6. JAFF -Filmiarvustus: Voices of a Distant Star

25 minutit kestev lugu noortest armastajatest, keda lahutavad mitmed valgusaastad, kuid armastus jääb kestma läbi pikaks veniva suhtlusega SMS`de abil. Mikako värvatakse kaugele tähesüsteemi äärealadele mecha juhiks, et astuda vastu ähvardavale ohule.

LiveForThis`i täispika arvustuse leiad siit. 

6. JAFF - Filmiarvustus: 5 Centimeters Per Second

Makoto Shinkai episoodiline teos püüab veelgi rohkem laieneda inimeseks olemise poleemilisele tasandile ja püüab sellele anda lahendusi läbi teostuse, mille ilu jääb kauaks meelde. Puudub igasugune ulme nagu Shinkai eelmistes animedes. "5 Centimeters Per Second" koosneb kolmest osast. Iga loo läbivaks jooneks on täiskasvanuks sirguv koolinoor Takaki, kellel mõlgub meeles kunagine sõbranna Akari. Teemadeks lapsepõlve rõõmud, otsutamishetked ja lõpuks sooritatud valikutega leppimine. Shinkai on hüljanud igauguse ebamaisuse ja suundunud kõige kõrgematele inimlikele tasanditele.

LiveForThis`i täispikk arvustust loe siit. 

6. JAFF - Filmiarvustus: Ghost in the Shell

Enne digitaalselt uuendatud ja "parandatud" versiooni oli Ghost in the Shell selline nagu olema pidi, mitte täiuslik, aga teistmoodi Oshii filmi näha ei tahakski. Ulmekirjanikku Philip K. Dick`i ja lavastajaid Andy ja Larry Wachowski`t ühendav mangal põhinev anime oli omal ajal parajalt mõjukas ja on seda praegugi, kuigi mitte enam samas võtmes, mis enne. Ideede ja mõtete vahel kihav alltekst on küll siiani värske, kuid joonistusstiil ja filmi ülesehitus on tuntavalt ajale jalgu jäänud. Teadmata tegelikke tagamaid, pakun, et manga autor Masamune Shirow (Appleseed) sai oma loometöö kirjapanekul mõjutusi Philipp K. Dick`i romaanist "Do Androids Dream of Electric Sheep", mis sarnaselt 1989. aastal ilmunud mangale käsitleb samuti küborgide/androidide eksistentsialismi ning igavest küsimust - mis teeb inimeses inimese?
Arvestades, et Philipp K. Dick`i teos ilmus hulga varem, siis on teatavad mõjud loomulikud. Kujutan ette, et anime tavalisest keerukama mõtte ja teostusega mangast oli 1995. aastal parasjagu tolmu üles keerutav ja lõi nii mõnegi augu massi - ja popkultuuri, mille tulemusi peegeldavad väga kenasti anime ja mangade fännid A. ja L. Wachowski, kes teatavasti lõid omaette meediumi, milleks ei ole muidugi miski muu kui legendaarne The Matrix.

Spellbound`i täispikka arvustust loe edasi siit. 
LiveForThis`i täispikka arvustust loe edasi siit. 

6. JAFF - Filmiarvustus: Appleseed : Ex Machina

Masamune Shirow paljukiidetud mangal põhineva kaheosalise filmiseeria teine lugu on kõike seda, mida esimene polnud. CG pliiatsijoonega anime on jõudnud hingematvalt vingele tasemele ja kui lugu ei meeldi, siis ei saa ikkagi mööda vaadata filmi kaasakiskuvast tempost, ülivingest stiilist ja vaatemängulistest actionstseenidest, mille loomeprotsessi on valatud virtuaalset verd ja higi liitrite kaupa, et tulemus niidaks jalust ja jätaks väga hea mulje. 

Kui Appleseed`i headust varjutas loo ühekülgusus ja näotud tegelased, siis on Ex Machina`s tegelased palju inimlikumad, kuid tihtipeale jääb ebaloomulik miimika meenutama, et virtuaalne maailm pole täiuslik. Algusstseen lagunenud kirikus on nii tempokalt ja liikuvalt lavastatud, et tundub nagu ei jõuaks ülejäänud film algusele järele, kuigi kogu aeg pakutakse stiilipuhangut, mis on tänu viimase peal animatsioonile nauditav nii nägemis - kui ka kuulmiselunditele.

Mechad, küborgid, sõjatehnika, utoopiline linn, "võttepaigad" ja alati kasutuses olevad politseirühma mehitatud Landmate`id näevad välja üdini realistlikud. Realistlikkusest ei saa enam muidugi rääkidagi, sest pakutav ulme jõuab peaaegu igale võimalikule tasandile nii loogilisuse kui ka absurdsuse vallas. Ex Machina`t ja esimest osa ühendavad siiski ainult tegelased. Teist osa võiks soovitada isegi juhul kui esimene nägemata, sest kohe kirjeldatakse käimasolevat maailmakorda ja ühiskonna nii kaugele viinud sõda saab samuti oodatud põhjenduse. 

Ex Machina paneb tausta paika kohe, aga Appleseed seda ei teinud, vaid lasi ise mõistatada. Pealtnäha huvitav tulevikunägemus muutub veelgi huvitavamaks ning detailidesse süübitakse üllatuslikult palju. Ilmselt püüti võimalikult palju näidata manga autori Shirow`i loodud fantastilist maailma, kuid juba esimesest osast oli selge, et mitte kõik pole kantud filmi üle. Et saada aimu, mis on Appleseed, peab kindlasti lugema samanimelist mangat.

Spellbound`i täispikka arvustust loe edasi siit. 

6. JAFF - Filmiarvustus: The Place Promised In Our Early Days

Makoto Shinkai 2002. aasta lühianime"Voices of A Distant Star" oli ühteaegu emotsionaalne ja kummastav lugu armastusest ja selle määramatusest. Oma lühikese kestvuse kohta oli tegu oskuslikult animeeritud looga, mille melanhoolsesse tooni segati armastust ja segaseid tundeid loova tuleviku. "The Place Promised In Our Early Days" on Makoto Shinkai esimene täispikk animefilm, mis laenab nii stiili kui ka vormi oma väikesekasvuliselt eelkäijalt.

LiveForThis`i täispika arvustuse loe edasi siit.

Filmiarvustus: Mogari No Mori(The Mourning Forest)

Naomi Kawase neljas täispikk mängufilm "Mogari No Mori" ehk "The Mourning Forest" võitis Cannes`il Grand Prix. Tema film on ühe kultuuri osa. Jaapani suhe elu ja surmaga on osa Kawase poeetilisest ja kergelt liugleva kaadrikompositsiooniga filmist, kus ta ühendab elava looduse kui eluringi ja kaks murtud inimest - mehe ja naise - mõtlikuks ja filosoofiliseks vaatemänguks, kus suur osa narratiivist kuulub kergelt värisevatele, intiimsetele ja elulistele kaadritele, mis mõjuvad suuresti improvisatsiooni laadis loodud mänguna. Mänguna elust enesest. Suurimaks stilistiliseks eripäraks on ainult keskkonna helidele ja kaadris liikuvale tohutu aja pühendamine, mis valdavas enamuses esineb kas siis üldisemate või ainult suuremate plaanidega. See viib aga tulemusemi, kus rohu liikumine tuules, kauge matuserongkäik ja kahe inimese lapsemeelne mäng omandab kõrgeima tähenduse.

LiveForThis`i täispikka arvustust loe siin.

Guilty of Romance - Sion Sono tekitab taaskord põnevust

Eelmise aasta Pimedate Ööde Filmifestivali üks parimaid filme Cold Fish oli kurikuulsalt verise, psühholoogilise ja sotsiaalkriitilise taustaga Jaapani režissööri Sion Sono viimane film, kelle minevikku mahuvad ka näiteks Love Exposure, Suicide Club ja Noriko`s Dinner Table. Nüüd on avalikkuse ette ilmunud väheütlev trailer tõsielulistel sündmustel põhinevale Sono uuele filmile Guilty of Romance. Film linastub selle aasta Cannes`i filmifestivali raames. Jääb ainult oodata, millal filmi siinse publiku ette jõuab.

Izumi is married to a famous romantic novelist but their life seems just a simple repetition without romance. One day, she decides to follow her desires and accepts to be a naked model that fakes sex in front of the camera. Soon she meets a mentor and starts selling her body to strangers but at home, she is still the wife she is supposed to be.One day a brutally murdered body is found in the love hotels district. The police tries to understand what happened.

Seriaaliarvustus - Casshern Sins 2008-2009

Lavastaja: Shigeyasu Yamauchi
Osades: Tohru Furuya, Nami Miyahara jne.

Kujutlege maailma, kujutlege keskkonda, kujutlege maad ja õhku, kujutlege oma elu, mida ümbritseb niivõrd tugev aeglase surma lehk, piinarikas valu ja tuuline, jäine, tühi ükskõiksus, et selle väljakannatamine on nagu vee all hingamine. See tapab sind väga aeglaselt, aga sul pole valikut ja sa aina neelad ja neelad. Samal ajal kohtud ka teiste uppujatega, kes vett kopsudesse ahmivad. Mõni lootusrikkam kui teine, aga siiski valmis pigem elama kui surema, mis siis, et lootus on juba ammu põrmuks varisenud. Tühjuseks, õhus lendlevaks tuhaks tundmatuseni moondunud maailmas on elu eksisteerimine pea võimatu. Inimene kaotas oma pika ea valemi(surematuse otsingute vilja) olenditele, kes vajavad eksisteerimiseks ainult oma keha. Küberneetilised organismid on võtnud üle kõik elava. Kõik, mis kunagi oli inimese päralt. Samal ajal on tekkinud ka painav uus reaalsus, mille põletaval tühjusel pole otsa ega äärt. Keegi ei tea täpselt, kust igiliikurina aina edasi arenev aeglane häving alguse sai, aga see on nakatanud ka küborge ja lihtsamaid roboteid ning on toonud endaga kaasa kogu maailma viimased vaevalised hingetõmbed. Keegi pole selle eest kaitstud. Isegi mitte metall. Ainsaks lootuseks on hävitada Casshern. Tema on kuulduste kohaselt selle laialt leviva painaja looja, teda purustades võib saavutada uue elu. Kas see on tõsi? Kes üldse on Casshern? Miks on maailma tabanud aeglane ja surmav kõikehõlmav korrosioon?
LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5.JAFF: Space Battleship Yamato: Resurrection

Lavastaja: Yoshinobu Nishizaki
Osades: Koichi Yamadera, Noriko Yume jne.


Kauges tulevikus läheneb maale must auk. Otsustatakse kogu inimkond evakueerida uuele sobilikule planeedile. Samal ajal käivitub kurikavala impeeriumi vandenõu inimkonna plaane iga hinna eest takistada. Vastukaaluks asub põgenikke päästma legendaarne sõjalaev Yamato ja selle vapper meeskond.
LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5.JAFF: The Borrower Arrietty

Lavastaja: Hiromasa Yonebayashi
Osades: Mirai Shida, Ryunosuke Kamiki jne.

Vanameistri Hayao Miyazaki asutatud Studio Ghibili on aastate jooksul saavutanud ülemaailmse tuntuse ja samuti ka teatava usaldusväärsuse, mis on tekkinud faktist, et stuudio toodetud filmide seas pole vast mitte ühtegi animed, mis määriks või rikuks stuudio mainet ja nende edu valemit. Ghibili pakub ikka ja jälle rikkaliku keskkonna ja imetabase omapäraga rikastatud lugusid, mille pildikeel on sama ilmekas ja kõnekas kui neis askeldavad seiklushimulised pisikesed ja suured tegelased. Miyazaki fimikeelt niisama lihtsalt seljast ei paiska ja seeläbi on seda tunda kõikjal, kus ilutseb Ghibili stuudio Totoroga kaunistatud logo. Ghibili on omamoodi Jaapani Disney või pigem hoopis Pixar. Disney võrdlus on juba vaikselt vanaks jäämas, sest kui võtta arvesse Disney viimase aastakümne animatsiooni taset, siis polegi eriti tõesti millegist rääkida. Eelmise aasta rekordilise eelarvega Rapuntsli loo ümbertöötlus Tangled oli kinodes populaarne ja ka auhindamistel ei unustatud Disney võimsat tagasitulekut. Samal ajal säilus ka rahulik ja kaalutlev toon, mis liigitas Tangled`i klassikaliseks Disney toodanguks. Siinkirjutaja pole seda veel näinud, aga kui uskuda arvustusi ja võtta arvesse Disney üldine tase, siis võibki järeldada, et erinevalt Aasia animaatoritest ei suuda lääne animatsioonikino säilitada ühtlast, aga samal ajal ka üllatuslike ideedega täidetud rütmi. Kuna Mammona teenimine ja populaarsus käib käsikäes, siis enamik lääne animatsioonidest kipuvad olema igavesest ajast igavesti venivad järjelood, mille kvaliteet langeb iga uue episoodiga. Seepärast tasubki olla õnnelik, et Ghibili on leiutanud valemi, mis ei näita väsimuse märke. Kui looduse ja selle igavese päikeseküllase ilu kunstiline demonstreerimine oleks kasvõi natukenegi korduvaks muutunud, oleks Ghibili ka kriitikat väärt, aga ometigi pole see niivõrd energiline ja uue, värske vaatenurgaga "sense of wonder" kulumise märke veel näidanud.
LiveForThisi arvustus loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5.JAFF: Tales of Vesperia: The First Strike

Lavastaja: Kenta Kamei
Osades: Kosuke Toriumi, Mai Nakahara jne.

"Vesperia lood: Esimene rünnak" põhineb samanimelisel Xbox 360-nel ja Playstation 3-el tegutseval mänguseerial. Tales of Vesperia kuulub Tales`i nimelisse mängusarja ja järjekorras on tegu juba kümnenda alaepisoodiga. Seos mänguga tagab selle põhjal loodud filmile loomulikult ka pika ja mitmetasandilise fantaasiamaailma, sest kui heita pilk Tales of Vesperia sisulisele poolele, siis paeluvat ideederohkust on enamgi kui küllaga. The First Strike on esimene film, mis Tales of Vesperia põhjal on valminud ja taaskord avatakse omalaadne uus peatükk salapäraste koletiste vastu võitlevasse maailma.
LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5. JAFF: Oblivion Island: Haruka and the Magic Mirror

Unustuste saar: Haruka ja maagiline peegel on muinasjutuline seiklusfilm, kust leiab mõjutusi muu hulgas ka Miyazaki töödest. CG anime režissööriks on stsenarist ja mängudisainer Shinsuke Sato, kelle viimaste tööde hulka kuulub ka menuka manga ja seriaali Gantz põhjal valminud mängufilm, mis võeti kodumaal üsna hästi vastu ja juba paari päeva pärast ilmub Jaapanis filmi teine osa. Unustuste saart vaadates tuli mulle esimese asjana pähe Miyazaki My Neighbor Totoro, mis on samuti läbi põimunud püsivast kaotusvalust ja igatsusest kallima järele. Erinevalt Unustuste saarest ei ole Totoro ühemõtteline ja lihtne lugu läbi laste silmade, vaid tegelikult on rikkaliku pinna all peidus midagi hirmuäratavat, mida Miyazaki toob loosse sisse kaine meeldetuletusena, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Unustuste saar püüab teha sama, aga kahjuks ei taha see tal hästi õnnestuda. Põhjus peitub loo lihtsuses ja selguses, stampkarakterites ja läbinähtavas süžees. Lugu ja tegelased ei sisalda midagi uut ja huvitavat, mistõttu haarab film kaasa ainult seiklusliku poolega, mida on aga täpselt piisavas koguses, et vaataja rahule jääks ja enamat nõudma ei kipuks.
Spellboundi arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5. JAFF: Summer Wars

Lavastaja: Mamoru Hosoda

Osades: Ryunosuke Kamiki, Nanami Sakuraba jne.

Kenji meelitatakse kooliõe Natsuki abiga tüdruku perekonna maakoju, et valmistuda vana-vanaema 90-ndaks sünnipäevaks. Samal ajal ründab ülemaailmset virtuaalkeskkonda OZ-i tundmatu sissetungija, kes ähvardab kogu süsteemi laiali paisata. OZ-iga vägagi kursis olev Kenji ja Natsuki koos mitmepealise perekonnaga satuvad aga otse sündmuste keerisesse. Sellega algavadki suvesõjad OZ-i päästmiseks.

Eelmise aasta JAFF-i ajal kirjutatud LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5. JAFF: The Girl Who Leapt Through Time

Lavastaja: Mamoru Hosoda

Osades: Riisa Naka, Takuya Ishida, Mitsutaka Itakura jne.

Tokyo koolitüdruk Makoto magab pidevalt sisse ja hilineb seega ka tundi. Ühel saatuslikul päeval kordub sama rutiin, kuid sellegipoolest muutub kõik. Avastades endal eriskummalise võime hüpata omavoliliselt minevikku, hakkab Makoto isegi kõige pisema probleemi tõttu ajas tagasi minnes seda alati parandama või siis lihtsalt uut versiooni looma. Alguses on ebatavaline võime Makoto jaoks lõbus, kuid õige pea avastab ta, et iga tema tegu mõjutab ka teisi inimesi. Eriti talle lähedaseks saanud kahte sõpra Chiaki`t ja Kosuke`t.

2010. aasta JAFF-i ajal kirjutatud LiveForThisi arvustust loe edasi siit.

Filmiarvustus - 5. JAFF: King of Thorn

Lavastaja: Kazuyoshi Katayama
Osades: Kana Hanazawa, Eri Sendai, Toshiyuki Morikawa jne.

King of Thorn põhineb mangakunstnik Yuji Iwahara 2002. aastal alanud ja 2006. aastal lõppenud mangaseerial, mida on kiidetud loomingulise stiili ja paeluva süžee poolest, mille eri tasandid on keerulised ja mitmekihilised. Õnnneks jõudsin ise ka eelmise aasta suvel manga läbi lugeda. Tollal tulevast animeadaptsiooni ei oodanud ja ega teadnudki üldse plaanidest sellest täispikk draamaversioon vändata. Pean tunnistama, et King of Thorni mangast ei osanud ma selle lugemisel suurt midagi oodata. Samal ajal lugesin ja loen ka praegu Battle Angel Alita`t ja eelkõige Alita kvaliteetsuse tõttu ei arvanud, et KoT-i lõpunigi loen. Aga minu üllatuseks oli noore mangakunstniku kätest ja ideest vormitud omamoodi Okasroosikese lugu läbimõeldud ja efektne ulmeõudus ellujäämisest, konspiratsioonidest, mis ähvardavad kogu maailma ja ka igihaljast igavesest armastusest, usust ja lootusest. Mangana kogu lugu toimis. Pinge ei kadunud ja huvi edasise tumeda tuleviku vastu ei lahtunud ka päris lõpus, kui juba üsna traditsiooniliste võtetega aeti ulmeline survival story vahest isegi liiga kaugele taevastesse kõrgustesse. Algas minimalistlikult ja maailma tabanud õudust ning külmakambritest pääsenud tegelasi arendavalt ja lõpetas tohutu pauguga, mille peamine ja loomulikult ka kõige olulisem pööre suutis end ikka ja jälle pinnal hoida, mis siis et väikeste, kuid oluliste infokildude ja ideede kiire vaheldumisega kippus lugu veidi lonkama.
Loe LiveForThisi arvustust edasi siit.

Filmiarvustus - 5. JAFF: One Piece Film: Strong World

Esimene seanss JAFF-il möödus nii nagu ikka. Enne One Piece`i oli juba kaks filmi linastunud - üks Artises, teine Solarises. Teine seanss möödus Artises alguses veatult. Blu-Ray kvaliteet pole küll see, mis 35 mm-sel, aga siiski vaadatav. Probleemid ilmusid viimase 15 minuti jooksul. Kolm korda kadus pilt eest, aga kõik sai korda ainult loetud sekunidte jooksul. Probleem jäi aga püsima ning pärast Windows Media Centeri ekraanile ilmumist teatati, et lõppu me siiski ei näe ning vaatajad võivad soovi korral pileti teise vastu vahetada või raha tagasi küsida.
Spellboundi arvustust loe edasi siit
Ja LiveForThisi mõtteid One Piece kohta siit.

James Cameroni Battle Angel Alita'st

James "King of the World" Cameron andis eelmisel aastal teada, et kavatseb teha pärast Avatar 2 ja 3 Yukito Kishiro loodud mangaseeria Battle Angel Alita filmiversiooni, mis on tegelikult tal juba kaua meeles mõlkunud ja seda juba enne Avatari valmimist. Tema sõnul oli Avatar lihtsalt pinnas, mis tõestas talle, et ta on valmis ja tehnoloogia on valmis loomaks küborgide maailmas aset leidvat lugu, mille peakangelannaks on võluv küborg Alita. Hiljem teatas aga Avatari produtsent Jon Landau, et Cameron teeb Alita siiski pärast Avatari teist osa, mis peaks aset leidma Pandora teise kuu meredes või on kuidagi sellega seotud. Igatahes Avatari jätkuosas me enam tuttavaid tegelasi ei näe, aga siiski on tegu mastaapse projektiga, kus Cameron kavatseb taas luua tehnoloogia, mis tagaks ennenägematu filmikogemuse. Loota ju võib, et Cameron mõtleb seekord peale tehnilise osa ka muudele üliolulistele osistele, mille ta minetas ilmselgelt Avatari tegemisel. Kui see on tõsi ja Avatar 2 toob taas uusi tuuli filmimaailma, siis on vast õige arvata, et Alita pole ka enam kaugel. Minul endal on veel manga pooleli ja peab ütlema, et tegu on nii või naa filmitava teosega. Iseasi, kuidas kavatseb seda ekraanile tuua Cameron. Ilmselt mitte nii nagu teeks mõni teine režissöör. Vaevalt. Jälgides Cameroni progressi režissöörina on selge, et midagi uut mõtleb ta välja niikuinii. Battle Angel Alita universum on detailirohke ja temaatiliselt suur ja lai täis inimlikkuse poole püüdlevaid karakatereid. Vaatamata sellele, et küborgidel puudub inimhing ja et olemasolevad inimesed on üha enam muuutumas selleks, mida küborgid ei suuda enam olla, on manga tegelased ja keskkond korraga inimlikult soojad kui ka ülimalt jõhkrad nii inimeste kui ka kübrogide vaatepunktist.
Siinkohal tekib kohe küsimus. Millele Cameron Alita tegemisel panustab? Kas täpselt sama stiil, mis Avatari puhul? Loovad maailma, tegelased ja kogu sündmustiku ainult arvutiga genereeritud kujul või lähenevad asjale ka praktiliselt ja kasutavad reaalseid näitlejaid? Seda näeme allles ülejärgmisel aastal. Senikaua soovitan lugeda fantastilist Battle Angel Alita`t ja huvi korral vaadata üle ka seeriast võrsunud OVA, mis jätab mangast kummalise mulje, sest anime on kokku pressitud kahest osast. Üldse on imekspandav, et nii pika ajalooga mangaseeriast pole ilmunud animesarja ja isegi mitte korralikku animefilmi. Cameroni tee on üsna vaba. Kuskilt pole eeskuju võtta. Kui aga Avatar 2 kukub läbi, siis ei tasu enam ilmselt filmiversiooni peale lootagi.

Vampire - Shunji Iwai inglisekeelne debüüt

Omas mahlas tegutsev Jaapani filmilavastaja Shunji Iwai on valmis meisterdanud nii mõnegi väga paeluva, eksperimentaalse, lihtsa ja elulise filmi. Omast kogemusest oskan näitena tuua popkultuuri ja selle noori asukaid uuriva All About Lily Chou-chou(Riri Shushu no subete), mille originaalne pildikeel, operaatoritöö ja tunnetuslik külg jäävad kauaks kummitama; April Story(Shigatsu monogatari), mis tabab naelapea pihta oma võluva lihtsusega; Love Letter, mille stsenaarium ja näitlejatööd on sama hingeminevad kui filmi kaameratöö ja muusika ning lõpuks ka armas ja väljendusrikas Hana and Alice(Hana to Arisu), mis minu arvates pole just samal tasemel nagu eelmised nimetatud.

Iwai filmograafia on tegelikult veelgi pikem ja kirjum. Lisaks lavastamisele tegeleb tuntava käekirjaga režisöör ka stsenaristina. Filmid nagu Halfway(Harufuwei), mis on ka minul nähtud, Bandage(Bandeiji) ja Rainbow Song(Niji no megami) on kõik valminud, kas siis täielikult või osaliselt Iwai stsenaariumi järgi. Kui lähtuda Halfway väga sentimentaalsest või pigem hoopis lihtsalt antud rahvale endale iseloomulikust lähenemisest kahe koolinoore vahel arenevale armastusloole, siis võib uskuda, et ka teistes nimetatud filmides on tunda samasugust delikaatset ja õrnatundelist tunnetemängu.

Nüüd, 2011. aasta hakul on Shunji Iwai valmis saanud oma esimese sammuga inglise keelsesse filmiturgu ning filmiks on huvitaval ja vahest ka härival moel üksikust vampiirist jutustav draama Vampire. Kuna vampiirid on viimaste aastate jooksul eriti ebameeldival viisil populaarsust kogunud, siis suhtun igasse uude vampiiriflmi ettevaatlikult, aga kui tunned vähemalt mingitki osa Iwai filmidest, siis ei tohiks sisul end heidutada lasta. Vampiiri rollis Kevin Zeger ja naisrollides astuvad üles Keisha Castle-Hughes, Rahel Leigh Cook, Amanda Plummer ning kõige lõpuks ka on kesksel kohal ka Yu Aoi, kes on varemgi näidelnud kahes Iwai lavastatud ja ühes kirjutatud filmis. Vampire räägib kooliõpetaja Simon`ist, kes on juhtumisi ka vampiir ja ta otsib oma ohvreid enesetapjalike kalduvustega inimeste hulgast. Ühel hetkel hakkab Simon omandama ühe tugevaimaid inimlikke jooni. Rohkem polegi mõtet sisu lahti seleteda, sest siis kaob ju kogu lõbu.

Twitch on ka filmi promonud. Jõudnud isegi üks või paar arvustust kirjutada. Üldine vastukaja on positiivne, Iwai filmidele omaselt positiivne. Nii et kui kui oled kursis Shunji Iwai unikaalse filmikeele ja jutustamisoskusega, siis on põhjust ka Vampire`i järele ihaleda.Siin on mõned klipid filmist. Samuti tänu Twitch`ile. Traileri veel ei eksisteeri. Millal film ka suurema avalikkuse ette jõuab, on veel veel suuremas osas teadmata.