The Nights of PÖFF 2012: Vahekokkuvõte vol. 1

Käimas on PÖFF-i 5. päev ja seni on vaadatud 9 filmi. Siinkohal teeksime lühikese ülevaate nähtud filmidest.

1. "Ilmvõimatu" ("The Impossible"; dir. Juan Antonio Bayona) 7/10

Hispaania õudusfilmi "Orbudekodu" režissööri teine film keskendub India ookeani õudustäratavale tsunamile 2004. aastal. "Ilmvõimatu" on äärmiselt tõhus näitamaks tsunami tekitatud laastamistööd inimlikus kontekstis. Film ei ole perfektne ega originaalne, aga ometigi pakutakse füüsiliselt valusat vaatemängu, mis ei lähe kiirelt meelest. Arvustus.  (Spellbound)

2. "Jess + Moss" ("Jess + Moss"; dir. Clay Jeter) 8/10

Tegemist on kauni ja poeetilise filmiga lapsepõlve muretusest ja muredest. Kui soovid kaduda koos palava suve, lagunenud farmi hoonete ja lõputute kollaste heinamaadega tagasi lapsepõlve, siis see film on just sulle mõeldud. Natuke sooja päikest ja lapsepõlve taaselustamist muidu väga eestilikku sügis-talve. Arvustus.  (LiveForThis)

3. "Ainult tuul" ("Just the Wind"; dir. Bence Fliegauf) 9/10

Vaadatud 9 hulgast tõstaks kohe esile kogu PÖFF-i jooksul ainult ühe korra linastunud filmi "Ainult tuul". Tegemist oli juhusliku filmiga, mida sattusime kiirustades vaatama pärast "Varaste" läbikukkunud seanssi ja nüüd ei kahetse midagi. Üks suur favoriit tekkis kohe kui viimased kaadrid sulgusid ja saalis võttis võimust vaikus. Minimaalse dialoogiga puhtalt misantstseenide peale üles ehitatud meisterlik jutustus mustlaste elust Ungaris mängib väga pingeliselt sellega, mida vaataja teab talle ette söödetud info põhjal ja kuidas film suudab vaatamata eelteadmisele haarata sind kaasa nii sügavale, et lõpp saabub ikka ootamatult ja väga valusa pingelõdvendusega. Aeglaselt, kuid väga sihikindlalt nappide vahenditega pinget kasvatav režiitöö katkes alles lõpus kui kõlasid oodatud, kuid ikka ootamatult mõjunud püssipaugud ja siis saabus vaikus.

4. "Pungad" ("Flower Buds"; dir. Zdenek Jirasky) 7/10

Tšehhi karm sotsiaalrealism elab oma vaikelu külmas, jäises ja lumises väikekülas, kuid ei seisa paigal ja ei üritagi näidata juba tavapäraseks kujunenud stiili, kus kõik on kogu  halb ja midagi ei muutu. Elava filmikeelega suurepäraste näitlejatöödega film komistab küll natuke ja kohati isegi päris jõhkralt ebavajalike klišeede rägastikku, kuid sõidab siiski võiduka lõpuni puhtalt tänu näitlejate tööle ja pildikeele toorele jõule.

5. "Saladus" ("Mystery"; dir. Mystery) 8/10

Hiina kuuenda generatsiooni režissööride hulka kuuluva Ye Lou seitsmes film meenutab kohati lugematuid teisi abielupaari vahelisi petmisi ja reetmisi käsitlevaid filme, eriti just "Fatal Attraction" Douglase ja Close`iga, kuid ei kopeeri ega taasloo eelmainituid, vaid nagu Hiina režissööride puhul ikka, kasutab hoopis täiesti oma valemit, mis tekitab intriigi naise ja mehe kassi-hiire mängu vahel, kuid võtab siis pöörded, mis moodustavad palju suurema terviku, Hiina ühiskonda ja isegi modernset inimest ennast kommenteeriva terviku. . 

6. "Viimne õhtusöök" ("The Last Supper"; dir. Lu Chuan) 7/10

2009. aasta PÖFF-il ja ka Hiina ning Jaapani vahelistes suhetes laineid tekitanud Lu Chuani eelmine film "Nanking, elu ja surma linn" ("Nanjing" Nanjing!) oli uskumatult reaalne ja seetõttu ka väga võigas  pilguheit minevikku ehk kuidas sündis Nankingi vägistamise nime all tuntud senini paksu verd tekitav sündmus, mis ei taha kustuda. Nüüd on aga Lu Chuan teinud midagi ootamatut ja võtnud käsile Hiina ajaloo.
Täpsemalt siis Qini dünastia languse ja Yu valitsusaja alguse. Sellise temaatika juures võiks eeldada, et režissöör järgib kõiki varasemaid Hiina eepilisi sõjafilme sellest ajastust, aga seda ei juhtu. Lu Chuan otsustas keskenduda poliitilistele intriigidele ja asjaosaliste omavahelistesse heitlustesse. See tekitab muidugi ohu, et film ei suuda välismaist publikut haarata, sest neid, kes tunnevad Hani impeeriumi keerdkäike on on näiteks Eestis tõenäoliselt vähe.
See asjaolu aga ei sega filmi jälgimast sellisena nagu režissöör seda nägi. Sõjafilmina on "Viimne õhtusöök" pettumus, kuid toonaste intriigide suhestamine praeguse Hiina võimuladvikus toimuvaga moodustab juba omaette elamuse. 

7. "Väikesed olendid" ("Small Creatures"; dir. Martin Wallace) 5/10

"Väikeste olendite" poolt esitatud lugu halvale teele sattunud noortest on nii tavapärane, lihtsustatud, veniv ja mitte midagi uut pakkuv draama, et kaob kiiresti palju suuremate ja olulisemate vendade sekka. Visuaalselt pakuti küll huvitavaid ideid ja motiive, kuid lugu ja stsenaarium ei kandnud lavastuses esitatud lahendusi samale tasemele, mistõttu jäi kogu film raskelt lonkama. 

8. "Udus" ("In the Fog"; dir. Sergey Loznitsa) 9/10

Sergei Loznitsa "Minu õnn" ("My Joy") pälvis 14. PÖFF-il EurAsia programmi peaauhinna. Seekord seda ilmselt ei juhtu. Selleks on "Udus" liiga kauge, liiga võõristav ja liiga palju arvamusi mitmesse leeri jaotav. Mina nägin aga juba teist PÖFF-i lemmikut. Minu jaoks on "Udus" tõesti nagu udu, kus näeb ainult ähmaseid kujusid, kuid seda meie peategelased olidki. Ähmastele piirialadele sunnitud kujud, kelle nimed ja näod ei kaja minevikus ega tulevikus. Nad surevad ja siis kaovad. Loznitsa tegi filmi kolme inimese surmast. Need kolm inimest olid surnud ka elusatena, aga siis nad seda veel ei teadnud. Surm pakub küll väljapääsu, kuid metsa alla jäänud laipu ei leia sellises udus ju keegi. 

9. "Su õe õde" ("Your Sister's Sister"; dir. Lynn Shelton) 8/10

Aeg on naljakas asi. Mõnikord seda lihtsalt pole ja seetõttu ei jõudnudki pärast Loznitsa filmi "Sügaviku" seansile, vaid suundusime pool tundi hiljem filmile "Your Sister`s Sister". Kui indie filmi puhul on tegu Mark või Jay Duplassiga, siis ei saa viltu minna ja nii oligi. Emily Blunti, Mark Duplassi ja Rosemarie DeWitti omavaheline oivaline mäng ning režissöör Lynn Sheltoni kindlakäeliselt minimalistlik ja puhtalt karakterite peale üles ehitatud lavastus suutis üllatada nii süžeeliselt kui ka väga ladusa (impro?) dialoogiga. Puhas stsenaariumi, näitlejate ja režissööri film, kus puudub kõik üleliigne. 

Täna PÖFF-il. 

Kell 19.00 "Ginger ja Rosa" ("Ginger & Rosa"; dir. Sally Potter)

Kell 20.45 "Löök" ("Punch"; dir. Han Lee)

Näeme kohvi ja saali järjekorras!