.jpg)
EurAsia pakub alati midagi huvitavat, kuigi ausalt öeldes nägin juubeli - PÖFFil selles programmis kõigest 6 filmi 18-st. Võitja tuvastamiseks väike arv, aga PÖFFi kavas on vähemalt minu jaoks liiga palju huvitavat, et keskenduda ainult ühele programmile.
 |
| "Seenelkäik" |
Kui nüüd esimese hooga EurAsia programmiga tutvuda, siis kella löövad ainult 6 filmi 20-st. Kella all mõtlen siis kas juba nähtud filmi või siis tekivad seosed filmidega tuttavate nimede, tuntud režissööride või heade näitlejate kaudu.
1. "Argipäev" ("Everyday"; rež. Michael Winterbottom)
Winterbottom ei tohiks režissöörina olla võõras ei sagedastele PÖFF-i külalistele ega muidu filmihuvilistele.
"9 Songs", "Genova", "The Killer Inside Me", "The Trip" on ainult mõned vähesed PÖFF-il linastunud Winterbottomi filmidest. Kõik sai alguse 1998. aastal filmiga "Wonderland", mis linastus juba festivali 3-ndal aastal. Winterbottom on huvitav ja eestikeelse tõlkena on huvitav ka tema nimi. Tema viimase aja kõige vastuolulisemaks filmiks võikski lugeda vägivaldse draama "The Killer Inside Me" Jessica Alba ning Ben Afflecki venna Casey`ga peaosas. Vägivald on looritanud seda filmi alates linastumisest Sundance`il kuni tänase päevani.
"Everyday"-d kirjeldatakse kui sügavat, liigutavat ja suurepäraste näitlejatöödega draamat, mis näitab taas kuivõrd erinev võib olla ühe režissööri looming.
Winterbottom ei tohiks režissöörina olla võõras ei sagedastele PÖFF-i külalistele ega muidu filmihuvilistele.
"9 Songs", "Genova", "The Killer Inside Me", "The Trip" on ainult mõned vähesed PÖFF-il linastunud Winterbottomi filmidest. Kõik sai alguse 1998. aastal filmiga "Wonderland", mis linastus juba festivali 3-ndal aastal. Winterbottom on huvitav ja eestikeelse tõlkena on huvitav ka tema nimi. Tema viimase aja kõige vastuolulisemaks filmiks võikski lugeda vägivaldse draama "The Killer Inside Me" Jessica Alba ning Ben Afflecki venna Casey`ga peaosas. Vägivald on looritanud seda filmi alates linastumisest Sundance`il kuni tänase päevani.
"Everyday"-d kirjeldatakse kui sügavat, liigutavat ja suurepäraste näitlejatöödega draamat, mis näitab taas kuivõrd erinev võib olla ühe režissööri looming.
2. "Eestlanna Pariisis" ("A Lady in Paris"; rež. Ilmar Raag)
Ligi 6000 vaatajat ühe avanädalavahetusega kogunud Ilmar Raagi lihtne, otsekohene, kuid siiski piisavas koguses soojust pakkuvas Pariisi filmis on nii mõndagi meeldivat alates näitlejatöödest ja lõpetades mõneti hea huumoriga. Lugu ei lasku oodatud sügavustesse, kuid esile kerkib siiski inimlik teema valikutest ja inimeseks olemisest.
Soovitatav kõigile, kes pole veel kinno jõudnud.
Käesolev aasta on Eesti filmile väga soodne. Järjest linastus mitu publikumenukit ja kvaliteet on samuti tõusnud ja seda eriti Hussari poliitilise broileri filmi "Seenelkäiku" silmas pidades.
Ligi 6000 vaatajat ühe avanädalavahetusega kogunud Ilmar Raagi lihtne, otsekohene, kuid siiski piisavas koguses soojust pakkuvas Pariisi filmis on nii mõndagi meeldivat alates näitlejatöödest ja lõpetades mõneti hea huumoriga. Lugu ei lasku oodatud sügavustesse, kuid esile kerkib siiski inimlik teema valikutest ja inimeseks olemisest.
Soovitatav kõigile, kes pole veel kinno jõudnud.
Käesolev aasta on Eesti filmile väga soodne. Järjest linastus mitu publikumenukit ja kvaliteet on samuti tõusnud ja seda eriti Hussari poliitilise broileri filmi "Seenelkäiku" silmas pidades.
 |
| "Eestlanna Pariisis" |
3. "Paradiis: Usk" ("Paradise: Faith"; rež. Ulrich Seidl)
Austria režissööri, stsenaristi ja produtsendi "Paradiisi" triloogia teine film linastub EurAsia programmis, aga esimene "Paradiis: Armastus" programmides 16 valitud teost ja Euroopa Filmiakadeemia - 25. Järgmisel aastal linastub triloogia viimane osa "Paradiis: Lootus".
Ütlen kohe ausalt, et ma ei ole suur Austria filmi sõber. Võib-olla on see tingitud vähesest kogemusest või siis valedest valikutest tutvuma asudes, aga seekord üritan just nende kahe "Paradiisi" filmiga selle pooleli jäänud tutvusega jätkata. Pärast Cannes`is linastumist kihasid nii Internet ja kui kõik teised väljaanded ainult Ulrich Seidl`i julgetest filmitest. Enamjaolt sai kõmu osaliseks triloogia esimene osa, mis räägib loo 50-aastasest seksituristist, kes reisib Keeniasse, et "tutvuda" seal väga vastuvõtlike kohalikega. Kindlasti pole antud teema kõigile, kuid pärast sellist kiitusterahet tahaks ikka ise ka sellest osa saada või siis mitte. Eks seda näeb saalis.
Austria režissööri, stsenaristi ja produtsendi "Paradiisi" triloogia teine film linastub EurAsia programmis, aga esimene "Paradiis: Armastus" programmides 16 valitud teost ja Euroopa Filmiakadeemia - 25. Järgmisel aastal linastub triloogia viimane osa "Paradiis: Lootus".
Ütlen kohe ausalt, et ma ei ole suur Austria filmi sõber. Võib-olla on see tingitud vähesest kogemusest või siis valedest valikutest tutvuma asudes, aga seekord üritan just nende kahe "Paradiisi" filmiga selle pooleli jäänud tutvusega jätkata. Pärast Cannes`is linastumist kihasid nii Internet ja kui kõik teised väljaanded ainult Ulrich Seidl`i julgetest filmitest. Enamjaolt sai kõmu osaliseks triloogia esimene osa, mis räägib loo 50-aastasest seksituristist, kes reisib Keeniasse, et "tutvuda" seal väga vastuvõtlike kohalikega. Kindlasti pole antud teema kõigile, kuid pärast sellist kiitusterahet tahaks ikka ise ka sellest osa saada või siis mitte. Eks seda näeb saalis.
4. "Seenelkäik" ("Mushrooming"; rež. Toomas Hussar)
Toomas Hussarist on saanud selle aastakäigu Eesti superstaar. Filmi tohutu menu ja edu tõid režissööri nii telesse, ajakirjade ja-lehtede veergudele kui ka netimaastikule. Poliitise broileri Aadu Kägu eksirännakutest pajatav "Seenelkäik" on aus ja väga humoorikas sissevaade nii meie kui teiste eludesse. Õnneks pole film väga lokaalne, pigem kaldub ikka sinna universaalse tasandi poole, mida ilmestavad ka mitmed tunnustused välismaalt.
Tooksin siinkohal välja arvustuse HÕFF-i suure sõbra ja PÖFF-i Põhja-Ameerika indie-filmide programmi koostanud Todd Browni loodud kuulsast alternatiiv - ja maailmakino tutvustavalt saidilt Twitchfilm
"A veteran actor, Hussar clearly brings a focus on performance and character to the screen, drawing strong performances from his entire cast. By starting from a point seemingly familiar and mundane, Hussar is able to create an instantly familiar and believable world, a move that allows him to crank up the levels of absurdity so gradually that you almost don't realize quite how silly things are getting until they have long since gotten there. It's an approach that makes Mushrooming somewhat unique amongst its satiric peers, the anger and the barbed humor that marks most such efforts being replaced by an almost jovial sense of inevitability, a good natured 'Here we go again.'"
5. "Taak" ("The Weight"; rež. Kyu-hwan Jeon)
Lõuna - Korea nö. kunstifilmide tegijate hulka kuuluv Kyu-hwan Jeon "Linnade triloogia" ("Mozart Town", "Animal Town" ja "Dance Town") läbis ka PÖFF-i. Viimast "Dance Town" sattusin nägema ka juubeli-PÖFF-il. Ütleme nii, et tegemist on filmidega, mis pole mõeldud igaühele, kuid nendes tundub olevat midagi ehedat. See ehedus väljendub inimsuhete peegelduses tänapäeva ühiskonnas ja need ühiskonnad ei pruugi olla modernsed tsivilisatsiooni tipud, vaid midagi nii kauget ja võõrast nagu näiteks Põhja - Korea suletud ja isegi õudne ühiskonnakorraldus, mida "Dance Town" võrdles L-K demokraatlikusse maailma sattunud P-K põgenike uue elurütmi tekkega vabas ühiskonnas.
"Taak" on võtnud natuke teise suuna ja tundub vähemalt tutvustuse järgi olevat ilus, kaunis ja isegi humoorikas sissevaade inimeste eludesse, kes ei oska ega taha olla nagu teised, kuid sellisel käitumisel on oma hind.
Toomas Hussarist on saanud selle aastakäigu Eesti superstaar. Filmi tohutu menu ja edu tõid režissööri nii telesse, ajakirjade ja-lehtede veergudele kui ka netimaastikule. Poliitise broileri Aadu Kägu eksirännakutest pajatav "Seenelkäik" on aus ja väga humoorikas sissevaade nii meie kui teiste eludesse. Õnneks pole film väga lokaalne, pigem kaldub ikka sinna universaalse tasandi poole, mida ilmestavad ka mitmed tunnustused välismaalt.
Tooksin siinkohal välja arvustuse HÕFF-i suure sõbra ja PÖFF-i Põhja-Ameerika indie-filmide programmi koostanud Todd Browni loodud kuulsast alternatiiv - ja maailmakino tutvustavalt saidilt Twitchfilm
"A veteran actor, Hussar clearly brings a focus on performance and character to the screen, drawing strong performances from his entire cast. By starting from a point seemingly familiar and mundane, Hussar is able to create an instantly familiar and believable world, a move that allows him to crank up the levels of absurdity so gradually that you almost don't realize quite how silly things are getting until they have long since gotten there. It's an approach that makes Mushrooming somewhat unique amongst its satiric peers, the anger and the barbed humor that marks most such efforts being replaced by an almost jovial sense of inevitability, a good natured 'Here we go again.'"
 |
| "Taak" |
Lõuna - Korea nö. kunstifilmide tegijate hulka kuuluv Kyu-hwan Jeon "Linnade triloogia" ("Mozart Town", "Animal Town" ja "Dance Town") läbis ka PÖFF-i. Viimast "Dance Town" sattusin nägema ka juubeli-PÖFF-il. Ütleme nii, et tegemist on filmidega, mis pole mõeldud igaühele, kuid nendes tundub olevat midagi ehedat. See ehedus väljendub inimsuhete peegelduses tänapäeva ühiskonnas ja need ühiskonnad ei pruugi olla modernsed tsivilisatsiooni tipud, vaid midagi nii kauget ja võõrast nagu näiteks Põhja - Korea suletud ja isegi õudne ühiskonnakorraldus, mida "Dance Town" võrdles L-K demokraatlikusse maailma sattunud P-K põgenike uue elurütmi tekkega vabas ühiskonnas.
"Taak" on võtnud natuke teise suuna ja tundub vähemalt tutvustuse järgi olevat ilus, kaunis ja isegi humoorikas sissevaade inimeste eludesse, kes ei oska ega taha olla nagu teised, kuid sellisel käitumisel on oma hind.
6. "Kodus" ("In the House"; rež. Francois Ozon)
Ozon on samuti üks neist režissööridest, kes ei vaja tutvustamist. "8 Women", "Swimming Pool", "5x2" ja "Potiche" on aastate jooksul külastanud ka PÖFF-i.
Ozoni 13. täispikk film "Kodus" pakub kindlasti midagi igale vaatajale nagu ka kõik juba vanameistriks kujunenud režissööri tööd. Tema filmid ei ole eluvõõrad ega kunstiliselt eemaletõukavad. Need kipuvad olema julged ja mitmekihilised, kuid iga filmi kannab lihtne süžee, mis on siis segatud filmi - ja elukunsti suhestatusesse.
Ozon on samuti üks neist režissööridest, kes ei vaja tutvustamist. "8 Women", "Swimming Pool", "5x2" ja "Potiche" on aastate jooksul külastanud ka PÖFF-i.
Ozoni 13. täispikk film "Kodus" pakub kindlasti midagi igale vaatajale nagu ka kõik juba vanameistriks kujunenud režissööri tööd. Tema filmid ei ole eluvõõrad ega kunstiliselt eemaletõukavad. Need kipuvad olema julged ja mitmekihilised, kuid iga filmi kannab lihtne süžee, mis on siis segatud filmi - ja elukunsti suhestatusesse.
 |
| "Kodus" |
Ülejäänud 14 filmi kohta pidin tegema eraldi uuringu, et tuvastada, kas tegemist on minu jaoks mingil määral tuttavate teostega või on tegu nende filmidega, kus vaatamine sõltub teiste arvamustest ja netis liikuvatest arvustustest.
Nendest ülejäänust minu jaoks suhteliselt tundmatutest filmidest kerkis esile ainult üks "Torniga maja" ("House with a Turret", rež. Eva Neymann). Põhjus peitub filmi stsenaristis, kelleks on ei keegi muu kui legendaarse Andrei Tarkovski filmi "Solarise" kirjutanud Friedrich Gorenštein, kes on muuseas kirjutanud stsenaariumi ka Nikita Mihhalkovi ("Päikesest rammestunud") 1976. aasta filmile "A Slave of Love".
Nende filmidega, mida siin postituses ei mainitud ja mis kuuluvad samuti EurAsia programmi, saab tutvuda PÖFF ametlikul koduleheküljel.
Edasi siis programm Tridens Herring ja ka kõik ülejäänud kuni järgmise nädala reedeni, mil saavad alguse PÖFF-i põhiprogrammi esimesed linastused. Etteulatuvalt märgiks ära, et PÖFF-il linastuvatest Jaapani ja Lõuna - Korea filmidest teeme eraldi ülevaated. Seniks aga "Let the PÖFF begin!"
Nendest ülejäänust minu jaoks suhteliselt tundmatutest filmidest kerkis esile ainult üks "Torniga maja" ("House with a Turret", rež. Eva Neymann). Põhjus peitub filmi stsenaristis, kelleks on ei keegi muu kui legendaarse Andrei Tarkovski filmi "Solarise" kirjutanud Friedrich Gorenštein, kes on muuseas kirjutanud stsenaariumi ka Nikita Mihhalkovi ("Päikesest rammestunud") 1976. aasta filmile "A Slave of Love".
Nende filmidega, mida siin postituses ei mainitud ja mis kuuluvad samuti EurAsia programmi, saab tutvuda PÖFF ametlikul koduleheküljel.
Edasi siis programm Tridens Herring ja ka kõik ülejäänud kuni järgmise nädala reedeni, mil saavad alguse PÖFF-i põhiprogrammi esimesed linastused. Etteulatuvalt märgiks ära, et PÖFF-il linastuvatest Jaapani ja Lõuna - Korea filmidest teeme eraldi ülevaated. Seniks aga "Let the PÖFF begin!"
 |
| "Argipäev" |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar