Falling Skies - langeb, aga kuhu...?

Juuni viimastel päevadel alanud ja kohe teise hooaja osaliseks saanud Falling Skies meenutab väga V remake`i, millel oli suurepärane idee, kuid nigel teostus, aga seda siiski ainult dramaturgilises mõistes. Tehniliselt oli sarja tulevik paljulubav. V vaatamise jätsin kiiresti pooleli, aga Falling Skiesi puhul püüan seda mitte teha, sest lubasin endale, et ei jäta enam alustatut pooleli. V-d lõpuni vaatama ei hakka, kuid usun, et Falling Skiesi tabab sama saatus - 2 hooaega ja sari hääbub sama kiiresti kui arusaamine, et Spielbergi nimi ei tähenda veel kulda. Saving Private Ryan`i stsenarist peaks olema võimeline looma võimsaid emotsioone ja suurejoonelisi mõttelende, aga Robert Rodati loodud ja Spielbergi produtseeritud Falling Skies on mõttelt ja idee läbiviimiselt nii kulunud, et paneb lausa imestama, kuidas on võimalik aina kvaliteetsemaks muutuvas seriaalitaevas luua midagi niivõrd tavalist ja näotut. Mitte midagi omapärast, mitte ühtegi üllatust ja mitte midagi huvitavat ja mis kõige enam - tegemist on ulmeseriaaliga, mistõttu võiks ju eeldada, et tulnukate invasiooni järgses elus on midagigi vaatamisväärset, aga selle asemele on praegu veel 6 osa lahanud peategelaste rollis olevate pereliikmete suhteid ja tundeid, mis küll paratamatult muutuvad, kui taevast laskuvad alla hiiglaslikud kosmoselaevad ja hävitavad kõik suuremad linnad koos inimeste sõjalise jõuga, aga ükski karakter ei paku liigse seebistatuse tõttu karvavõrdki põnevusepoegagi. Senise kuue osa jooksul oli ulmet sama palju kui 7th Heavenis kirikuskäimisi, kuigi vaatajale tulnukate, nende relvastuse ja laastamistöö näitamine ei tähenda, et tegemist oleks kohe hea ulmega. Falling Skies oleks justkui tehtud inimeste poolt, kes alles tutvuvad ulmega. Spielbergi nimi peaks palju lubama, aga tundub, et vanameister andis tegijatele positiivse noodi ilma et oleks ise natukenegi projekti süvenenud. Sari sai nüüd ka teise hooaja. Miks? Rahvale meeldib, kuigi kui esimest osa vaatas 5.91 miljonit USA ulmefänni, siis nüüdseks on see arv kahanenud iga osaga 3.90 miljoni peale ja ilmselt laskub veelgi. Ei pea olema selgeltnägija, et mõista Falling Skiesi saatust. See on üsna sarnane V remake`ile, mida siinkirjutaja ei suutnud mõtleva olendina lõpuni vaadata, sest V oli hunnik klišeed, mille hulgas oli küll paar originaalset ideed, aga needki mattusid naiivse ja kohati väga ajuvaba süžeearengu sõlmpunktide alla, kuni alles jäi hale vari kunagisele tõelisele ulmesarjale.

Falling Skiesi 1. hooajas on 10 osa. Esimese kuue hulgast saab võib olla valida ühe osa, mis defineeriks antud seriaali suunda. Ülejäänud mõjuvad kõik filleritena. Nagu oleks stsenaristidel juba hooaja alguses olnud ideed otsas. Aga võib olla otsustaski TNT lasta eetrisse peredraama, kus taustaks oleks tulnukate invasioon. Spielberg on seda teinud ja alles tegi seda ka J.J. Abramas, mis aga ei tähenda, et antud valem oleks veel vaadatav pika seriaalina. Falling Skies pole aga läbinisti halb. Pole halba ilma heata. Sarja production value tundub madal, kuid äkki ongi see taotlus, et kujutust inimeste eludest sellises maailmas ei segaks flashy CG ja special effects. Ei mingeid värvimodifitseerimisi ega tooni sättimisi õhkkonna loomisel. Isegi operatooritöö, mis on tegelikult väga hea, sest liigub tegelastega kaasas või näitab sündmuste arengut nende vaatepunktist, on tagasihoidlik. Tagasihoidlik aga selles suhtes, et kaamera liikumine on tegelastega üks ehk ei panustata eriti originaalitsemisele ja jalustrabavatele võtetele. Siinkohal võib muidugi väita, et otsin tähendust kohtadest, kus seda ei ole. Võib olla tõesti, aga fakt on see, et mistahes põhjusel töötab taoline lähenemine loo ja tegelaste arengu kasuks. Olgugi, et tegelased on enamjaolt igavad ja lugu areneb teosammul, pannes vaataja kannatuse proovile.

Paarist osast paistavad läbi ka mõned kristlikud allegooriad, mis on kindlasti mõeldud teatud sorti vaatajatele, aga mina ei ole seda sorti vaataja ja leian hoopis, et sarja loojad pole oma projekti eriti läbi mõelnud või siis on ja suunavadki oma loodut inimestele, kes pole suutelised ise mõtlema ja misantkaadritest/stseenidest ise aru saama. See, et põhitegelane jagas ühises lauas teistele leiba, mõjub nagu laks vastu nägu. Kas tõesti peavad taolised momendid olema niivõrd in your face? Raske on kaasa mõelda loole, mis sul seda teha ei lase, vaid laotab kõikvõimalikud ideehakatused sulle otsa ette ilma et saaksid sõnaõigust või siis kaasamõtlemisõigust. Falling Skies tõelised põhitegelased on veel põhiantagonistide rollis olevad tulnukad ehk skitterid, kes on palju huvitavamad kui liigse hoole ja armastusega kirjutatud tegelased ja nendevahelised suhted. Skittereid esitleti kui jõhkraid tapjaid, kuid siis anti mõista, et nemadki pole surematud ja lõpuks lasti lahti ka idee neist kui mõtlevatest olenditest, kes ei erine paljuski inimestest. Kui siis muidugi ainult selle poolest, et nad tulid siia, et tappa täiskasvanud ja röövida nende lapsed ja luua neist endale veelgi rohkem liigikaaslasi. Nad on korraga vallutajad ja levitajad. Kõigepealt pühitakse maa puhtaks ja siis asendatakse enda omadega. Maa tuleb täita lastega! Umbes nii palju võib praegusest tulnukate ekspositsioonist välja lugeda, kuigi sarja võimekus olla mõtlemapanev ja kaasahaarav on nullilähedane, sest iga liigutust loo ja tegelaste arengu suhtes, on võimalik ette näha, mistõttu kaob igasugune huvi tuleviku kui millegi etteaimamatu vastu. Näitlejatest on Noah Wyle ainuke, kes suudab uude maailmakorda tuua piisavas koguses inimlikkust ja argisust. Ellujäänute vaimse juhina on tema käitumises ja olemuses teatud sorti ehedust, mis annab mõista, et ka uues maailmas peab kuidagi hakkama saama ja edasi elama. Wyle on ainuke, kes paistab teiste seast välja, kõik kõrvalised tegelased ei ole lihtsalt veenvad.

Kui nüüd tõesti suudetakse viimase 4-ja osaga korda saata midagi erakordset, siis annan sarja loojatele au ja kui mitte, siis võtan seda ikka nii nagu juba esimest osa ehk 7th Heaven with Aliens.

Not God, only Man