Filmiarvustus: Mogari No Mori(The Mourning Forest)

Naomi Kawase neljas täispikk mängufilm "Mogari No Mori" ehk "The Mourning Forest" võitis Cannes`il Grand Prix. Tema film on ühe kultuuri osa. Jaapani suhe elu ja surmaga on osa Kawase poeetilisest ja kergelt liugleva kaadrikompositsiooniga filmist, kus ta ühendab elava looduse kui eluringi ja kaks murtud inimest - mehe ja naise - mõtlikuks ja filosoofiliseks vaatemänguks, kus suur osa narratiivist kuulub kergelt värisevatele, intiimsetele ja elulistele kaadritele, mis mõjuvad suuresti improvisatsiooni laadis loodud mänguna. Mänguna elust enesest. Suurimaks stilistiliseks eripäraks on ainult keskkonna helidele ja kaadris liikuvale tohutu aja pühendamine, mis valdavas enamuses esineb kas siis üldisemate või ainult suuremate plaanidega. See viib aga tulemusemi, kus rohu liikumine tuules, kauge matuserongkäik ja kahe inimese lapsemeelne mäng omandab kõrgeima tähenduse.

LiveForThis`i täispikka arvustust loe siin.

Seriaaliarvustus: Outcasts

"Do you really believe that human beings can live together in peace? Do you really think we can build a better place for our children?" ütleb BBC One`i toodetud ja varakult katkestatud ainult 8 osaliseks jäänud karakteripõhise ulmesarja Outcastsi esimese episoodi põhiantagonist, pannes seejuures paika sarja läbiva mõtte ja lähtepunkti, millest saavad alguse või millega on seotud kõik olulisemad teemaliinid ning tähtsamate tegelaste omavahelised suhted. Kahju on vaid sellest, et niigi väheste osade jooksul natukene küll must-valgelt arenenud, aga siiski äärmiselt pingeline konflikt ei leia rahuldavat lahendust. Õnneks antakse viimases osas haripunkti jõudnud konflikti juures nii palju infot, et vaataja saab üsnagi terviklikku aimduse, kuhu oleks võinud sari edasi areneda, kuid kahjuks ei oska vast keegi aimata, kuhu oleks sari välja jõudnud kui seda poleks katkestatud.

Spellboundi täispika arvustuse leiad siit.

Filmiarvustus: The Importance of Tying Your Own Shoes

Kui küsida tänaval juhusliku mööduja käest, et mida ta teab Rootsist, siis eeldatav vastus võiks olla, et Rootsi on kuulus oma heaoluühiskonna mudeli poolest, mille poole pürgivad ka teised riigid. Kui võtta arvesse erinevaid Rootsi filmide laineid, siis üks neist on kindlasti ka selle sama heaoluühiskonna mudeli sisse pugevate ja seda seespoolt lahti rebivate filmide laine, mis näitavadki, et kõik, mis on ilus ei pruugi kaua kesta ja et ilusa kesta all võib olla tohutult suur probleemide maastik, mida The Importance of Tying Your Own Shoes ühe teemana paljudest käsitlebki, pannes sõnumiks eneseteostuse, mis väljendub nii enda kui ka teiste aitamise läbi, ja seda et kui leiad end halvast olukorrast püüa mõista ja mõelda nendele, kes ei suuda ilma pideva abita elada. Sina oled aga terve inimene ja sul on valik teha, mida hing ihaldab. Paljudel seda valikut ei ole, kuigi nad seda sooviksid, aga süsteem, mis nende eest hoolitseb, neile seda enesekehtestamise valikut ei anna, sest nemad on ju väetid. Film annabki edasi idee ideaalselt hoolitsusest – anna ühiskondlikult alaväärtuslikus rollis olevale inimesele võimalus elada nii nagu tahab, lase tal luua vastavalt oma olukorrale endale sobiv elustiil ja rütm, aga ära unusta ka kaasa aitamast ja inimlikust hoolitsusest, kuid lase inimesel olla parim osa endast, mis ta üldse olla saab.

Spellboundi täispika arvustuse leiad siit.