The Nights of PÖFF 2012: The Impossible

Hispaania režissööri Juan Antonio Bayona teine film "Ilmvõimatu" ("The Impossible") ei oma 5 aasta taguse debüüdiga mitte ühtegi seost toona kuulsuse ja edukuse tippe vallutanud Guillermo del Toro produtseeritud õudusfilmiga "Orbudekodu" ("The Orphanage"), mis küll sarnanes rohkem del Toro enda varasemate töödega kui uue tulja värske nägemusega, kuid siiski oli erisus tajutav ja stiilid piisavalt erinevad. 

Atmosfääriliste õudusfilmide juurest suundus Bayona aga palju suuremate teemade juurde nagu näiteks 2004. aasta India ookeani maavärin. Seda mäletame me kõik, aga vähesed teavad, kuidas oli olla ground zeros ja mida võis inimene tunda nähes enda ümber ainult hävingut ja surma. Kahjuks ei süübi film oma tegelastesse, ta ei vormi neist karaktereid, vaid annab neile nimed nagu ema, isa ja poeg ja jääbki puhtalt nende nimede universaalsete tähenduste juurde kaevumata seejuures sügavamale selle punktini, mis annaks mulle kui vaatajale selle konksu, mis laseks minul just seda ema mõista ja just tema valu eristada kõikidest teistest. Nüüd tagantjärele filmi temaatilise käsitluse üle arutledes jõudsin vaikselt arusaamisele, et võib-olla oligi see eesmärk? Kõik ju kannatasid ja kõik kaotasid omakesi. Miks siis tuua esile ühe perekonna valu kui seda jagus kõigile? Üks perekond on küll esile toodud, aga nende esitlus on niivõrd üldine, mistõttu annab film võimaluse samastuda kõikide ohvritega.

"Ilmvõimatu" jaotub episoodide vahel, mis näitavad peategelaste räiget füüsilist kannatust tormavas vees ja osaliselt väga suureks ning seetõttu ebareaalseks kujunenud sentimentaalsust täis omakeste otsinguid. Filmi ettemängitavuse tase on enne tormi nii tihe, et iga kaader enne maavärinat sisaldab kujundit eelolevast tormist ja katastroofi poolt lõhki kistud perekondadest. "Ilmvõimatu" suurim teene seisneb katses näidata, et vahel võib midagi väga suurt ja paljusid puudutavat esitada samamoodi ilma et tõstaks kedagi esile või tähtsustaks kellegi kaotust üle, sest lõppude lõpuks oli ohvrite seast inimesi üle kogu maailma. 

Teine suurim teene paistab olevat tõestuses, et praktilisus võidutseb endiselt digitaalse ruumi üle. Paari aasta taguses Clint Eastwoodi filmis "Hereafter" oli samuti üürike episood India ookeani maavärinast, kuid selle õudust murendas ilmselgelt digitaalselt loodud lained. "Ilmvõimatu" jaoks ehitati üles lugematud võttepaigad ja koostati mitmeid makette ainult selleks, et need siis ära uputada. Tulemuseks oli aga efekt, kus minul kui vaatajal oli lausa füüsiliselt valus vaadata õblukest naist piinlemas möllavates lainetes. Teda ei peksnud mitte ainult lained, vaid ka vooluga kaasa tulnud rusud lainete jõu all lagunenud majadest. See vaatepilt mõjus rohkem kui hiljem filmi üle võtnud väga sunnituna ja manipuleerivana mõjunud omakeste otsingud.

Põhjus, miks on peaosades Naomi Watts ja Ewan McGregor, ei seisne millegis muus kui nende kogenud ja juba ammu oma meisterlikkust tõestanud näitlejate oskuses mängida välja ükskõik milline karakter, aga kasutades selleks ära ka nende näitlejate paratamatu kuulsust masside kinno tõmbamiseks. See ei ole kriitika, sest ilma Naomi Watts`ita poleks film olnud pooltki nii mõjus. Suurepärane katse näidata kaost läbi ühe perekonna silmade. Harva satun nägema filmi, mis mõjub ise ka nagu loodusjõud: lõhub, kisub, tormab ja hävitab, kuid siis rahuneb, et saaksid haavu lakkuda, aga ainult üürikeseks, sest isegi tormist pääsenuna jääb see sinus alatiseks kestma tuletades meelde nappi pääsemist ja neid tuhandeid, kelle jaoks oli tegu viimase puhkusega. 

Hinne: 7/10 

Film linastub PÖFF-il veel 2 korda. 

60 Seconds of Solitude in Year Zero

"Hoolimata turundajate, produtsentide, ettevõtjate ja moraalse enamuse künismist koondus hulk režissööre üle maailma, et linastada ühekordne kollaažfilm 60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL ja pühendada see kino vabale mõttele. Filmi ei turustata ega levitata, koopia hävitatakse." 

Kindlasti märkasid paljud PÖFFilased programmi nimega 60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL, kus linastusid muu hulgas ka Naomi Kawase Hanezu, Sarneti Idioot ja Winterbottomi The Trip. Tegemist on Tallinn 2011  üritusega, mille lõid Taavi Eelmaa ja Veiko Õunpuu, kes on ühtlasi ka "60 sekundit üksindust aastal null" manifesti loojateks. Ürituse tagamõtteks on lehvitada hüvastijätuks filmilindile kui kaduvale kunstile, mis on aina enam hääbumas digitaalajastu massiivsete võlude keskel. Senimaani ei ole lint kui selline veel välja surnud, aga on suuremate tootjate poolt on lõpetatud näiteks traditsiooniliste filmikaamerate tootmine. Lindi kasutus on tõesti vähenenud, aga on rõõm tõdeda, et on neid, kes seda märkavad ja kes lindi tähtsust senini rõhutavad. Üheks nendeks on üritusega mitte kuidagi seotud Christopher Nolan ja tema The Dark Knight Rises, millest vähemalt 50 minutit on filmitud IMAXi kaameratega ehk siis vastupidiselt tavalisele 35 mm lindile hoopis 70 mm lindile. Kahjuks pole Eesti IMAX-i kinosid, mistõttu võime ainult ette kujutada, kuivõrd erinevad võivad olla meie ja USA kinokülastajate elamused.

Ürituse tarbeks võeti ühendust režissööridega, kelle hulgas on ka Park Chan-wook ja Kim Jee-woon. Park võib-olla ei tule meile külla, aga äkki on tulemas näiteks Kim Jee-woon. Mitmed režissöörid tulevad ürituse ajaks ka Eestisse. Sellisel juhul lähevad küll kõik Eesti Korea fännid kui üks mees sadamasse kuulama Ülo Kriguli muusikat ja vaatama 60 sekundi filme omanäolistelt režissööridelt, et näha, kas Jee-woon on ise ka kohal. Ürituse kulminatsiooniks on kino vabale mõttele pühendatud kollaažfilmi koopia põletamine. mis ei linastu mitte kusagil mujal maailmas. Üritust kajastavad näiteks Twitchfilm, Screen ja Deutsche Welle. Tasub kohal olla.