Evil Dead - kurjuse mitu nägu

Režissöör Fede Alvarez pälvis esmakordselt filmimaailma tähelepanu 2009. aastal kui veebikeskkonda jõudis lühifilm "Panic Attack!". Peaaegu 5 minutit kestnud klipp mõjus pigem kui muusikavideo ja oleks selleks jäänudki kui nende loetud minutite jooksul poleks maailma vallutanud Alvarezi enda loodud hiiglaslikud robotid. 

"Evil Dead"-i režissööriks valitigi oma debüüti tegev Fede Alvarez, kellel oli õudusklassika  jaoks ka oma nägemus. See nägemus muutus koheselt vähem unikaalsemaks kui Bruce Cambpell ja Sam Raimi asusid uut filmi originaaliga siduma, et luua fännidele mitmeid kummardusi ning taastada algupärase filmi võlud. Nagu tulemustest näha, siis ei olnud eesmärk mitte luua uusversioon, vaid pigem uus täiesti nägemus kultuslikust õudusfilmist. 

Alvarezi režii, visuaalne lähenemine ja kohati päris kenad pikad kaadrid tegid filmist kohe päris tema enda omaks. Mitte küll läbinisti. Selleks on ta liiga palju seotud originaaliga. Igasugused viited Ashi kannatustele ja taaskasutatud audiotekstid tekitasid turvalise tunde, et see on ikka "The Evil Dead". Mitte päris sama, mitte väga erinev, aga midagi vahepealset. 

Alvarez on loonud läbi ja lõhki tõsise loo. Nalja ei visata. Hüsteeria ei muutu nii haigeks, et oleks humoorikas. Tegelastega toimuv ei ole ilus vaatepilt. Verd, jäsemete eemaldamist, oksendamist ja kõike muud jubedat jagub küllaga. Terariistad, mootorsaed ja igasugused lõikurid on kõik esindatud. Välja reklaamitud kannatamatu õudus ja vereojad ei paistnud vähemalt filmi esimeses pooles kusagil välja.

Pigem loksus meeltes võrdlus filmiga "Martyrs", kuigi selle kõrval on "Evil Dead" nagu nukkudega mängimine. Verised ja deemonitest seestatud nukud, kes nülivad ennast ja sandistavad kõiki teisi. Õudusfilmide huvilisena jäin siiski väga rahule. "Martyrs"-i mainimine koos uue "Evil Dead"-iga samas lauses on küll kohatu ja solvav, aga see võrdlus näitab pigem seda, et õudusfilmi tähendus ei piirdu Ameerika nägemusega. Prantsuse horrori uus laine on seda ka juba ammu tõestanud. 

"Evil Dead" ei paku midagi uut loo raami ja esituse suhtes, kuid üllatusi jagub nii tegelaste saatuste kui ka filmi lõpu osas. Igast küljest vaadatuna professionaalselt ja asja armastavalt tehtud. Praktiliste efektide hulk on senise õudusfilmide trendi juures enneolematu. Filmis pole mitte ühtegi arvutiga loodud efekti.  

Kui "Cabin in the Woods", "The Tall Man" ja isegi "Martyrs" tegid õudusfilmiga midagi enamat kui seda, mida ootame, siis "Evil Dead" langeb vähemalt minu jaoks viimase aja uhkete õudusfilmide ritta, kuhu sobivad ka James Wani "Insidious" ja Scott Derricksoni "Sinister". 

"Evil Dead"-i eristab neist kahest tohutu verevalamine ja kõik muu sellega kaasa käiv. Peategelast Miat kehastava Jane Levy omapärane hoiak laseb tegelasel oma elu elada ja kui see tehtud, siis on empaatiat juba lihtsam tekitada. Kui "The Evil Dead" on klassika ja "Cabin in the Woods" uut tüüpi metahorrori suur edendaja, siis "Evil Dead" kasutab originaali aluspõhjana, et luua midagi suurepärast ja tõeliselt pingelist ajal, mil horror tähendab enamjaolt poolteist tundi tühja tallamist. 

Kui esimeses osas oli peategelaseks naise nimega mees (Campbelli Ash), siis nüüd ongi mees asendatud naisega (Jane Levy kehastatud Mia). Uskumatu on ka see, et filmis jäävad kõlama isegi lööklaused, aga mitte Cambpelli Ashi stiilis, vaid hoopis tõsisemas. Seda muidugi tänu suurepärastele traileritele ja eeskujulikule promokampaaniale. 

Näiteks railerites korratud dialoog Davidi ja Mia vahel. 

Mia: David... please... please! You... have... to get me... out of here. 
(David goes to leave, but Mia grabs his arm) 
Mia: No! You don't understand. There was something in the woods... and I think it's in here with us... now. 

Samamoodi on filmis õudusfilmide klišeesid endid kommenteerivad kohad: 

David: Everything's gonna be fine! 
Eric: Everything's gonna be fine? I don't know if you noticed this, but everything's been getting worse... every second. (a noise is heard from the cellar) 
Eric: Does that sound fine?

See pole küll nüüd Joss Whedoni ja Drew Goddardi "Cabin in the Woods"-i stiilis žanri stampide lõhkumine ja nende üle nalja heitmine, aga siiski on tunda, et väsinud klišeed on määratud surema või jääma igaveseks naerualuseks.

Tegelaste osas on huvitav see, et kõik peale Mia venna Davidi tüdruksõbra omasid mingit reaalsest elust pärit tausta ja see töötas ka loos endas. Mia oli pealt näinud oma vaimuhaige ema aeglast suremist haiglas. Kas jätab märgi? Jätab. Kas võib hakata heroiinisõltlaseks? Võib. Kas oleksid venna peale vihane kui ta ei külastanud surevat ema kordagi? Oleksid. 

Mia ja Davidi vaheline suhe arenes just selle taustainfo pärast põnevalt ja tavapärase õudusfilmi jaoks ebatavaliselt. Kui lisada siia veel sõltuvusest vabanemise ajal tekkinud kõrvalnähud ja deemonite tuleku, siis ei maksa imestada kui kogu Mia hirmunud jutt oli sõprade jaoks võõrutusele omane sonimine.

Teistest tegelastest rääkides polnud Davidi õpetajast sõber Eric Davidit ammu näinud ja oli vihane, sest Mia oli oma sõltuvusega kogu aeg üksi ja ainult sõbrad olid teda aitamas. David hoidis eemale. Konflikti nende vahel seisnes selles, et ta ei aidanud neid ega ilmunud siis välja kui vaja. Ta kartis. Samamoodi nagu ta kartis ka filmi lõpus kui õpetaja teda argpüksiks sõimas. Kui ema oli surnud ja Mia sattus sõltuvusse, siis ei leidnud David endas julgust teda aidata. Nüüd oli tal selleks võimalus. Samamoodi see medõde, kellel oli Mia võõrutustega juba piisavalt kogemusi. Ta teadis, kuidas käituda ja mida teha. Temas oli selline loogiline jõud võõrutuse läbi viimiseks. Davidi tüdruksõber jäi kõige kaugemaks karakteri arengu osas. 

Ainuke vihje tema tüdruksõbra staatuses oli see, et nad saabusid koos. Tegelasena üsna sisutu. Davidi ja Mia suhe oleks olnud juba piisav alus mingiks konfliktiks Davidi ja tüdruksõbra vahel, aga kõike ei saa ka sisse paigutada. 

Lõppude lõpuks on tegu ikkagi "The Evil Dead"-i laadse õudusega. Õnneks kordus originaalile sarnane väljapääsmatu olukord. Sinu armastatu on seestatud deemoni poolt ja tapab kõike, mis liigub ja kui ei liigu, siis tapab nii kaua, kuni hakkab liikuma. 

Ehk siis tegelased peavad tegema võimatut ja tapma neile kalli inimese. Uusversioon või siis omamoodi järgi esimesele andis sellele olukorrale teise kaalu. Äkki on mõni teine võimalus? Ja oligi. Matmine ja siis ellu äratamine oli kohutavalt hea lahendus, sest seda lihtsalt ei osanud oodata. 

Lõppu jäi ilmestama omamoodi ilus kaader: maja põleb ja Mia saeb selle taustal viimast deemonit  lõhki nagu vana hea Ash.
8/10

The Tall Man - koletised meie seas

Pascal Laugier on nimi, mis pani värisema ka isegi kõige suurema prantsuse uue laine horrori austaja. "Martyrs" oli ja on siiani igas mõttes erakordne film rakendades narratiivi sügava psühholoogilise ja isegi filosoofilise karakteri - ja inimestemaailma, kuid tehes seda prantsuse uue lainele omaselt absurdi piiril tantsiva groteskina, mis püüab publikut eekõige karmi horrori austajate seast, kuid eraldi eesmärgiks on köita ka horrorfilmidest eemale hoidvat ja palju sügavamaid filme otsivat publikut. "Martyrs" on film, mida on raske ületada isegi selle režissööril, kuid seda polegi vaja teha.
Laugier võttis nõuks toota taaskord hoopis teine lugu, mis ei proovigi ületada eelnevat, vaid lihtsalt näitab, et kõrgele aetud latt pole alati mõeldud selle ületamiseks, vaid pigem uue lati loomiseks.

Laugieri "The Tall Man" on kogunud vastakaid arvamusi just seetõttu, et mängib tavaklišeede tasandil horrorina publiku närvidel, kuid siis pöördub ja hirmutab vaatajaid hoopis teistlaadi õudusega - käesoleva reaalse maailma probleemidega. Õudusfilm on ikka kandnud eesmärki viia vaataja eemale argielust ja näidata maailma, mida ei saaks mitte kuidagi eksisteerida. Samas on alati olnud igas õudusfilmis tahest tahtmata loomulik allegooria kindlatest probleemidest ja üldlevinud tendentsidest ühiskonnas.
"The Tall Man" sisaldab aga väga konkreetseid sümboleid ja teemasid, mis on ammutatud praegustest vägagi põletavatest probleemidest. Laugier ei püüagi kasutada õudust kui millegi allegooriat, vaid mängib õudusega korraga kahel tasandil - žanrile omane klišeekuhil ja selged inimlikud konfliktid, mis on alguse saanud senise ühiskonnakorralduse murenevatest tugijalgadest.

"The Tall Man" eristub näiteks žanrikonventsioonide üle ironiseerida armastava vihakirja "The Cabin in the Woods"-ist selle poolest, et Laugieri ei kasuta žanri selle üle naljatlevalt arutlemiseks, vaid kasutab seda ära, et rääkida oma lugu nii, et vaataja on kaasa tõmmatud valede ootustega ehk siis harjumuspäraste žanrile omaste klišeedega,  mida me kõik tunneme ja teame. 

Mägikülas Cold Rock levib katk - see katk on nimetu musta riietatud kogu, mis röövib kohalike lapsi. Sisu lühitutvustus ja filmi nimi ise võivad tekitada seoseid internetifenomeni "Slender Man"-iga, mis sai alguse Something Awful nimelisest foorumist, kus korraldati võistlus, mille raames kujundati ümber vanu fotosid lisades sinna ka näiteks kummalisi olendeid. Üks nendest oligi hallis pintsakus näota mees, kes ilmus fotodel, kus olid lapsed. Nii kasvas sellest ühest mõttest ja fotost välja terve legend sügavates metsalaantes pesitsevast koletisest, mis haarab kaasa kõik, kes juhtuvad teda nägema - peaasjalikult siis lapsed.

Laugieri filmi võib internetilegendiga küll siduda, kuid ilmtingimata pole Slender Man loo mõjutaja. Seda tõestab kas või Slender Mani põhjal valminud tasuta mäng, mis on suuteline tekitama hirmu ka kõige tugevamate närvidega mängijatele. Sellega Slender Mani seos ka piirdub, sest sisuliselt see puudub. Muidugi võib ka Slender Mani tegelaskujule juurde pookida ühiskondlikest probleemidest tingitud ilminguid, kuid algselt see puudus. Edasine on kõik tõlgendamise küsimus.

Tahtmata midagi otseselt sisu kohta välja öelda, paljastaksin nii palju, et selline nö. vaataja ootuste üles ehitamine ja siis selle kuristikust alla kukutamine võib mõjuda meeldivalt, aga samas võib filmikogemus automaatselt muutuda absurdseks ja arusaamatuks ning režissööri üritus võib jääda väga kaugeks.

Laugier joonistab korraga välja kolm maailma - žanrimaailm, filmimaailm ja reaalne maailm. Žanrimaailma järgi on "The Tall Man" vähemalt esialgu täiesti õudusfilmidele omastele reeglitele kohane, kuid see kardin langeb kiiresti ning katte taga on peidus midagi muud - Laugieri loodud filmimaailm ja reaalseid ohte täis tänapäev. Laugier tuletab meile meelde, et iga klišee ja iga tavapärane reeglitekogum on kuskilt alguse saanud - film on ju lõppude lõpuks meid ümbritseva maailma eripalgeline peegeldus.

See kannustab Laugieri tegelasi ja sündmuste arengut piirini, kus kaovad õudusfilmi piirid ja kerkib "uut" laadi õudus - reaalsus, mille eest põgeneme pimedasse kinosaali.

Pascal Laugier ei ole Cannes`i režissöör ja tema nime ei kohta ka suurtel auhinnagaaladel, aga see võib üsna pea muutuda. Nii "Martyrs" kui ka "The Tall Man" põhinevad Laugieri enda stsenaariumitel. Võiks isegi öelda, et tugevalt arenev autor on juba olemas. Ühes žanris püsiv autor, aga siiski looja, kes segab vett, et luua midagi uut ja omapärast.
Ühtlasi on tegu ka Hollywoodi staari Jessica Bieli ühe parima rolliga. Sõnadest jääb väheks, et kirjeldada Bieli hingematvat esitust ning Laugieri võimet töödelda ümber ka kõige vähem omapärase stiiliga silma paistev näitleja.
8/10

"Martyrs"-i kohta kirjutati väga hea analüüs Enne kui ma unustan nimelises filmiblogis.

Gravity - Alfonso Cuarón ja kosmos

Alfonso Cuaroni esimeseks filmiks pärast meeldejäävat ja senini filmiringkondades ringi kajavat "Children of Men"-i on "Gravity". Ulmefilm kahest astronaudist, kes kaotavad igasuguse kontakti Maaga ja jäävad kosmose tühjusesse ning vaikusesse triivima. Nendeks on Sandra Bullock ja George Clooney. 

7 aastat on möödas "Children of Men"-ist ja selle visuaalsest uuenduslikkusest. Cuaron pole vahepeal oma sära kaotanud ja koos "Children of Meni" üles võtnud operaator Emmanuel Lubezkiga ("The Tree of Life") on ekraanidele tulemas midagi imetabast või vähemalt nii väidetakse. 

Eelmise aasta mais ilmusid netti varajase ja veel valmimisjärgus filmikoopia reaktsioonid

Film Experience arvas nii:

“Gravity is Cuaron’s masterpiece. It’s gonna be divided. Half will think it’s a self-indulgent borefest and half will think it’s amazingly brilliant. The movie is 80% just Sandra Bullock!” He went on to say that he thinks its her best work, particular in the final fifteen minutes (from which he assumes they’ll draw an Oscar clip should that time come) but that the film is Cuarón’s. He called likely nominations for Visual Effects, Picture, Director, Editing (“breathless” action), and Cinematography which he calls “amazing.”

"Gravity" on üles võetud ainult stuudio ruumides. Väidetavalt on filmis ligi 17 minutit pikad kaadrid ehk 1 kaader ja 17 minutit. See on lihtsalt ILUS. "Children of Men" juba näitas, mida võib ühe kaadriga saavutada. Jutt käib muidugi kahest stseenist: Autostseen ja Filmi finaal.

Cuaron pole muidugi ainult "Children of Men"-i režissöör. Tema vastutas ka selle eest, et Harry Potter liikus süngematele radadele filmis "Harry Potter and the Prisoner of Azkaban". Cuaroni visiitkaardiks kujunes aga 2001. aasta "Y Tu Mama Tambien". Sellele järgnes kohe veel lapsekingades viselnud Potteri film. Tollal kardeti, et "Y Tu Mama Tambieni" valguses võib Cuaron Potteriga igasuguseid koledusi korda saata. 

Käesoleva nädala jooksul peaks maailma peale vallanduma ka värske trailer. 

Film linastub 4. oktoobril. 

Esimesi lühikesi kaadreid on võimalik näha ET vahendusel. Seda on väga vähe. Pigem oodata juba trailer ära. 

OBLIVION - Unistus unustatud ulmest

Ligikaudu kolm aastat tagasi järjelooga "Tron: Legacy" kanda kinnitanud režissöör Joseph Kosinski on öelnud, et tema teine suurfilm "Oblivion" on kummardus 1970-ndate klassikalisele ulmele. Siin on nii selgeid viiteid sellistele klassikutele nagu "Blade Runner" ja "Solaris", aga on ka uuemate ulmefilmide tundemärke nagu "Moon" ja "The Matrix". Need 4 näidet on pigem väga kaudsed seosed, sest "Oblivioni" seob nendega pigem temaatilised sarnasused, aga mitte nimetatud filmide metafüüsilised ja filosoofilised kallakud.
"Oblivion" puudutab ulmežanri suuri sügavusi ainult pindmiselt. Film ehitab üles uue maailma, annab sellele kuju, nime ja mõõtme ning seob neid omavahel küllaltki klassikalise looga mehest, kes mõistab, et maailm, milles elab, on palju suurem ja kohati ka süngem kui talle on antud alust arvata.

Ometi ei laena Kosinski oma maailma ja mütoloogiat teistelt nii mitmeski mõttes suurematelt eeskujudelt, vaid kõige aluseks on režissööri visioon Maa tulevikust, mil sõda tulnukatega on sundinud inimkonna planeedilt lahkuma. Tsivilisatsioonide asemel laiuvad looduse poolt tagasi võetud tühermaad. Need ei ole viljatud pinnad, vaid imeilusad ja isegi grandioossed orud, aasad ja mäeahelikud. Filmi aluseks on Kosinski enda idee, mis kasvas graafilisest novellist stsenaariumiks ja nüüd mitu aastat hiljem eepiliseks ulmefilmiks Tom Cruise`ga peaosas.

"Oblivionis" on peidus tundmused sellistest klassikalistest ulmefilmidest nagu "Planet of the Apes",  "When Worlds Collide" ja nende hulka sobiks ka esimene kosmose äärealasid avastanud ulmefilm "Forbidden Planet". Klassikaline ulme paistab olevat Kosinski suurim mõjutaja. Lugu on räsitud modernsetest ideedest ja žanri tunnustest, kuid selle ümber ehitatud legendaarium pürgib minevikku, et esitleda seda omakorda täiesti uuena.

Režissööri visiooni originaalsust tõestab ka tõsiasi, et film oli enne mitu aastat graafilise novellina paberil, mida ilmestasid nüüd filmikeelde tõlgitud pildid ja maailma kirjeldavad tekstid. Enam kui tõenäoline on ka see, et tõelise vanakooli ulme huvilisena ammutas Kosinski oma ideid läbi nende sadade ulmefilmide eelmisest sajandist. Nii sündiski visuaalselt 21. sajandi ulmefilm, aga maailma loome koha peal eelmise sajandi keskele väga hästi sobituv žanrifilm.
Filmis esitatavad küsimused ja esile tõstetud teemad on siiski pärit värskemast ajast, kuid "Oblivion" ei taha mitte kuidagi mahtuda modernse ulme sekka ja seda just loo jutustamise ning üleüldise struktuuri pärast. Üks põhiteemadest on küll mõjutatud 21. sajandile väga omasest inimeseks olemise ja juurte leidmise suurtest küsimustest, kuid "Oblivioni" narratiiv oleks pärit justkui hoopis teisest ajast. Ajast, mil ulme oli avastamisest, uute maailmade loomisest ja meie koha leidmisest universumis. "Oblivioni" visuaalset ilu ja julge uue maailma mütoloogiat halvab aga suurepärase tegelaskonna alakasutus ja korduvate žanritunnuste ülekasutus.

"Oblivion" õigustab igati ulmefilmiks olemist. Kui üldse miskipärast ulme loodi, siis Kosinski nägemus tulevikust on väga hea näide. Sisuline liikumine, tegelaste motiveering ja nendega samastumine kannatab kahjuks mitmeid kordi ümber kirjutatud adapteeritud stsenaariumi ebakorrapärasuste pärast. Nii on filmis kohe olemas teatav emotsionaalne distants vaataja ja tegelaste vahel.
Dramaturgilise sidususe lonkamisele vaatamata on lausa võimatu on mitte hinnata hunnituid kaadreid loodusjõudude poolt tagasi võetud endise tsivilisatsiooni varemetest.Uskumatu on tõdeda, et miski võib visuaalselt veel üllatada ja midagi veel nii lihtsat nagu pilvedest ülalpool paiknev torn, mis on ühtlasi kahe peategelase elupaigaks. Juba selle olemus - üle pilvepiiri ulatuv torn paikneb vaikses taevalaotuses samal ajal kui allpool valitsevad metsikud elektritormid.
Lõpmatu silmapiir tuletaks justkui meelde aega, mil Maa oli looduse ime. Õhtuvalgus ja hommikused esimesed päikesekiired mõjuvad nii ehedalt ja samas loo kontekstis igatsevalt, et emotsioon visuaalse kujundi järgi on garanteeritud. Lisaks veel klaasist bassein, milles supeldes ujuksid nagu taevalaotuses, nagu pilvedes.
"Oblivioni" visuaalne ilu näitab nii tehnoloogilist võimekust kui ka seda, et iga uus nägemus ei nõua erakordset fantaasiat, vaid lihtsustatust ja kindlat visiooni. Vahel peitub ilu kõige tagasihoidlikemas ideedes ja Kosinski tõestab seda mitmel rindel.

"Oblivion" on viimaste aastate ulmetoodangu suhtes üsna ebatavaline film. Hävingut kui sellist ei toimu. Tulnukad ei saabu hiiglasliku armeega. See kõik on filmi alguseks juba ära toimunud. Lugu liigub mööda sõja järelkajasid. Sisu on küll ehitatud üles olulise süžeepöörde esitamise peale, kuid tegelaste rännaku paigutus selles maailmas on ainult üks osa sellest, millist lugu tahetakse jutustada. Filmi esimene pool võtab aega ja tutvustab rahulikult Jacki rutiini ja igapäevaelu. Antakse mõista, millest ta unistab, millest mõtleb ja mida on unustanud. 

Ulmefilmina on tegu väga hea näitega 21. sajandile omastest ulmežanri sulandumispindadest. Mitmed elemendid on kokku toodud, et rääkida lugu armastusest teineteise vastu, inimeseks olemisest, ohverdusest ja mõttest, et ka kõige väiksem mutrike võib masina peatada. Ghost in the machine oleks hea tõlgendus. Nüüdisaja ulmefilmile kohaselt on filmis klassikalise ulme elemendid nagu lihtsalt tulevik ja tulnukad, kuid juurde on lisatud ka väga palju teisi: postapokalüptiline Maa, tehnoloogia ja identiteedi küsimused.

Praktiliste efektide vaatemäng koos kahjuks pankrotti läinud efektifirma loodud visuaalse maagiaga toovad ekraanile looduslikud vaatepildid ja kiired stseenid võitlustest elu ja surma peale. Isegi niigi suurepärase Tom Cruise juures on näha reaalset füüsilist pingutust. Cruise jaoks on tegu viimaste aastate parima rolliga. Selles pole kahtlust. Ulme sobib talle ja tulevaste projektide kohta uurides paistab tema uus trend jätkuvat.

M83-e asutajaliikme Anthony Gonsalese muusika moodustab pool elamusest ja üks kõige intensiivsemaid lugusid "Canyon Battle" tõmbab hinge kinni ka niisama kuulates. Kui sama efekt lisada veel visuaalsele tõmbenumbrile filmi viimases vaatuses, siis peab episoodi lõpus lausa õhku ahmima.
Film jätab vaatajale terve hunniku suuri küsimusi mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Need ei häiri küll loo hargnemist, kuid tekivad siiski hiljem nähtut seedides. Lahtised küsimused tekitavad soovi seda universumi uuesti külastada. See muudabki "Oblivioni" maailma mitmeid kordi suuremaks kui lugu ise.

Suur emotsionaalne skaala (identiteet, minevik, armastatu, iseendaga kohtumine) ja eepiline mõõde imekauni hävinenud vaatepildiga on "Oblivioni" märksõnadeks. Kosinski filmis on peidus mingi ilu, mingi mõõtmatu suurus. See on midagi, mis on viimase aja ulmefilmide poolt unustanud, kõrvale heidetud. Suurus ja spektaakel ei tulene mitte suurejoonelistest kaadritest hävinenud Maa loodusest ja tulevikunägemusele omastest tehnoloogilistest sammudest. Seda on siin ka ja väga palju. Ilu pakub nii Kosinski visuaalne maailm kui ka inimtühjad ahermaad täis kunagise tsivilisatsiooni tundemärke.

"Oblivion" on nii perfektne pealkiri filmile, mis ei räägi Maa päästmisest ega kurjade tulnukate vastu võitlemisest, vaid mehest, kes on kaotanud kõik, mis tegi temast inimese. Kõige hullem selle juures on aga see, et ta on unustanud kõik, mida on kaotanud ja ei teagi seda enam taga igatseda. Ometi voolab temasse igapäevaselt mälestused nagu polaroidfotod, mis püüavad momente, aga ei anna tausta. Seda kuni hetkeni, mil saabub oluline murrang nimega Julia.

"Oblivion" ei paku  suurust ja ilu mitte ainult tõeliselt võimsa tulevikunägemusega, vaid filmi püsivaks tooniks on igatsus nimetu järele, soov millegi ebamäärase saavutamiseks ja tahe näha kaugemale kui see maailm paistab pakkuvat. Peategelast läbivad tundevoolud selle maailma suhtes muutuvad üha enam selgemaks ja nimetu saab nime, ebamäärane muutub selgeks, kuid selguse saabumine ei kaota igatsust. Kaob unustus ja tekib unistus.

Hämmastav on aga filmi loodud universumi suurus. Lugu jookseb mööda oma loodud piire ja seda kõike jälgides ei teki väga palju lisaküsimusi, kuid filmi peale tagantjärgi mõeldes need ometi tekivad.  Lõputiitrite ajal kostunud filmile enamgi kui perfektse viimase emotsiooni tekitanud lugu "Oblivion" (feat. Susanne Sundfør) loob juba uue maailma. Mis sai teistest? Kus nad on? Kas saabuvad ka uude maailma? Nad kõik olid üksteisele nii lähedal, aga ometi ei suutnud nad üksteist näha. Samas tekivad mitmed visioonid kõikide teiste "relvade" eludest. Mis saab neist?

"Oblivioni" ei piira end filmi paigutatud looga, vaid esile kerkib terve uus maailm, mis hakkab elama ja lausa nõuab edasist tutvustust, arendust ja isegi järge. Kui film õnnestub, siis oleks järg väga oodatud. 7/10

Oblivion - Unustus värskest ulmest

12. aprillil jõuab Eesti kinodesse aasta esimene suurem ulmefilm "Oblivion" ehk eestimaiselt "Unustus". Enne linastus küll "Warm Bodies" ja kohe kohe on kinodesse jõudmas ka "The Host", aga kes otsib ulmet selle algupärases ja loomulikumas tähenduses, siis on "Oblivion" just see õige valik.

Järgnev on väljalõige artiklist, mille kirjutasin ulmeajakirja Reaktor jaanuarikuu numbri jaoks. Alustakski kohe esimesena meie kinodesse jõudva tulevikku vaatava ulmefilmiga,  milleks on Joseph Kosinski "Oblivion". Kosinski on kindlasti paljudele tuttav kui paariaastataguse "Tron: Legacy" režissöör. "Tron"-i järg ei olnud küll kõigile mokkamööda, kuid Kosinski lavastuse ja filmi visuaalset ilu siiski eitada ei saa. Ütleme nii, et "Tron: Legacy" oli kui suur tühi mull. Mull ise oli ilus ja värviline, aga iga väiksemgi torge võis mulli hävitada. Kolmas "Tron"-i film on juba kinnitatud ja Kosinski on taas roolis. Ehk on seekord vigadest õpitud ja Troni tagasitulek saabub tõelise pauguga. 

"Oblivion" on aga läbi ja lõhki Kosinski film. "Oblivion" põhineb Kosinski ja "Rex Mundi" nimelise koomiksiseeria autori Arvid Nelsoni graafilisel novellil. Samuti on Kosinski üks filmi stsenaristidest ja produtsentidest. Kogemuse põhjal võib eeldada, et kui režissöör on filmi juures ühtlasi ka stsenaariumi autor ja produtsent, siis on tegu isiklikumat laadi projektiga või siis on tõenäosus järjekordseks mööda sihtimisest lihtsalt mitmeid kordi väiksem.

"Oblivion" kuulub 2013. aastal nende paljude ulmefilmide sekka, mis suunduvad kaugesse tulevikku, kus Maa on hävitatud tulnukate, loodusjõudude või siis sõdade poolt nagu näiteks M. Night Shyamalani "After Earth", Neil Blomkampi "Elysium" ja ka Guillermo del Toro "Pacific Rim". Praegusel juhul on peamised kahtlusalused tulnukad, kuid filmi üsna spoilerisõbralik reklaamikampaania jätab vägisi teise mulje nagu näitavad need kaks reklaami. 

Aastaks 2073 on Maa inimestest tühi. Pärast sõda vaenulike tulnukatega lahkuvad inimesed elamiskõlbmatuks muutunud planeedilt, kuhu jäävad maha ainult mõned üksikud, kelle ülesandeks on korrastada seadmeid, mis puhastavad Maad kõigest vajalikust uue elupaiga tarvis. Intriig algab siis peategelane Jack Harper läheb uurima allakukkunud kosmoselaeva vrakki ja leiab sealt midagi, mis muudab tervet maailma. Taolisele suurele sisulisele pöördele on ilmselt kogu film üles ehitatud. Pigem on huvitav sõda tulnukatega ja tulevikunägemus Maast. Peategelast kehastab kõikide väsinud märulifilmide staar Tom Cruise, kelle jaoks on tegu esimese ulmekaga pärast Spielbergi "War of theWorlds"-i. Väljalõike lõpp. 
Loe lisaks ulmeajakirja REAKTOR jaanuarikuu numbri artiklit "Ulme 2013 aasta filmilinal", kus kirjutasin koos vennaga pikemalt 2013. aastal linastuvatest ulmefilmidest.

Lisamärkuseks nii palju, et põhjus, miks "Oblivion" teiste seast välja paistab, on lihtne. Tegu pole järjega ega ka superkangelaste seiklustest jutustava koomiksi adaptsiooniga, vaid originaalse looga, mis on sündinud režissööri enda ideest ja on osaliselt kirja pandud ka tema enda poolt. Tegelikult on filmi saamislugu palju pikem ja keerulisem. Lühidalt kokku võttes juhtus nii, et Kosinski plaanis "Oblivion"-i idee stsenaariumiks kirjutada juba 2007. aastal, kuid Writers Guild of America (WGA) pikk streik ei lubanud tal seda teha. Kosinski otsustas koos kogenud koomiksiautori Arvid Nelsoniga kujundada seni ainult ideena eksisteerinud "Oblivioni" graafiliseks novelliks. Pärast "Tron: Legacy" osalist õnnestumist võttis režissöör "Oblivioni" taas kätte ja nüüd oli tal juba palju lihtsam tõestada loo võimekust ja visiooni suurejoonelisust.

Selliseid kooslusi pole praegu palju. Originaalsust on vähe ja 2013. aasta lubab seda müüti murda.
Lisaks Cruise`le on filmis näha veel kvaliteedimärgina tuntud Morgan Freemani ja alles Terrence Malicku uues filmis "To the Wonder" osalenud Olga Kurylenko. Operaatoriks on alles hiljuti "Life of Pi" eest parima operaatoritöö Oscari pälvinud Claudio Miranda, kes töötanud veel selliste filmide juures nagu David Fincheri "Zodiac" ja "The Curious Case of Benjamin Button". Samuti töötas ta koos Kosinskiga "Tron: Legacy" juures.
Filmi muusikat on loomas M83 nimelise bändi asutaja Anthony Gonzales ja alati Tim Burtoni filmide juures töötav legendaarne Danny Elfman. Kaks lugu on saadaval: "Oblivion" (feat. Susanne Sundfor) ja "Starwaves".

Vaata lisaks: Sky Tower Exclusive Featurette

BAFTA Game Awards 2013 - Britid jagasid kuldmaske möödunud aasta eredamatele mängudele

Eile, 5. märtsil jagas BAFTA kuldmaske mängudele, mis eelmise aasta jooksul erutasid meeli, jooksutasid meid mööda troopilist saart või rottidest tulvil rentsleid düstoopilises viktoriaanliku ajastu Inglismaal, lasid meil liuelda mööda lõputut kõrbe või lausa sundisid meid osa võtma zombiapokalüpsise järgsest pingeliselt inimsuhterägastikust. Nagu traditsiooniks on saanud, jagab BAFTA omad pärjad 2012. aasta parimatele filmidele just enne Oscari gaalat. Tavaliselt on BAFTA jagatav tunnustus märksa intrigeerivam ehk teisisõnu öeldes üllatavam kui Oscarite kuldkujude jagamine.

BAFTA tunnustuse pälvinud mängude hulgas paistavad silma innovaatilised hitid nagu Ubisoft Montreali Far Cry 3, mis igati teenitult pärjati Parima action-mängu kuldmaskiga ning Arkane stuudio stealth-action seiklus Dishonored, millele ulatati lausa Parima mängu tiitel.

Silmapaistvate saavutuste eest valati auhindadega üle ka iroonilise nimetusega Thatgamecompany stuudio toodetud maagilise ja meditatiivse indie hiti Journey, mis domineeris nii kunstilises, muusikalises, heli, mitmikmängu ja disaini osakonnas. Õhtu suurimaks staariks tõusiski seega eelmise aasta üllataja, millega hetkel saavad maiustada ainult kõik Playstation omanikud.

No kuulake seda imeilusat muusikat!




Parima strateegia pärjaga ehiti kauaoodatud XCOM: Enemy Unknown, mis mulle ka kustumatu mulje jättis. Nii üksik kui ka mitmikmängus säranud turn-based taktikaline rollimängu strateegia pakkub kuhjade viisi ärevaid, pingelisi ja mitmeid kordi läbimõeldud strateegilisi hetki, mis iga hetk võivad lõppeda kas siis vägagi võidukalt või haleda lüüasaamisega. Tulemusele vaatamata on XCOM: Enemy Unknown tõeline kullatükk ka neile, kes strateegiamängudega väga tuttav ei ole. Silmarõõmu ja ajude ragistamist jätkub igaks minutiks.




The Walking Dead korjas kuldmaski Parimale loo kategoorias, millega saan ainult päri olla. Olles TWD mängu rutakalt läbinud ja ka paar pisarat valanud, olen vägagi kindel, et võtan selle uuendusliku ja veenva looga point and click RPG uuesti ette, et näha kas mängu pakutavad ohtrad valikud minu endist teekonda ka oluliselt muudavad. TWD mängu muudabki eriliseks tugevad tegelased ja stsenaarium. Kasuks tuleb ka väga pingeline retk läbi zombidest laastatud linnade ja metsade, mis toovad kaasa ettearvamatuid olukordi ja ohtralt valikuid, mis seavad mängija valiku ette, et kuidas käituda iseenda otsustest lähtuvalt maailmas, kus inimeseks olemine pole enam grammigi väärt. Iga otsus toob kaasa väiksema või suurema muutuse kogu loos. Peab olema ettevaatlik, sest iga lause või sõna maksab.




Kogu võitjate nimekirja leiab BAFTA koduleheküljelt. 

Auhinnatseremoonia järel istusid ühise laua taha indie stuudiote ninamehed ja arutasid ühekoos mängutööstust painavate intrigeerivate küsimuste üle.

Tomb Raider - Lara uuendatud seiklused jõudmas ka filmimaastikule

Crystal Dynamics`i arendatud värske Tomb Raideri reboot on nüüdsest ametlikult poelettidel ja kõik, kes ihkavad manustada korralikku elamust survival seiklust jookske nagu üks mees mängule poodi järgi. Kõigele lisaks on ikkagi tegemist selle vana hea tomb raider Laraga, kelle saatel juba põnnist peale aastasadu vanu mõistatusi lahendanud ja karudele kere peale andnud.

Tomb Raider lausa karjus värskuse järele ja nagu näha, siis Crystal Dynamics vastas meie palvetele.

Lisaks tõigale, et mäng nüüd kenasti poes saadaval, on välja imbunud ka võrratu uudis, et Crystal Dynamics teeb hetkel tihedat koostööd GK Films`iga, et Lara Croft taas kinoekraanidele tuua.

Hetkel kõik veel väga alguses, aga kes teab, äkki paari aasta pärast näemegi kinoekraanidel uut filmiseeriat, mil nimeks Tomb Raider ja mis paistab silma värske mängu karmi tooniga?

See oleks fantastiline.

16th PÖFF: House with a Turret review

Will it ever end... 

Eva Neymann`s nostalgic, shot in splendid black and white, second feature „House with a Turret“ has achieved a momentum in looking back in to the classical Russian cinema aesthetics through the eyes of a child at the end of World War II in Russia. 

Review by Ra Ragnar Novod

As the winner of Grand Prix at the 16th Black Nights Film Festival in Tallinn „House with a Turret“ shows us the true height of Ukrainan cinema presented by second time director Eva Neymann and the co-writer of Andrei Tarkovsky`s „Solaris“ Friedrich Gorenstein. This „war movie“ is told through the eyes of a child returning home with his sick mother and explores the other side of what it means to be a casualty of war. Based on Gorenstein`s autobiographical novel, Neymann has created naturally a very personal story of people returning to their mostly destroyed homes and how one cataclysmic event can change not only people, but also the way they see life.

The war is ending

The story itself is simple. Among thousands of others an 8-year-old boy is on the road towards what used to be their home with his sick mother. Suddenly mother is no more and now orphaned boy is left alone in an unknown destroyed town. No-one is willing to help. Nobody cares. Everybody needs help. Some more than others, but all what is missing, is a willing heart. Their hearts are broken, teared town and abused. There is no room for compassion or empathy. Snow covered and seemingly peaceful scenery is powerfully contrasted with the static and numb residents and the ones who are just passerbyers hoping their homes are better off. 

Through the eyes of a raven 

"House with a Turret“ re-creates the motifs of classical Russian cinema like the works of legendary film-maker Andrei Tarkovsky and even Eisenstein`s understanding of montage. Long shots full of depth are standing still, but are always moving inside. The shots are pieced together with only what the young boy sees. The slow pacing and sharp framework create a restless mood among the casualties of war. The stoic, peaceful landscapes covered by always falling snow grasp the attention as a symbol trying to clense this land of hopelessness. As the boy reaches the train heading home with his new „family“ he is captured by the need and greed of other passengers. 

As the story progresses documentary and visual poetry blend together to give a glimpse of how times long ago are still affecting the way we see history and ourselves. Documenting the mentality of people suffering from loss and grief comes together with the Lithuanian cinematographer`s Rimvydas Leipus still frames and Neymann`s quiet shots. Poetry decouples from reality by presenting shots of lonely old woman selling fresh fish on a snow covered square with no fresh footprints or repetative actions by a small child playing tea party alone on the snowy stairs of an destroyed building.

The way black colours play out like complete darkness and white as sunshine never seen. The visuals summon the feeling of guilt for mankind unwilling to help others in need. But there is light, eventually all is covered in snow and the ones willing are blossoming. Spring is near...

16th PÖFF: Smashed review

Drinking is not a problem, until it is

"Smashed" is an independent character driven comedy-drama about alcoholism by actor, director and screenwriter James Ponsoldt. With rising Hollywood actress Mary Elisabeth Winstead ("Scott Pilgrim vs. the World") and charismatic Aaron Paul (TV smash hit "Breaking Bad") in the leads, this intimate and up-close second film aims high and successfully hits almost every target.

Review by Ra Ragnar Novod

Everybody loves to drink sometimes. It is hardly seen as a problem, but rather a fun way to pass the time with friends after work. Happily married couple Kate (Winstead), a kindergarten teacher, and Charlie (Paul), a stay home writer for magazines, spend their time together at crowded bars or at their messy home with friends. Their happiness is at its highest during hangovers and under the influence. This seemingly working facade starts to crumble. Trust and relationships start to show their true face and suddenly drinking isn`t so funny anymore...

My name is Kate and I`m an alcoholic

The first step for curing any sickness is to admit that you have one. After another hard night Kate embarresses herself before class. To stop any allusions from spreading around school she lies about something random. That small little lie spirals out control and one lie becomes another and another. Everything in her life is in jeopardy – her work and well-being.

On the behalf of her sympathetic and later on troublesome co-worker Dave ("Parks and Recreations" Nick Offerman) she joins Anonymus Alcoholics. These transitions feel out of place and a little rushed. Kate decides to change her life and she does, but with very little conflicts in confonting her addiction. The real pressure comes in with still drinking Charlie. At first he helps her to go through with it and even refuses drinks when meeting with Kate`s out of work and always drinking mother. Soon he starts to miss the old her. She is not fun any more. These two opposites are waiting to explode.

Something`s gotta give

This very intimate and up-close story unfolds in the way it would be expected from a film about addiction: alcoholism, realization, being clean and a turning point – does she continue as before or leaves her old life entirely behind?

These step by step story developments allow the lives of our main characters to be seen in all of its glory and misery. Kate`s recession back into addiction explodes violently and uncomfortably. She spits out every last word about what she thinks about Charlie`s condescending attitude and ends up fighting with her husband. This is the moment where the film truly shines – it`s sad, broken, longing, but still hopeful very human characters.

Apart from Winstead`s powerful and frighteningly realistic performance as Kate and Paul`s utterly fantastic role as a hard drinker and a loving husband Charlie, the constricted structure doesn`t completely flesh out all the characters as expected.

In the end a lot of questions are left hanging in the air. What kind of writer is Charlie? How Kate lives her life without alcohol? What kind of problems Dave has to struggle with? How Charlie feels about the fact his rich parents pay for everything and what is the emotional histoy between Kate and her mother? There are no answers, only little tidbits, but these appendices would give the story and its characters a much deserved push. As a film that doesn`t last even an hour and a half, it is understandable, but it is also unfortunate for the the story and it`s powerhouse performances.  

16th PÖFF: Mona review

Not your ordinary fairy tale

"Mona” is a long awaited feature film by one the most internationally acclaimed Latvian documentary director Inara Kolmane. As a film that has been 7 years in the making and one of four films released in Latvia this year a great pressure is forcing itself upon this debut`s unelikely success.

Review by Ra Ragnar Novod 

This modern fairy tale set in a long forgotten rural town follows a conflicted love story between arrogant prince Tomass (famous Lithuanian actor Saulius Balandis) and a femme fatale princess Mona (rising star Kristine Belicka). Kolmane as a documentary director knows exactly how to maintain balance between realism and fiction. The way she frames the shots, edits the scenes and introduces the characters make it feel real and true. As a result the very vivid and dream like fairy tale elements can`t properly work their way into the story. Kolmane succeeds in telling a rapidly changing modern love story about the choice between what we deserve or need in order to keep on going. 

The forgotten ones 

The story begins like any other fairy tale. A handsome prince Tomass arrives in the village. Meeting a young and mysterious beauty Mona he is determined to save her from this wretched life and planning to bring her to his kingdom. First obstacles arise when the girl refuses to his charms and the whole village slowly turns against him. The realistic undertone comes in when we first see the forgotten and half-empty town. The realism is quickly contrasted with travesty filled with runaway cows and frequent heavy metal parties. The prince came to this god forsaken place after the old owner of a big mansion dies and his inheritage went straight to unwelcome Tomass, a imperious big shot from the capital city Riga. 

Not every fairy tale ends well

The mysterious and enigmatic Mona is in the center of everything. She is what most men want – beautiful and sexy fling. She has three choices: a businessman from big city, local thugish butcher or a former war hero, but now a drunkard. The butcher wants to have her, the drunkard wants to marry her and the businessman needs to own and then save her. The truth lies in her wish to be what they actually need – lover and a partner. The problem also lies somewhere else. She doesn`t know what she wants from life and when she eventually does all the men in her life are already broken, beaten or scarred. 

They way Mona lingers between lust and love, dreams and wishes creates a kind of unexplainable aura around her. In greek “Mona” means “solitary” or “one”. She indeed is solitary. This kind of puzzling and always moving storytelling leaves a feeling of unease. There is always the idea that even after all the events between her and the men in her life. She as a person remains a mistery. A beautiful mistery. 

People get hurt, discoveries about Mona`s past are made and several stories interwine with deadly concequences, but still the attitude towards Tomass or any other character remains on the same level as the first impression of them. The drama, the suspense, the fairy tale and the tragedy is all there. All that is missing is the feeling of captivating experience.

16th PÖFF: The Sessions review

My sessions with love

In Ben Lewin’s “The Sessions”, paralized Mark O`Brien (indie film star John Hawkes) dreams of what is like to be a real man. He’s sick, but that’s not the problem. His real concern is that he has never known love… 

Review by Ra Ragnar Novod 

The story of Mark O`Brien has been on screen before: an Oscar winning short documentary "Breathing Lessons: The Life And Work Of Mark O’Brien”. Part of what makes “The Sessions” different is that Ben Lewin himself is a survivor of polio. Polio isn`t just paralysis. Mark feels everything, but can`t move and needs machines to breath. He can`t even scratch his nose when the cat sneaks around him at night. The film will probably be a frontrunner at the 2013 Academy Awards. The main acors John Hawkes, Helen Hunt and William H. Macy make the film stand out as a spectacular achievement.

This is not a tale of woe 

As one of those films in the long list of heartbreaking tales about disability, “The Sessions” never tries to present itself as a story of a cripple, asking for our compassion. Lots of movies about this subject focus only on the misery and on the hardships. Mark`s tale of woe avoids obviously sad and heartbreaking parts deliberately and replaces them with something completely new. Mark`s disabilty isn`t his body. It`s his mind. He is 38 and has accomplished more than most of healthy men, for instance by “writing” poetry and articles. He is happy the way he is until the moment he starts to feel love. Love for women.

Love is a journey 

After firing his old obnoxious caretaker and looking through many possible candidates Mark finally meets his new assistant: a young, passionate and beautiful brunette Amanda. She sees him as man, as friend and as a bright mind. Mark is surprised. He has never felt that way. They spend time together and even go shopping. For the first time, Mark experiences his first crush and also devastating heartbreak in his journey to love. Mark is a religious man, at least he tries to be. He hasn`t given up on faith, although some would say faith has given up on him. Before Mark even starts to try anything he confesses his sins and wishes to naturally very surprised, but still open minded father Brendan (William H. Macy). After many long and awkward pauses father Brendan gives his blessing and Mark`s life is suddendly at a turning point. 

There is always the first time 

Here comes Cheryl, a sex surrogate played by always fabulous Helen Hunt. A sex surrogate is someone who is specialized to satisfy the needs of those more unfortunate. Her new “patient” is naturally very nervous and always panicking. Another love story begins... Their sessions are awkward and strange, at first, but eventually become intimate and passionate although the sex surrogate is supposed to stay neutral. Cheryl starts to fall for a man who besides his disabilty loves life more than any other. 

The comedy and the humor isn`t played out with the awkard thought of them having sex, but instead Mark`s sense of humor and the way he sees life. He affects others around him in many different ways. He maybe different, but his disabilty made him who he was – a man of compassion and wisdom.

16th PÖFF: The Impossible review

The great waves of human spirit and natural disaster

There hasn`t been many films about the events of the 2004`s Indian Ocean earthquke. With the help of main actors Naomi Watts and Ewan McGregor "The Impossible", a second film by the Spanish director Juan Antonio Bayona, shows us that in time of crisis it is up to us to decide what to do with the time given to us.

By Ra Ragnar Novod

Bayona falls in line with other Spanish auteurs who started or are still continuing their careers with psychological horror films. For example directors like Alejandro Amenabar ("The Others", "The Sea Inside" and "Agora") or now famous Hollywood director, writer and producer Guillermo del Toro ("Cronos", "The Devil`s Backbone", "Hellboy" and "Pan`s Labyrinth"). Bayona started his career with an outstanding debut "The Orphanage", produced by Guillermo del Toro, but as for his second feature, he has done something competely different. He has created a very personal, but at the same time universally appealing story set among the rubbles of countless lives unfulfilled.

The shape of things to come

The story begins with an introduction into the lives wealthy Spanish couple Maria (Watts), a former doctor and now a housewife, and Henry (McGregor), a businessman worrying about losing his job, spending their vacation with three children in Thailand. Their pre-teen son Lucas (Tom Holland) doesn`t want anything to do with his playful younger brothers. He acts out like children in his age usually do.

Bayona knowingly plays with different elements of fear like for example Maria`s fear of flying ot the very first shot. It is pitch black, only the rumbling sound grows higher and higher until it explodes into a passing plane. There is always a kind of prelude of things to come playing in the backround warning us about the incoming storm.

Then it arrives. Suddenly this paradise is erupted by a powerful tsunami. Maria and Lucas are blown away from Henry and two younger sons. Not knowing what actually happened, the fear and hopelesness starts to creep in. All their previous quarrels are wiped away. Only survival remains.

Horrific realism

As a horror film director Bayona focuses on the characters and their individuality, but as a grand and emotional storyteller he appeals only to the universal or somewhat cliched way to tell the story of this family. Perhaps this was the intention: to show how one story belongs to everybody.

"The Impossible" is partly divided by three main characters: the illuminating journey of Maria and Lucas, Henry`s desperate search for them and finally Lucas, who goes through different phasis of acceptance. He almost drowns and in fear losing his mother he completely neglects the needs of others. While injured and ready to pass out, Maria still tries injects hope into his son by encouraging him to help others.

It is not the emotional compassion that captivates, but rather seeing this family suffer in the unkown. Sometimes you might find yourself wandering how much can one human being tolerate before breaking point. The film truly shows how little we are compared to a force like this.  

The Nights of PÖFF 2012: In the Fog

Sergei Loznitsa, kes üle-eelmise aasta PÖFF-i võitis mängufilmiga “Minu õnn”, naasis tänavu PÖFF-i ekraanidele eksistentsialistliku sõjadraamaga “Udus”. Filmi keskmes on Šuštšenja, kes Saksa okupatsiooni aegses Nõukogude Liidu läänepiiril partisanide algatusel metsa viiakse ja ta hukata kavatsetakse. Šuštšenja usutakse olevat oma kamraadid reetnud. Tegelikkus on aga palju kaugem sellest, mida usutakse, et Šuštšenja tegi või ei teinud. Lugu on lihtne. Loznitsa üdini minimalistlik sisuline idee põhineks justkui vanaisa jutustusel, kui too ilmasõjast aastakümneid hiljem koduse kamina ees lapselapsele sõjaaegseid hoiatus-või hirmulugusid heietab. Vägisi manab end silme ette visuaalne lausepaar: “Tead, lapsuke, ühel öösel tuldi minu isale järgi ja viidi metsa. Keegi teda enam kunagi ei näinud. Metsa ta viidi ja metsa ta jäi”.

Loznitsa võtab aga seejärel ohjad enda kätte ja jutustab meile, mis juhtus nende meestega, kes öösel oma talust kaduma läksid või nendega, kes metsa suundusid ja tagasi ei tulnud. Loznitsa annab meile põhjused ja tagajärjed, millega pidid noored ja vanad mehed okupatsiooniaegses isolatsioonis silmitsi seisma. Moraalsed valikud nagu võidelda võõrvõimuga või alluda kui kord ja kohus, teeselda alandlikkust või hoopis pageda metsa ja elatuda kõigest, mis ette jääb.

Partisani elu ei ole Loznitsa maailmas mitte mingil juhul romantiline põrandaalune võitlus. See on külm ja kõle, märg ja näljane elu, mida talutakse tänu moraalitundele või lihtsale ellujäämissoovile. Nagu me kõik teame, siis sõjaajal ei olnud kõik mehed metsas üldse mitte kellegi vastupanuvõitlejad. Nad olid põgenejad ja peitujad. Loznitsa ei kujuta partisane ülistavas vormis. Ta ei anna neile võimalust kordineerida rünnakuid natside ja kohalikest moodustatud Saksa politsei vastu ning sellest hiljem võidurõõmu tunda. Nad on mehed metsas, kes pead maadligi hoides hiilivad ja varitsevad nagu tõelised metsloomad. Kui nad surevad, siis nad surevad ja keegi neid enam ei leia.

“Udus” jutustab lahti partisanide meelelaadi ja põhjused ehk kuidas ja miks on nad metsa sattunud. Partisanide järel on väga tähtsal kohal ka meie peategelelane tavaline talumees Šuštšenja, kes vastu tahtmist natside ja partisanide vahelisse võitlusse kistakse. Šuštšenja mõistab oma rahva vajadust võidelda võõrvõimuga. See on filmi kõige tugevam toon: rahva vajadus võidelda võõrvõimuga. Sellele toonile annab Loznitsa aga oluliselt vähem patriootilisi tasandeid, millest üks on oodatult kõle ja ebainimlik - julm reaalsus või õigem oleks sõnastada “julm filmireaalsus”, mille kohaselt tähendab võitlus seda, et rahvas usub, mida näeb ja kuuleb. Kõik püüavad panustada segasesse olukorda, aga mitte kuidagi ei nähta tõde.

Patuoinast vihaobjekt on vitaalne, et valada välja abitu hädakisa. Partisanide ja lihtsa talumehe kõrval figureerivad olulisel kohal ka Saksa politseiga liitunud kohalikud kaasmaalased, keda filmis kujutatakse julma tõsidusega. Nendes puudub kahetsusenoot ja inimlik külg. Loznitsa annab neile vaenlase näo ja suudab nende ühetahulist külge ka kenasti põhjendada kui Šuštšenja koos kahe partisaniga metsas istub ja arutleb kuidas inimeste näod sõja ajal muutuvad. Sõbrad ja naabrid on ühtäkki vaenlased. Olgu nad siis partisanid või Saksa politsei. Väike inimene jääb ikka kahe tule vahele.

Kõige tähtsam Loznitsa filmi juures on toonitada seda, et tegemist ei ole mitte mingil juhul keerulist sõjaaega käsitleva filmireaalsuse tavaklišeesid täis pumbatud põnevusdraamaga. “Udus” on ühe mehe eksistentsialistlik ja koguni filosoofiline rännak paratamatuse poole. Sama teekonnaga liituvad ka kaks partisani. Filmi keskmes on üks kindel rada ning selle rännaku puhul ei oma tähtsust, kes ja kuidas peaks surema. Kolm meest karmis okupatsioonis, ümbritsetud surmast, valedest ja pettustest. Šuštšenja on sakslaste skeemide ohver ja kaks partisani on jõudnud jahedasse metsa läbi oma viha või abituse okupantide vastu. Ometigi ei ole nad heroiseeritud isiksused. Nad on piinatud ja paljunäinud tegelased, kes peavad pidevalt võitlema omaenda kaasmaalastega. Isegi väike konflikt võib viia seina äärde.

“Udus” on film sõja mõttetusest, selle kõige ebaromantilisemast poolest. See varjukülg, kus metsa pagenu sureb kaugel vihisenud kuuli tõttu. Nägu samblasse surutud krimpsutab ta valulikult kulmu ja heidab hinge ilma, et keegi teda sealt kunagi leiaks. “Udus” on ka film moraalsetest valikutest, mida okupeeritud rahvas peab langetama. Need ei ole patriootlikud, vaid pigem põlgust ja viha väljendavad otsused oma reeturlike kaasmaalaste ja iseenda vastu. Lisaks nendele teemadele rõhutab Loznitsa sõjakamraadide otsusekindlust karistada reetureid, mis tahes hinnaga. Ja see hind näitab kuivõrd mõttetult sõjaaegses pingelises situatsioonis oldi sunnitud otsuseid vastu võtma.

Oled süüdi või mitte, aga keegi peab maksma kõige eest. Teda peab karistama, sest tema jäi ellu ja teised mitte. Šuštšenja tegelane kannabki õlul ühe vaikse mehe saatust, kes tiritakse mutta ja pekstakse asja eest teist taga. Seejärel peab ta aga ise suutma vastu võtta otsuse, millisel kujul ja kas üldse on mõtet oma elu edasi elada. Taoline moraalsus on Loznitsa käsitluses psühholoogiliselt usutav, sest ajastukontekst ja sündmuste areng on filmis loodud võrratult kõledal kujul ja inimeste meelelaad on esitatud kurbliku tõsidusega. Šuštšenja karakter ongi kogu loo raam. Tegelane, kes on läbi ja lõhki alandatud, on järele andnud ja lubab saatusel end kaasa tirida.

Ka filmi pealkiri “Udus” kõnetab Loznitsa üleüldist stilistikat. Rahulikud ja tuimad mehed ning emotsionaalsed naised, kes meeste pärast pisaraid valavad. Stoilised dialoogid, mis toonitavad meeste omavahelist mõistmist ja samas ka täielikku mõistmatust. Kivistunud pilgud ja äkilised liigutused, mis näitavad meeste meelelaadis toimuvat segadust. Hall udu, millest nad ise ka enam mitte midagi ei erista. Pidevalt on aga õhus pinge, et udust kõlab taas ohtlik hüüe “Stoi!”.

Loznitsa on tõeliselt tugeva käega autor. Kohati kumab tema komponeeritud episoodidest väga tarkovskilikku meelelaadi. Seda eriti looduse ja inimeste käsitluse suhtes. Filmi atmosfäär on looduslähedane ja hoidub kunstlikest vahendidest nagu filmimuusika. Kauged püssipaugud, uduvihma olematu rabin ja metsa kohin moodustavad tõeliselt karge reaalsuse. Ka filmi kunstnikutöö on erakordselt ajastutruu. See paistab aga eriti teravalt silma kui lähevad käiku abitud ja tühised katsed võidelda natside vastu. Suures plaanis on taoline partisanisõda lihtsalt üks tühi ja vägivaldne lõpp. Šuštšenja mõistis seda ja püüdis hoiduda konfliktidest, aga sõjaaegne segadus leidis ta ikka üles.

10/10

Minu jaoks hetkel parim film PÖFFil koos Ungari meisteriliku filmiga "Ainult tuul", mida näidatakse homme 23ndal BFMi kinos viimast korda kell 19.00. Soovitan rangelt.