Martha Marcy May Marlene on seni ainult paari lühifilmiga maha saanud Sean Durkini esimene päris täispikk film. Viimasel Sundance filmifestivalil osutus noore režissööri debüütfilm ootamatuks hitiks. Juba esimese festivalinädala jooksul ilmunud arvustused andsid tunnistust, et pealnäha kohmaka pealkirjaga kultuse teemat käsitlev psühholoogiline draama osutub arvatavasti festivali enimräägituimaks filmiks. Juba enne esimese festivalinädala möödumist ostis Fox Searchlight filmi edasimüümise õigused. Ebatavaliselt kiire tehing andis taaskord märku, et MMMM`s võib tõesti peituda midagi väga erilist. Arvustuste ja sisututvustuse kohaselt ei ole MMMM just draama kergete killast. Lugu kultuses psühholoogilise terrori all elanud ja nüüd pakku pääsenud noorest naisest on miski, millele on arvatavasti raske just väga suurt publikut leida.
Ometigi on pärast Sundance`i positiivset vastukaja ilmunud üha uusi ja uusi kiitvaid arvustusi. See ole üldsegi nii tähelepanuväärne, aga mingil määral siiski. Iga uus arvustus kiidab filmi pea igas mõttes. Alati aga hoiatatakse, et tegu ei ole originaalse looga, aga tegu on just nimelt originaalse režissööritööga. Miski, mida on USA filmimaastikul alati vaja. MMMM`i lugu seisneb sügaval metsas asuvast kultusest pakku pääsenud noore naise Martha (keda nimetatakse filmi jooksul ka Marcy May`ks ja Marlene`ks) traumatiseeritud üleelamise rekonstrueerimises, mille käigus ilmneb ka sügavam psühholoogiline kriis nii naises endas kui ka tema lähedastes. Filmi peaosas pidavat oma elu parima ja sügavaima rolli andma Elizabeth Olsen. Tema kõrval särab loomulikult ka alles hiljuti Oscarite rambivalgusesse jõudnud John Hawkes, kes astubki üles karismaatilise, kuid vägagi psühhopaatse kultuse liidrina.
Ega kiidukoor ei veena pahaimamatuid huvilisi loomulikult filmi headuses, kuid kui heita pilk ka filmi treilerile, kus lisaks halvaendelisele toonile kajab vastu ka paljukiidetud rolli andnud Hawkesi tegelase lauluviis, siis usun, et nii mõnelgi treileri vaatajal löövad lõpuks silmad särama. Kui arvestada kriitikat, mis on peamiselt positiivne, siis õige pea saame krõbedalt psühholoogilise loo osalisteks, millest meile jääb kummitama nii tunnetuslik kaameratöö ning Olseni ja Hawkesi unustamatud rollid. Jällegi, kui jääb mulje, et kiidan filmi varakult liiga tarbetult, siis tegelikult teen ma lihtsalt omad järeldused Sundance`i räägituimast filmist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar