The Nights of PÖFF 2012: Distants

Tänavuse PÖFF-i avapauk sai alguse Sleepwalkersi Eesti lühifilmide võistlusprogrammist. Esimeseks filmiks oli Janno Jürgensi "Distants".

Meie esimene kogemus tänavuse PÖFF-iga algas tugevalt. Janno Jürgensi BFM-i bakalauruse lõputöö "Distants" on kui tükk seda kauget filmikunsti, mida pole enam ammu meie kinoekraanidel näiteks täispikana näinud. Täispikana "Distants" sellisena nagu praegu ei töötaks. Lühifilmina aga krutib pinget korralikult kuni hetkeni, mil tahadki, et udust tormaks väikese paadi poole suurel merel tohutu roostes kummituslaev. Laev pole oluline. Isa ja poeg on olulised.

 Filmi lõpuminutitel kostus Kaspar Kadastiku loodud muusika, mis küll sobis filmi kui valatult, kuid paratamatult sarnanes just see lõpumuusika Hans Zimmeri tööle "Inceptionis" ja kui täpsemaks minna siis lugu nimega "Time". Kokkusattumus või bright minds think the same? Meie jääme igal juhul ootama Janno Jürgensi täispikka filmi.

"Distants" set construction time-lapse from Vaatenurk on Vimeo.



Distants / Distance teaser from Janno Jürgens on Vimeo.

Voltron: The End - õnnestunult inimlikustamas superroboteid

Ülimalt ühike ja konkreetne, kuigi siiski pingest tulvil lühifilmi "Voltron: The End" aines pärineb USA ja Jaapani ühistoodangust "Voltron: Defenders of the Universe". Animeseriaal, mille keskmes on Voltroni nimeline superrobotite meeskond, mis kaitseb universumit tumedate jõudude eest, jooksis nii Jaapani kui USA ekraanidel aastatel 1984.-1985. Animeseriaalist kasvas välja nii täispikk animeeritud film kui ka veel kaks animeseriaali, millest viimane jookseb siiani USA teleekraanidel.

Ligi 3 minutit vältav dramaatiline lühifilm heidab pilgu superrobotite rünnakrühma Voltroni viimasele hingetõmbele. Loo keskmes on ühe sellise roboti kapten, kes püüab säilitada külma närvi lootusetus olukorras. Kogu lühifilm ongi põhimõtteliselt üks pisike stseen, aga ometigi on film nii pildi, heli kui ka näitlejatöö poolest vägagi mõjuv. Loo mõjusus tuleneb vähestest infokildudest, mida meile edastatakse. Et nendest aru saada, ei pea me tingimata teadma "Voltronit", sest ainult 3 minutit kestev lühifilm annab minimalistlikult edasi ühe karakteri, tema seisundi ja koormuse, mis tema õlgu rõhub. Traagika, mis on üheselt mõistetav. See on aga teinekord suurepärane viis, et valmis meisterdada lühifilm, mis toetub ainult ühel näitlejal ja äärmiselt minimalistlikul situatsioonil ning mille ümber on formuleeritud eepiliste mõõtmetega kosmoseseiklus, millega peategelane täiesti loomupäraselt suhestub.

Filmi režissööriks Alex Albrecht, kes on tuntud Totally Rad Show saatejuhina. Mõni aeg tagasi ilmus ka lühifilm "Portal: No Escape", mis põhineb Valve toodetud ulmelisel mõistatusmängul "Portal". Sellegi lühifilmi loojaks on Totally Rad Show üks saatejuhtidest Dan Trachtenberg.

True Skin - augmentation is now!

Transhumanistlikud ideed on ikka ja jälle päevakorras figureerinud nii ühel kui teisel kujul. Transhumanistlik mõttelend on endale rakendust leidnud ka fantaasia-ja ulmekirjanduses ning samuti ka filmikunstis. Idee inimese füüsilise keha järkjärgulisest mehaanilisest võimendamiset on kosutav ja innustav, aga samal ajal ka ohtlik mäng tulega. Senimaani on inimvõimekuse piire kombatud peamiselt nii kirjanduses kui ka filmikunstis, aga kui tänase tehnoloogia võidukäiku jälgida, siis võime tõdeda ainult üht: ennustatud tulevik hakkab lõpuks kätte jõudma. Future is now! 

Viimasel ajal on transhumanismi päevakorras hoidnud Eidos Montreal`i ja Square Enix`i toodetud "Deus Ex: Human Revolution", mis kuulub tegelikult juba olemasolevasse "Deus Ex`i" mänguseeriasse.

"Deus Ex: Human Revolution" võtab luubi alla augmentatsiooni(augmentation), mis lubab inimest võimendada nii nanotehnoloogilisel kui ka mehaanilisel tasandil peaaegu et võitmatuks supersõduriks. "DE:HR" on küberpungi(cyberpunk) mõjutustega suurejooneline sci-fi thriller, mis viib mängija sügavale tumedasse tulevikumaailma, kus inimese füüsilise oleku mehaaniline võimendamine on jõudnud nii supersõdurite vormimiseni kui ka tavainimese igapäevareaalsusse. See aga toob kaasa aga inimloomusele loomuliku äritsemise ja sõltuvuse, mis rikub elusid ja viib sügavale rentslisse.

Samasugust teemat paistab süvitsi käsitlevat ka tulevasel suvel väljastatav lühifilm "True Skin". Alles hiljuti väljastati  filmile esimese trailer. Tegu on lühikese teaseriga, mis filmi süžeed ei reeda, vaid tutvustab peamiselt maailma, milles tegevust aset leiab ning suuresti võimegi näha stsenaariumit lähitulevikust, kus igapäevaellu on tunginud mehaaniliselt töödeldud füüsis ja augmented reality. Filmi taga seisavad režissöör Stephan Zlotescu, operaator, kellel varjunimeks H1 ja produtsent Chris Sewall. Filmi tootjaks on nende kolme endi loodud N1ON. Nad on peamiselt olnud tegusad nimekate artistide muusikavideote tootjatena. Teaser traileri järgi paistab tulevane lühifilm silma alati põnevust tekitava nägemusega kõrgtehnoloogiast, mis liigub nii mööda eliidi kõrgkihte kui ka rahvarohkeid slumme.

Seniks aga teaser trailer, mis oma muusikalise tunnetuse ja visuaalselt rikka õhkkonnaga müüd end küllaltki tõhusalt:

TRUE SKIN TEASER from H1 on Vimeo.

Too Late - nupukas lühifilm zombiks olemise raskustest

 

Ligi 2 minutit pikk lühifilm entusiastlikult Side Films`ilt ja selle ühelt asutajalt Rani Naamanilt. Lugu on konkreetne, kiirelt mööduv ja ootamatu lõpptulemusega. Väärib vaatamist juba näiteks sellepärast, et näha kuidas vägagi konkreetsest ideest on koorunud andekalt teostatud filmike, mis rõhutab täpselt õigetele nuppudele nii montaaži kui ka kaadrite valiku vallas ning suudab näiliselt läbinähtava loo ka nupukalt lõpetada. Nii pildi kui heli poolest žanrile omane, kuid tänu twist`ile omandab kogu lugu hoopis uue dimensiooni.

Too Late from SIDE FILMS on Vimeo.

Anomaly - Horror Tšernobolis

Mis oleks veel parem filmimaterjal kui Tšernobol? Fantaasia üleküllusega võib minna hulluks või mis veel hullem, võib lihtsalt üle mõelda ja unustada, et vahel on reaalsuse ja fantaasia äärealadel tantsisklev mõte parem kui hiiglaslikud lendavad olendid või tühermaal ringi püherdavad hiigelsipelgad, mis on sama suured kui stepikilpkonnad ja mis võivad inimese ühe hoobiga pooleks hammustada. Strugatskite Roadside Picnic, Tarkovski Stalker, kolmeosaline auhinnatud mäng ja nende lugematud mõjutused nii raamatutes, filmides kui ka telesarjades on vaid üks osa, teine osa on aga kartus tuumasõja ja Tšernoboli mõjude senitundmatu jõu ees. Samamoodi on tehtud ka lugematud lühifilme ja dokumentaale vägagi reaalsest ohust, mida toob kaasa kiiritus ja pime hirm tundmatu ees. Käesolev lühifilm on veel järeltootmises, mille arengut on võimalik jälgida ametlikus blogis. Sisu on üsna lihtne, aga kuna lihtsuses peitub võlu, siis on vähemalt minu jaoks tegemist väga põneva projektiga. Postapokalüptilised või siis sarnase teemaga mängivad filmid on alati teretulnud.

4 noorukit võtavad kaamerad kaasa ja lähevad uurima Tšernoboli ümbrust. Algul tahetakse uurida lihtsalt kiirituse mõjul muutunud taimestikku ja loomastikku, kuid hiljem kerkib noorte seas mõte minna keelatud tsooni. Tsooni ääres on aga valvepostid ja valvurid ei lase kedagi läbi ja keegi neist ei tohi öelda miks. See ainult tõstab noorte huvi seal toimuvat uurida ja dokumenteerida, mistõttu sisenetakse ikkagi tsooni. Sisenedes tsooni ei teadnud noored, mida võivad eest leida, kuid see, mida nad leidsid ei olnud ainult tavapärasest suuremad seened ja sipelgad, vaid midagi palju kohutavamat. Midagi nii kohutavat, et seda on hoitud aastakümneid saladuskatte all.

Exist - lühifilmist täispika debüüdini

Netis ringleb üsna huvitav väike lühiulmekas, milles ei ole Alive in Joburgi stiilis tulnukaid ja kosmoselaevu ehk see ei püüdle visuaalse täiuse poole (sageli eksperimenteeritakse lühiulmekates just oskusega luua tehniiselt vingeid maailmu). Selle asemel näeme hoopis leitud materjali stiilis üles võetud filmi sellest, kuidas kaks sõpra ajavad juttu, räägivad elust ja tööst, kuid siis lõhub selle tavapärase rutiini, mille senine ainuke harjumatu tegur oli otsad andnud auto, linna kohale saabuvad tohutud kosmoselaevad. Laevad on tavapärase kujuga, kuhu on lisatud mõned režissöörile omased detailid, aga muidu pole tegu millegi väga innovaatilisega. Laevad piinavad linna elanikke maha murdva heliga. Sõbrad on segaduses, kuid peategelane otsustab mingi loomuliku intstinkti ajendil minna asja uurima, kuid kaugele ta ei jõua, sest laev liigub tema kohale ja kõikidele tulnukatooriatele kohaselt laseb alla valguskiire ja tõmbab mehe sisse. Sellega lõpeb lühifilm, mis andis rohelise tule Tyson Johnstonile, kes sai võimaluse lavastada täispika film samal teemal. Filmis ei kasutata enam lühikasse küllaltki hästi sobinud käsikaamera stiili, see võetakse nüüd üles palju staatilisemalt ja kes teab, äkki ka palju huvitavamalt kui võiks eeldada ainult lühika põhjal.

Half-Life elab edasi väga mitmel kujul - Beyond Black Mesa

Half-Life kuulub kahtlemata kõige paremate ja mõjukamate mänguseeriate sekka, mistõttu pole ime, et fännid on siis kas täispikka filmi või Episode 3 ootusel end kätte võtnud ja tootnud nii mõnegi huvitava lühifilmi kasutades Half-Life universumit. Minu ette sattus esmalt Purchase Brothersi Escape From City 17 või siis õigemini selle esimene osa. Teine osa ilmub veel kinnitamata kuupäeval. Netist lugedes on vendadel käed jalad tööd täis täispikka filmiga. Kas tegemist on Valve produtseeritud ja kauaoodatud Half-Life filmiga? Raske öelda, aga igal juhul on vennad väitnud, et teine osa on valmis, kuid ühtteist on vaja veel postproduktsioonis lihvida ja täiustada. Escape From City 17 on ehe näide innovaatilisusest ja pühendumusest. Vaatamata mängusiseste elementide laialdasele kaustamisele, paiskab lühifilm vaataja Half-Life`i maailma keskele. Helid, visuaal, keskkond - kõik see paneb mõtlema, missugune näeks välja täispikk film.Nüüd on aga ilmunud uus projekt Beyond Black Mesa. Tegijad on profimad, tehnika on parem ning kõike on rohkem kui esimeses katsetuses, aga kas ligipääs uutele võimalustele annab edasi ka Half-Life tunde? Kindlasti mitte täielikult, aga peaaegu, kuigi filmina on tegu väga eeskujulikku ettevõtmisega ja kui arvestada, et tegu on omaalgatusliku projektiga, kus eelarve on minimaalne ja loota tuleb ainult osaliste fantaasialennule ja tahtele teha midagi uut, siis on tegu märkimisväärse lühikaga. Half-Life`i hinge on raske püüda ja BBM õnnestub selles vallas peaaegu täielikult pakkudes meeleolukaid lahendusi ja pühenunud vaatenurka Half-Life`i karmi olelusvõitlusega rikastatud universumisse. Vaatamata sellele, et Escape From City 17 laenas kõike mängudest endast, on see mitmeid kordi parem kui Beyond Black Mesa. Kahtlemata on Beyond Black Mesa visuaalselt kena pilguheit Half-Life`i maailma, aga puudu on HL-ile omasest realistlikkusest ja toorest maailmast, mis tegigi Gordon Freemani seiklused niivõrd huvitavaks ja mängitavuselt unustamatuks. Seni, kuni filmi pole valminud, peame leppima vähemaga või oodata, et juba olemasolevates fännifilmidest sünniks midagi veelgi suuremat ja julgemat.