Lehed

27.04.11

Filmiarvustus - 5.JAFF: Space Battleship Yamato: Resurrection

Lavastaja: Yoshinobu Nishizaki
Osades: Koichi Yamadera, Noriko Yume jne.


Kauges tulevikus läheneb maale must auk. Otsustatakse kogu inimkond evakueerida uuele sobilikule planeedile. Samal ajal käivitub kurikavala impeeriumi vandenõu inimkonna plaane iga hinna eest takistada. Vastukaaluks asub põgenikke päästma legendaarne sõjalaev Yamato ja selle vapper meeskond.
LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

25.04.11

Filmiarvustus - 5.JAFF: The Borrower Arrietty

Lavastaja: Hiromasa Yonebayashi
Osades: Mirai Shida, Ryunosuke Kamiki jne.

Vanameistri Hayao Miyazaki asutatud Studio Ghibili on aastate jooksul saavutanud ülemaailmse tuntuse ja samuti ka teatava usaldusväärsuse, mis on tekkinud faktist, et stuudio toodetud filmide seas pole vast mitte ühtegi animed, mis määriks või rikuks stuudio mainet ja nende edu valemit. Ghibili pakub ikka ja jälle rikkaliku keskkonna ja imetabase omapäraga rikastatud lugusid, mille pildikeel on sama ilmekas ja kõnekas kui neis askeldavad seiklushimulised pisikesed ja suured tegelased. Miyazaki fimikeelt niisama lihtsalt seljast ei paiska ja seeläbi on seda tunda kõikjal, kus ilutseb Ghibili stuudio Totoroga kaunistatud logo. Ghibili on omamoodi Jaapani Disney või pigem hoopis Pixar. Disney võrdlus on juba vaikselt vanaks jäämas, sest kui võtta arvesse Disney viimase aastakümne animatsiooni taset, siis polegi eriti tõesti millegist rääkida. Eelmise aasta rekordilise eelarvega Rapuntsli loo ümbertöötlus Tangled oli kinodes populaarne ja ka auhindamistel ei unustatud Disney võimsat tagasitulekut. Samal ajal säilus ka rahulik ja kaalutlev toon, mis liigitas Tangled`i klassikaliseks Disney toodanguks. Siinkirjutaja pole seda veel näinud, aga kui uskuda arvustusi ja võtta arvesse Disney üldine tase, siis võibki järeldada, et erinevalt Aasia animaatoritest ei suuda lääne animatsioonikino säilitada ühtlast, aga samal ajal ka üllatuslike ideedega täidetud rütmi. Kuna Mammona teenimine ja populaarsus käib käsikäes, siis enamik lääne animatsioonidest kipuvad olema igavesest ajast igavesti venivad järjelood, mille kvaliteet langeb iga uue episoodiga. Seepärast tasubki olla õnnelik, et Ghibili on leiutanud valemi, mis ei näita väsimuse märke. Kui looduse ja selle igavese päikeseküllase ilu kunstiline demonstreerimine oleks kasvõi natukenegi korduvaks muutunud, oleks Ghibili ka kriitikat väärt, aga ometigi pole see niivõrd energiline ja uue, värske vaatenurgaga "sense of wonder" kulumise märke veel näidanud.
LiveForThisi arvustus loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5.JAFF: Tales of Vesperia: The First Strike

Lavastaja: Kenta Kamei
Osades: Kosuke Toriumi, Mai Nakahara jne.

"Vesperia lood: Esimene rünnak" põhineb samanimelisel Xbox 360-nel ja Playstation 3-el tegutseval mänguseerial. Tales of Vesperia kuulub Tales`i nimelisse mängusarja ja järjekorras on tegu juba kümnenda alaepisoodiga. Seos mänguga tagab selle põhjal loodud filmile loomulikult ka pika ja mitmetasandilise fantaasiamaailma, sest kui heita pilk Tales of Vesperia sisulisele poolele, siis paeluvat ideederohkust on enamgi kui küllaga. The First Strike on esimene film, mis Tales of Vesperia põhjal on valminud ja taaskord avatakse omalaadne uus peatükk salapäraste koletiste vastu võitlevasse maailma.
LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

23.04.11

5. JAFF - Senised muljed

Senisega ei saa just väga rahule jääda ja seda nii tehnilisel/korralduslikul tasemel kui ka filmide poolest. Praegu olen näinud 11 ja nädalavahetusel on plaanis näha veel 4. Seni võin rahuliku südamega nimetada parimateks elamusteks varemnähtud Hosoda filme, aga ka muidugi Memories, Perfect Blue ja mõningate mööndustega ka Mai Mai Miracle, King of Thorn ja Oblivion Island: Haruka and the Magic Mirror. Huvitav ja originaalne tundus ka The Disappearance of Haruhi Suzumiya, aga seda on sarjaga lähemat tutvust tegemata täiesti võimatu nautida ja ma usun, et siis meeldiks mulle 2 tundi ja 45 minutit kestnud film kindlasti rohkem. Kummaline on aga see, et enamus filme jätavad täiesti külmaks. On nendeks siis pika ajalooga sarjal põhinev Space Battleship Yamato: Resurrection või mängust alguse saanud Tales of Vesperia, ainuke asi, mida nende juures nautida sai, oli välimus, aga sisuline pool oli täiesti vaeslapse rollis ja ma ei usu, et siinkohal on ainuke põhjus, et ei ole tuttav algmaterjaliga. Miyazaki õpipoisid üllatavad kindlasti veel ja muidugi pean silmas Artises juba peaaegu välja müüdud lõpufilmi Arrietty. Samas on väga tore, et programm on mitmekesine ja täis visuaalselt lummavaid silmakomme, kuid hinge kosutavaid filme tundub seekord olevat väga vähe, mistõttu juba ootasin, et saaksin jälle läbi aja hüppava tüdruku ja OZ-is madistavate jõududega koos aega veeta. Satoshi Koni filmidest moodustub minu jaoks ilmselt JAFFi kõrghetk. Seninähtud Memories ja Perfect Blue pühivad teised nii sihikindlalt eest, et midagi ei jää järele.Tehnilisi viperdusi on olnud põhimõtteliselt igal seansil. Kord tõmbub pilt kortsu, siis kaovad subtiitrid või siis ilmub ekraanile Windows Media Center. Muukeelsed lisasubtiitrid takistavad lugemast ekraani all servas paiknevaid eesti - või inglisekeelseid subtiitreid. Tegelikult pole vähemalt Tallinnas toimunud viperdused olnud nii segavad, et filme oleks olnud võimatu lõpuni vaadata. Alati saab paremini, kuid vaatajad tahavad ju filme nautida ja seda on võimatu teha kui segavad faktorid kujunevad mäekõrgusteks. Kuna olen käinud ainult Artises ja Solarist olen festivali raames külastanud ainult ühe korra, puudub võrdlusmoment, aga see polegi oluline. JAFF on oluline.Esialgse muljetamise lõpetuseks mainiks ära ka Japan Media Artsi lühifilmid, mis kõik olid küll isemoodi ja omapärase lähenemisega, aga nende seas oli siiski üks, mis lausa karjus Makoto Shinkai järele. Ühesõnaga oli tegu Venemaalt pärit looga armastusest, mis sai ilmselgelt mõjutusi Shinkai meisterlikust stiilist, mida annavad endast tunda tema 5 Centimetres Per Second ja The Place Promised in Our Early Days.

21.04.11

Filmiarvustus - 5. JAFF: Oblivion Island: Haruka and the Magic Mirror

Unustuste saar: Haruka ja maagiline peegel on muinasjutuline seiklusfilm, kust leiab mõjutusi muu hulgas ka Miyazaki töödest. CG anime režissööriks on stsenarist ja mängudisainer Shinsuke Sato, kelle viimaste tööde hulka kuulub ka menuka manga ja seriaali Gantz põhjal valminud mängufilm, mis võeti kodumaal üsna hästi vastu ja juba paari päeva pärast ilmub Jaapanis filmi teine osa. Unustuste saart vaadates tuli mulle esimese asjana pähe Miyazaki My Neighbor Totoro, mis on samuti läbi põimunud püsivast kaotusvalust ja igatsusest kallima järele. Erinevalt Unustuste saarest ei ole Totoro ühemõtteline ja lihtne lugu läbi laste silmade, vaid tegelikult on rikkaliku pinna all peidus midagi hirmuäratavat, mida Miyazaki toob loosse sisse kaine meeldetuletusena, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Unustuste saar püüab teha sama, aga kahjuks ei taha see tal hästi õnnestuda. Põhjus peitub loo lihtsuses ja selguses, stampkarakterites ja läbinähtavas süžees. Lugu ja tegelased ei sisalda midagi uut ja huvitavat, mistõttu haarab film kaasa ainult seiklusliku poolega, mida on aga täpselt piisavas koguses, et vaataja rahule jääks ja enamat nõudma ei kipuks.
Spellboundi arvustust loe edasi siit.

19.04.11

Filmiarvustus - 5. JAFF: Summer Wars

Lavastaja: Mamoru Hosoda
Osades: Ryunosuke Kamiki, Nanami Sakuraba jne.

Kenji meelitatakse kooliõe Natsuki abiga tüdruku perekonna maakoju, et valmistuda vana-vanaema 90-ndaks sünnipäevaks. Samal ajal ründab ülemaailmset virtuaalkeskkonda OZ-i tundmatu sissetungija, kes ähvardab kogu süsteemi laiali paisata. OZ-iga vägagi kursis olev Kenji ja Natsuki koos mitmepealise perekonnaga satuvad aga otse sündmuste keerisesse. Sellega algavadki suvesõjad OZ-i päästmiseks.

Eelmise aasta JAFF-i ajal kirjutatud LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5. JAFF: The Girl Who Leapt Through Time

Lavastaja: Mamoru Hosoda
Osades: Riisa Naka, Takuya Ishida, Mitsutaka Itakura jne.

Tokyo koolitüdruk Makoto magab pidevalt sisse ja hilineb seega ka tundi. Ühel saatuslikul päeval kordub sama rutiin, kuid sellegipoolest muutub kõik. Avastades endal eriskummalise võime hüpata omavoliliselt minevikku, hakkab Makoto isegi kõige pisema probleemi tõttu ajas tagasi minnes seda alati parandama või siis lihtsalt uut versiooni looma. Alguses on ebatavaline võime Makoto jaoks lõbus, kuid õige pea avastab ta, et iga tema tegu mõjutab ka teisi inimesi. Eriti talle lähedaseks saanud kahte sõpra Chiaki`t ja Kosuke`t.

2010. aasta JAFF-i ajal kirjutatud LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

18.04.11

Filmiarvustus - 5. JAFF: King of Thorn

Lavastaja: Kazuyoshi Katayama
Osades: Kana Hanazawa, Eri Sendai, Toshiyuki Morikawa jne.

King of Thorn põhineb mangakunstnik Yuji Iwahara 2002. aastal alanud ja 2006. aastal lõppenud mangaseerial, mida on kiidetud loomingulise stiili ja paeluva süžee poolest, mille eri tasandid on keerulised ja mitmekihilised. Õnnneks jõudsin ise ka eelmise aasta suvel manga läbi lugeda. Tollal tulevast animeadaptsiooni ei oodanud ja ega teadnudki üldse plaanidest sellest täispikk draamaversioon vändata. Pean tunnistama, et King of Thorni mangast ei osanud ma selle lugemisel suurt midagi oodata. Samal ajal lugesin ja loen ka praegu Battle Angel Alita`t ja eelkõige Alita kvaliteetsuse tõttu ei arvanud, et KoT-i lõpunigi loen. Aga minu üllatuseks oli noore mangakunstniku kätest ja ideest vormitud omamoodi Okasroosikese lugu läbimõeldud ja efektne ulmeõudus ellujäämisest, konspiratsioonidest, mis ähvardavad kogu maailma ja ka igihaljast igavesest armastusest, usust ja lootusest. Mangana kogu lugu toimis. Pinge ei kadunud ja huvi edasise tumeda tuleviku vastu ei lahtunud ka päris lõpus, kui juba üsna traditsiooniliste võtetega aeti ulmeline survival story vahest isegi liiga kaugele taevastesse kõrgustesse. Algas minimalistlikult ja maailma tabanud õudust ning külmakambritest pääsenud tegelasi arendavalt ja lõpetas tohutu pauguga, mille peamine ja loomulikult ka kõige olulisem pööre suutis end ikka ja jälle pinnal hoida, mis siis et väikeste, kuid oluliste infokildude ja ideede kiire vaheldumisega kippus lugu veidi lonkama.
Loe LiveForThisi arvustust edasi siit.

16.04.11

Filmiarvustus - 5. JAFF: One Piece Film: Strong World

Esimene seanss JAFF-il möödus nii nagu ikka. Enne One Piece`i oli juba kaks filmi linastunud - üks Artises, teine Solarises. Teine seanss möödus Artises alguses veatult. Blu-Ray kvaliteet pole küll see, mis 35 mm-sel, aga siiski vaadatav. Probleemid ilmusid viimase 15 minuti jooksul. Kolm korda kadus pilt eest, aga kõik sai korda ainult loetud sekunidte jooksul. Probleem jäi aga püsima ning pärast Windows Media Centeri ekraanile ilmumist teatati, et lõppu me siiski ei näe ning vaatajad võivad soovi korral pileti teise vastu vahetada või raha tagasi küsida.
Spellboundi arvustust loe edasi siit
Ja LiveForThisi mõtteid One Piece kohta siit.

14.04.11

Ahvide taassünd - Rise of the Planet of the Apes

Tulemas on uus sissekanne seeriasse, mis on kestnud alates 1968. aastast ja ilmselt kestab veel kaua. Nii kaua kui on maamunal inimesi nii kaua teeme meie ka ahvidest filme. Tegelikult ei ole mul uue osa vastu midagi. Tim Burtoni 2001. aasta kohutav Planet of the Apes peab ju kuidagi unustusse vajuma ja mis saakski olla parem viis kui uus ja mitmeid kordi parem film. Tegemist on esimese Ahvide planeedi filmiga, kus ahvid luuakse ainult CGI teel ja kes saakski seda veel paremini teha kui WETA ehk Avatarile, Sõrmuste Isandale ja paljudele teistele elu andnud kompanii. Vahest kõige huvitavam kogu projekti juures on see, et režissööriks pole valitud Hollywoodi megastaari ega mitmeid kordi end tõestanud oskuslikku lavastajat, vaid hoopis suhteliselt tundmatu Rupert Wyatti, kelle käe alt ilmus kolm aastat tagasi vaimustava twistiga The Escapist, kus peaosas Brian Cox ja paljud teised armastatud briti nätlejad alustades Joseph Fiennesist ja lõpetades alati energiat täis Damian Lewisega. Ka Rise of the Planet of the Apes`is on esindatud Brian Cox, kuid seekord on tema kaaslasteks peategelast Will Rodmani kehastav James Franco, Harry Potterist tuttav Tom Felton, tänu Danny Boyle`ile kuulsaks saanud Freida Pinto, Stargate Atlantise David Hewlett, alati meeldiv John Lithgow ja kõikide ahvide esiisale Caesarile elu andev Andy "Gollum" Serkis. Peale Gollumit tegi Serkis kohe Jacksoni King Kongi otsa ja ilmselt sealt tuligi tema armastus ahvide vastu ja soov oma karjäär nendega siduda, aga Serkis ei ole üksi. Esimese Sõrmuste Isanda eest Oscari võitnud ja samuti King Kongi juures operaator olnud Andrew Lesnie naaseb samuti, et olla taas koos ahvidega või õigemini ahviga, sest paistab, et tulevase filmi käigus õpime tundma ainult Caesarit, mistõttu on uks avatud ka järgedele. Rise of the Planet of the Apesi stsenaristideks on varem kahe ühise filmi juures (üsna halb, kuid tänu Sizemore`ile paremaks muutuv The Relic ja Eye for an Eye) kirjutajateks olnud Rick Jaffa ja Amanda Silver. Huvitav valik. Tahaks väga lugeda filmi stsenaariumit ja paistab, et mõnel on see juba õnnestunud. Vastukaja on intrigeeriv ning kirjeldatud stseen Rodmani ja Caesari vahel pani kohe fantaasia tööle ja alles hiljuti interneti avarustesse paisatud 5-sekundiline klipp aitab fantaasia elavnemisele ainult kaasa. WETA teeb seekord midagi uut ja paistab, et 5. augustil linastuv film pole teps mitte ainult suve blockbusterite hulka kuuluv popkornikino. Võib-olla on tegemist piisavalt tõsiseltvõetava ja olulisi teemasid põnevalt lahkava eellooga, et ei peagi tulevaste põlvede ees häbi tundma. Nüüd on põhjust ka kogu Ahvide seeria läbi vaadata. Jääme ootama! Just ilmus ka trailer. Huvi endiselt olemas.



11.04.11

Shinkai pärast 3 aastat - Children Who Chase Lost Voices From Deep Below

Voices of a Distant Star, 5 Centimetres Per Second, The place Promised in Our Early Days - Makoto Shinkai fantastilised filmid saavad lisa. Pärast pikka pausi on tulemas Shinkai neljas film, mis tundub olevat mõjutatud Hayao Miyazaki loomingust. Shinkai on öelnud, et tema lemmikuks animeks on Miyazaki esimene Stuudio Ghibli film Castle in the Sky. Esialgse traileri järgi on Miyazaki mõjutusi selgelt tunda. Huvitav, et see alles nüüd avaldub, sest tema eelnevad filmid on kõike muud kui Miyazakile sarnanevad. Shinkail on talle iseloomulik unikaalne stiil, mis väljendub nii filmide temaatika kui ka joonistusstiili järgi. Children Who Chase Lost Voices From Deep Below on seni tema pikim ja tundub, et ka kõige erinevam projekt. Muidugi on traileris näha talle omast detailset ja kõnekat keskkonda, kuid tegelased on kujundatud seekord hoopis teistsuguses stiilis. Film linastub Jaapanis järgmisel kuul ja on siinmail kättesaadav kindlasti paar kuud hiljem.

10.04.11

We Are What We Are - kannibalistlik õudusthriller Mehhikost


Eelmisel aastal rohketel ja rohketel festivalidel tiirelnud Jorge Michel Grau horrorfilm We Are What We(Somos lo que hay) on vaikse tempoga endale juba omamoodi veriselt kannibalistliku nime teinud ja kogunud nii kiitust kui ka laitust. Hetkeseisuga tundub, et Mehhiko ekstreemne peretraagika on lavastaja debüütfilmina vägagi hästi toiminud ja kogunud seeläbi tuntust nii maalt ja merelt.
Iseasi, kust seda nüüd ka näha saab. Võib olla tuuakse kunagi lähitulevikus läbi Sõpruse või Artise lausa koju kätte, aga eks ühe kauguses viibiva filmi vaatamiseks on ka teisigi viise.

Igatahes, We Are What We Are tundub olevat ütlemata huvitav teos ning oma ootusärevuses soovitan ka teistel huvilistel filmil silma peal hoida. Kes teab, äkki ongi tegu särava pärliga?

When the patriarch of the family passes away, the teenage children must take responsibility for the family chores: the preparation of the rituals, the hunting and putting the all-important meat on the table. These newfound responsibilities are even more daunting, however, when you live in the city and happen to be a family of cannibals.






09.04.11

Hanna - Hüvasti, Knightley. Tere tulemast, Ronan!

Twitchis ilmunud kaks arvustust annavad üsna head tagasisidet meil alles 10. juunil linastuvast Joe Wrighti thrillerist, mille suhtes tabab mind endiselt üllatav tõik, et mees, kelle filmograafiasse kuuluvad Pride & Prejudice, Atonement ja The Soloist, otsustas teha thrilleri ja panna peaossa varemgi tema filmis osalenud üsna andeka 17-aastase Saoirse Ronani. Kohe kindlasti on Cate Blanchett ja Eric Bana koos Ronaniga filmi peamised tõmbenumbrid, kuid oma osa mängib kindlasti ka see, et The Chemical Brothers lõi filmile muusika. Hanna on segu Bourne`i triloogiast ja kõikvõimalikest vandenõu teemalistest filmidest.
Huvitav on ka mõte, et Danny Boyle ja Alfonso Cuarón olid esimesed nimed lavastajatooli jaoks. Cuaron oleks teinud opefantastilise eepose ja Boyle oleks montaažiruumis segi läinud, kuigi nüüd on filmi operaatoriks ikkagi Boyle`i Sunshine`i Alwin H. Kuchler. Joe Wright olevat öelnud, et David Lynch on filmi üheks suurimaks mõjutajaks. Kas Hanna on siis thrilleri uus tulemine või koguni algus millegile suurepärasele? Nii kaugele ei tasu mõelda, aga igal juhul on tegu põneva projektiga, mida ootan mina just seetõttu, et näha, kuidas liigub Wrighti kaliibriga režissöör ühest žanrist teise.


08.04.11

Tarsem Singh`i Immortals

Eelmisel aastal kriitikutelt ja kinokülastajatelt kõvasti peksa saanud Clash of the Titans`ile aretatakse hetkel järge. Sam Worthington taas peaosas ja ühes intervjuus ta isegi lubas, et teise osa tase tuleb märgatavalt kõrgem. Ei oska selle kohta eriti midagi kosta, sest mis taset siin ikka taga ajada, kui juba esimene osagi enne linastust tekkinud eelarvamusi ümber lükata ei suutnud. Lihtsa ja laheda seiklusfilmina töötab 1981. aasta uustöötlus niikuinii üsna hästi. Vaatad ja kirud palju tahad, aga lõppude lõpuks saab ikka pilk peale visatud.
Filmide The Cell`i ja The Fall`i visionary director Tarsem Singh pakub aga oma versiooni Kreeka mütoloogiast. Käesoleva aasta eelviimasel kuul peakski talvist päevavalgust nägema Singh`i lavastatud ja üllatuslikult moel kahe kreeklase kirjutatud stsenaariumi põhjal valminud Immortals. Film toob taas esile kangelase Theseuse, Minotauruse ja samuti ka igihalja titaanide heitluse. Plakatitel ilutsev kirjakene "From the producers of 300" ei tekita minus ülemäära rõõmu, sest ausalt öeldes ei tahaks ma mitte mingi hinna eest näha taaskord midagi sellist nagu 300. Zack Snyderi võime midagi nii kirevat filmiks vormida on kahtlemata imetlusväärne, aga usun, et enamik meist eelistab vaadata rohkem praktilisi ja füüsikat armastavaid mütoloogial põhinevaid ja eepiliste mõõtmetega spektaakleid. Kui arvestada Tarsem Singh`i stiili ja üldsegi tema eelmisi filme, siis järeldus arvutikeskkonna liigkasutamise osas on pigem positiivne neile, kes just nimelt hindavad praktilisi maailma loomise vahendeid. Filmile peaks see või järgmine kuu ka trailer ilmuma. Eks siis saabub tõde, missuguse katsetusega Singh seekord hakkama on saanud.

Head meelt tekitab ka filmi valitud näitlejad. Theseusena astub üles Henry Cavill, tema rännukaaslasena Freida Pinto, Kuningas Hyperionina Mickey Rourke ja maise Zeusina John Hurt.
Lugu on aga järgmine:
Türannist kuningas Hyperion on inimkonnale sõja kuulutanud ja et saavutada ülim kontroll asub Hyperion omaenda kätega vormitud verejanulise armeega Kreekat rüüstama, et leida jumalik relv, mis annab selle omanikule võimaluse uinunud titaanid enda tahte alla allutada ja inimkond koos jumalatega alistada. Viimases hädas valib Zeus lihtsa mehe Theseuse, et alistada kuningas ja tema koletu armee.

Lars von Trieri Melancholia trailer on saabunud


Lars von Trieri suve hakul ilmavalgust nägevale uuele ja pealtnäha ka kaunis põnevale filmile Melancholia saabus pikem sisututvustus just nimelt traileri näol. Nii et lisaks Terrence Malick`u ja Emmanuel Lubezki ootusi taevani ajavale Tree of Life`ile pakub Trieri uusim saabuva suve juures veelgi rohkem ootusärevust. Nii mõnigi kaader on juba tuttav Antichrist`ist ja seega võikski kohe järeldada, et Trier jätkab looduse rüpes sipelnud mehe ja naise stiilis, aga võib vist ikka päris kindel olla, et arvatavasti on tegu sootuks teist liiki loomaga. Enese kordamine on küll viimane asi, mida temasuguse kaliibriga lavastajalt oodata.
Filmi näitlejaansamblisse kuulub ka seekord Antichrist`is publikut lummanud Charlotte Gainsbourg ja samuti ka Kirsten Dunst ning Kiefer Sutherland.

Millest siis Trier seekord pajatab?
"A beautiful movie about the end of the world"

Melancholia from Zentropa on Vimeo.

02.04.11

Silent Hill: Revelation 3D - Silent Hillist ja selle töös olevast järjest


2006. aastal jõudis maailma kinodesse esimene katse valada filmilindile Silent Hilli raskepärane, laialdane ja hirmuäratav maailm. Esimese ja seni veel viimase adaptsiooni eest vastutas prantsuse lavastaja Christophe Gans koos stsenaristi Roger Avary`ga. Projekti oli kaasatud produtsendid Samuel Hadida ja Don Carmody ning seoses mänguseeria endaga istus produtsendikohal ka pea kogu Silent Hill`i muusikalise poole loonud Akira Yamaoka. Režissöör Christophe Gans`i filmograafiasse kuulub ka hinnatud stiilse actioni ja silmapaistva visuaalidega ajalooline thriller Brotherhood of the Wolf kuulsatest salapärastest mõrvadest. Gans`i sõnul oli Silent Hill tema suur armastus ja samuti ka suur au valmistada sellest täispikk film.Peaosades särasid sarmikas ja omapärane Radha Mitchell mureliku ema Rose`ina, alati usaldusväärne Sean Bean Rose`i abikaasa Christopher`ina, Laurie Holden politseinik Cybill Bennet`ina, Deborah Kara Unger uttu mattunud linna tänavatel eksleva Dahlia Gillespie`na, Kim Coates ohvitser Thomas Gucc`ina ja Alice Krige pimedauskse sekti juhi Christabella`na.

Võrreldes Silent Hill`i mänguga oli film nii mõnestki kohast vägagi erinev, et lugu kas siis veelgi rohkem maa peale tuua või siis näiteks vähendada esimeses mängus valitsenud vastaste hulka. Esialgne protagonist Harry asendati Rose`ga ja kogu linnale paigutati ka omalaadne vägivaldne ja ohvriterohke minevik, mis filmi peategelaste saabumiseni seal valitses. Gans`i versiooni täitis mänguseeriale omane lummav ja ohtlik verejanulisi varje peitev tuhaudu, mis saatis pidevas ärevuses Radha Mitchelli kehastatud Rose`i läbi Silent Hilli tänavate. Puudu polnud ka meeli kalestavast udusireenist, mis tõi endaga kaasa hukatuse kõigile, kes linnas hetkel kaitsetult ekslesid. Pärast udu tuli sireen ja pärast sireeni tuli muda-, vere- ja roostevärvi alternatiivne reaalsus, mis polnud ei midagi muud kui living nightmare as it`s best. Eks Gans`i filmile ei jagu nüüd igast küljest kiidusõnu, aga vähemalt siinkirjutaja meelest on Silent Hill võib olla isegi parim arvutimängu filmiadaptsioon ja suures osas seisab film ka omal tugevatel jalgadel toetumata liigselt mängu niigi teenekale kestale.Gans`il ja Avary`il oli plaanis järje juurde tagasi pöörduda, aga võib olla just Avary õnnetu autoavarii pärast järje valmistamine andekal tandemil ei õnnestunudki. Gansi asemele astus Michael J. Bassett nii lavastaja kui ka stsenaristina. Bassettil on selja taga kolm filmi: õnnestunud I Maailmasõja teemaline horrorfilm Deathwath, noortest kurjategijatest pajatav Wilderness ja seni viimaseks jäänud Salomon Kane, mis põhineb samanimelisel koomiksil. Salomon Kane on pealtnäha nagu Stephen Sommersi Van Helsing, aga usun, et isegi ilma filmi nägemata võin julgelt uskuda, et sisult ja vormil on tegu tugevama filmiga. Lavastajatalenti tegusal inglasel jagub ja kui jälgida ka mehe isiklikku blogi, kus ta annab regulaarseid teateid Revelationi võtteperioodist, jääb Bassettist mulje kui mõistlikust ja kindla visiooniga lavastajast, kes võtab kuulda isegi mänguseeria fännide soovitusi ja võtab neid arvesse nii näitlejavaliku kui ka SH maailma loomise juures.Võtetega on alustatud, kõik on alles algamas ja võib ainult hinge kinni pidades ja pöidlaid pihus hoides loota, et lõpptulemus ei ole 3D-st vaimustusse sattunud stiilipuhang nagu Resident Evil Afterlife või lihtsa ja logiseva looga lõtv tükk labast horrorit, vaid ikka rahulik ja tempot koguvalt arenev, õõvastav ja groteskne vaatemäng nagu esialgne film ja mängud. Silent Hill Revelation järgib Silent Hill`i kolmandas osas toimuvat, kus Heather Mason ja tema isa on aastaid püüdnud vältida Heather`it painavaid luupainajaid ja tumedaid jõude, mis tüdrukut tabada püüavad. Heatheri 18nda sünnipäeva eelõhtuks on ta isa salapäraselt kadunud ja olles luupainajate meelevallas satubki Heather Silent Hilli. Selline sisukirjeldus on ametlikult avaldatud ja ei ütle filmi kohta tegelikult suurt midagi. Eks purki saamise ja postproduktsiooni ajal ilmub ka pikem ja põhjalikum sünopsis. Filmi ja mängu sisu hakkab erinema nii või naa, aga parem ongi, sest ei usu, et isegi Silent Hilli kõige paandunum fänn tahaks näha liigtäpset koopiat. Muusika küsmius on veel lahtine, sest Bassett tunneb, et parem oleks kasutada muusikat, mis oleks inspireeritud mängust, mitte kasutada laenatud palasid otse mängust. Laenatud lugusid oli ka Gans`i Silent Hillis ja katki polnud midagi, aga taaskord võib ju ometigi ka niimoodi läheneda. Režissööri ja stsenaristina on Bassettil õnneks palju vaba voli kujundada ja mugandada filmi lugu just nii nagu ta õigeks peab, aga loodetavasti mitte eemalduda SH tõelisest olemusest ehk painajalikust, piinavast õudusunenäost ja selle olulistest karakteritest ning nende saatustest.

Heather Mason
Heatheri rolli on valitud Adelaide Clemens, kes oma välimuse poolest on enamgi kui sobilik. Loodame, et ka näitlejaande poolest. Kui Radha Mitchell`i ahastus uduses linnas oli veenev ja loole põnevust juurde andev, siis loodan sama ka Revelation`i peategelaselt, kes nii või naa on SH-is alati see kõige oluline tegelane. Kit Harrington kehastab tegeast nimega Vincent, kes on samuti mängus oluline tegelane.

Adelaide Clemens

Heather kohtub Silent Hillis Rose`iga? Algupärase filmi lõpuga klapib küll. Vist...
Üllatus või mitte, aga filmis astuvad üles ka Radha Mitchell Rose`i ja Sean Bean Chris De Silvana. Sean Bean täidab arvatavasti Heather`i isa rolli. Siinkohal tekib aga kohutavalt palju küsimusi, mismoodi mängu ja filmi sidumine välja nägema hakkab. Küsimusele kuidas Mitchell filmi mahub, jääb vähemalt esialgu vastuseta. Kõigele lisaks on Deborah Kara Unger samuti oma vanas rollis, aga kui palju ekraaniaega ja kui suurt osa nad kõik ülde mängivad on raske öelda. Rohkem infot kinnitatud näitlejate kohta ei leidnud, aga küllap seegi infokild end varsti ilmutab.
Senikaua tasub lugeda Basset`i blogi, kus ta jagab oma mõtteid ja edusamme võtteplatsil ning loota, et Silent Hill jääb ka seekord Silent Hilliks.

Lõpetuseks natuke muusikat Silent Hill 3-st: