui vaatajal oli lausa füüsiliselt valus vaadata õblukest naist piinlemas möllavates lainetes. Teda ei peksnud mitte ainult lained, vaid ka vooluga kaasa tulnud rusud lainete jõu all lagunenud majadest. See vaatepilt mõjus rohkem kui hiljem filmi üle võtnud väga sunnituna ja manipuleerivana mõjunud omakeste otsingud.

Põhjus, miks on peaosades Naomi Watts ja Ewan McGregor, ei seisne millegis muus kui nende kogenud ja juba ammu oma meisterlikkust tõestanud näitlejate oskuses mängida välja ükskõik milline karakter, aga kasutades selleks ära ka nende näitlejate paratamatu kuulsust masside kinno tõmbamiseks. See ei ole kriitika, sest ilma Naomi Watts`ita poleks film olnud pooltki nii mõjus. Suurepärane katse näidata kaost läbi ühe perekonna silmade. Harva satun nägema filmi, mis mõjub ise ka nagu loodusjõud: lõhub, kisub, tormab ja hävitab, kuid siis rahuneb, et saaksid haavu lakkuda, aga ainult üürikeseks, sest isegi tormist pääsenuna jääb see sinus alatiseks kestma tuletades meelde nappi pääsemist ja neid tuhandeid, kelle jaoks oli tegu viimase puhkusega. 

Hinne: 7/10 

Film linastub PÖFF-il veel 2 korda. 

The Nights of PÖFF 2012: Jess + Moss

Clay Jeteri debüütmängufilm “Jess + Moss” väreleb seisundifilmi ja dramaturgiliselt järjepideva loo hapral, kuid heausksel tasandil. Iga hetk kui film on lahtumas iseenda loodud pildi ja heli poeetilisse virvarri lööb teravalt sisse dramaturgiline kude, mis aitab publikul kergemini suhestuda filmi kahe peategelase Jessi ja Mossiga. Varateismeline Moss ja juba keskkooli lõpetanud Jess veedavad palaval suvel ühiselt aega. Vaatamata oma vanuse suurele erinevusele on nad parimad sõbrad. Neid ühendab minevikutraagika, millest nad üheskoos püüavad luua muinasjutulikku illusiooni. Illusiooni, mille reaalsust nad peavad alles õppima mõistma. Sõprus on aga määratud ajas muutuma, teisenema vihkamiseks ja mõistmatuseks. Sõprus ja armastus, poisi kasvamine meheks ja noore naise otsiskelu iseendas panevad nende suhte proovile sel palaval suvel lagunenud farmi ja lõputute kollaste heinamaade keskel.

“Jess + Moss” on pildi-ja helikollaaž, mida ühendab tugev dramaturgiline kude. Clay Jeter on loonud originaalse pildikeele, et lahti harutada lapsepõlve mõtisklusi, meenutusi minevikust, sõprust ja igavesi suveöiseid hetki, mil tuimalt kividega plekkseina loobiti. Aeg, mil kõik oli helgem, ilusam ja lihtsam. Aeg teeb oma armutu töö ja isegi lapsepõlve soojade värvidega üle valatud meenutusterida teiseneb dramaatiliseks ümbersünniks. Jeteri stilistika rõhutab videokasseti linti, mida ikka ja jälle vaatame kui tunneme, et tänane olevik on liiga raske. Eks meil kõigil on riiulis aulisel kohal vana tolmukorraga kaetud kasset, mis sisaldab kilde lõbusast ja sekeldusterohkest möödanikust. Jeteri pildikeel on sisemiselt rahutu, aga välispidiselt rahulik nagu suvine ritsikate surin. Tema loodud visuaalne maailm on justkui nagu vana fotoalbum, kus iga pilt toob esile terve seeria mälestusi.

“Jess + Moss” kutsub esile nostalgiat ja rõõmsaid hetki minevikust. Filmi üldistav jõud on siiski suunatud kahe peategelase arendamisele. Nende karakterid ja valusalt elulised katsumused raamivad filmist toimiva mängufilmi. Nende puudumisel kanduks kogu filmi energia liialt laiali ja tulemuseks oleks ambitsioonikas pusle, mis ei suuda end mõistetavaks muuta ja ei suudaks mitte kuidagi õigustada oma pooleteist tunnist kestvusaega. Soojade värvidega heli-ja pildikollaaž on tänu mediteerivale rütmile kaunis ja tasakaalukas sümbioosis. Jeter ei suru ega sööda asjatult oma mõtteid vaataja silme ette, kuigi tõlgendusruumi on siiski vähe tänu otsekohestele tegelastele ja sümbolitele. Kõik see, mida näeme, on filmis olemas. Filmi peamine eesmärk tundub olevat tekitada vaatajas tundlikke seoseid iseenda ja ekraanil hargneva loo vahel, kuigi seda pärsib filmi enda otsekohesus. Filmi edasikandvaks jõuks ongi seega Jeteri toimiv visuaalne jutustus, mis nii mõnigi kord mattub liigse kordamise alla. Aga isegi korduvatel elementidel on oma funktsioon. Need aitavad publikul lugu paremini jälgida ja lubavad meil filmi ennastunustavasse maailma ära kaduda.

“Jess + Moss” on küllaltki originaalne teos, mille ambitsioonikus on end pea igas mõttes ära tasunud. Jeteri visioon on filmiloome protsessis olnud raudkindlalt paigas, sest vastasel juhul oleks film oma püstitatud eesmärkide all lämbuma kippunud. Film ei tekita vaatajas väsimust, vaid põnevust. Ja see on suurepärane lõpptulemus ühe originaalse debüütfilmi jaoks.

8/10

The Nights of PÖFF 2012: SW - Rahvusvaheline võistlusprogramm vol 1

Sleepwalkersi Rahvuvaheliste lühifilmide esimene seanss kätkes endas mitmeid üllatusi. Näitamisele läks viis filmi viiest eri riigist. Kõik nad olid omanäolised nägemused tuntud ja vähemtuntud süžee ja teemadega. Väga tervislik on see, et Sleepwalkers võimaldab ühe seansi jooksul ära vaadata terve hulga  keskmiselt 20 minutilisi lühifilme, mis pakkuvad värskust puhtalt juba päritolumaade suure varieeruvuse pärast. Eks kõige suurem väärtus tuleneb ikka publiku poolsest vaatlusest, kuidas teemade käsitlused ja jutfilmikultuuriti suuresti erinevad.

Siinkohal toon välja kolm väga meeldejäävat lühifilmi, mis üllatasid oma sisuliste käänakute, absurdilise huumori ja tabavalt fikseeritud elulisusega.

"Rööv kottpimedas"("Pitch Black Heist") oli võistlusprogrammi parim teos. Kõigest 13 minutiga jutustati publikule veenev lugu röövist kottpimedas, mis tegelikkuses ei ole üldse see, millele pealkiri viitab. Ootamatult mitmetasandiline, korduvvaatamise võlu pakkuv ja võrratu sisuliste käänakutega humoorikas briti krimifilm. Filmi peaosades särasid Michael Fassbender ja Liam Cunningham. Mõlema rollid olid otsekohesed, aga siiski tugevalt varjatud külgedega, mis paljastavad end alles filmi kulminatsioonis. Filmi suurim tugevus seisneski stsenaariumis, karakterites ja nende dialoogides. Rööv ise jõudis vaatajate ette alles filmi viimastel minutitel, sest tegelik rööv kottpimedas toimus juba enne röövi ennast. Kavalalt kombineeritud lugu kahest röövlist, kes omandavad lõpuminutitel kardinaalselt erinevad mõõtmed.
Kohal oli ka režissöör John McLean, kes rääkis ladusalt ja põnevalt filmi telgitagustest. Tema lavastatud muusikavideod olevat Michael Fassbenderile nii väga meeldinud, et otsustati koos midagi huvitavat teha. Alguses võttiski McLean Fassbenderiga üles oma esimese lühifilmi mobiiltelefoni kaameraga. Ühe päevaga üles võetud filmile järgneski idee röövist kottpimedas. Inspiratsiooni ammutas McLean Jules Dassini 1955. aasta filmist "Rififi", kus toimus rööv täiesti helitult. "Rööv kottpimedas" võtted kestsid kolm päeva, mille peale ka McLean naljatles, et nii need asjad Fassbenderiga käivad. Algul ühe päevaga ja siis kolme päevaga ja ehk kunagi ka isegi nädalaga. Hetkel kirjutab McLean oma esimese täispika filma stsenaariumit ja peaosas tema öeldu järgi taas Michael Fassbender.

"Ajuimeja rünnak"("Attack of the Brainsucker") on 1960nendatesse paigutatud austusavaldus värvikatele B-kategooria horrorfilmidele ja traagiline kommentaar toonases USA-s levinud lobotoomia pihta. Ühest küljest on filmi keskmes vanemate hirm, et horrorfilmid on nende punapäise tütre ära rikkunud ning teisest küljest on tegu üdini traagilise looga, kuidas ränka kaotusevalu üle elav tüdrukutirts sukeldub B-filmide maailma ning laseb oma lapselikul fantaasial seguneda kurva reaalsuse, omaenda tunnetemaailma ja B-filmide monstrumitega. Tulemus on aga kurb. Filmi läbib terav ja otsene huumor, mis kõnetab kiirelt ja valutult. 14 minutiga jutustatakse läbi dramaatiline lugu, mille mitmeplaanilisus on igati mõjuv ja toimiv.

Portugali draama "Rafa" köidab oma tabavalt fikseeritud elulisusega. Lugu noorest portugali poisist, kelle ema öösel vahistatakse. Poiss jätab õe ja imikueas imiku koju ja läheb ema otsima. Politsei on aga kidakeelne ja ei anna ema üle. Poiss aga tühjade kätega koju ei lähe ja püüab olukorrale lahendust leida. Filmi suurimaks miinuseks ja plussiks on kulminatsiooni puudumine. Plussiks muutub selline olukord aga seetõttu, et film kõnetab Portugali ühiskonna keerulisust läbi alaealise poisi isepäise otsiskelu. Tema otsiskelu kirjeldab Portugali laste ja perede dünaamikat ning kuidas üks õnnetu olukord võib ühe pere elu igaveseks muuta. Lisaks paratamatuse teemale rõhumisele särab film režissööri täpse visuaalse taju poolest. Taju, mis muudab kogu filmi õrnalt ebalevaks rahutuks tormiks.


Sleepwalkers on mõnus soojendus PÖFFi pikkadeks õhtuteks, aga tahest tahtmata näeme juba Sleepwalkersil lühifilme, mille süžeesid võib ikka ja jälle täispikkades filmides näha.

Järgnevalt kirjutame ka seni väga tugevast rahvusvaheliste tudengifilmide ja Läänemeremaade võistlusprogrammidest.

The Nights of PÖFF 2012: SW - Eesti võistlusprogramm vol 1

SW (ehk Sleepwalkersi) Eesti lühifilmide võistlusprogrammi esimene seanss on möödas. Esindatud oli viis lühifilmi Balti Filmi-ja Meediakoolis õppurid ja lõpetajad ning samuti ka iseseisvad tegijad.

Viiest neli olid lühimängufilmid ning üks osutuks aga mediteerivaks visuaalseks Tiibeti ja Nepaali elu ja olu üle arutlevaks dokumentaalfilmiks "Lotus Spirit", mille kohta võin kohe öelda paar sõna, kui laenan tsitaadi otse Sleepwalkersi koduleheküljelt - "Sisult mitmeti õpetav ja vahest lihtsalt mõtlik, emotsionaalne, tundetult igav".

Janno Jürgensi suurepärase must-valge müstilise draama "Distants" kohta me juba jõudsime kirjutada paar sõna paar postitust tagasi.

Raigo Saariste "Päikeseratas" on kentsakas apokalüptiliste viidetega lugu kahest valulise pohmaka käes vaevlevast tüübist, kelle hommikune soov uue alkoholi tarbeks raha hankida viib neid mööda eriskummalisi radu, kus nad kohtuvad veidrate paheliste ja üdini heasüdamlike tegelastega, inimtühjade tänavate ja maailmalõpu oomenitega, milleks ei ole miski muu kui eestlastele väga tuttav tinapaberist müts. Tegemist on visuaalselt mitmekesise, põnevate näitlejatööde ja kohtlase huumoriga filmiga, mille otsekohene näkkupaiskamine võib esialgu tunduda võõrastav. Sestap peakski seda kentsakat filmi võtma kui kahe lihtsa elupõletaja sirgumist valgustuse poole.

Elina Naani "Aitäh, et sa minuga juhtusid" on kauni visuaalse keele ja suurepäraselt valitud näitlejatega humoristlikult muhe eluline lugu eneseleidmise rõõmudest ja valudest. Filmi puuduseks võib lugeda kulminatsiooni vähese pinge, mis tagab lõpuminutitele veidi liiga lahtise tunde, aga see-eest pakub film palju veenvalt läbimõeldud situatsioone, maalähedast ilu ja kenasti toimivaid karaktereid.

Sander Marani "Uudishimu tapab" on väga lõbus splatter horror, mille sarnast siinmail kas siis lühifilmi või täispika filmi formaadis olematult vähe näha võib. Bakalaureust omandav noor režissöör on õuduse ja huumori fännidele teinud suure teene, sest oma verise ja paduhumoorika filmiga tapahimulisest rotist pakub ta meile eneseteadlikult ägedat nägemust Eesti enda panust taolisesse horroržanrisse.

Sleepwalkersi Eesti võistlusprogrammi esimene seanss oli üllatavalt tugev. Viiest filmist neli toimisid just sellisena nagu nad olid meie jaoks loodud.

Järgmine ja viimane Eesti lühifilmide võistlusprogramm on juba täna BFM-i kinosaalis.

The Nights of PÖFF 2012: Animated Dreams

Juba 14. korda toimuv animafilmide festival Animated Dreams alustab värsket tuuri juba 14. novembril ja ulatub kuni 18. novembrini. Animated Dreams on läbi aastate pakkunud paeluvaid programme, milles esindatud animafilmid pärinevat igast võimalikust maailma nurgast. Mõnikord isegi sealt, kus üldiselt arvatakse, et animafilme ei valmistatagi. See kõik tähendab aga seda, et Animated Dreams pakub ja on alati pakkunud ennekõike meeldivaid üllatusi mitmelt rindelt. Olgu selleks siis täispikad animafilmid, terve hulk kuni 5 minutilisi lühianimafilme või ühtset teemat hõlmavad antoloogiakogumikud, Animated Dreams pakub igale maitsele midagi väga vürtsikad. Peab lihtsalt vaeva nägema ja need maiuspalad üles otsima. Alati on võimalus sukelduda pimedasse kinosaali ja alles siis kogeda, mis valgelt kinolinalt vastu vaatab.

2012. aasta programm on vägagi mitmekülgne. Maitsvaid elamusi pakuvad kahtlemata võistlusprogramm, Panoraam ja rahvusvahelise tudengianima paremik. Kõik kolm programmi koosnevad terve hulga kuni 20 minutilistest lühianimast.

Tänavune Võistlusprogramm koosneb neljaks jaotatud natuke üle 70 minuti kestvatest alaprogrammidest. Seega on õige valiku tegemiseks enamgi kui lihtsalt palju ruumi. Kuna kõik neli võistlusprogrammi koosnevad neljast tugevast tervikust, siis tasub võimalusel igal juhul igaühele neist pilk peale heita. Olgugi kui valituks osutub kasvõi ainult üks osa võistlusprogrammist on elamus garanteeritud, sest pakutakse ju ometigi lausa hulgi mitme eri näo ja teoga taieseid, mis sööbivad mällu tahtest tahtmata. Täpselt sama lugu on ka Panoraami programmiga, kus esitletatakse aasta jooksul valminud kõige tugevamaid animafilme kogu maailmast. Kui oled alaline animahuviline, siis mõlemad programmid on enamgi kui küll, et kasvõi terveks aastaks isu lühianimast täis saada. Tähelepanuta ei maksa jätta ka Rahvusvahelise tudengianima paremiku programmi, mis annab kahtlemata põhjaliku ülevaate maailma animatudengite käsitööoskusest, meelelaadist ja mõttemaailmast.

Kui oled maias vanameistrite taieste järgi, siis tuleb kindlasti kohal olla, kui toimub Igor Kovaljovi retrospektiiv. Esikohal on Ukraina vanameistri parimad ja hinnatumad tööd. Kui Kovaljovi nimi ei ütle hetkel midagi, siis pärast seda seannsi tunnete tema töid juba pea igast küljest.

Väga kõrgendatud tähelepanu tuleb suunata Eesti uue anima programmile, kus näidatakse värsket Eesti animafilme. Siinkohal toon välja ka mõned kõige magusamad palad, mille leiab Eesti uue anima programmist:

Alati värskust pakkuva Riho Undi uus animafilm "Happy Birthday"

Priit Tenderi "Ussinuumaja"

Kaspar Jancise ja Vladimir Leschiovi "Villa Antropoff"

Avastamisrõõmu pakub aga kogu mahukas programm.

Täispikkade filmide näol pakutakse seekord mitmeid maiuspalu, millest kõige paeluvamad toome me ka välja:

Värske Lõuna-Korea animafilm "Sigade kuningas", mis oma värvikas visuaalsuses heidab karmi ja nihestunud pilgu Korea ühiskonna sotsiaalsetele probleemidele.

Jaapani animefilm "Pikapäevarühm", mis Sleepwalkersi sõnul on pigem suunatud lastele, aga kui olen midagi Jaapani animest õppinud, siis võin julgelt väita, et isegi lastele toodetud anime pakub meeldivat elamust ka suurtele ja vanadele. Selles pole kahtlustki.

Prantsusmaad esindab seekord koguni kolm filmi "Kasulaps", "Kuumees" ja "Lõuend". Prantsuse animatsiooniga on alati olnud see lugu, et kui etteantud valikus on rohkem kui üks animafilm, siis on ikke jõle raske leppida ainult ühega.

Seoses "Sigade kuningaga" pakutakse meile nagu valatult ka Korea fookust, mis on kahtlemata rikas elamus. Jaapani animatsiooni pakutakse siinmail ja üldse kogu maailmas märksa tihedamani kui Lõuna-Korea animatsiooni. Seega ongi paras aeg end Animated Dreamsi abil kurssi viia!

Poola fookus on samuti väärt kõrgendatud huvi. Poola on tuntuid kui pikaaegse animatsiooni traditsiooniga. Tegev animatsioon juba pikka aastakümneid ning peegeldanud nii Poola kui ka maailma muutlikku ühiskonda, inimesi ja kultuuri. Poola fookuses tuuaksegi kontrastiks nii Poola vanem animatsioon kui ka moderne, et teha selgeks kuidas Poola käsitööoskus on suutnud ajas liikuda.

Ööprogrammid Oh õudust! ja  Iha, seks ja armastus on kindel must see ja põhjused on enamgi kui ilmselged. Veidi õõva ja kirge pimedatesse öödesse.

Näeme Animated Dreamsil!

Henryk signing off...