Vahepeal on viral campaign väga tegus olnud. On tekkinud koguni neli veebilehte, kus siis läbi erinevate lahenduste promotakse filmi eri tahke. Uudishimulikele pakutakse infot võtteperioodi kirjeldustest, pikemaid artikleid Fincherist ja filmist endast ning loomulikult ka üksikuid detaile filmist, mis ootavad lõplikku avaldumist. Eks ta ongi selline mulli taoline asi ja peale võtte-või filmipiltide ning asjalike artiklite otsimise seal muud teha polegi. Sneak peak on aga oluline igale kinomaanile, mis siis, et ta seda endale isegi ei tunnista. Ikka tekib tasane kihk näha, kuidas uue filmiversiooni produktsioon kulgeb või kuidas omanäolise filmikeelega David Fincher seekord publikut ja fänne üllatada kavatseb.
Senise arengu juures on kõige huvitavam aspekt olnud loomulikult Rooney Mara transformatsioon vaimselt ja psüühiliselt ebastabiilseks Lisbeth Salanderiks. Vaatamata intrigeerivatele artiklitele ja piltidele, mis nii meelekindlust kui ka kahtluseusse jagavad, on vähemalt minu silmis Rooney Mara suurim takistus ületada Noomi Rapace võrratu roll rootslaste algupärase Salanderina. Fincher on aga just sedasorti lavastaja, kes pigistab oma näitlejatest välja iga viimsegi kui higipiisa, et saada parim tulemus. Siit leiab näiteks üpriski huvitava artikli Fincherist, võtteperioodist jne.
Närviliseks teeb mind aga asjaolu, et senised pildid Mara`st Salanderina õhkuvad liigsest stiilsusest, badass look`ist ja mõttetuna tunduvast katsest luua uuele Salanderile kindla mõjuga imago. Nii Larsson ega ka Oplev asetanud rõhku Salanderile kui popkultuuri kuuluvale kangelasele, keda noored oma iidoliks peaksid kujundama. Aga eks see on paratamatu, et nägemused on erinevad. Ühelt poolt on meil ohver näiliselt turvalises ühiskonnas ja teiselt poolt aga hoopis äge goth chick, kes mehi oma jalge alla trambib. Loodan, et see nii ei ole. Tegu ju ikkagi Fincheriga, for God`s sake!
Siinkohal on muidugi äärmiselt rõõmustav, et ameeriklaste versiooni eest hoolitseb David Fincher ja mitte keegi muu. Vastasel juhul ma sellest filmist siin vist praegu ei kirjutakski. Lisaks Mara`le pakub intrigeeriva diskussiooni teema ka Fincheri nägemus Larssoni romaanist. Mida ta muudab, mida ei muuda ja millele rohkem rõhku asetab? Olles alles hiljuti läbi lugenud nii triloogia esimese osa kui ka vaadanud Rootsi filmitriloogiat, mis mulle isiklikult väga korda läks, pakub nii mulle kui ka ka igale teisele filmisõbrale rohkelt huvi Fincheri käsitlus pöörase populaarsuse saavutanud triloogiast. Kui nüüd korraks võrrelda raamatut ja Niels Arden Oplevi ponnistust, siis ausalt öeldes on raamat selle pildikeelde üle kantud vennast ikkagi peajagu üle. Miks? Eks ikka Larssoni detailirohkuse ja rõhuasetuse poolest. 
Nüüdseks on peale piltide, posterite ja traileris kostnud "The Immigrant Song`i" ilmunud ka kuue looga varustatud näidis tulevaselt soundtrack`ilt, mille on võimalik endale alla laadida selle lingi kaudu. Nö. 6-track sampler annabki aimu milliseks kujuneb Atticus Rossi ja Trent Reznori seekordne koostöö. Olen neid kuute lugu mitmeid kordi üle kuulanud ja kuna nii raamat kui ka Rootsi filmiversiooniga olen tuttav, siis pole erilist raskust muusikat pildi, atmosfääri, võtmesündmuste ja aeglaselt lahti hargneva müsteeriumiga kokku viia. Amazing stuff, I might add. Need kuus pala iseloomustavad üsna laitmatult Fincherile omast maailma. Aeglane, karm, külm, kõhe, salapärane, julm, ootamatu ja kõige tipuks ka äärmiselt väljapeetud stilistika, mis laseb iga huvilise enda sügavustesse kaevuda.
Esimeses treileris kuuldud pala "The Immigrant Song" on Led Zeppelini cover ja uustöötluse eest vastutas peale Reznoni, Rossi ja Karen O. Pala on igas mõttes võimsa kõla ja sobilikult toorevõitu vokaaliga. Noorele ja uudsusejanulisele generatsioonile igati veenev põhjus filmi ootama jääda. Karen O esituses "The Immigrant Song" on vägagi muutliku iseloomu ja viisiga. Rütmikas ja pinget kruttiv. Eks umbes samamoodi näeb välja ka Fincheri adaptsioon.
