Filmiveebi ametlik podcast Filmiveebi Filmivennad 7. HÕFFil

Tänavusele järjekorras juba seitsmendale Haapsalu Õudus-ja Fantaasiafilmide festivalile ehk maakeeli HÕFFile saabus ka filmiportaal Filmiveeb.ee ametliku podcasti Filmiveebi Filmivennad ehk FVFV eestvedajad LiveForThis (http://liveforthis90.blogspot.com/) aka Henryk ja Spellbound (http://jesterheadscolony.blogspot.com/) aka Ragnar.

FVFV lasi avalikkuse ette oma esimese podcasti episoodi 27. aprilli hommikul ehk HÕFFi esimese päeva hakul. Jutuks tuli just nimelt 27.04-29.04 kestnud HÕFF ja mööda ei saanud vaadata ka alguskuupäevaga kattunud Tallinnas algavast ja Tartus lõppevast kuuendast Jaapani Animatsiooni Filmifestivalist ehk JAFF-ist. Esimeses episoodis võtsimegi luubi alla 7. HÕFFi pealtnäha kõige paeluvamad filmid ehk alates kauaoodatud soomlaste satiirist "Iron Sky" kuni hüper B-filmini "Manborg". Juhul kui keegi lugejatest/kuulajatest HÕFFil ei käinud ja ei ole tuttav seal figureerinud filmidega, aga sooviks saada soovitusi, siis festivalieelne FVFV episood on kõigile huvi tekitamiseks kuulamiseks üleval siin samas.

Kuna HÕFF oli FVFV sünni järel kohe ukse ees, otsustasimegi kohemaid valmistada värskelt jalad alla saanud podcastile ka pildilise külje. Seepärast kajastasimegi HÕFFil toimunut ka videopildis, mille kõik kaadrid on käesolevas HÕFFi ülevaateski esindatud.

Tänavune HÕFF oli lõbus, meeleolukas, verine, ärevusttekitav ning kehale ja vaimule ainult värskendav elamus. Kui keegi ei ole veel HÕFFile kunagi sattunud, siis teadke, et te jääte ikka kohutavalt paljust ilma. HÕFF on nagu suur rahvapidu: nalja, naeru ja sõbralikke inimesi nii maalises Haapsalus kui ka kultuurikeskuse hämarates kinosaalides.

Nagu sajad külalisedki asus FVFV samuti suure kiiruga Haapsalu poole sõitma, sest vahetult enne festivali algust avafilmiks kuulutatud "Iron Sky" kutsus esile rohkeid rõõmupisaraid ja vankumatut kirgliku soovi festivalile jõuda nii kiiresti kui võimalik.

Kui juba 5-6 aastases produktsioonis legendaarseks ümber kasvanud teos saab lõpuks valmis ja maandub suure potsatusega Haapsalu Kultuurikeskuse suures saalis, siis ei ole enam mahti mõelda, ainult tegutseda. Loomulikult ei olnud ülejäänud HÕFFi kava vähem erutustpakkuvam kui "Iron Sky". Filme oli palju, nii mõnedki jäid nägemata, aga koos "Iron Sky" natsidega särasid pea kõik linateosed, mida FVFV meeskond festivalile kogema siirdus. Kõik nähtutest olid juba eelnevalt kirja pandud ehk mida ja miks 2012. aasta HÕFFil kindlasti nägema peab.

Enne HÕFFi avafilmi asusid Kultuurikeskuse ees tantsu vihtuma grupp verise ilmega noori inimesi. Põhiteemaks Michael Jacksoni "Thriller" ja esitletud rühmatöö oli igal juhul meeleolule vastav. Õige HÕFF ilma sissejuhatava osata ei ole ikka see päris õige asi. Seejärel hüüti ruuporist, et avafilmi uksed on avatud ja kõik see mees, sealhulgas kuni 500 inimest tungles vaatama natside seiklusi Kuu tumedal küljel. Vahetult enne filmi algust tutvustasid nii filmi kui ka selle tausta lähemalt HÕFFi tänavune väga tubli tegevjuht Maria Reinup ja HÕFFi isa Sten-Kristian Saluveer. Üllatuslikult astus lavale ka "Iron Sky" filmi sotsiaalmeedia juhst Pekka Ollola ja publikule läkitas videotervituse ka filmi režissöör Timo Vuorensola.

Ja nii film algas ja mitte miski polnud enam endine. "Iron Sky" vastas ootustele. Must huumor ja satiir USA, sõjakeskse lähiajaloo ning lollide inimeste ja kurvalt lõppenud ideloogiate najal toimis efektse pauguna ning ei näidanud kordagi väsimuse märke. "Iron Sky" ei ole täiuslik film, kuid ega ta sellele ei pretendeerinduki. "Iron Sky" on kõike seda, mida ootaks soomlaste suure-eelarveliselt sci-fi eeposelt, mis pilab A-klassi popkultuuri ja tänapäeva poliitilis-sõjalis loogikat nii kuidas vähegi jaksab. "Iron Sky" on Euroopa vastus USA "Transformeritele" ehk taaskord tõestas autorikino vedav Euroopa filmikunst, et lääne peavoolu kino matkiv sci-fi action võib olla võrreldav Kubricku "Strangelove`iga". Film, mis ei paku tuntuid radasid, vaid lööb kõik üle võlli ja on enesega üdini rahul.

"Iron Sky" järel ruttasime vaatama uusi Eesti lühifilme, mille raames näidati Balti Filmi-ja Meediakooli 2. kursuse filmitudengite Reino Aedmäe ja Sander Marani lühifilme "ANKH" ja "Curiosity Kills".

 Esimese puhul on tegu kosmilise õõvafilmiga, mis järgib oma žanri piire vägagi eeskujulikult ja teine puhul on tegemist samuti vägagi žanripõhise splatter komöödiaga, mille iga minut üllatab rohkem kui eelmine. Antud kaks filmi on head näited, kuidas väga vähesega on puhtalt loojate endi fantaasiaga loodud midagi

väga suurt.

Samuti tuli näitamisele BFMi lõpetanud Andrew Bondi "Legend vägevast seebist", mis tegelikult ongi Eesti üks vägevamaid lühifilme ning viimasena tuli näitamisele BFMi meediatudengi Ivan Pavljutskovi lühike, tabav ja peamiselt psühholoogilist horrorit väisav "Emptinest".

"Iron Sky" järel osutus päeva naelaks brittide "Inbred", mille must ja nihestunud vaade inglise hillbillydele oli õõvastavalt vaimukas vaatemäng. Taaskord pakuti eelkõige lootusetust. Teinekord on lausa lust vaadata, kuidas filmi loojad sülitavad USA juurutatud kuldreeglitele, mis antud alažanri alati väga igavaks muudavad.

Teine päev oli märksa produktiivsem kui esimene, sest nähtud sai koguni 6 täispikka ja kaks lühidat filmi. Päev algas juba kell 12.15 Argentiina õudusfilmiga "Penumbra", mis osutus tegelikkuses lahjemaks kui oleks osanud oodata. Peale viimase vaatuse suutis film ülejäänud kestvusajaga kiiresti tüütuks muutuda. "Penumbra" järel tuli näitamisele Raul Tammeti kaks ulmelise hõnguga lühifilmi. 1979. aasta "Soolo" ja aasta hiljem valminud "Pulmapilt". Mõlemad filmi on täis igatsusliku melanhooliat, kus ulme kui selline on siiski pigem abivahend. Tammetit esitledes toodi võrdluseks Andrei Tarkovski ja peaks antud väitega isegi nõustuma. "Soolo" on vaikselt kulgev filosoofiline lugu parvsilla haldajast ja "Pulmapilt" on lugu oma minevikus elavast vanast mehest, kellena teeb võrratu rolli Rein Aren.

Kolmandaks osutus tänavusel Sundance`il palju kõmu tekitanud "V/H/S". Tegemist on antoloogilise filmiga, mis tähendab seda, et film koosneb erinevate režissööride lavastatud segmentideks. Antud juhul on filmil üks ühine joon, mida mööda erinevate lavastajate episoodid üks haaval silme ette manatakse. Tegu on kahtlemata õudusžanrit täielikult omastava filmiga, sest tegu on rõhutatud õuduslugudega. Puudub igasugune lineaarne või narratiivne põhjendus, miks mingi sündmus aset leiab. Lood, mida me näeme, on igaüks eraldi funktsioneerivad ja enamik neist üllatab oma leidlikkusega. Kui arvestada asjaolu, et kogu film on found footage stiilis üles võetud ehk teisisõnu saadab publikut armutult värisev käsikaamera. "V/H/S" kuulub kindlati tänavuse HÕFFi eredaimate pärlite sekka.

Found footage horrorile järgnes aga Jaume Balaguero psühholoogiline thriller "Sleep Tight", mis kuulubki koos "Iron Sky" ja "V/H/S"-ga festivali parimate filmide sekka. Film vaiksest majapidajast Cesar`ist oma pingest tuvlil stsenaariumi, režii ja näitlejatöödega teenis HÕFFi publikult "Iron Sky" väärilise aplausi. Siinkohal mainiksin igaks juhuks, et Balaguero on see mees, kes vastutas [REC]`i ja selle järje eest. Seega põhjusi filmi kõrva taha panekuks on enamgi kui küll. Balaguero suurepärasele thrillerile järgnes HÕFFi kolmas naeruvav pärl "Manborg". Jaburalt, lollilt ja ennekuulmatult juustuste B-filmide tootja Steve Kostanski uus film "Manborg" jutustab eepilise loo langenud sõdurist, kes äratatakse taas ellu Manborgina, et võidelda halastamatute deemonitega. Tegu on niivõrd eneseteadliku halva filmiga, et seda lihtsalt pole võimalik enam halvaks pidada. Kõik, mis "Manborgis" toimub on geniaalsuse vaimusünnitis. NB! Vindine pea aitab filmi headusele kaasa elada.

Kui "Manborg" läbi sai, kimasime vaatama vana head Paul Verhoeveni "Robocop`i", mis tänu publiku üha süvenenud õlleaurudele muutus festivali üheks humoorikaimaks filmiks. Minu selja taga oli kosta isegi murelike küsimusi laadis: "kas praegu oli naerukoht?". Antud moment juhtus olema samal ajal kui Robocop istus mahajäetud tehases ja mõtles oma perekonnast. Iseenesest kurblik stseen sai jämeda naeru osaliseks. HÕFFi publik on tänuväärne oma tänu live kommentaaride poolest. Eriti veel seetõttu, et publik valib õige aja ja koha, et mitte rikkuda teiste inimeste filmielamust. Mida rohkem päev õhtusse veeres, seda valjemaks muutus publiku elav vaimustus HÕFFi filmide vastu. Aitäh teile! Olite suurepärane publik!

Elutöö preemia anti üle tänavu 75. sünnipäeva pidanud eesti juurtega USA filmilavastajale Bill Rebasele, kelle kaks filmi olid ka HÕFFil esindatud: "Invasion of the Giant Spiders" ja "Blood Harvest aka The Marvelous Mervo". Rebasel oli plaanis ka HÕFFile kohale tulla, aga pikk vahemaa ja veelgi pikem paus viimase lennusõidu vahel otsustasid enda eest. Sellest sõltumata ei jätnud Rebane HÕFFi publikut tervitamata.

"Robocop" ei olnud aga FVFV jaoks viimane film. Selleks osutus kurikuulsa prantsuse uue laine horrori paremiku "Inside`i" lavastajapaari Maury ja Bustillo verivärske õudusfilm "Livide". Lavastajapaari uus film ei seostu mitte kuidagi "Inside`i" brutaalsusega. "Livide" on gooti sugemetege, õudustäratava maja ümber askeldav klassikaliste joontega korralik horrorfilm. Filmi probleemiks osutus aga sisulise tegevuse mitmed ebakõlad, mis ei lasknud filmi pakutud lahendusi eriti nautida.

Kolmandal päeval näidati Ti Westi ("The House of the Devil") uut õudusfilmi "The Innkeepers", Jaapani absurdihorrorit "Deadball" ja paljuräägitud "The Agression Scale`i". Kolmest filmist oleme esimest näinud, aga kahjuks teisi mitte. Ei saanud kahjuks HÕFFi viimaseks päevaks Haapsallu jääda.

Aga mis seal ikka. Oli väga tore. HÕFF rules big time!

Ülevaade ilmus esmalt filmiportaalis Filmiveeb.ee uudiste sektsioonis. 

Filmiarvustus: The Thing(2011)

Esimesed teated pajatasid uskumatuid, aga mitte sugugi üllatavaid lugusid, kuidas Universal plaanib John Carpenteri 1982. aasta kultusfilmile The Thing valmistada uusversiooni. "Remake after remake after remake and eventually it all goes to shit" - vähemalt nii on viimase aja remake`dega juhtunud. Iga uus remake on originaalile pea alati alla jäänud. Loomulikult on ka erandeid, aga needki kuuluvad väljasurevasse liiki, mistõttu nende eksistents jääb remake`ide kritiseerimisel alati tahaplaanile. Pärast uudiseid remake`ist ilmusid aga hoopistükis teated prequel`ist. Korraga oli võimuvahekord muutunud ja põhjus remake`i varajaseks vihkamiseks kippus hajuma. Õhku jäi rippuma muidugi ka kahtlus, et ehk äkki prequel`i nime all see vaene remake valmis vorbitaksegi. Nii aga ei juhtunud.

LiveForThis`i täispika arvustuse leiad siit. 

The Cabin in the Woods - uue ajastu Evil Dead?

Iga vähegi endast lugu pidav filmihuviline teab, kes on Joss Whedon või isegi kui ei tea tema nime, siis tunneb tema lavastatud, kirjutatud ja produtseeritud filmi - ja televisiooniajalukku jäädvustatud sarju nagu Firefly ja Buffy ning sellist filmi nagu Serenity. Hiljaaegu ilmunud Dr.Horrible`s Sing-Along Blog näitas, et väheste vahendite, heade näitlejate, Whedoni fantaasia ning võimekusega haarata õhust parimaid ideid, saab soovi korral kõike teha. Nüüd aga usaldati Whedonile viimase aja suurimaid projekte The Avengers, mille juures on ta nii režissöör kui ka stsenarist. Thor, Captain America, Hulk ja Iron Man ühinevad Marveli suunitlusest läbi imbunud Whedonversis, et Nick Fury juhtimisel võita sõda Loki vastu, kes plaanib Maa hävitada. Kui keegi üldse suudab ületada Marveli senised möödalaskmised (Thor, Captain America), siis on selleks kindlasti ei keegi muu kui Joss Whedon, sest erinevalt Kenneth Branaghanist ja Joe Johnstonist omab ta ka reaalset taju, kuidas luua funktsioneerivate tegelastegar filmimaailmu. 

Enne Avengerite tulekut oli Whedon produtsendiks ja kaasstsenaristiks õudusfilmi The Cabin in the Woodsi juures. Pealkiri kõlab nii nagu lugematute teiste õudusfilmide sisud, kuid tundub, et siit on oodata midagi uut ja huvitavat. Režissööriks ja üheks stsenaristiks on televisiooni imelapsele J.J. Abramsile Cloverfieldi kirjutanud Drew Goddard, kes on Whedoniga koos töötanud nii Buffy kui ka Angeli juures. Niisiis, õudusfilmi taga seisavad kuulsate sarjade ja menukiteks kujunenud filmide kirjutamisega tegelanud Whedon ja Goddard. Üks hea märk veel - operaator Peter Deming ja filmile muusika loonud David Julyan on enamjaolt tegelenud ainult õudusfilmidega. Monteerijaks on aga Whedoni projektides varemgi osalenud Lisa Lassek. Ühesõnaga tundub, et tegu on läbi ja lõhki asjaarmastajatega, mistõttu kadus ka hirm juba eos läbikukkunud idee ja filmi vastu. Filmi sisututvustus ütleb aga otse välja, et oodata on uut lähenemist klassikalisele loole, mille märksõnadeks on noored, mets ja õudus. 

Treilerit vaadates on näha, et klassikalisest "õudus peitub metsas onni taga" on asi küll väga kaugel, kuid struktuur on kindlasti säilinud sellisena nagu see kogu aeg olnud. Õuduse asemel on hi-tech jõuväljad, muteerunud olendid ja Big Brother - nagu oleks kokku segatud The Cube ja The Hills Have Eyes. Võib kindel olla, et võetakse nii õudusklišeede kui ka stampkarakterite kallal ja kohe nii et tolmab. Tundub, et tegemist on eneseteadliku tuntud elementidega mängiva looga, mis peidab turvalise pealispinna all midagi üdini originaalset või siis natukenegi üllatavat. Peaasi, et žanrilt tolmu pühkivat värsket tuulekest tulemata ei jääks. Filmi on oodata järgmise aasta 13. aprillil. 

The Hobbit - Neljas videoblogi Sir Peter Jacksonilt

Paar päeva tagasi avaldas Peter Jackson oma Facebooki kontol neljanda videoblogi otse "Kääbiku" võtteplatsilt. Seekord tutvustatakse rohkem 3D tehnoloogiat, mida "Kääbiku" filmimiseks kasutatakse.
"Kääbiku" ekraniseeringu esimene osa The Hobbit: An Unexpected Journey jõuab ekraanidele 2012. aasta detsembris.

Nautige!

Immortals - valitud klipid filmist ja pilk telgitagustesse

Tarsem Singi 11. novembril kinoekraane vallutavale fantaasiafilmile Immortals on vahepeal ilmunud nii paar klippi kui ka päris mitu telgitaguseid tutvustavaid lühikesi ülevaateid. Nähtu põhjal võib ainult järeldada, et kohe kohe ekraanidele jõudev film ei olegi nii väga oma eelkäija "300" sarnane. Nii trailerites kui ka antud klippides on näha Tarsem Singh`i omapära, kuigi samal ajal heidutab meeli lohisevad slow motion kaadrid, mis on nüüdseks juba iga taolise filmi kohustuslikuks osaks saanud.
Sisulise poole pealt on raske entusiasmi välja näidata, sest juba esimene trailer andis aimu kuivõrd lihtsa looga tegemist on. Siinkohal üllatust arvatavasti ei ole, aga võib veel loota, et ehk siiski tuleb. Usaldan Singhi ja talle omast stiili. Kui Immortals millegi muuga ei üllata, siis loodetavasti pakub film ikkagi silmapaistvat visuaalset spektaaklit ja eriti raju rolli valitud Mickey Rourke`i.

                                   
Kõiki klippe filmist ja "making of" ülevaateid on võimalik vaadata Trailer Addict vahendusel.

Los Ultimos Dias(The Last Days) - Carriers`i tandem taas hävingulainel

Àlex ja David Pastor lavastasid üheskoos eelkõige realistlikkust taotlenud postapokalüptilise maiguga draama Carriers. Antud film ei hiilga silmapaistvate näitlejatööde, karakterite ega ka originaalsuse poolest, kuid vendadel Pastoritel oli taipu meisterdada valmis film, mis toetus üdini humaansele loole. Peategelaskonnaks on grupp inimesi, kes püüavad kiirelt leviva tapva viiruse eest pageda ning mida kõike nad näevad ja kogevad surmast räsitud maanteede ääres. Kui kasutada ka võrdlusmomenti, siis Carriers langeb suures osas samasse auku nagu John Hillcoat`i The Road. Kuigi on üsna ilmselge, et Carriers on The Road`i kõrval pigem leige eksirännak kõrbetuulisel maantel. Sellest hoolimata oli vendade pakutav meeldejääv. Lavastajatöö tasakaalukus inimliku loo jutustamisel, realistlikkus tegelaste ja ületavate takistuste juures tagas filmile tugeva aluse, mistõttu ei taha Pastorite katsetust mitte kuidagi tüüpiliste samalaadsete filmide hulka lahterdada.

Nüüdseks on vennad Pastorid tagasi kodumaal Hispaanias ja juba väntamas uut mängufilmi Los Ultimos Dias(The Last Days). Filmi tootjaks on Morena Films, mille alt ilmus ka eelmisel aastal PÖFF-i väisanud vangladraama Celda 211. 

Los Ultimos Dias on vendade teine täispikk film ja taaskord on põhiteemaks maailmakorda raputav hukatuslikkus. Seekord ei ole raputajaks liigagi korduvalt kasutatav viirus, vaid hoopistükis originaalsem idee.

Maailma on tabanud agorafoobia eriti ränk vorm. Linnad seisavad tühjana, sest elanikud ei välju nelja seina vahelt. Ebatavaline haigus on inimesed oma kodudesse lukustanud, tänavatel liigub ainult tuul ja endise argise maailma jäänused. See kummaline katk on jõudnud ka Barcelonas kanda kinnitada, aga sellest hoolimata püüab filmi peategelane Mateo pääseda oma raseda tüdruksõbrani. Et oma eesmärk täita, peab mees jõulise agorafoobia vormi all ägades võtma ette teekonna. Teekonna, mis ühel hetkel sunnib Mateo`d isegi lageda taeva alla minema.

Senistel andmetel valmib film 2012. aasta sügiseks.

Aga juba praegu on võimalik tutvuda lühikesevõitu promo trailer-iga.

Filmiarvustus: Colombiana

Filmi stsenaariumi autoriteks on Luc Besson isiklikult ja temaga pikalt koos töötanud Robert Mark Kamen. Viimane oli koos Bessoniga samas ametis ka Takeni juures. Siinkohal tasub märkida, et olles enam-vähem kõiki Bessoni produtseeritud inglisekeelseid actionfilme näinud, võin teha julge järelduse, et Bessoni abikäsi stsenaariumite kirjutamises ei muuda filmi ennast kahjuks teps mitte erilisemaks. Paraku nii see juba kord on. Bessonil on silma actionžanri uuenduste peale, aga kahjuks ei rakenda ta end just kõige intelligentsemal moel. Colombiana on aga iga teismelise(eelkõige meesterahva) unelm märulifilmist, kus on esindatud kolm punkti: traagiline minevik, tõsine protagonist(mehe puhul vaikne üksiklane ja naise puhul habras iludus tumeda minevikuga) ja muidugi ei pääse kusagile ka ohtralt pakutav mitmetasandiline märul.

Täispikka arvustust loe edasi LiveForThis`i filmiblogist Lets`s Go! Live For This! Live! Live!

Filmiarvustus: La Petite Chambre

La Petite Chambre on nagu tükike elu. Justkui nagu poleks sellel filmikunstiga midagi pistmist. Aga miks ma nii ütlen? Ainukeseks põhjuseks on loomulikult asjaolu, et La Petite Chambre on lugu kahest hingevaludes vaevlevast inimesest, kõrges eas südameprobleemide all kannatavast vanamehest ja surnult sündinud last leinavast naisest, kes juhuste kokkulangemise najal leiavad teineteiselt tuge, et karmile reaalsusele taas julgelt vastu astuda. La Petite Chamber on rahulikult kulgev eluline draama, kus kesksel kohal on inimesed kogu oma ilus ja valus. Me näeme nende igapäevatoimetusi, õpime tundma nende raskevõitu hingeelu ja ühtlasi süübime ka poleemikat tekitavasse võimetusse elada normaalset elu kui nad on juba nii palju pidanud üle elama. Läbi hingehaavade kaks tegelast kokku põimuvadki. Ja kui ma ütlen, et antud filmil justkui polekski filmikunstiga mitte midagi pistmist, siis selle all ma tahan mõista anda ainult seda, et selliseid elulisi ja raskeid draamasid on palju. Isegi nii palju, et kogu pikk analüüs karakteritest ja nende psühholoogiast võib meist lihtsalt mööda joosta, panemata seejuures isegi tähele, mis filmi enda eriliseks muutis.

Täispika arvustuse leiad LiveForThis`i filmiblogist Let`s Go! Live for this! Live! Live!.
Spellboundi täispika arvustuse aga filmiblogist Jesterhead`s Colony.

Filmiarvustus: Mogari No Mori(The Mourning Forest)

Naomi Kawase neljas täispikk mängufilm "Mogari No Mori" ehk "The Mourning Forest" võitis Cannes`il Grand Prix. Tema film on ühe kultuuri osa. Jaapani suhe elu ja surmaga on osa Kawase poeetilisest ja kergelt liugleva kaadrikompositsiooniga filmist, kus ta ühendab elava looduse kui eluringi ja kaks murtud inimest - mehe ja naise - mõtlikuks ja filosoofiliseks vaatemänguks, kus suur osa narratiivist kuulub kergelt värisevatele, intiimsetele ja elulistele kaadritele, mis mõjuvad suuresti improvisatsiooni laadis loodud mänguna. Mänguna elust enesest. Suurimaks stilistiliseks eripäraks on ainult keskkonna helidele ja kaadris liikuvale tohutu aja pühendamine, mis valdavas enamuses esineb kas siis üldisemate või ainult suuremate plaanidega. See viib aga tulemusemi, kus rohu liikumine tuules, kauge matuserongkäik ja kahe inimese lapsemeelne mäng omandab kõrgeima tähenduse.

LiveForThis`i täispikka arvustust loe siin.

Filmiarvustus: Thor

Käesoleva aasta suvine üllitis Thor on ilma igasuguse kahtluseta Marveli kõige ebaõnnestunum film. Asi pole niivõrd eelkäijatele allajäämises, vaid pigem asjaolus, et Thor on just nimelt filmina hämmastavalt ebaühtlane ja madalakvaliteediline. Selliseid filme ei tohiks Hollywood enam tehagi. Nii keskmiseid kui ka suurepäraseid näiteid jagub küllaga, aga ometigi läks Thori juures midagi väga valesti. Thori režii eest vastutas Kenneth Branagh, kes oli seni tuntud rohkem Shakespeare`i loomingu ekraniseerijana kui USA suurfilmide lavastajana.

LiveForThis`i täispikka arvustust loe siit.

Filmiarvustus: The Ward

John Carpenteri viimane film Ghosts of Mars ilmus 9 aastat tagasi. Vanameister näitas juba siis nõrkemise märke. Ghosts of Mars mõjub praegu Neil Marshalli Doomsday eelkäijana. Uskumatu, et mees, kes tegi klassikaks kujunenud filmid nagu Halloween, The Thing, They Live ja Escape from New York, on pärast 9 aastat valmis saanud piinlikult halv ja halenaljaka The Wardiga. Tegu pole küll tema stsenaariumiga, aga ausalt öeldes on stsenaarium vaid üks osa läbinisti mädanenud tervikust. Minu jaoks, kes ma olen näinud Carpenteri filmograafiast ainult tema karjääri ja stiili defineerivaid filme, tuli täieliku üllatusena, et korralikult alanud, aga koheselt erakordselt tüütuks, etteaimatavaks, pead igavusest ja lollusest valutama panevaks jump scare`ide ja kogu sisu pahupidi pöörava sisukäänaku peale üles ehitatud film on tõesti Carpenteri oma. Film meenutas pigem mõnda klassikalise õudusfilmi uusversiooni, mis ongi tavaliselt vaimuvaesed ja halenaljakad, kuna ikka arvatakse, et muusikaga mängimine ja pimedate nurkade näitamine on senini ideaalseim viis hirmutamiseks ja seda The Ward tegigi. Viimase aja eeskujulikum õudusfimi tiitlit vääriv on hoopis James Wani Insidious. Ka seal mängiti pingelisemad kohad välja muusika ja helitaustaga, kuid Wani eelis oli see, et ei osanud aimata, mis nüüd nurga tagant ekraanile kargab. Tead, et midagi tuleb ja kohe, aga ei tea, mis see on ja miline välja näeb.

Spellboundi täispikka arvustust loe siit.

Filmiarvustus: Hesher

Hesher lahterdub peaaegu ideaalselt leinast ülesaamise filmide hulka, mis näitavad ühe isiku või kogu pere murtud rutiini pärast lähedase surma. Igapäevase valusa rutiini lööb segamini aga võõrkeha, milleks võib olla uus tegelane või isegi mõni loomake. Tänu jumalale, et Hesher polnud armas väike kutsikas. Antud juhul on võõrkehaks kanepit suitsetav ja oma hügieeni suhtes hoolimatult käituv Joseph Gordon Levitti mängitud Metallicat nautiv, pealtnäha oma isiklike probleemide küüsis vaevlev või neid siis välja elav hoolimatu ja ettearvamatu Hesher, kelle ainuke püha eesmärk on filmi arenedes aidata perekond välja neid laastavast leinast. Kas Hesher eksisteeris ka reaalse tegelasena või oli ta olemas ainult leinava pere jaoks? Seda küsimust lahkab stsenarist ja režissöör Spencer Susser umbes täpselt nii nagu seda on tehtud kogu aeg. Tutvustatakse täiesti uut tegelast, kelle põhjus pere keskel olemiseks jääb segaseks, kuid loo eri arengufaasidest läbi käies on lihtne mõista, et ta on ja ei ole ka. Ta on kõike seda, mida perekond hetkel ei ole. Ta väljendab kõiki neid tundeid, mida üks murtud pereisa ja väike poiss ei suuda.

Spellboundi täispikka arvustust loe siit.

Filmiarvustus: Event Horizon

Event Horizon on ulmeõudusfilm 1997. aastast, mida võib kergesti varasema ajajärgu filmiks pidada. Siinkohal ei mängi rolli eriefektid kosmoselaevade kujutamiseks ega nende üleüldine ehitus, vaid üldine toon, mis justkui surub peale 80ndate õudusulmet nagu näiteks natuke veel varasem Ridley Scotti Alien või John McTiernani Predator. Muusika, tegelased, kosmos ja selles liiklejad ei anna aimu mitte 20. sajandi lõpuaastate ulmefilmidest, vaid pigem selle algusest. Selline vanas heas kastmes virguv toon on loomulikult igati teretulnud, sest mitte kordagi ei panustata üleliia ulmelisele aspektile, vaid hoopis horrorile, mis tegelaskonda ja publikut ees ootab.

LiveForThis`i täispikka arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus: Wrecked

Wrecked on Michael Greenspan`i debüütfilm. Tegemist ei ole niivõrd minimalistliku filmiga kui seda oli Buried, aga umbes samasugust vormi taotleb ka Greenspan. Juba filmi esimestest kaadritest õhkub madalaeelarveliste põnevike magusat lõhna. Sõna madalaeelarveline ei taha Wrecked`i või isegi Buried`iga üldse haakuda. Olgugi, et tegu on minimalistlike teostega, ei ole mõtet neid lahterdada kui taotuslikult väikefilmideks vormitud põnevaid ideid jagavateks filmideks. Kõik oleneb siiski ainult ideest. Sama on juhtunud ka Wrecked`iga. Mees ärkab pärast rasket avariid metsa põrutanud autos, ta ei suuda end liigutada, ta ei tea kes ta on, ta ei ta kus ta on ja ta ei tea kuhu minna. Sellises huvitavas rollis astub üles Adrien Brody, kelle passivadki kõige rohkem filmid igast žanrist, igast eelarvest ja mis tahes kui erineva rolliga.

LiveForThis`i täispika arvustuse leiad siit.

Knights of Badassdom - Summer Glau LARP-imas.

Joss Whedoni sarjast Firefly, selle täispikast filmist Serenity ja Terminator: The Sarah Connor Chronicles`ist tuntud sci-fi maias iludus Summer Glau astub üles Live Action Role Play ehk LARP-imise keskses fantaasiakomöödias Knights of Badassdom, kus muuhulgas osalevad ka Game of Thrones`is tõelist näitlejaannet pakkunud Peter Dinklage, A Perfect Getaway`st ja Sahara`st tuttav Steve Zahn, andeka komöödiaseriaali Community tõeline talent Danny Pudi, imekaunis Margarita Levieva, kelle viimaste rollisoorituste hulka kuuluvad Noise, Adventureland ja Spread ja kõige lõpuks ka Ryan Kwanten, kes on eelkõige tuntud vampiirikesksest draamasarjast True Blood. Viimane kehastabki filmi peategelast, kes oma sõprade Dinklage`i ja Zahni tegelaskujude poolt viiakse sunniviisiliselt kirevasse LARP-i keskkonda. Summer Glau täidab küll taaskord kõrvalosalise rolli, aga loodetavasti saab temagi piisavas koguses ekraaniaega. Arvata võib, sest ega lavastaja selliseid nimesid nagu Pudi, Zahn, Glau ja Dinklage niisama rollitäiteks filmi ei kaasanud.

Kolm sõpra Hung, Joe ja Eric asuvad World of Warcraft-i stiilis fantaasiamaailmas läbi viima maagilist keskajahõngulist võitlust hea ja kurjaga ehk hakatakse üheskoos LARP-ima. Kogemata kombel avastatakse aga vägagi reaalne oht, mille keskele ebatavaline bande satubki. Oht, mis rebib kõrid lõhki ja mille jaoks LARP-jad ei osanud end ette valmistada. Režissöör Joe Lynch kogus kokku tohutul hulgal LARP-i fänne, spetsialiste ja huvilisi, kes kõik koos aitasidki Lynchil kavandada eepilist sorti sõjatandrit, talletada filmilindile reaalset, mitte näideldud LARP-imist ja anda publikule võimalus tutvuda veelgi rohkem LARP-imise kui subkultuuriga. Knights of Badassdom tõotab olla kas siis mõnus ajaviide või hoopistükis energilist huumorit, fantaasiat ja tegelasi sisaldav komöödia. Panustan teisele variandile.

Screenrave pakub väga põhjalike vastustega intervjuud režissöör Joe Lynchiga.
Treiler:

Kuu varjatud külje saladus ehk Apollo 18

Weinsteini kompanii püüab kaval olla, sest reklaamib täiesti tundmatu režissööriga inde`likku ulmeõudusfilmi Apollo 18-net kui reaalset aastakümneid tagasi ülisalajasel Kuu missioonil filmitud materjali. Küsimus pole mitte selles, miks seda uskuma peaks, vaid hoopis kes ja kui palju just sellise lähenemise tõttu filmi ootavad ja juba varakult vandenõuteooriast huvitatuna reaalsuse ja fiktsiooni piiri kaotavad. Kas just kaotavad, aga teoretiseerida on ju alati tore.

Oli ju Olatunde Osunsanmi The Fourth Kind samasugune väidetavalt reaalse dokumentaalse materjali põhine õudussugemetega ulmethriller, mis tegelikkuses aset leidnud sündmustele rõhudes justkui lavastas aastaid tagasi toimunud hirmutavaid sündmusi, viidi läbi intervjuusid vastavate inimestega ja püüti anda selgust juhtumitele, mis häirisid väikese Alaska linna rahu.

Apollo 18 on samasugune "kes läheb õnge ja kes mitte" ulmethriller. Aga usun siiralt, et vaatamata natuke naljakale seisukohale fiktsionaalsest reaaalsusest võib Apollo 18-nes toimuv osutuda kas siis püüdlikult intrigeerivaks või hoopistükis originaalseks ulmefilmiks, mida praegu vaikselt vees loksuv nüüdseks juba väga menukaks osutunud žanr ka väga vajaks. Muidugimõista ei taha ma öelda, et Apollo 18 peaks kohe kindlasti tähistaevas särama või kiiresti kustuma, aga kuna kosmosereiside saladused on alati põnev teema, siis polegi ime, et värske film antud teemal on alati teretulnud. Peaasi, et pakutakse midagi uut, mitte vana ja igavat lähenemist.

Eelmiste aastate Paranormal Activity filmide, hispaanlaste [REC]`ide ja mitmete teiste found footage ja handheld camera stiilis filmide pealetung on olnud igati märgatav, kui mitte just isegi meeletu. Ilmunud on nii kummaliselt häid leide nagu [REC]`i mõlemad osad(kuigi ma olen vist ainuke, kellele järjes arendatud lugu korda läks), J.J. Abramsi produtseeritud ja Matt Reeves`i lavastatud Cloverfield ja miks ka mitte esialgne Paranormal Activity, mis oma äärmise tagasihoidlikkuse ja vast kõige klassikalisema õudusloo esitamisega jättis maha isegi päris sügava märgi. Ette on tulnud ka mädamunasid ehk kasutuna näivaid üha populaarsemaks areneva stiili kopeerijaid nagu Paranormal Activity 2.

Nii et võikski ju päris julgelt järeldada, et Kuu missioonil arenevad traagilist mõõtu sündmused läbi "leitud materjali", parda-ja kiivrikaamerate on hea idee ning kui ka sisuga on vaeva nähtud, siis tahaks ju sisimas loota, et pakutakse midagi originaalset.

See on see tuntud treilerite ja varajase promomaterjali igavikuline võlu. Petab ära ja kutsub ootama, aga pahatihti ei ole lõpptulemust vaadates eriti hea tunne. Septembri alguses koidab tõde.

Filmiarvustus - Vanishing on 7th Street

Lavastaja: Brad Anderson
Osades: Hayden Christensen, Thandie Newton, John Leguizamo jne.

Brad Andersoni käe all valminud ja Christian Bale`i kriisi ääreni näljutanud The Machinist oli ja on siiani üks omanäolisemaid müsteeriumeid, mida kannatab vaadata isegi mitmeid ja mitmeid kordi. Perfektne atmosfäär, õõva tekitav visuaal, film noir`ilikud tegelased, kel igaühel oma väike saladus ja loomulikult protagonist Trevor Reznik, kelle vaimne ja füüsiline olukord pani kannatama isegi vaataja enda. Bale`i äärmuslik kehakaal, tema psühholoogiliselt keerukalt ja aeglaselt avatud piinatud karakter ning Andersoni visuaalirikas, keerukalt mõtestatud ja intelligente jutustus tahtmatust põrgust on kaunis, meeldejääv ja väljapaistev. Enne The Machinisti oli Andersonil ilmunud ka väike õudusfilm Session 9, mis vaatamata teatavat laadi originaalitsemisele eriti silma ei paistnud. Tähendab, et filmi struktuur on kahtlemata omanäoline ja väljendusvahendite poolest huvitav, aga lugu ise kannatas hirmasti liigklišeelisuse all. Pärast The Machinisti ilmus Andersonil siberi raudteel aset leidev thriller Transsiberian Woody Harrelsoni ja Ben Kingsley`ga. Siinakirjutaja kahetseb, et pole antud filmiga veel kokku puutunud, aga kui uskuda nii mitmest allikast pärit arvustusi, siis ei tohiks tegu olla millegi väga tähelepanuväärsega. Ma rõhutan taaskord, et KUI arvustusi uskuda.

LiveForThis`i täispika arvustuse leiad siit.

Sector 7 - Korea monsterhorror 3D-s

Kindlasti mäletavad paljud veel Joon-ho Bongi Gwoemuli (The Host), mis oli ja on siiani üks paremaid tänapäevasemaid koletisefilme. Traagikat ja monster madnessi täis filmist on valmimas ka järg, mille lavastajatoolis ei istu enam meisterlikkuse piiridest kõrgemale tüürivaid mõrvamüsteeriume teha armastav Bong, vaid keegi muu. Kes? Seda veel ei tea. Teada on aga see, et film linastub järgmisel aastal ja 3D-s. Isegi Korea on 3D lainel. Seal, kus on populaarne koletisefilm, on alati ka järg ja seal, kus on järg, on ka USA remake. Kaks aastat pärast The Hosti linastust teatati, et Gore Verbinski produtseerib 2011 linastuvat uusversiooni. Kus on see nüüd? Nüüd pole enam midagi kuulda. Surnult sündinud idee. Koreas ei ilmu just väga palju suuremõõtmelisi blockbusteri mõõtu kassafilme, sest seal pole vaja kassa tegemiseks metsikult palju eriefekte ja lõppematut möllu, piisab oskusest teha filmi teistmoodi. Kuid viimasel ajal on hakanud suurenema suuremõõtmeliste filmide arv. Tidal Wave enne ja nüüd Sector 7. Õnneks ei ole antud filmi režissööriks oma kinodebüüti tegev kogenematu muusikavideotega leiba teeninu, vaid varasemalt kolm filmi lavastanud Kim Ji-hoon. Sector 7 produtsent ja stsenarist on ennist mainitud CG festi Tidal Wave`i režii eest vastutanud Yoon Je-kyoon. Kõik elemendid oleks nagu paigas. Kogenud režissöör ja samalaadse filmi taga juba korra seisnud produtsent, stsenarist ja režissöör.Filmi peakangelannaks on kohalik iludus, kes astub vastu viiruse tõttu muteerunud koletisele. Põhitegelaseks on valitud täpselt selline näitleja, keda vaataks tegemas ükskõik mida. Antud juhul ellu jäämise nimel läbi vere, mustuse, plahvatuste ja õli minemine. Pildid, posterid ja trailer tekitavad kujutluspildi stiilselt filmitud horrorist, mis pole võib olla küll õudne, aga haarab kaasa visuaalse ilu ja korraliku pingestatusega. Uut The Hosti siit ei tule, aga lahe ajaveetmise võimalus kindlasti. Minu ennatlikud arvamused võivad veel valeks osutuda ja tegu ongi originaalse lähenemisega, aga esialgne promo ei jäta sellist muljet. Korean monster horror in 3D. Väga lahe oleks näha seda kinos, aga seda ei juhtu kohe kindlasti. Enne tõusevad Plaza hinnad täiesti lakke tagasi kui meie kinodesse tuleb Korea film 3D-s.

Guilty of Romance - Sion Sono tekitab taaskord põnevust

Eelmise aasta Pimedate Ööde Filmifestivali üks parimaid filme Cold Fish oli kurikuulsalt verise, psühholoogilise ja sotsiaalkriitilise taustaga Jaapani režissööri Sion Sono viimane film, kelle minevikku mahuvad ka näiteks Love Exposure, Suicide Club ja Noriko`s Dinner Table. Nüüd on avalikkuse ette ilmunud väheütlev trailer tõsielulistel sündmustel põhinevale Sono uuele filmile Guilty of Romance. Film linastub selle aasta Cannes`i filmifestivali raames. Jääb ainult oodata, millal filmi siinse publiku ette jõuab.

Izumi is married to a famous romantic novelist but their life seems just a simple repetition without romance. One day, she decides to follow her desires and accepts to be a naked model that fakes sex in front of the camera. Soon she meets a mentor and starts selling her body to strangers but at home, she is still the wife she is supposed to be.One day a brutally murdered body is found in the love hotels district. The police tries to understand what happened.

Tarsem Singh ja Immortals - esimene trailer ja eelarvamused

The Cell`i ja The Fall`i lavastanud Tarsem Singhi seni suurimast projektist kirjutasin mõni aeg tagasi eelmisel kuul ja avaldasin lootust, et ehk siis Singh suudab oma äranägemise järgi pakkuda Kreeka mütoloogia põhjal valminud fimide hulka väheke originaalsust ja erilisust. Esimene trailer meenutab aga rohkem Zack Snyderi täies mahus arvutimaagia abil loodud kolmesaja Sparta sõdalase võitlust Pärsia vägede vastu 2006. aasta innovaatilist ajaloolise põhjaga koomiksifilmi 300. Iseasi, kas 300-ga võrdlemist võtta rohkem negatiivse kui positiivse tooniga, aga igal juhul on Singhi nägemusel oht sattuda 300 varju. Singhi varasemale loomingule pilku heites säilub siiski tugev lootus, et titaanist kuninga Hyperioni sõda inimkonna vastu pole pelgalt visuaalse ilu, vaid samuti ka praktiliste vahendite, piisavalt tugeva stsenaariumi ja näitlejatöödega tõsiseltvõetav vaatemäng. Trailer seda ootust tingimata ei täida, aga samas köidavad tähelepanu mitmed kaadrid, mis justkui tahaksid anda varajast tõestust, et ootusärevuseks on põhjust küll ja küll. Vaikselt lootust hellitades novembrikuuni.