Chris Gorak ei ole nimi, mida paljud just teadma peaksid, aga tema 2006. aasta kitsaste ruumide indiethriller
Right at Your Door on tõsisematel filmihuvilistel nagu
Trash võib olla veel meeles. Nüüd on Gorak saanud endale produtsendiks
Timur Bekmambetovi (
Wanted,
Päevane ja
Öine patrull), kelle tootmise all on ka siin mainitud
Apollo 18, ning tegemisel on tulnukate invasioonist pajatav film
The Darkest Hour. Tulnukainvasiooni filmid pole enam ammugi originaalsed ja midagi uut pakkuvad, mida ilmestab kõige paremini USA hiljutine ulmetoodang (
Battle: LA,
Skyline,
Transformers 3), kuid Goraki film leiab aset Moskvas, mis aga ei tähenda, et asukoha muutus USA suhtes tähendaks kohe uut lähenemist nagu juhtus
District 9-ga. The Darkest Hour ei eksponeeri laiaulatusliku sõda ja hävingut, vaid aeglast ja süstemaatilist puhastamist. Maalt imetakse kogu elektrienergia ja seejuures hävitatakse ka kõik eluvormid. Pole veel teada mis eesmärgil, aga võib oletada, et muuta Maa vaenulikele külalistele sobivaks. Filmi peaosades on sellised tuntud nimed nagu Emile Hirsch (Into the Wild) ja Max Minghella (The Social Network). Ülejäänud on täpselt sellised näod, kes meenuvad paljudest filmidest, mille nimesid keegi ei mäleta.
Minu üllatuseks osaleb filmis ka
The Killingus oma näitlejaannet tõestanud
Joel Kinnaman, kes oli enne tuntud juba rootslaste järjekordse bestselleri põhjal vändatud
Snabba Cashist ja veel paljudest teistest rootsi filmidest. Joel Kinnaman suutis The Killingus ümber kehastuda selliseks tüüpiliseks ameerikamaa suurlinna halvast naabruskonnast ja kuritegelikust taustast pärit tüübiks, et väga raske oli hiljem mõista tema rootsi päritolu, sest kõnepruuk, üleüldine hoiak ja suhtumine, mida tema karakter edasi andis, mõjus puhtameerikalikult. Nüüd võib teda varsti näha
Fincheri The Girl with the Dragon Tattoo uues versioonis ehk siis remake`is. Öelge, mida tahate, aga tegemist on uusversiooniga. Võib öelda ka, et uus nägemus või midagi taolist, aga kuna viimasest rootsi filmiversioonist on möödunud alles 2 aastat, siis minu silmis on tegu puhtalt kasumi nimel tehtava remake`ga. Fincher suudab aga sellest üle olla ja valmis teha ilmselt meistriteose poole püüdleva linateose.
The Darkest Houri tuntuim staar on muidugi Emile Hirsch, kes püüab energiatulnukate rünnaku alla jäänud Moskvas koos sõpradega ellu jääda ja isegi võõrvägedele vastu hakata. Äsja ilmunud
trailer annab tavapärasel kombel liigagi palju ära ja vähegi loogikat omav vaataja tabab loo põhimõtte ja üleüldise ülesehituse kindlasti kohe ära, mis aga ei tähenda midagi, sest veel ei oska keegi öelda, millega üritab film üllatada. Kas lugu või CG tulnukad? Kas tegelased või laastamistöö? Kas põgenemine või vastuhakk? Poliitiliselt põnevas kohas aset leideva ulmefilmi stsenaristiks on
Jon Spaihts, kes alles töötas koos
LOST-i Damon Lindelofiga Ridley Scotti Prometheuse stsenaariumi kallal. IMDB andmetel ongi need kaks filmi praeguse hetkeseisuga tema ainukesed. Kõlab paljulubavalt. Kolmest loo kallal töötanud kirjutajast on
Leslie Bohem ainuke, kellel on selja taga pikk karjäär (The Alamo, Dantes Peak, Daylight, Nowhere to Run), kas seda nimetada nüüd edukaks karjääriks on iseküsimus, aga fakt, et ta lõi Spielbergi "esitletud" 10 osalise miniseriaali
Taken tõstab minu lootusi, et noori tegijaid täis ulmefilmil õnnestub pakkuda midagi uut või siis vana, aga uues kastmes. Timur Bekmambetov on kokku pannud põneva projekti - noored paljulubavad vähese filmikogemusega ning mõned ennast varem korduvalt tõestanud tegijad. Pluss tegemist on alati meeli köitva žanriga, kus saab mängida millega iganes.
In Russia, a group of kids struggle to survive after an alien invasion - sellise sisututvustuse peale ei torma keegi googlesse lisainfot otsima. Huvitavam on aga tegelikkus ja see, et vähemalt mõte ja selle teostus pole paha. Ei meenu, et oleksin kunagi näinud filmi energiast koosnevatest tulnukatest, kes ründavad Maad selle energiavarude pärast. Viimane tuleb tuttav ette, aga tulnukad ise mitte. Kindlasti on midagi taolist juba tehtud, aga mitte viimasel ajal. Tegelikult on noored ameeriklased Moskvas lõbureisil kui ühel hetkel kaob esialgu veel ainult Moskvas kogu elekter ja taevast langevad kummalised kollakalt helendavad kogud, mida näeb selgelt ainult pimedas. Järgmisel hommikul on tänavad maha jäetud ja inimesed kadunud. Veel töötavad infoallikad annavad mõista, et sama asi toimub kogu maailmas. Kogu elekter sureb välja ning välja on ilmunud pimedas eristatavad, kuid päevasel ajal nähtamatud tulnukad, kelle eesmärk tundub olevat imeda endasse kogu energia ning hävitada elusolendid. Grupp noori üritavad alguses lihtsalt ellu jääda ja peidu pugeda, kuid hiljem, mõistes, et teist võimalust ei ole, hakkavad nad võõrvägedele vastu. Trailer annab mõista, et inimesed koonduvad ja panevad käepärastest vahenditest kokku relvad vaenlasega võitlemiseks. Algul küll katse-eksitus meetodil, aga hiljem juba enesekaitse ja tulnukate hävitamise eesmärgil.
Mis muudab eriliseks filmi tulnukate invasioonist? Eks ikka režissöör ja huvitav lähenemine pidevalt värsket puudutust vajavale žanrile. Muidugi pole tegu originaalse ideega. Trailerit vaadates kargas muu hulgas pähe ka
Tarkovski Stalker, kus nimitegelane kasutas netallist kogumeid raja ohutuse testimiseks. The Darkest Hour pakub sama printsiipi natuke teises võtmes. Tegelased loobivad pimeduses olles lambipirne enda ette, et näha kas tulnukad on lähedal. Tulnukate kohalolust annab aimu järsku tööle minev elektroonika ja hoiatussüsteemiks kasutataksegi pirne ja enda ümber mässitavat elektroonikat, mis ühteaegu kaitseb ja hoiatab tulnukate eest. Kaitse on tõhus, sest tulnukad panevad energia enda ümber tööle, mistõttu ei taju nad elusorganismide lähedust, vaid näevad tavalist elektrienergiat. Otse loomulikult saame filmi jooksul teada, mis on tulnukate tõeline eesmärk ja vähemalt esialgu tundub, et selleks on Maa neile sobivaks muutmine või selle puhtakujuline hävitamine pärast kogu energia ammutamist. Ütleme nii, et mõte on hea, kuid film võib kujuneda rohkem visuaalseks vaatemänguks kui huvitava karakteri- ja teemaarenguga ulmefilmiks. Pigem tekib küsimus, kas film suudab kõikidele tõstatatud küsimustele ja puudutatud teemadele anda ammendavaid vastuseid või ongi film täis ainult ideede algeid, aga mitte arendusi.
[REC]-i saaga on täies hoos. Kui esimesed kaks osa toimusid kortermajas, siis kolmas viib tegevuse päevavalguse kätte, mis annab filmile omakorda uue reaalsuse. Esimese osa käsikaamera ja teise osa kiivrikaamera on peaaegu maha jäetud ja juurde on toodud tavalise mängufilmi omadused. Enam ei ole samas koguses peadpööritavat ja intiimset kaameratööd. Samas pole unustatud seeriale alguse pannud stiili ja käsikaamera on siiski täiesti olemas. Stiilimuutus on aga märgatav. Võib olla tuleneb asi sellest, et maailmale [REC]-i tutvustanud režissöör ja stsenarist Paco Plaza veab kolmandat osa ise. Esimest kahte osa koos Plazaga lavastanud Jaume Balaguero on seeria juurest lahkunud. Võib olla naaseb õudusduo samasse staadiumisse neljanda osa juures, aga see on vähetõenäoline, sest esialgsetel andmetel naaseb Balaguero üksi neljanda ja ühtlasi viimase osa juurde. Mõlemad on põhimõtteliselt kogu oma karjääri jooksul teinud ainult õudusfilme. Põhjus edukaks seeriaks on kohe olemas ja esimesed kaks osa on elavad tõestused.
Plaza võttis aga esimese kahe osa konseptsiooni ja paigutas selle kaugele kortermajast päevavalguse ja suure hulga inimeste keskele. Tundub, et kadunud on kitsaste ruumide terror ja see on asendatud 28 Days Lateri ja Dawn of the Deadi kiirete zombide ja muidu üldlevinud zombielaadseid nakkusi tutvustavate filmide pärusmaaga. Praegu ei oska öelda, kuidas kavatseb Plaza käsitleda teises osas toimunud sündmusi, mis andsid pealtnäha raevu- või zombiviirusele uue vindi. Kas tulemas on ülemaailmne deemonite invasioon, mida juhib seesama mitte enam nii malbe näoga naine esimesest osast? Piltide järgi võib öelda, et uue puhangu keskel on pulmalised. Huvitav on mõelda, et algsest värskena mõjunud, justkui ühekordse elamusena ekraanidele paisatud [REC]-i nimeliselt hispaania horrorist kasvas välja filmiväljendusvahendite abil reaalsustajuga manipuleeriv [REC] 2 ja nüüd siis suurema mastaabiga kolmas ja sugugi mitte viimane osa.
