Sergei Loznitsa, kes üle-eelmise aasta PÖFF-i võitis mängufilmiga “Minu õnn”, naasis tänavu PÖFF-i ekraanidele eksistentsialistliku sõjadraamaga “Udus”. Filmi keskmes on Šuštšenja, kes Saksa okupatsiooni aegses Nõukogude Liidu läänepiiril partisanide algatusel metsa viiakse ja ta hukata kavatsetakse. Šuštšenja usutakse olevat oma kamraadid reetnud. Tegelikkus on aga palju kaugem sellest, mida usutakse, et Šuštšenja tegi või ei teinud. Lugu on lihtne. Loznitsa üdini minimalistlik sisuline idee põhineks justkui vanaisa jutustusel, kui too ilmasõjast aastakümneid hiljem koduse kamina ees lapselapsele sõjaaegseid hoiatus-või hirmulugusid heietab. Vägisi manab end silme ette visuaalne lausepaar: “Tead, lapsuke, ühel öösel tuldi minu isale järgi ja viidi metsa. Keegi teda enam kunagi ei näinud. Metsa ta viidi ja metsa ta jäi”.
Loznitsa võtab aga seejärel ohjad enda kätte ja jutustab meile, mis juhtus nende meestega, kes öösel oma talust kaduma läksid või nendega, kes metsa suundusid ja tagasi ei tulnud. Loznitsa annab meile põhjused ja tagajärjed, millega pidid noored ja vanad mehed okupatsiooniaegses isolatsioonis silmitsi seisma. Moraalsed valikud nagu võidelda võõrvõimuga või alluda kui kord ja kohus, teeselda alandlikkust või hoopis pageda metsa ja elatuda kõigest, mis ette jääb.
Partisani elu ei ole Loznitsa maailmas mitte mingil juhul romantiline põrandaalune võitlus. See on külm ja kõle, märg ja näljane elu, mida talutakse tänu moraalitundele või lihtsale ellujäämissoovile. Nagu me kõik teame, siis sõjaajal ei olnud kõik mehed metsas üldse mitte kellegi vastupanuvõitlejad. Nad olid põgenejad ja peitujad. Loznitsa ei kujuta partisane ülistavas vormis. Ta ei anna neile võimalust kordineerida rünnakuid natside ja kohalikest moodustatud Saksa politsei vastu ning sellest hiljem võidurõõmu tunda. Nad on mehed metsas, kes pead maadligi hoides hiilivad ja varitsevad nagu tõelised metsloomad. Kui nad surevad, siis nad surevad ja keegi neid enam ei leia.
.jpg)
“Udus” jutustab lahti partisanide meelelaadi ja põhjused ehk kuidas ja miks on nad metsa sattunud. Partisanide järel on väga tähtsal kohal ka meie peategelelane tavaline talumees Šuštšenja, kes vastu tahtmist natside ja partisanide vahelisse võitlusse kistakse. Šuštšenja mõistab oma rahva vajadust võidelda võõrvõimuga. See on filmi kõige tugevam toon: rahva vajadus võidelda võõrvõimuga. Sellele toonile annab Loznitsa aga oluliselt vähem patriootilisi tasandeid, millest üks on oodatult kõle ja ebainimlik - julm reaalsus või õigem oleks sõnastada “julm filmireaalsus”, mille kohaselt tähendab võitlus seda, et rahvas usub, mida näeb ja kuuleb. Kõik püüavad panustada segasesse olukorda, aga mitte kuidagi ei nähta tõde.
Patuoinast vihaobjekt on vitaalne, et valada välja abitu hädakisa. Partisanide ja lihtsa talumehe kõrval figureerivad olulisel kohal ka Saksa politseiga liitunud kohalikud kaasmaalased, keda filmis kujutatakse julma tõsidusega. Nendes puudub kahetsusenoot ja inimlik külg. Loznitsa annab neile vaenlase näo ja suudab nende ühetahulist külge ka kenasti põhjendada kui Šuštšenja koos kahe partisaniga metsas istub ja arutleb kuidas inimeste näod sõja ajal muutuvad. Sõbrad ja naabrid on ühtäkki vaenlased. Olgu nad siis partisanid või Saksa politsei. Väike inimene jääb ikka kahe tule vahele.
Kõige tähtsam Loznitsa filmi juures on toonitada seda, et tegemist ei ole mitte mingil juhul keerulist sõjaaega käsitleva filmireaalsuse tavaklišeesid täis pumbatud põnevusdraamaga. “Udus” on ühe mehe eksistentsialistlik ja koguni filosoofiline rännak paratamatuse poole. Sama teekonnaga liituvad ka kaks partisani. Filmi keskmes on üks kindel rada ning selle rännaku puhul ei oma tähtsust, kes ja kuidas peaks surema. Kolm meest karmis okupatsioonis, ümbritsetud surmast, valedest ja pettustest. Šuštšenja on sakslaste skeemide ohver ja kaks partisani on jõudnud jahedasse metsa läbi oma viha või abituse okupantide vastu. Ometigi ei ole nad heroiseeritud isiksused. Nad on piinatud ja paljunäinud tegelased, kes peavad pidevalt võitlema omaenda kaasmaalastega. Isegi väike konflikt võib viia seina äärde.
“Udus” on film sõja mõttetusest, selle kõige ebaromantilisemast poolest. See varjukülg, kus metsa pagenu sureb kaugel vihisenud kuuli tõttu. Nägu samblasse surutud krimpsutab ta valulikult kulmu ja heidab hinge ilma, et keegi teda sealt kunagi leiaks. “Udus” on ka film moraalsetest valikutest, mida okupeeritud rahvas peab langetama. Need ei ole patriootlikud, vaid pigem põlgust ja viha väljendavad otsused oma reeturlike kaasmaalaste ja iseenda vastu. Lisaks nendele teemadele rõhutab Loznitsa sõjakamraadide otsusekindlust karistada reetureid, mis tahes hinnaga. Ja see hind näitab kuivõrd mõttetult sõjaaegses pingelises situatsioonis oldi sunnitud otsuseid vastu võtma.
Oled süüdi või mitte, aga keegi peab maksma kõige eest. Teda peab karistama, sest tema jäi ellu ja teised mitte. Šuštšenja tegelane kannabki õlul ühe vaikse mehe saatust, kes tiritakse mutta ja pekstakse asja eest teist taga. Seejärel peab ta aga ise suutma vastu võtta otsuse, millisel kujul ja kas üldse on mõtet oma elu edasi elada. Taoline moraalsus on Loznitsa käsitluses psühholoogiliselt usutav, sest ajastukontekst ja sündmuste areng on filmis loodud võrratult kõledal kujul ja inimeste meelelaad on esitatud kurbliku tõsidusega. Šuštšenja karakter ongi kogu loo raam. Tegelane, kes on läbi ja lõhki alandatud, on järele andnud ja lubab saatusel end kaasa tirida.
Ka filmi pealkiri “Udus” kõnetab Loznitsa üleüldist stilistikat. Rahulikud ja tuimad mehed ning emotsionaalsed naised, kes meeste pärast pisaraid valavad. Stoilised dialoogid, mis toonitavad meeste omavahelist mõistmist ja samas ka täielikku mõistmatust. Kivistunud pilgud ja äkilised liigutused, mis näitavad meeste meelelaadis toimuvat segadust. Hall udu, millest nad ise ka enam mitte midagi ei erista. Pidevalt on aga õhus pinge, et udust kõlab taas ohtlik hüüe “Stoi!”.
Loznitsa on tõeliselt tugeva käega autor. Kohati kumab tema komponeeritud episoodidest väga tarkovskilikku meelelaadi. Seda eriti looduse ja inimeste käsitluse suhtes. Filmi atmosfäär on looduslähedane ja hoidub kunstlikest vahendidest nagu filmimuusika. Kauged püssipaugud, uduvihma olematu rabin ja metsa kohin moodustavad tõeliselt karge reaalsuse. Ka filmi kunstnikutöö on erakordselt ajastutruu. See paistab aga eriti teravalt silma kui lähevad käiku abitud ja tühised katsed võidelda natside vastu. Suures plaanis on taoline partisanisõda lihtsalt üks tühi ja vägivaldne lõpp. Šuštšenja mõistis seda ja püüdis hoiduda konfliktidest, aga sõjaaegne segadus leidis ta ikka üles.
10/10
Minu jaoks hetkel parim film PÖFFil koos Ungari meisteriliku filmiga "Ainult tuul", mida näidatakse homme 23ndal BFMi kinos viimast korda kell 19.00. Soovitan rangelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar