Clay Jeteri debüütmängufilm “Jess + Moss” väreleb seisundifilmi ja dramaturgiliselt järjepideva loo hapral, kuid heausksel tasandil. Iga hetk kui film on lahtumas iseenda loodud pildi ja heli poeetilisse virvarri lööb teravalt sisse dramaturgiline kude, mis aitab publikul kergemini suhestuda filmi kahe peategelase Jessi ja Mossiga. Varateismeline Moss ja juba keskkooli lõpetanud Jess veedavad palaval suvel ühiselt aega. Vaatamata oma vanuse suurele erinevusele on nad parimad sõbrad. Neid ühendab minevikutraagika, millest nad üheskoos püüavad luua muinasjutulikku illusiooni. Illusiooni, mille reaalsust nad peavad alles õppima mõistma. Sõprus on aga määratud ajas muutuma, teisenema vihkamiseks ja mõistmatuseks. Sõprus ja armastus, poisi kasvamine meheks ja noore naise otsiskelu iseendas panevad nende suhte proovile sel palaval suvel lagunenud farmi ja lõputute kollaste heinamaade keskel.
“Jess + Moss” on pildi-ja helikollaaž, mida ühendab tugev dramaturgiline kude. Clay Jeter on loonud originaalse pildikeele, et lahti harutada lapsepõlve mõtisklusi, meenutusi minevikust, sõprust ja igavesi suveöiseid hetki, mil tuimalt kividega plekkseina loobiti. Aeg, mil kõik oli helgem, ilusam ja lihtsam. Aeg teeb oma armutu töö ja isegi lapsepõlve soojade värvidega üle valatud meenutusterida teiseneb dramaatiliseks ümbersünniks. Jeteri stilistika rõhutab videokasseti linti, mida ikka ja jälle vaatame kui tunneme, et tänane olevik on liiga raske. Eks meil kõigil on riiulis aulisel kohal vana tolmukorraga kaetud kasset, mis sisaldab kilde lõbusast ja sekeldusterohkest möödanikust. Jeteri pildikeel on sisemiselt rahutu, aga välispidiselt rahulik nagu suvine ritsikate surin. Tema loodud visuaalne maailm on justkui nagu vana fotoalbum, kus iga pilt toob esile terve seeria mälestusi.
“Jess + Moss” kutsub esile nostalgiat ja rõõmsaid hetki minevikust. Filmi üldistav jõud on siiski suunatud kahe peategelase arendamisele. Nende karakterid ja valusalt elulised katsumused raamivad filmist toimiva mängufilmi. Nende puudumisel kanduks kogu filmi energia liialt laiali ja tulemuseks oleks ambitsioonikas pusle, mis ei suuda end mõistetavaks muuta ja ei suudaks mitte kuidagi õigustada oma pooleteist tunnist kestvusaega. Soojade värvidega heli-ja pildikollaaž on tänu mediteerivale rütmile kaunis ja tasakaalukas sümbioosis. Jeter ei suru ega sööda asjatult oma mõtteid vaataja silme ette, kuigi tõlgendusruumi on siiski vähe tänu otsekohestele tegelastele ja sümbolitele. Kõik see, mida näeme, on filmis olemas. Filmi peamine eesmärk tundub olevat tekitada vaatajas tundlikke seoseid iseenda ja ekraanil hargneva loo vahel, kuigi seda pärsib filmi enda otsekohesus. Filmi edasikandvaks jõuks ongi seega Jeteri toimiv visuaalne jutustus, mis nii mõnigi kord mattub liigse kordamise alla. Aga isegi korduvatel elementidel on oma funktsioon. Need aitavad publikul lugu paremini jälgida ja lubavad meil filmi ennastunustavasse maailma ära kaduda.
“Jess + Moss” on küllaltki originaalne teos, mille ambitsioonikus on end pea igas mõttes ära tasunud. Jeteri visioon on filmiloome protsessis olnud raudkindlalt paigas, sest vastasel juhul oleks film oma püstitatud eesmärkide all lämbuma kippunud. Film ei tekita vaatajas väsimust, vaid põnevust. Ja see on suurepärane lõpptulemus ühe originaalse debüütfilmi jaoks.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar