The Nights of PÖFF 2012: The Impossible

Hispaania režissööri Juan Antonio Bayona teine film "Ilmvõimatu" ("The Impossible") ei oma 5 aasta taguse debüüdiga mitte ühtegi seost toona kuulsuse ja edukuse tippe vallutanud Guillermo del Toro produtseeritud õudusfilmiga "Orbudekodu" ("The Orphanage"), mis küll sarnanes rohkem del Toro enda varasemate töödega kui uue tulja värske nägemusega, kuid siiski oli erisus tajutav ja stiilid piisavalt erinevad. 

Atmosfääriliste õudusfilmide juurest suundus Bayona aga palju suuremate teemade juurde nagu näiteks 2004. aasta India ookeani maavärin. Seda mäletame me kõik, aga vähesed teavad, kuidas oli olla ground zeros ja mida võis inimene tunda nähes enda ümber ainult hävingut ja surma. Kahjuks ei süübi film oma tegelastesse, ta ei vormi neist karaktereid, vaid annab neile nimed nagu ema, isa ja poeg ja jääbki puhtalt nende nimede universaalsete tähenduste juurde kaevumata seejuures sügavamale selle punktini, mis annaks mulle kui vaatajale selle konksu, mis laseks minul just seda ema mõista ja just tema valu eristada kõikidest teistest. Nüüd tagantjärele filmi temaatilise käsitluse üle arutledes jõudsin vaikselt arusaamisele, et võib-olla oligi see eesmärk? Kõik ju kannatasid ja kõik kaotasid omakesi. Miks siis tuua esile ühe perekonna valu kui seda jagus kõigile? Üks perekond on küll esile toodud, aga nende esitlus on niivõrd üldine, mistõttu annab film võimaluse samastuda kõikide ohvritega.

"Ilmvõimatu" jaotub episoodide vahel, mis näitavad peategelaste räiget füüsilist kannatust tormavas vees ja osaliselt väga suureks ning seetõttu ebareaalseks kujunenud sentimentaalsust täis omakeste otsinguid. Filmi ettemängitavuse tase on enne tormi nii tihe, et iga kaader enne maavärinat sisaldab kujundit eelolevast tormist ja katastroofi poolt lõhki kistud perekondadest. "Ilmvõimatu" suurim teene seisneb katses näidata, et vahel võib midagi väga suurt ja paljusid puudutavat esitada samamoodi ilma et tõstaks kedagi esile või tähtsustaks kellegi kaotust üle, sest lõppude lõpuks oli ohvrite seast inimesi üle kogu maailma. 

Teine suurim teene paistab olevat tõestuses, et praktilisus võidutseb endiselt digitaalse ruumi üle. Paari aasta taguses Clint Eastwoodi filmis "Hereafter" oli samuti üürike episood India ookeani maavärinast, kuid selle õudust murendas ilmselgelt digitaalselt loodud lained. "Ilmvõimatu" jaoks ehitati üles lugematud võttepaigad ja koostati mitmeid makette ainult selleks, et need siis ära uputada. Tulemuseks oli aga efekt, kus minul kui vaatajal oli lausa füüsiliselt valus vaadata õblukest naist piinlemas möllavates lainetes. Teda ei peksnud mitte ainult lained, vaid ka vooluga kaasa tulnud rusud lainete jõu all lagunenud majadest. See vaatepilt mõjus rohkem kui hiljem filmi üle võtnud väga sunnituna ja manipuleerivana mõjunud omakeste otsingud.

Põhjus, miks on peaosades Naomi Watts ja Ewan McGregor, ei seisne millegis muus kui nende kogenud ja juba ammu oma meisterlikkust tõestanud näitlejate oskuses mängida välja ükskõik milline karakter, aga kasutades selleks ära ka nende näitlejate paratamatu kuulsust masside kinno tõmbamiseks. See ei ole kriitika, sest ilma Naomi Watts`ita poleks film olnud pooltki nii mõjus. Suurepärane katse näidata kaost läbi ühe perekonna silmade. Harva satun nägema filmi, mis mõjub ise ka nagu loodusjõud: lõhub, kisub, tormab ja hävitab, kuid siis rahuneb, et saaksid haavu lakkuda, aga ainult üürikeseks, sest isegi tormist pääsenuna jääb see sinus alatiseks kestma tuletades meelde nappi pääsemist ja neid tuhandeid, kelle jaoks oli tegu viimase puhkusega. 

Hinne: 7/10 

Film linastub PÖFF-il veel 2 korda.