Falling Skies - ulme- ja peredraama kohutav (?) koosmõju

Jätkuks Falling Skies nimelise ulmesarja esimesele ülevaatele ja lõpetuseks selleks korraks läbi saanud sarjale ilmub see ülevaade viimase nelja osa ja kogu hooaja õnnestumiste ja ebaõnnestumiste kohta. Suurem osa Spielbergi nime all reklaamitud sarjast ongi üks suur ebaõnnestumine, kuigi midagi selles ikkagi on. Seda on vähe, aga ta on olemas. See miski annab endast märku igas osa ja igas kaadris, kuid on nii hoolikalt rämpsukuhja alla peidetud, et selle tajumiseks peab omama erilisi võimeid. Tavalisem vaataja ehk siis see, kes ei vaata palju sarju või filme vaatab seda võib olla kui mööduvat nähtust ja peab isegi võib olla heaks meelelahutuseks. Kogenum ja end mitmete sarjade külge aheldanud vaataja aga näeb kohe, et midagi on viltu. Selliseid sarju ei ole enam juba ammu ja fakt, et midagi taolist nüüd ilmus, on lihtsalt väga üllatatav. Ulmesarju on viimastel aastatel olnud meeletul hulgal ja võiks eeldada, et kvaliteet aina kasvab, kuigi alati on oht kvantiteedi liigseks rõhutamiseks. Paljud ulmesarjad kasutavad praegusel ajal peaasjalikult tänu Battlestar Galacticale tuntuks ja näiteks minule väga armsaks saanud stiili - ulme töötab taustana, inimkarakterid ja nendevahelised suhted on kõige olulisemad. Hiljutiste sarjade seast kasutas sama mõtet ka BBC One-i Outcasts, mis küll pärast 8 osa katkestati, aga see ei vähenda muidugi sarja väärtust. Võtame kas või näiteks kurva mineviku, aga rikka oleviku ja tulevikuga Firefly. Outcastsi kritiseeriti teravalt liigsete BSG elementide laenamise eest, aga sari oli tugev nii sisult kui ka tegelastelt. Juhtusingi Outcastsi vaatama pärast Falling Skiesile lõpu peale tegemist ja tunne oli hea, sest kui FS oli kulmu kortsu tõmbav cheese fest siis Outcasts pakkus mentaalset rahuolu just terava dialoogi, huvitavalt kirjutatud tegelaste ja suurepärase mõtte poolest. 

Falling Skies ehk kuidas tulnukad tulevad maad ründama meenutas paljuski oma võimalikku saatusekaaslast V-d. Internetiavarustes kaitstakse tegelaste käitumise loogikat ja motiive sellega, et see, et nad ei käitu nii nagu televaataja ootab, ei tähenda, et nende teod oleksid ebaloogilised ja arusaam olukorrast nüri. Kõige parem viis, kuidas tuvastada, kas üks või teine tegelane käitub usutavalt, on panna end tema olukorda ja mõelda, kuidas ise lahendaksin mõne ohtliku olukorra või paljude elusid kaalu peale paneva valiku. Proovisin ja mitte ükski tegelane ei jõudnud ligilähedalegi. Miks? Sest nad on heroilised, peaasjalikult isetud ja õilsad sõdalased, kes valavad tundeid teiste poole nagu kuulid tulnukate soomusmasinatest. Nende inimlikud nõrkused tuuakse esile ilma igasuguse ettevalmistuseta, mistõttu mõjuvadki ka kõige ehtsamana näidatud tunded võltsi ja tühjadena. Tühjad kestad tegemas midagi millegi nimel ja kellegi jaoks. Aga äkki ongi tegu muinasjutuga tulnukate rünnakust ja ma reageerin üle? Kui asi oleks nii, siis ei oleks ei keskkond, üle kahe osa vaikselt edasi arenenud süžee ja visuaalne tunnetus mõjunud nii reaalsena. 

Reaalsus ongi see miski, mis mind sarja juures paelub. See ongi see miski. Karakterid jäävad tühjaks, mistõttu ei paku midagi ka nende omavaheline lävimine, aga keskkond on see, mis lööb väga täpselt valitud naelapea pihta, löömata see juures mitte kordagi viltuselt, vaid alati otse. Ilmselgelt väikse eelarvega tegutsenud produtsendid suutsid alati ületatavale takistusele mitte tähelepanu pöörata ja luua maailm, mida võibki pidada hävinud ja tühjaks. Tänavad täis varemeid ja vrakke, mis enne moodustasid päikeselise ja elu täis linna. Mõned kohad on veel muutumata, aga eks nende aeg tuleb ka, kuid mis puutumatus see enam on, kui pole inimesi, kes need eluga täidaks. Lugu tegelaste vaatevinklist ei pakkunud midagi uut ega huvitavat, aga arendused, mis puudutasid rünnakuid ja tulnukaid ennast raputasid koheselt maha kõikekatva tolmu klišee textbookilt ja etteaimatavate sisukäänakute õpikult. Tulnukate saabumise ja jäämise põhjused pakkusid huvi ja jäid loo keskpunkti kuni hooaja lõpuni. Kui tavaliselt on olulisemad inimkarakterid, siis sel juhul polnud millegist muust kinni haarata kui ainult põnevavast ja piisavalt salapärasest tulnukate ekspositsioonist. 

Falling Skies ei paku ulmesõpradele mitte midagi uut, aga mida siis? Võib olla siis hoopis võimalust teha põhjalikku analüüsi telemaastikust ja selles peituvatest isemoodi sarjadest. Falling Skies pakub aga visuaalsest töötlusest vaba nägemust, mida ilmestab veel näiteks pidevalt liikvel olev ja tegelasi jälitav kaamera, mõni üksik sümpaatiat vääriv tegelane ja täispotentsiaalist kaugel olevad head ideed. 

1. hooaeg: 5/10

Falling Skies - langeb, aga kuhu...?

Juuni viimastel päevadel alanud ja kohe teise hooaja osaliseks saanud Falling Skies meenutab väga V remake`i, millel oli suurepärane idee, kuid nigel teostus, aga seda siiski ainult dramaturgilises mõistes. Tehniliselt oli sarja tulevik paljulubav. V vaatamise jätsin kiiresti pooleli, aga Falling Skiesi puhul püüan seda mitte teha, sest lubasin endale, et ei jäta enam alustatut pooleli. V-d lõpuni vaatama ei hakka, kuid usun, et Falling Skiesi tabab sama saatus - 2 hooaega ja sari hääbub sama kiiresti kui arusaamine, et Spielbergi nimi ei tähenda veel kulda. Saving Private Ryan`i stsenarist peaks olema võimeline looma võimsaid emotsioone ja suurejoonelisi mõttelende, aga Robert Rodati loodud ja Spielbergi produtseeritud Falling Skies on mõttelt ja idee läbiviimiselt nii kulunud, et paneb lausa imestama, kuidas on võimalik aina kvaliteetsemaks muutuvas seriaalitaevas luua midagi niivõrd tavalist ja näotut. Mitte midagi omapärast, mitte ühtegi üllatust ja mitte midagi huvitavat ja mis kõige enam - tegemist on ulmeseriaaliga, mistõttu võiks ju eeldada, et tulnukate invasiooni järgses elus on midagigi vaatamisväärset, aga selle asemele on praegu veel 6 osa lahanud peategelaste rollis olevate pereliikmete suhteid ja tundeid, mis küll paratamatult muutuvad, kui taevast laskuvad alla hiiglaslikud kosmoselaevad ja hävitavad kõik suuremad linnad koos inimeste sõjalise jõuga, aga ükski karakter ei paku liigse seebistatuse tõttu karvavõrdki põnevusepoegagi. Senise kuue osa jooksul oli ulmet sama palju kui 7th Heavenis kirikuskäimisi, kuigi vaatajale tulnukate, nende relvastuse ja laastamistöö näitamine ei tähenda, et tegemist oleks kohe hea ulmega. Falling Skies oleks justkui tehtud inimeste poolt, kes alles tutvuvad ulmega. Spielbergi nimi peaks palju lubama, aga tundub, et vanameister andis tegijatele positiivse noodi ilma et oleks ise natukenegi projekti süvenenud. Sari sai nüüd ka teise hooaja. Miks? Rahvale meeldib, kuigi kui esimest osa vaatas 5.91 miljonit USA ulmefänni, siis nüüdseks on see arv kahanenud iga osaga 3.90 miljoni peale ja ilmselt laskub veelgi. Ei pea olema selgeltnägija, et mõista Falling Skiesi saatust. See on üsna sarnane V remake`ile, mida siinkirjutaja ei suutnud mõtleva olendina lõpuni vaadata, sest V oli hunnik klišeed, mille hulgas oli küll paar originaalset ideed, aga needki mattusid naiivse ja kohati väga ajuvaba süžeearengu sõlmpunktide alla, kuni alles jäi hale vari kunagisele tõelisele ulmesarjale.

Falling Skiesi 1. hooajas on 10 osa. Esimese kuue hulgast saab võib olla valida ühe osa, mis defineeriks antud seriaali suunda. Ülejäänud mõjuvad kõik filleritena. Nagu oleks stsenaristidel juba hooaja alguses olnud ideed otsas. Aga võib olla otsustaski TNT lasta eetrisse peredraama, kus taustaks oleks tulnukate invasioon. Spielberg on seda teinud ja alles tegi seda ka J.J. Abramas, mis aga ei tähenda, et antud valem oleks veel vaadatav pika seriaalina. Falling Skies pole aga läbinisti halb. Pole halba ilma heata. Sarja production value tundub madal, kuid äkki ongi see taotlus, et kujutust inimeste eludest sellises maailmas ei segaks flashy CG ja special effects. Ei mingeid värvimodifitseerimisi ega tooni sättimisi õhkkonna loomisel. Isegi operatooritöö, mis on tegelikult väga hea, sest liigub tegelastega kaasas või näitab sündmuste arengut nende vaatepunktist, on tagasihoidlik. Tagasihoidlik aga selles suhtes, et kaamera liikumine on tegelastega üks ehk ei panustata eriti originaalitsemisele ja jalustrabavatele võtetele. Siinkohal võib muidugi väita, et otsin tähendust kohtadest, kus seda ei ole. Võib olla tõesti, aga fakt on see, et mistahes põhjusel töötab taoline lähenemine loo ja tegelaste arengu kasuks. Olgugi, et tegelased on enamjaolt igavad ja lugu areneb teosammul, pannes vaataja kannatuse proovile.

Paarist osast paistavad läbi ka mõned kristlikud allegooriad, mis on kindlasti mõeldud teatud sorti vaatajatele, aga mina ei ole seda sorti vaataja ja leian hoopis, et sarja loojad pole oma projekti eriti läbi mõelnud või siis on ja suunavadki oma loodut inimestele, kes pole suutelised ise mõtlema ja misantkaadritest/stseenidest ise aru saama. See, et põhitegelane jagas ühises lauas teistele leiba, mõjub nagu laks vastu nägu. Kas tõesti peavad taolised momendid olema niivõrd in your face? Raske on kaasa mõelda loole, mis sul seda teha ei lase, vaid laotab kõikvõimalikud ideehakatused sulle otsa ette ilma et saaksid sõnaõigust või siis kaasamõtlemisõigust. Falling Skies tõelised põhitegelased on veel põhiantagonistide rollis olevad tulnukad ehk skitterid, kes on palju huvitavamad kui liigse hoole ja armastusega kirjutatud tegelased ja nendevahelised suhted. Skittereid esitleti kui jõhkraid tapjaid, kuid siis anti mõista, et nemadki pole surematud ja lõpuks lasti lahti ka idee neist kui mõtlevatest olenditest, kes ei erine paljuski inimestest. Kui siis muidugi ainult selle poolest, et nad tulid siia, et tappa täiskasvanud ja röövida nende lapsed ja luua neist endale veelgi rohkem liigikaaslasi. Nad on korraga vallutajad ja levitajad. Kõigepealt pühitakse maa puhtaks ja siis asendatakse enda omadega. Maa tuleb täita lastega! Umbes nii palju võib praegusest tulnukate ekspositsioonist välja lugeda, kuigi sarja võimekus olla mõtlemapanev ja kaasahaarav on nullilähedane, sest iga liigutust loo ja tegelaste arengu suhtes, on võimalik ette näha, mistõttu kaob igasugune huvi tuleviku kui millegi etteaimamatu vastu. Näitlejatest on Noah Wyle ainuke, kes suudab uude maailmakorda tuua piisavas koguses inimlikkust ja argisust. Ellujäänute vaimse juhina on tema käitumises ja olemuses teatud sorti ehedust, mis annab mõista, et ka uues maailmas peab kuidagi hakkama saama ja edasi elama. Wyle on ainuke, kes paistab teiste seast välja, kõik kõrvalised tegelased ei ole lihtsalt veenvad.

Kui nüüd tõesti suudetakse viimase 4-ja osaga korda saata midagi erakordset, siis annan sarja loojatele au ja kui mitte, siis võtan seda ikka nii nagu juba esimest osa ehk 7th Heaven with Aliens.

Not God, only Man