Kuu varjatud külje saladus ehk Apollo 18

Weinsteini kompanii püüab kaval olla, sest reklaamib täiesti tundmatu režissööriga inde`likku ulmeõudusfilmi Apollo 18-net kui reaalset aastakümneid tagasi ülisalajasel Kuu missioonil filmitud materjali. Küsimus pole mitte selles, miks seda uskuma peaks, vaid hoopis kes ja kui palju just sellise lähenemise tõttu filmi ootavad ja juba varakult vandenõuteooriast huvitatuna reaalsuse ja fiktsiooni piiri kaotavad. Kas just kaotavad, aga teoretiseerida on ju alati tore.

Oli ju Olatunde Osunsanmi The Fourth Kind samasugune väidetavalt reaalse dokumentaalse materjali põhine õudussugemetega ulmethriller, mis tegelikkuses aset leidnud sündmustele rõhudes justkui lavastas aastaid tagasi toimunud hirmutavaid sündmusi, viidi läbi intervjuusid vastavate inimestega ja püüti anda selgust juhtumitele, mis häirisid väikese Alaska linna rahu.

Apollo 18 on samasugune "kes läheb õnge ja kes mitte" ulmethriller. Aga usun siiralt, et vaatamata natuke naljakale seisukohale fiktsionaalsest reaaalsusest võib Apollo 18-nes toimuv osutuda kas siis püüdlikult intrigeerivaks või hoopistükis originaalseks ulmefilmiks, mida praegu vaikselt vees loksuv nüüdseks juba väga menukaks osutunud žanr ka väga vajaks. Muidugimõista ei taha ma öelda, et Apollo 18 peaks kohe kindlasti tähistaevas särama või kiiresti kustuma, aga kuna kosmosereiside saladused on alati põnev teema, siis polegi ime, et värske film antud teemal on alati teretulnud. Peaasi, et pakutakse midagi uut, mitte vana ja igavat lähenemist.

Eelmiste aastate Paranormal Activity filmide, hispaanlaste [REC]`ide ja mitmete teiste found footage ja handheld camera stiilis filmide pealetung on olnud igati märgatav, kui mitte just isegi meeletu. Ilmunud on nii kummaliselt häid leide nagu [REC]`i mõlemad osad(kuigi ma olen vist ainuke, kellele järjes arendatud lugu korda läks), J.J. Abramsi produtseeritud ja Matt Reeves`i lavastatud Cloverfield ja miks ka mitte esialgne Paranormal Activity, mis oma äärmise tagasihoidlikkuse ja vast kõige klassikalisema õudusloo esitamisega jättis maha isegi päris sügava märgi. Ette on tulnud ka mädamunasid ehk kasutuna näivaid üha populaarsemaks areneva stiili kopeerijaid nagu Paranormal Activity 2.

Nii et võikski ju päris julgelt järeldada, et Kuu missioonil arenevad traagilist mõõtu sündmused läbi "leitud materjali", parda-ja kiivrikaamerate on hea idee ning kui ka sisuga on vaeva nähtud, siis tahaks ju sisimas loota, et pakutakse midagi originaalset.

See on see tuntud treilerite ja varajase promomaterjali igavikuline võlu. Petab ära ja kutsub ootama, aga pahatihti ei ole lõpptulemust vaadates eriti hea tunne. Septembri alguses koidab tõde.