The Nights of PÖFF 2012: Just the Wind

Ungari filmid on PÖFF-il alati igaaastased külalised. Näiteks linastus eelmisel aastal end filmiajalukku jäädvustanud meister Bela Tarri "Torino hobune" ("The Turin`s Horse"). Seekord on PÖFF-il teine nägu Ungari filmist, kuigi teemade ja filmiesteetika kordumine justkui liidaks nad üheks, on režissöör Benedek Fliegaufi film siiski täiesti teisest maailmast ja eriti võrreldes sellise elava klassikuga nagu Tarr. "Ainult tuul" ("Just the Wind") režissöör oleks Euroopa ja USA publikule ilmselt mitmeid kordi võõram kui me ei tunneks teda ära kui kahe aasta taguse Ungari, Prantsusmaa ja Saksamaa koostöö tulemusena valminud filmi "Womb" autorina. Filmi peaosas oli "Casino Royale" bonditüdrukuna tuntust kogunud Eva Green.

2 aastat hiljem valmis "Ainult tuul", mis on praeguseks kuulutatud ka Ungari pakkumiseks oscarikandidaatide sekka. Tõenäosus, et "Ainult tuules" jõuab oscarirallis kaugemale kui "Torino hobune" on üsna väike, aga PÖFF-il ainult korra linastunud film on väärt vaatamist. Universaalset kiitust on võimatu anda nii tundlikku teemat puudutavale filmile, aga õnneks suudab režissöör kõrvale astuda hinnangutest, hukkamõistust, kriitikast ja näpuga näitamisest. Selle asemel üritab film säilitada dokumentaalse režii abil teatava ülevaatliku, kuid siiski neutraalseks jääva positsiooni, iseasi, kas see iga vaataja jaoks õnnestub, kuid filmi eesmärk on lihtsalt näidata, kuidas ja millistel asjaoludel tapeti paar aastat tagasi Ungari erinevates piirkondades julmalt mustlasperekondi. Filmi alguses öeldakse vaatajale koheselt, et film põhineb tõsielulistel sündmustel paariaasta tagustest sündmustest, kuid tegu pole siiski dokumentaalfilmi, vaid fiktiivse mängufilmiga.

See fakt hakkab koheselt mängima filmi dramaturgiaga, mille suurim pinge seisnebki selle fakti väljatoomises, mistõttu on iga tegelase kokkupõrge teistega või nende igapäevaelu rutiin varjutatud tõigaga, et nende elud on paratamatult määratult lõppema, kuid sündmuste asjaolud ja vastused küsimustele "miks", "kuidas" ja "kes" jäävad vähemalt esialgu varjudesse pinget ja ängistavat ootusärevust looma. Pinge ja ootusärevus ei teki aga teadmisest millegi kohutava saabumisest, vaid tegelaste mõistmise ja sümpaatia tekke järel kasvavast hirmust nende elude pärast, mida toidabki seesama fakt, et vältimatu lõpp on saabumas.

Režissööri või siis filmi tootmise taga seisnud suuremate jõudude otsus näidata sündmuste arengut ainult läbi romide vaatevinkli loob tegelikult ohu, et erinevad osapooled näevad filmi siiski mingit sorti seisukohavõtuna. Loomulikult on igasugustest hinnangutest loobumine samuti poole valimine või siis nii võib film vaatajale mõjuda. Seda murendab aga režissööri teadlik otsus näidata nii romide kui ka kohalike elanike erinevaid palgeid. Pole olemas ainult halbu inimesi. Inimesed on erinevad ja see erinevus kajab läbi igas dialoogis, igas sündmuses ja igas tegevuses nii romide kui ka kohalike eludes. 

"Ainult tuul" ei proovi kedagi süüdistada. Selle asemel õpime tundma ühe rahvuse erinevaid külgi läbi ühe perekonna igapäevaelu. Me õpime neid tundma nendega koos jalutades, nende valu jagades ja neid mõista üritades. Lõpuks ei loe enam rahvus või erinevate poolte süüdistused, vaid inimelu, mis on nii habras, kuid suudab kannatada kõige suuremat valu ja ikka püsida vee peal, et elada ja lasta teistel elada. Lõpus kõlab ainult tühi kurbus ja siis saabub vaikus kaotatud elude pärast.

9/10

Intervjuu režissööriga: In Focus: Bence Fliegauf on Just the Wind