6. JAFF -Filmiarvustus: Voices of a Distant Star

25 minutit kestev lugu noortest armastajatest, keda lahutavad mitmed valgusaastad, kuid armastus jääb kestma läbi pikaks veniva suhtlusega SMS`de abil. Mikako värvatakse kaugele tähesüsteemi äärealadele mecha juhiks, et astuda vastu ähvardavale ohule.

LiveForThis`i täispika arvustuse leiad siit. 

6. JAFF - Filmiarvustus: 5 Centimeters Per Second

Makoto Shinkai episoodiline teos püüab veelgi rohkem laieneda inimeseks olemise poleemilisele tasandile ja püüab sellele anda lahendusi läbi teostuse, mille ilu jääb kauaks meelde. Puudub igasugune ulme nagu Shinkai eelmistes animedes. "5 Centimeters Per Second" koosneb kolmest osast. Iga loo läbivaks jooneks on täiskasvanuks sirguv koolinoor Takaki, kellel mõlgub meeles kunagine sõbranna Akari. Teemadeks lapsepõlve rõõmud, otsutamishetked ja lõpuks sooritatud valikutega leppimine. Shinkai on hüljanud igauguse ebamaisuse ja suundunud kõige kõrgematele inimlikele tasanditele.

LiveForThis`i täispikk arvustust loe siit. 

6. JAFF - Filmiarvustus: Ghost in the Shell

Enne digitaalselt uuendatud ja "parandatud" versiooni oli Ghost in the Shell selline nagu olema pidi, mitte täiuslik, aga teistmoodi Oshii filmi näha ei tahakski. Ulmekirjanikku Philip K. Dick`i ja lavastajaid Andy ja Larry Wachowski`t ühendav mangal põhinev anime oli omal ajal parajalt mõjukas ja on seda praegugi, kuigi mitte enam samas võtmes, mis enne. Ideede ja mõtete vahel kihav alltekst on küll siiani värske, kuid joonistusstiil ja filmi ülesehitus on tuntavalt ajale jalgu jäänud. Teadmata tegelikke tagamaid, pakun, et manga autor Masamune Shirow (Appleseed) sai oma loometöö kirjapanekul mõjutusi Philipp K. Dick`i romaanist "Do Androids Dream of Electric Sheep", mis sarnaselt 1989. aastal ilmunud mangale käsitleb samuti küborgide/androidide eksistentsialismi ning igavest küsimust - mis teeb inimeses inimese?
Arvestades, et Philipp K. Dick`i teos ilmus hulga varem, siis on teatavad mõjud loomulikud. Kujutan ette, et anime tavalisest keerukama mõtte ja teostusega mangast oli 1995. aastal parasjagu tolmu üles keerutav ja lõi nii mõnegi augu massi - ja popkultuuri, mille tulemusi peegeldavad väga kenasti anime ja mangade fännid A. ja L. Wachowski, kes teatavasti lõid omaette meediumi, milleks ei ole muidugi miski muu kui legendaarne The Matrix.

Spellbound`i täispikka arvustust loe edasi siit. 
LiveForThis`i täispikka arvustust loe edasi siit. 

6. JAFF - Filmiarvustus: Appleseed : Ex Machina

Masamune Shirow paljukiidetud mangal põhineva kaheosalise filmiseeria teine lugu on kõike seda, mida esimene polnud. CG pliiatsijoonega anime on jõudnud hingematvalt vingele tasemele ja kui lugu ei meeldi, siis ei saa ikkagi mööda vaadata filmi kaasakiskuvast tempost, ülivingest stiilist ja vaatemängulistest actionstseenidest, mille loomeprotsessi on valatud virtuaalset verd ja higi liitrite kaupa, et tulemus niidaks jalust ja jätaks väga hea mulje. 

Kui Appleseed`i headust varjutas loo ühekülgusus ja näotud tegelased, siis on Ex Machina`s tegelased palju inimlikumad, kuid tihtipeale jääb ebaloomulik miimika meenutama, et virtuaalne maailm pole täiuslik. Algusstseen lagunenud kirikus on nii tempokalt ja liikuvalt lavastatud, et tundub nagu ei jõuaks ülejäänud film algusele järele, kuigi kogu aeg pakutakse stiilipuhangut, mis on tänu viimase peal animatsioonile nauditav nii nägemis - kui ka kuulmiselunditele.

Mechad, küborgid, sõjatehnika, utoopiline linn, "võttepaigad" ja alati kasutuses olevad politseirühma mehitatud Landmate`id näevad välja üdini realistlikud. Realistlikkusest ei saa enam muidugi rääkidagi, sest pakutav ulme jõuab peaaegu igale võimalikule tasandile nii loogilisuse kui ka absurdsuse vallas. Ex Machina`t ja esimest osa ühendavad siiski ainult tegelased. Teist osa võiks soovitada isegi juhul kui esimene nägemata, sest kohe kirjeldatakse käimasolevat maailmakorda ja ühiskonna nii kaugele viinud sõda saab samuti oodatud põhjenduse. 

Ex Machina paneb tausta paika kohe, aga Appleseed seda ei teinud, vaid lasi ise mõistatada. Pealtnäha huvitav tulevikunägemus muutub veelgi huvitavamaks ning detailidesse süübitakse üllatuslikult palju. Ilmselt püüti võimalikult palju näidata manga autori Shirow`i loodud fantastilist maailma, kuid juba esimesest osast oli selge, et mitte kõik pole kantud filmi üle. Et saada aimu, mis on Appleseed, peab kindlasti lugema samanimelist mangat.

Spellbound`i täispikka arvustust loe edasi siit. 

6. JAFF - Filmiarvustus: The Place Promised In Our Early Days

Makoto Shinkai 2002. aasta lühianime"Voices of A Distant Star" oli ühteaegu emotsionaalne ja kummastav lugu armastusest ja selle määramatusest. Oma lühikese kestvuse kohta oli tegu oskuslikult animeeritud looga, mille melanhoolsesse tooni segati armastust ja segaseid tundeid loova tuleviku. "The Place Promised In Our Early Days" on Makoto Shinkai esimene täispikk animefilm, mis laenab nii stiili kui ka vormi oma väikesekasvuliselt eelkäijalt.

LiveForThis`i täispika arvustuse loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5.JAFF: Space Battleship Yamato: Resurrection

Lavastaja: Yoshinobu Nishizaki
Osades: Koichi Yamadera, Noriko Yume jne.


Kauges tulevikus läheneb maale must auk. Otsustatakse kogu inimkond evakueerida uuele sobilikule planeedile. Samal ajal käivitub kurikavala impeeriumi vandenõu inimkonna plaane iga hinna eest takistada. Vastukaaluks asub põgenikke päästma legendaarne sõjalaev Yamato ja selle vapper meeskond.
LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5.JAFF: The Borrower Arrietty

Lavastaja: Hiromasa Yonebayashi
Osades: Mirai Shida, Ryunosuke Kamiki jne.

Vanameistri Hayao Miyazaki asutatud Studio Ghibili on aastate jooksul saavutanud ülemaailmse tuntuse ja samuti ka teatava usaldusväärsuse, mis on tekkinud faktist, et stuudio toodetud filmide seas pole vast mitte ühtegi animed, mis määriks või rikuks stuudio mainet ja nende edu valemit. Ghibili pakub ikka ja jälle rikkaliku keskkonna ja imetabase omapäraga rikastatud lugusid, mille pildikeel on sama ilmekas ja kõnekas kui neis askeldavad seiklushimulised pisikesed ja suured tegelased. Miyazaki fimikeelt niisama lihtsalt seljast ei paiska ja seeläbi on seda tunda kõikjal, kus ilutseb Ghibili stuudio Totoroga kaunistatud logo. Ghibili on omamoodi Jaapani Disney või pigem hoopis Pixar. Disney võrdlus on juba vaikselt vanaks jäämas, sest kui võtta arvesse Disney viimase aastakümne animatsiooni taset, siis polegi eriti tõesti millegist rääkida. Eelmise aasta rekordilise eelarvega Rapuntsli loo ümbertöötlus Tangled oli kinodes populaarne ja ka auhindamistel ei unustatud Disney võimsat tagasitulekut. Samal ajal säilus ka rahulik ja kaalutlev toon, mis liigitas Tangled`i klassikaliseks Disney toodanguks. Siinkirjutaja pole seda veel näinud, aga kui uskuda arvustusi ja võtta arvesse Disney üldine tase, siis võibki järeldada, et erinevalt Aasia animaatoritest ei suuda lääne animatsioonikino säilitada ühtlast, aga samal ajal ka üllatuslike ideedega täidetud rütmi. Kuna Mammona teenimine ja populaarsus käib käsikäes, siis enamik lääne animatsioonidest kipuvad olema igavesest ajast igavesti venivad järjelood, mille kvaliteet langeb iga uue episoodiga. Seepärast tasubki olla õnnelik, et Ghibili on leiutanud valemi, mis ei näita väsimuse märke. Kui looduse ja selle igavese päikeseküllase ilu kunstiline demonstreerimine oleks kasvõi natukenegi korduvaks muutunud, oleks Ghibili ka kriitikat väärt, aga ometigi pole see niivõrd energiline ja uue, värske vaatenurgaga "sense of wonder" kulumise märke veel näidanud.
LiveForThisi arvustus loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5.JAFF: Tales of Vesperia: The First Strike

Lavastaja: Kenta Kamei
Osades: Kosuke Toriumi, Mai Nakahara jne.

"Vesperia lood: Esimene rünnak" põhineb samanimelisel Xbox 360-nel ja Playstation 3-el tegutseval mänguseerial. Tales of Vesperia kuulub Tales`i nimelisse mängusarja ja järjekorras on tegu juba kümnenda alaepisoodiga. Seos mänguga tagab selle põhjal loodud filmile loomulikult ka pika ja mitmetasandilise fantaasiamaailma, sest kui heita pilk Tales of Vesperia sisulisele poolele, siis paeluvat ideederohkust on enamgi kui küllaga. The First Strike on esimene film, mis Tales of Vesperia põhjal on valminud ja taaskord avatakse omalaadne uus peatükk salapäraste koletiste vastu võitlevasse maailma.
LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

5. JAFF - Senised muljed

Senisega ei saa just väga rahule jääda ja seda nii tehnilisel/korralduslikul tasemel kui ka filmide poolest. Praegu olen näinud 11 ja nädalavahetusel on plaanis näha veel 4. Seni võin rahuliku südamega nimetada parimateks elamusteks varemnähtud Hosoda filme, aga ka muidugi Memories, Perfect Blue ja mõningate mööndustega ka Mai Mai Miracle, King of Thorn ja Oblivion Island: Haruka and the Magic Mirror. Huvitav ja originaalne tundus ka The Disappearance of Haruhi Suzumiya, aga seda on sarjaga lähemat tutvust tegemata täiesti võimatu nautida ja ma usun, et siis meeldiks mulle 2 tundi ja 45 minutit kestnud film kindlasti rohkem. Kummaline on aga see, et enamus filme jätavad täiesti külmaks. On nendeks siis pika ajalooga sarjal põhinev Space Battleship Yamato: Resurrection või mängust alguse saanud Tales of Vesperia, ainuke asi, mida nende juures nautida sai, oli välimus, aga sisuline pool oli täiesti vaeslapse rollis ja ma ei usu, et siinkohal on ainuke põhjus, et ei ole tuttav algmaterjaliga. Miyazaki õpipoisid üllatavad kindlasti veel ja muidugi pean silmas Artises juba peaaegu välja müüdud lõpufilmi Arrietty. Samas on väga tore, et programm on mitmekesine ja täis visuaalselt lummavaid silmakomme, kuid hinge kosutavaid filme tundub seekord olevat väga vähe, mistõttu juba ootasin, et saaksin jälle läbi aja hüppava tüdruku ja OZ-is madistavate jõududega koos aega veeta. Satoshi Koni filmidest moodustub minu jaoks ilmselt JAFFi kõrghetk. Seninähtud Memories ja Perfect Blue pühivad teised nii sihikindlalt eest, et midagi ei jää järele.Tehnilisi viperdusi on olnud põhimõtteliselt igal seansil. Kord tõmbub pilt kortsu, siis kaovad subtiitrid või siis ilmub ekraanile Windows Media Center. Muukeelsed lisasubtiitrid takistavad lugemast ekraani all servas paiknevaid eesti - või inglisekeelseid subtiitreid. Tegelikult pole vähemalt Tallinnas toimunud viperdused olnud nii segavad, et filme oleks olnud võimatu lõpuni vaadata. Alati saab paremini, kuid vaatajad tahavad ju filme nautida ja seda on võimatu teha kui segavad faktorid kujunevad mäekõrgusteks. Kuna olen käinud ainult Artises ja Solarist olen festivali raames külastanud ainult ühe korra, puudub võrdlusmoment, aga see polegi oluline. JAFF on oluline.Esialgse muljetamise lõpetuseks mainiks ära ka Japan Media Artsi lühifilmid, mis kõik olid küll isemoodi ja omapärase lähenemisega, aga nende seas oli siiski üks, mis lausa karjus Makoto Shinkai järele. Ühesõnaga oli tegu Venemaalt pärit looga armastusest, mis sai ilmselgelt mõjutusi Shinkai meisterlikust stiilist, mida annavad endast tunda tema 5 Centimetres Per Second ja The Place Promised in Our Early Days.

Filmiarvustus - 5. JAFF: Oblivion Island: Haruka and the Magic Mirror

Unustuste saar: Haruka ja maagiline peegel on muinasjutuline seiklusfilm, kust leiab mõjutusi muu hulgas ka Miyazaki töödest. CG anime režissööriks on stsenarist ja mängudisainer Shinsuke Sato, kelle viimaste tööde hulka kuulub ka menuka manga ja seriaali Gantz põhjal valminud mängufilm, mis võeti kodumaal üsna hästi vastu ja juba paari päeva pärast ilmub Jaapanis filmi teine osa. Unustuste saart vaadates tuli mulle esimese asjana pähe Miyazaki My Neighbor Totoro, mis on samuti läbi põimunud püsivast kaotusvalust ja igatsusest kallima järele. Erinevalt Unustuste saarest ei ole Totoro ühemõtteline ja lihtne lugu läbi laste silmade, vaid tegelikult on rikkaliku pinna all peidus midagi hirmuäratavat, mida Miyazaki toob loosse sisse kaine meeldetuletusena, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Unustuste saar püüab teha sama, aga kahjuks ei taha see tal hästi õnnestuda. Põhjus peitub loo lihtsuses ja selguses, stampkarakterites ja läbinähtavas süžees. Lugu ja tegelased ei sisalda midagi uut ja huvitavat, mistõttu haarab film kaasa ainult seiklusliku poolega, mida on aga täpselt piisavas koguses, et vaataja rahule jääks ja enamat nõudma ei kipuks.
Spellboundi arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5. JAFF: Summer Wars

Lavastaja: Mamoru Hosoda

Osades: Ryunosuke Kamiki, Nanami Sakuraba jne.

Kenji meelitatakse kooliõe Natsuki abiga tüdruku perekonna maakoju, et valmistuda vana-vanaema 90-ndaks sünnipäevaks. Samal ajal ründab ülemaailmset virtuaalkeskkonda OZ-i tundmatu sissetungija, kes ähvardab kogu süsteemi laiali paisata. OZ-iga vägagi kursis olev Kenji ja Natsuki koos mitmepealise perekonnaga satuvad aga otse sündmuste keerisesse. Sellega algavadki suvesõjad OZ-i päästmiseks.

Eelmise aasta JAFF-i ajal kirjutatud LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5. JAFF: The Girl Who Leapt Through Time

Lavastaja: Mamoru Hosoda

Osades: Riisa Naka, Takuya Ishida, Mitsutaka Itakura jne.

Tokyo koolitüdruk Makoto magab pidevalt sisse ja hilineb seega ka tundi. Ühel saatuslikul päeval kordub sama rutiin, kuid sellegipoolest muutub kõik. Avastades endal eriskummalise võime hüpata omavoliliselt minevikku, hakkab Makoto isegi kõige pisema probleemi tõttu ajas tagasi minnes seda alati parandama või siis lihtsalt uut versiooni looma. Alguses on ebatavaline võime Makoto jaoks lõbus, kuid õige pea avastab ta, et iga tema tegu mõjutab ka teisi inimesi. Eriti talle lähedaseks saanud kahte sõpra Chiaki`t ja Kosuke`t.

2010. aasta JAFF-i ajal kirjutatud LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5. JAFF: King of Thorn

Lavastaja: Kazuyoshi Katayama
Osades: Kana Hanazawa, Eri Sendai, Toshiyuki Morikawa jne.

King of Thorn põhineb mangakunstnik Yuji Iwahara 2002. aastal alanud ja 2006. aastal lõppenud mangaseerial, mida on kiidetud loomingulise stiili ja paeluva süžee poolest, mille eri tasandid on keerulised ja mitmekihilised. Õnnneks jõudsin ise ka eelmise aasta suvel manga läbi lugeda. Tollal tulevast animeadaptsiooni ei oodanud ja ega teadnudki üldse plaanidest sellest täispikk draamaversioon vändata. Pean tunnistama, et King of Thorni mangast ei osanud ma selle lugemisel suurt midagi oodata. Samal ajal lugesin ja loen ka praegu Battle Angel Alita`t ja eelkõige Alita kvaliteetsuse tõttu ei arvanud, et KoT-i lõpunigi loen. Aga minu üllatuseks oli noore mangakunstniku kätest ja ideest vormitud omamoodi Okasroosikese lugu läbimõeldud ja efektne ulmeõudus ellujäämisest, konspiratsioonidest, mis ähvardavad kogu maailma ja ka igihaljast igavesest armastusest, usust ja lootusest. Mangana kogu lugu toimis. Pinge ei kadunud ja huvi edasise tumeda tuleviku vastu ei lahtunud ka päris lõpus, kui juba üsna traditsiooniliste võtetega aeti ulmeline survival story vahest isegi liiga kaugele taevastesse kõrgustesse. Algas minimalistlikult ja maailma tabanud õudust ning külmakambritest pääsenud tegelasi arendavalt ja lõpetas tohutu pauguga, mille peamine ja loomulikult ka kõige olulisem pööre suutis end ikka ja jälle pinnal hoida, mis siis et väikeste, kuid oluliste infokildude ja ideede kiire vaheldumisega kippus lugu veidi lonkama.
Loe LiveForThisi arvustust edasi siit.

Filmiarvustus - 5. JAFF: One Piece Film: Strong World

Esimene seanss JAFF-il möödus nii nagu ikka. Enne One Piece`i oli juba kaks filmi linastunud - üks Artises, teine Solarises. Teine seanss möödus Artises alguses veatult. Blu-Ray kvaliteet pole küll see, mis 35 mm-sel, aga siiski vaadatav. Probleemid ilmusid viimase 15 minuti jooksul. Kolm korda kadus pilt eest, aga kõik sai korda ainult loetud sekunidte jooksul. Probleem jäi aga püsima ning pärast Windows Media Centeri ekraanile ilmumist teatati, et lõppu me siiski ei näe ning vaatajad võivad soovi korral pileti teise vastu vahetada või raha tagasi küsida.
Spellboundi arvustust loe edasi siit
Ja LiveForThisi mõtteid One Piece kohta siit.