Evil Dead - kurjuse mitu nägu

Režissöör Fede Alvarez pälvis esmakordselt filmimaailma tähelepanu 2009. aastal kui veebikeskkonda jõudis lühifilm "Panic Attack!". Peaaegu 5 minutit kestnud klipp mõjus pigem kui muusikavideo ja oleks selleks jäänudki kui nende loetud minutite jooksul poleks maailma vallutanud Alvarezi enda loodud hiiglaslikud robotid. 

"Evil Dead"-i režissööriks valitigi oma debüüti tegev Fede Alvarez, kellel oli õudusklassika  jaoks ka oma nägemus. See nägemus muutus koheselt vähem unikaalsemaks kui Bruce Cambpell ja Sam Raimi asusid uut filmi originaaliga siduma, et luua fännidele mitmeid kummardusi ning taastada algupärase filmi võlud. Nagu tulemustest näha, siis ei olnud eesmärk mitte luua uusversioon, vaid pigem uus täiesti nägemus kultuslikust õudusfilmist. 

Alvarezi režii, visuaalne lähenemine ja kohati päris kenad pikad kaadrid tegid filmist kohe päris tema enda omaks. Mitte küll läbinisti. Selleks on ta liiga palju seotud originaaliga. Igasugused viited Ashi kannatustele ja taaskasutatud audiotekstid tekitasid turvalise tunde, et see on ikka "The Evil Dead". Mitte päris sama, mitte väga erinev, aga midagi vahepealset. 

Alvarez on loonud läbi ja lõhki tõsise loo. Nalja ei visata. Hüsteeria ei muutu nii haigeks, et oleks humoorikas. Tegelastega toimuv ei ole ilus vaatepilt. Verd, jäsemete eemaldamist, oksendamist ja kõike muud jubedat jagub küllaga. Terariistad, mootorsaed ja igasugused lõikurid on kõik esindatud. Välja reklaamitud kannatamatu õudus ja vereojad ei paistnud vähemalt filmi esimeses pooles kusagil välja.

Pigem loksus meeltes võrdlus filmiga "Martyrs", kuigi selle kõrval on "Evil Dead" nagu nukkudega mängimine. Verised ja deemonitest seestatud nukud, kes nülivad ennast ja sandistavad kõiki teisi. Õudusfilmide huvilisena jäin siiski väga rahule. "Martyrs"-i mainimine koos uue "Evil Dead"-iga samas lauses on küll kohatu ja solvav, aga see võrdlus näitab pigem seda, et õudusfilmi tähendus ei piirdu Ameerika nägemusega. Prantsuse horrori uus laine on seda ka juba ammu tõestanud. 

"Evil Dead" ei paku midagi uut loo raami ja esituse suhtes, kuid üllatusi jagub nii tegelaste saatuste kui ka filmi lõpu osas. Igast küljest vaadatuna professionaalselt ja asja armastavalt tehtud. Praktiliste efektide hulk on senise õudusfilmide trendi juures enneolematu. Filmis pole mitte ühtegi arvutiga loodud efekti.  

Kui "Cabin in the Woods", "The Tall Man" ja isegi "Martyrs" tegid õudusfilmiga midagi enamat kui seda, mida ootame, siis "Evil Dead" langeb vähemalt minu jaoks viimase aja uhkete õudusfilmide ritta, kuhu sobivad ka James Wani "Insidious" ja Scott Derricksoni "Sinister". 

"Evil Dead"-i eristab neist kahest tohutu verevalamine ja kõik muu sellega kaasa käiv. Peategelast Miat kehastava Jane Levy omapärane hoiak laseb tegelasel oma elu elada ja kui see tehtud, siis on empaatiat juba lihtsam tekitada. Kui "The Evil Dead" on klassika ja "Cabin in the Woods" uut tüüpi metahorrori suur edendaja, siis "Evil Dead" kasutab originaali aluspõhjana, et luua midagi suurepärast ja tõeliselt pingelist ajal, mil horror tähendab enamjaolt poolteist tundi tühja tallamist. 

Kui esimeses osas oli peategelaseks naise nimega mees (Campbelli Ash), siis nüüd ongi mees asendatud naisega (Jane Levy kehastatud Mia). Uskumatu on ka see, et filmis jäävad kõlama isegi lööklaused, aga mitte Cambpelli Ashi stiilis, vaid hoopis tõsisemas. Seda muidugi tänu suurepärastele traileritele ja eeskujulikule promokampaaniale. 

Näiteks railerites korratud dialoog Davidi ja Mia vahel. 

Mia: David... please... please! You... have... to get me... out of here. 
(David goes to leave, but Mia grabs his arm) 
Mia: No! You don't understand. There was something in the woods... and I think it's in here with us... now. 

Samamoodi on filmis õudusfilmide klišeesid endid kommenteerivad kohad: 

David: Everything's gonna be fine! 
Eric: Everything's gonna be fine? I don't know if you noticed this, but everything's been getting worse... every second. (a noise is heard from the cellar) 
Eric: Does that sound fine?

See pole küll nüüd Joss Whedoni ja Drew Goddardi "Cabin in the Woods"-i stiilis žanri stampide lõhkumine ja nende üle nalja heitmine, aga siiski on tunda, et väsinud klišeed on määratud surema või jääma igaveseks naerualuseks.

Tegelaste osas on huvitav see, et kõik peale Mia venna Davidi tüdruksõbra omasid mingit reaalsest elust pärit tausta ja see töötas ka loos endas. Mia oli pealt näinud oma vaimuhaige ema aeglast suremist haiglas. Kas jätab märgi? Jätab. Kas võib hakata heroiinisõltlaseks? Võib. Kas oleksid venna peale vihane kui ta ei külastanud surevat ema kordagi? Oleksid. 

Mia ja Davidi vaheline suhe arenes just selle taustainfo pärast põnevalt ja tavapärase õudusfilmi jaoks ebatavaliselt. Kui lisada siia veel sõltuvusest vabanemise ajal tekkinud kõrvalnähud ja deemonite tuleku, siis ei maksa imestada kui kogu Mia hirmunud jutt oli sõprade jaoks võõrutusele omane sonimine.

Teistest tegelastest rääkides polnud Davidi õpetajast sõber Eric Davidit ammu näinud ja oli vihane, sest Mia oli oma sõltuvusega kogu aeg üksi ja ainult sõbrad olid teda aitamas. David hoidis eemale. Konflikti nende vahel seisnes selles, et ta ei aidanud neid ega ilmunud siis välja kui vaja. Ta kartis. Samamoodi nagu ta kartis ka filmi lõpus kui õpetaja teda argpüksiks sõimas. Kui ema oli surnud ja Mia sattus sõltuvusse, siis ei leidnud David endas julgust teda aidata. Nüüd oli tal selleks võimalus. Samamoodi see medõde, kellel oli Mia võõrutustega juba piisavalt kogemusi. Ta teadis, kuidas käituda ja mida teha. Temas oli selline loogiline jõud võõrutuse läbi viimiseks. Davidi tüdruksõber jäi kõige kaugemaks karakteri arengu osas. 

Ainuke vihje tema tüdruksõbra staatuses oli see, et nad saabusid koos. Tegelasena üsna sisutu. Davidi ja Mia suhe oleks olnud juba piisav alus mingiks konfliktiks Davidi ja tüdruksõbra vahel, aga kõike ei saa ka sisse paigutada. 

Lõppude lõpuks on tegu ikkagi "The Evil Dead"-i laadse õudusega. Õnneks kordus originaalile sarnane väljapääsmatu olukord. Sinu armastatu on seestatud deemoni poolt ja tapab kõike, mis liigub ja kui ei liigu, siis tapab nii kaua, kuni hakkab liikuma. 

Ehk siis tegelased peavad tegema võimatut ja tapma neile kalli inimese. Uusversioon või siis omamoodi järgi esimesele andis sellele olukorrale teise kaalu. Äkki on mõni teine võimalus? Ja oligi. Matmine ja siis ellu äratamine oli kohutavalt hea lahendus, sest seda lihtsalt ei osanud oodata. 

Lõppu jäi ilmestama omamoodi ilus kaader: maja põleb ja Mia saeb selle taustal viimast deemonit  lõhki nagu vana hea Ash.
8/10