Lehed

28.09.11

Filmiarvustus: Mogari No Mori(The Mourning Forest)


Naomi Kawase neljas täispikk mängufilm "Mogari No Mori" ehk "The Mourning Forest" võitis Cannes`il Grand Prix. Tema film on ühe kultuuri osa. Jaapani suhe elu ja surmaga on osa Kawase poeetilisest ja kergelt liugleva kaadrikompositsiooniga filmist, kus ta ühendab elava looduse kui eluringi ja kaks murtud inimest - mehe ja naise - mõtlikuks ja filosoofiliseks vaatemänguks, kus suur osa narratiivist kuulub kergelt värisevatele, intiimsetele ja elulistele kaadritele, mis mõjuvad suuresti improvisatsiooni laadis loodud mänguna. Mänguna elust enesest. Suurimaks stilistiliseks eripäraks on ainult keskkonna helidele ja kaadris liikuvale tohutu aja pühendamine, mis valdavas enamuses esineb kas siis üldisemate või ainult suuremate plaanidega. See viib aga tulemusemi, kus rohu liikumine tuules, kauge matuserongkäik ja kahe inimese lapsemeelne mäng omandab kõrgeima tähenduse.

LiveForThis`i täispikka arvustust loe siin.

27.09.11

Seriaaliarvustus: Outcasts

"Do you really believe that human beings can live together in peace? Do you really think we can build a better place for our children?" ütleb BBC One`i toodetud ja varakult katkestatud ainult 8 osaliseks jäänud karakteripõhise ulmesarja Outcastsi esimese episoodi põhiantagonist, pannes seejuures paika sarja läbiva mõtte ja lähtepunkti, millest saavad alguse või millega on seotud kõik olulisemad teemaliinid ning tähtsamate tegelaste omavahelised suhted. Kahju on vaid sellest, et niigi väheste osade jooksul natukene küll must-valgelt arenenud, aga siiski äärmiselt pingeline konflikt ei leia rahuldavat lahendust. Õnneks antakse viimases osas haripunkti jõudnud konflikti juures nii palju infot, et vaataja saab üsnagi terviklikku aimduse, kuhu oleks võinud sari edasi areneda, kuid kahjuks ei oska vast keegi aimata, kuhu oleks sari välja jõudnud kui seda poleks katkestatud.

Spellboundi täispika arvustuse leiad siit.

24.09.11

Filmiarvustus: The Importance of Tying Your Own Shoes

Kui küsida tänaval juhusliku mööduja käest, et mida ta teab Rootsist, siis eeldatav vastus võiks olla, et Rootsi on kuulus oma heaoluühiskonna mudeli poolest, mille poole pürgivad ka teised riigid. Kui võtta arvesse erinevaid Rootsi filmide laineid, siis üks neist on kindlasti ka selle sama heaoluühiskonna mudeli sisse pugevate ja seda seespoolt lahti rebivate filmide laine, mis näitavadki, et kõik, mis on ilus ei pruugi kaua kesta ja et ilusa kesta all võib olla tohutult suur probleemide maastik, mida The Importance of Tying Your Own Shoes ühe teemana paljudest käsitlebki, pannes sõnumiks eneseteostuse, mis väljendub nii enda kui ka teiste aitamise läbi, ja seda et kui leiad end halvast olukorrast püüa mõista ja mõelda nendele, kes ei suuda ilma pideva abita elada. Sina oled aga terve inimene ja sul on valik teha, mida hing ihaldab. Paljudel seda valikut ei ole, kuigi nad seda sooviksid, aga süsteem, mis nende eest hoolitseb, neile seda enesekehtestamise valikut ei anna, sest nemad on ju väetid. Film annabki edasi idee ideaalselt hoolitsusest – anna ühiskondlikult alaväärtuslikus rollis olevale inimesele võimalus elada nii nagu tahab, lase tal luua vastavalt oma olukorrale endale sobiv elustiil ja rütm, aga ära unusta ka kaasa aitamast ja inimlikust hoolitsusest, kuid lase inimesel olla parim osa endast, mis ta üldse olla saab.

Spellboundi täispika arvustuse leiad siit

23.09.11

Filmiarvustus: Attack the Block

Attack the Block on sellel aastakäigul ilmunud briti film, mis muu hulgas on ka Spielbergi ja Jacksoni ühistöö Tintini kaasstsenaristi Joe Cornishi debüütfilm. Film räägib siis Lõuna-Londoni ühes linnaosas jõlkuvatest noorukitest, kes veedavad vaba aega lollusi tehes ja õblukesi naisi tee peal röövimas. Enamus neist noorukitest on aga lapseohtu kuni 15 aastased ja käituvad nii ainult seetõttu, et nende elus pole kedagi, kes nende eest hoolitseks või nende üle valvaks, mistõttu on nende pereks sõbrad ja koduks tänavad ja seal pesitsevad kurjategijad, gängsterid, diilerid ja muu saast. Ühel tavalisel õhtul, mil taas röövitakse harjumuspäraselt ühelt naisukeselt käekott, satuvad noorukid peale millegile kummalisele või siis õigemini satub see kummaline miski nendele peale ja see on suur viga. Miski, mis sarnaneb pisikesele meteoorile langeb Maale Lõuna-Londonisse noorukite nina alla. Sellest kivist väljub aga šimpansi suurune jõledate hammastega pealtnäha pime olend, kes ühte neist ründab. Tänavareeglid näevad ette, et igaüks võitleb oma au eest ja nii teeb ka rünnaku alla sattunu, kes on juhtumisi ka kamba liider. Koos aetakse verivärsket tulnukat taga ja tapetakse ning viiakse piirkonna valitseja juurde. Enne näidatakse saaki ka naistele. Kambaliider silmitseb välja valitud naist samal ajal teised karja liikmed uhkustavad saagiga. Tõeline džunglielu. Laip viiakse juhi juurde, kes annab nõusoleku, et kamba liider tohib laiba endale jätta. See on alles kõige algus. Edasi hargneb lahti aga selline sündmustejada, mis põrutab lahti iga oma arust maailma valitseva kohaliku arusaamad elust kui ka hektilise kvartalielu, viies ühe piirkonna peaaegu kaose piirile.

Spellboundi täispika arvustuse leiad siit.

19.09.11

[REC]³ Genesis - õrritav oode horrorile

Ja trailer ongi saabunud! Tegelikult siiski õrritav teaser, aga vähemalt seegi. Uut infot veel pakkuda ei ole, aga [REC] 3: Genesis on saanud kõlapinda siin ja siin.
Trailerist võib välja lugeda aga seda, et pulmapeol lahti pääsenud õudus ajab pruudi nii endast välja, et ta otsustab võtta mootorsae ja koolitada zombielaadseid deemoneid eetika vallas. Tegu on siis esimese [REC]-i filmiga, mis väljub korrusmaja piiratud, kuid ideaalsetest ruumidest.







17.09.11

Filmiarvustus: X-Men: First Class

Mis muudab First Classi eriliseks on selle üle kahe tunni vältava kestvusaja vahele mahutatud sisuline ja temaatiline tihedus, tegevuse ja tegelaste rohkus ning kahe peategelase karakteri suhteliselt õnnestunud põhjalik areng ja analüüs. Kõige selle keskel aktiveerub filmil täiesti toimiv rütm. Energiline, vaoshoitud, ülimalt jamesbondilik tempo, mis viib vaataja sujuvalt tegelastelt tegelastele, sündmuselt sündmusele hoides seejuures näpuga järge iga väikese, kuid olulise detaili peal. First Classi tempo on meeletu ja vaatamata tõigale, et kestvusajaks on näiliselt veidi üle kaks tunni, tundub film pigem kiire ja tõhusa pooleteisttunnise pingelise ülevaatega Külma sõja suurimast kriisist.

LiveForThis`i täispika arvustuse leiad siit.

Coriolanus - Ralph Fiennes viibutab rusikat

Pärast Harry Potter seeria lõpupauku on teenekas Briti näitleja Ralph Fiennes lõppude lõpuks naasmas vormi, mis on teda kui efetkse karakternäitlejana kogu aeg defineerinud. Tugevad karakterid on Fiennese pärusmaa. Seda fakti tõestavad nii The English Patient Spider, The Schindler`s List, In Bruges, Red Dragon, Strange Days ja vahest ka The Reader. Fiennese kõnemaneer ja miimika on igas filmis vaheldurikkad, mis ei luba tal näitlejana korduma hakata.

Nüüd on aga juhtumas midagi erakordset. Coriolanus on Ralph Fiennese esimene katse lavastaja rollis ja kõige tipuks on just Fiennes nimiosalise rollis. Ilmunud on ka mõõdukalt pikk treiler, mis peaks ka kõige skeptilisema vaataja oma poolele võitma. Treiler kuulutab ette jõulist, grandioosset ja mastaapset lahingut, mida veab tõeliselt ekstreemsele sõjapealikule omasest energiast pakatav Fiennes Rooma reedetud kangelase Coriolanusena. Coriolanus põhineb nimelt William Shakespeare`i näidendil, mida nüüd mitte just väga ootamatu käiguna Fiennes oma debüütfilmiks valis. Lisaks Fiennese režii-ja näitlejatööle on stsenaariumi autoriks kulmu kergitama ajava pagasiga John Logan, kelle sulest pärinevad sellised lood nagu Gore Verbinski Rango, Tim Burtoni Sweeney Todd, Martin Scorsese Aviator, Edward Zwick`i The Last Samurai. Kui Fiennes on Coriolanuse rollis, siis tema kõrval astuvad üles ka Gerard Butler, Brian Cox, Jessica Chastain, Vanessa Redgrave ja James Nesbitt.
Coriolanus jutustab traagilise loo Rooma sõjakangelasest kindralist Coriolanusest, kelle äärmuslikud vaated viivad tema reetmiseni ja positsiooni kukutamiseni. Viimases hädas astub Coriolanus liitu oma suurima vaenlase Tullus Aufidiusega(Gerard Butler), et siis üheskoos Rooma hävitada. Ahjaa, kogu sündmustik leiab aset tänapäeval.

Film jõuab USA ja UK kinodesse 13. ja 20. jaanuaril.
Treiler

12.09.11

Falling Skies - ulme- ja peredraama kohutav (?) koosmõju

Jätkuks Falling Skies nimelise ulmesarja esimesele ülevaatele ja lõpetuseks selleks korraks läbi saanud sarjale ilmub see ülevaade viimase nelja osa ja kogu hooaja õnnestumiste ja ebaõnnestumiste kohta. Suurem osa Spielbergi nime all reklaamitud sarjast ongi üks suur ebaõnnestumine, kuigi midagi selles ikkagi on. Seda on vähe, aga ta on olemas. See miski annab endast märku igas osa ja igas kaadris, kuid on nii hoolikalt rämpsukuhja alla peidetud, et selle tajumiseks peab omama erilisi võimeid. Tavalisem vaataja ehk siis see, kes ei vaata palju sarju või filme vaatab seda võib olla kui mööduvat nähtust ja peab isegi võib olla heaks meelelahutuseks. Kogenum ja end mitmete sarjade külge aheldanud vaataja aga näeb kohe, et midagi on viltu. Selliseid sarju ei ole enam juba ammu ja fakt, et midagi taolist nüüd ilmus, on lihtsalt väga üllatatav. Ulmesarju on viimastel aastatel olnud meeletul hulgal ja võiks eeldada, et kvaliteet aina kasvab, kuigi alati on oht kvantiteedi liigseks rõhutamiseks. Paljud ulmesarjad kasutavad praegusel ajal peaasjalikult tänu Battlestar Galacticale tuntuks ja näiteks minule väga armsaks saanud stiili - ulme töötab taustana, inimkarakterid ja nendevahelised suhted on kõige olulisemad. Hiljutiste sarjade seast kasutas sama mõtet ka BBC One-i Outcasts, mis küll pärast 8 osa katkestati, aga see ei vähenda muidugi sarja väärtust. Võtame kas või näiteks kurva mineviku, aga rikka oleviku ja tulevikuga Firefly. Outcastsi kritiseeriti teravalt liigsete BSG elementide laenamise eest, aga sari oli tugev nii sisult kui ka tegelastelt. Juhtusingi Outcastsi vaatama pärast Falling Skiesile lõpu peale tegemist ja tunne oli hea, sest kui FS oli kulmu kortsu tõmbav cheese fest siis Outcasts pakkus mentaalset rahuolu just terava dialoogi, huvitavalt kirjutatud tegelaste ja suurepärase mõtte poolest. 
Falling Skies ehk kuidas tulnukad tulevad maad ründama meenutas paljuski oma võimalikku saatusekaaslast V-d. Internetiavarustes kaitstakse tegelaste käitumise loogikat ja motiive sellega, et see, et nad ei käitu nii nagu televaataja ootab, ei tähenda, et nende teod oleksid ebaloogilised ja arusaam olukorrast nüri. Kõige parem viis, kuidas tuvastada, kas üks või teine tegelane käitub usutavalt, on panna end tema olukorda ja mõelda, kuidas ise lahendaksin mõne ohtliku olukorra või paljude elusid kaalu peale paneva valiku. Proovisin ja mitte ükski tegelane ei jõudnud ligilähedalegi. Miks? Sest nad on heroilised, peaasjalikult isetud ja õilsad sõdalased, kes valavad tundeid teiste poole nagu kuulid tulnukate soomusmasinatest. Nende inimlikud nõrkused tuuakse esile ilma igasuguse ettevalmistuseta, mistõttu mõjuvadki ka kõige ehtsamana näidatud tunded võltsi ja tühjadena. Tühjad kestad tegemas midagi millegi nimel ja kellegi jaoks. Aga äkki ongi tegu muinasjutuga tulnukate rünnakust ja ma reageerin üle? Kui asi oleks nii, siis ei oleks ei keskkond, üle kahe osa vaikselt edasi arenenud süžee ja visuaalne tunnetus mõjunud nii reaalsena. 
Reaalsus ongi see miski, mis mind sarja juures paelub. See ongi see miski. Karakterid jäävad tühjaks, mistõttu ei paku midagi ka nende omavaheline lävimine, aga keskkond on see, mis lööb väga täpselt valitud naelapea pihta, löömata see juures mitte kordagi viltuselt, vaid alati otse. Ilmselgelt väikse eelarvega tegutsenud produtsendid suutsid alati ületatavale takistusele mitte tähelepanu pöörata ja luua maailm, mida võibki pidada hävinud ja tühjaks. Tänavad täis varemeid ja vrakke, mis enne moodustasid päikeselise ja elu täis linna. Mõned kohad on veel muutumata, aga eks nende aeg tuleb ka, kuid mis puutumatus see enam on, kui pole inimesi, kes need eluga täidaks. Lugu tegelaste vaatevinklist ei pakkunud midagi uut ega huvitavat, aga arendused, mis puudutasid rünnakuid ja tulnukaid ennast raputasid koheselt maha kõikekatva tolmu klišee textbookilt ja etteaimatavate sisukäänakute õpikult. Tulnukate saabumise ja jäämise põhjused pakkusid huvi ja jäid loo keskpunkti kuni hooaja lõpuni. Kui tavaliselt on olulisemad inimkarakterid, siis sel juhul polnud millegist muust kinni haarata kui ainult põnevavast ja piisavalt salapärasest tulnukate ekspositsioonist. 
Falling Skies ei paku ulmesõpradele mitte midagi uut, aga mida siis? Võib olla siis hoopis võimalust teha põhjalikku analüüsi telemaastikust ja selles peituvatest isemoodi sarjadest. Falling Skies pakub aga visuaalsest töötlusest vaba nägemust, mida ilmestab veel näiteks pidevalt liikvel olev ja tegelasi jälitav kaamera, mõni üksik sümpaatiat vääriv tegelane ja täispotentsiaalist kaugel olevad head ideed. 
1. hooaeg: 5/10

11.09.11

Filmiarvustus: Elena

"Elena" on film üksindusest, armastusest, sotsiaalsest staatusest, perekonnast ja inimlikkust tugevusest. Filmi peategelaseks on Elena. Ta uus mees on rikas ärimees ja ajapikku võõrandunud nii Elenast kui ka oma eelmisest abielust pärit tütrest. Elenaga on aga asjalood vastupidi. Naine suhtleb pidevalt eelmisest abielust pärit poja ja ta perekonnaga, kuhu peale 17-aastase pojapoja kuulub ka alles kõndima õppiv peretütar. Pere on pidevas rahahädas ja ajapikku on Elenast saanud poja usaldusisik, kes palub oma rikkalt mehelt hädas olevale pojale laenu. "Elena" on peamiselt suhtedraama, mis lahkab eri elustiilist, staatusest ja ellusuhtumisest pärinevat abielupaari, Elena ja tema mehe Vladimiri suhet. Film on jagatud kaheks osapooleks, mis lõpuks traagilisel moel põimuvad. Lugu areneb Elena ja Vladimiri eraldi funktsioneerivateks lugudeks, mille põrkumisel areneb konflikt, mis asetab peategelase tõsise dilemma ette.

LiveForThis`i täispikka arvustust loe siit.
Spellboundi täispikka arvustust loe siit. 

05.09.11

Filmiarvustus: Thor


Käesoleva aasta suvine üllitis Thor on ilma igasuguse kahtluseta Marveli kõige ebaõnnestunum film. Asi pole niivõrd eelkäijatele allajäämises, vaid pigem asjaolus, et Thor on just nimelt filmina hämmastavalt ebaühtlane ja madalakvaliteediline. Selliseid filme ei tohiks Hollywood enam tehagi. Nii keskmiseid kui ka suurepäraseid näiteid jagub küllaga, aga ometigi läks Thori juures midagi väga valesti. Thori režii eest vastutas Kenneth Branagh, kes oli seni tuntud rohkem Shakespeare`i loomingu ekraniseerijana kui USA suurfilmide lavastajana.

LiveForThis`i täispikka arvustust loe siit.