Masamune Shirow paljukiidetud mangal põhineva kaheosalise filmiseeria teine lugu on kõike seda, mida esimene polnud. CG pliiatsijoonega anime on jõudnud hingematvalt vingele tasemele ja kui lugu ei meeldi, siis ei saa ikkagi mööda vaadata filmi kaasakiskuvast tempost, ülivingest stiilist ja vaatemängulistest actionstseenidest, mille loomeprotsessi on valatud virtuaalset verd ja higi liitrite kaupa, et tulemus niidaks jalust ja jätaks väga hea mulje.
Kui
Appleseed`i headust varjutas loo ühekülgusus ja näotud tegelased, siis on
Ex Machina`s tegelased palju inimlikumad, kuid tihtipeale jääb ebaloomulik miimika meenutama, et virtuaalne maailm pole täiuslik. Algusstseen lagunenud kirikus on nii tempokalt ja liikuvalt lavastatud, et tundub nagu ei jõuaks ülejäänud film algusele järele, kuigi kogu aeg pakutakse stiilipuhangut, mis on tänu viimase peal animatsioonile nauditav nii nägemis - kui ka kuulmiselunditele.
Mechad, küborgid, sõjatehnika, utoopiline linn, "võttepaigad" ja alati kasutuses olevad politseirühma mehitatud Landmate`id näevad välja üdini realistlikud. Realistlikkusest ei saa enam muidugi rääkidagi, sest pakutav ulme jõuab peaaegu igale võimalikule tasandile nii loogilisuse kui ka absurdsuse vallas. Ex Machina`t ja esimest osa ühendavad siiski ainult tegelased. Teist osa võiks soovitada isegi juhul kui esimene nägemata, sest kohe kirjeldatakse käimasolevat maailmakorda ja ühiskonna nii kaugele viinud sõda saab samuti oodatud põhjenduse.
Ex Machina paneb tausta paika kohe, aga Appleseed seda ei teinud, vaid lasi ise mõistatada. Pealtnäha huvitav tulevikunägemus muutub veelgi huvitavamaks ning detailidesse süübitakse üllatuslikult palju. Ilmselt püüti võimalikult palju näidata manga autori Shirow`i loodud fantastilist maailma, kuid juba esimesest osast oli selge, et mitte kõik pole kantud filmi üle. Et saada aimu, mis on Appleseed, peab kindlasti lugema samanimelist mangat.
