The Tall Man - koletised meie seas

Pascal Laugier on nimi, mis pani värisema ka isegi kõige suurema prantsuse uue laine horrori austaja. "Martyrs" oli ja on siiani igas mõttes erakordne film rakendades narratiivi sügava psühholoogilise ja isegi filosoofilise karakteri - ja inimestemaailma, kuid tehes seda prantsuse uue lainele omaselt absurdi piiril tantsiva groteskina, mis püüab publikut eekõige karmi horrori austajate seast, kuid eraldi eesmärgiks on köita ka horrorfilmidest eemale hoidvat ja palju sügavamaid filme otsivat publikut. "Martyrs" on film, mida on raske ületada isegi selle režissööril, kuid seda polegi vaja teha.
Laugier võttis nõuks toota taaskord hoopis teine lugu, mis ei proovigi ületada eelnevat, vaid lihtsalt näitab, et kõrgele aetud latt pole alati mõeldud selle ületamiseks, vaid pigem uue lati loomiseks.

Laugieri "The Tall Man" on kogunud vastakaid arvamusi just seetõttu, et mängib tavaklišeede tasandil horrorina publiku närvidel, kuid siis pöördub ja hirmutab vaatajaid hoopis teistlaadi õudusega - käesoleva reaalse maailma probleemidega. Õudusfilm on ikka kandnud eesmärki viia vaataja eemale argielust ja näidata maailma, mida ei saaks mitte kuidagi eksisteerida. Samas on alati olnud igas õudusfilmis tahest tahtmata loomulik allegooria kindlatest probleemidest ja üldlevinud tendentsidest ühiskonnas.
"The Tall Man" sisaldab aga väga konkreetseid sümboleid ja teemasid, mis on ammutatud praegustest vägagi põletavatest probleemidest. Laugier ei püüagi kasutada õudust kui millegi allegooriat, vaid mängib õudusega korraga kahel tasandil - žanrile omane klišeekuhil ja selged inimlikud konfliktid, mis on alguse saanud senise ühiskonnakorralduse murenevatest tugijalgadest.

"The Tall Man" eristub näiteks žanrikonventsioonide üle ironiseerida armastava vihakirja "The Cabin in the Woods"-ist selle poolest, et Laugieri ei kasuta žanri selle üle naljatlevalt arutlemiseks, vaid kasutab seda ära, et rääkida oma lugu nii, et vaataja on kaasa tõmmatud valede ootustega ehk siis harjumuspäraste žanrile omaste klišeedega,  mida me kõik tunneme ja teame. 

Mägikülas Cold Rock levib katk - see katk on nimetu musta riietatud kogu, mis röövib kohalike lapsi. Sisu lühitutvustus ja filmi nimi ise võivad tekitada seoseid internetifenomeni "Slender Man"-iga, mis sai alguse Something Awful nimelisest foorumist, kus korraldati võistlus, mille raames kujundati ümber vanu fotosid lisades sinna ka näiteks kummalisi olendeid. Üks nendest oligi hallis pintsakus näota mees, kes ilmus fotodel, kus olid lapsed. Nii kasvas sellest ühest mõttest ja fotost välja terve legend sügavates metsalaantes pesitsevast koletisest, mis haarab kaasa kõik, kes juhtuvad teda nägema - peaasjalikult siis lapsed.

Laugieri filmi võib internetilegendiga küll siduda, kuid ilmtingimata pole Slender Man loo mõjutaja. Seda tõestab kas või Slender Mani põhjal valminud tasuta mäng, mis on suuteline tekitama hirmu ka kõige tugevamate närvidega mängijatele. Sellega Slender Mani seos ka piirdub, sest sisuliselt see puudub. Muidugi võib ka Slender Mani tegelaskujule juurde pookida ühiskondlikest probleemidest tingitud ilminguid, kuid algselt see puudus. Edasine on kõik tõlgendamise küsimus.

Tahtmata midagi otseselt sisu kohta välja öelda, paljastaksin nii palju, et selline nö. vaataja ootuste üles ehitamine ja siis selle kuristikust alla kukutamine võib mõjuda meeldivalt, aga samas võib filmikogemus automaatselt muutuda absurdseks ja arusaamatuks ning režissööri üritus võib jääda väga kaugeks.

Laugier joonistab korraga välja kolm maailma - žanrimaailm, filmimaailm ja reaalne maailm. Žanrimaailma järgi on "The Tall Man" vähemalt esialgu täiesti õudusfilmidele omastele reeglitele kohane, kuid see kardin langeb kiiresti ning katte taga on peidus midagi muud - Laugieri loodud filmimaailm ja reaalseid ohte täis tänapäev. Laugier tuletab meile meelde, et iga klišee ja iga tavapärane reeglitekogum on kuskilt alguse saanud - film on ju lõppude lõpuks meid ümbritseva maailma eripalgeline peegeldus.

See kannustab Laugieri tegelasi ja sündmuste arengut piirini, kus kaovad õudusfilmi piirid ja kerkib "uut" laadi õudus - reaalsus, mille eest põgeneme pimedasse kinosaali.

Pascal Laugier ei ole Cannes`i režissöör ja tema nime ei kohta ka suurtel auhinnagaaladel, aga see võib üsna pea muutuda. Nii "Martyrs" kui ka "The Tall Man" põhinevad Laugieri enda stsenaariumitel. Võiks isegi öelda, et tugevalt arenev autor on juba olemas. Ühes žanris püsiv autor, aga siiski looja, kes segab vett, et luua midagi uut ja omapärast.
Ühtlasi on tegu ka Hollywoodi staari Jessica Bieli ühe parima rolliga. Sõnadest jääb väheks, et kirjeldada Bieli hingematvat esitust ning Laugieri võimet töödelda ümber ka kõige vähem omapärase stiiliga silma paistev näitleja.
8/10

"Martyrs"-i kohta kirjutati väga hea analüüs Enne kui ma unustan nimelises filmiblogis.