The Nights of PÖFF 2012: Võistlusprogramm EurAsia

Võistlusprogramm EurAsia on alati olnud see kõige olulisem, sest tegemist on ikkagi nagu nimigi viitab rahvusvahelise võistlusprogrammiga ning festivali lõpuks selgub ka GRAND PRIX auhind parimale Euraasia filmile. Eelmisel korral sai võitjaks legendaarse ja staažika Hiina režissööri südamlik ja sügavalt inimlik film "Lihtne elu" ("A Simple Life"). Kirjutasin filmist ka lühikese arvustuse. See oli üks nendest valitud filmidest, mis jäid meelde isegi pärast 30 filmi nägemist. 

EurAsia pakub alati midagi huvitavat, kuigi ausalt öeldes nägin juubeli - PÖFFil selles programmis kõigest 6 filmi 18-st. Võitja tuvastamiseks väike arv, aga PÖFFi kavas on vähemalt minu jaoks liiga palju huvitavat, et keskenduda ainult ühele programmile. 

"Seenelkäik"

Kui nüüd esimese hooga EurAsia programmiga tutvuda, siis kella löövad ainult 6 filmi 20-st. Kella all mõtlen siis kas juba nähtud filmi või siis tekivad seosed filmidega tuttavate nimede, tuntud režissööride või heade näitlejate kaudu. 

1. "Argipäev" ("Everyday"; rež. Michael Winterbottom)
Winterbottom ei tohiks režissöörina olla võõras ei sagedastele PÖFF-i külalistele ega muidu filmihuvilistele.
"9 Songs", "Genova", "The Killer Inside Me", "The Trip" on ainult mõned vähesed PÖFF-il linastunud Winterbottomi filmidest. Kõik sai alguse 1998. aastal filmiga "Wonderland", mis linastus juba festivali 3-ndal aastal. Winterbottom on huvitav ja eestikeelse tõlkena on huvitav ka tema nimi. Tema viimase aja kõige vastuolulisemaks filmiks võikski lugeda vägivaldse draama "The Killer Inside Me" Jessica Alba ning Ben Afflecki venna Casey`ga peaosas. Vägivald on looritanud seda filmi alates linastumisest Sundance`il kuni tänase päevani.
"Everyday"-d kirjeldatakse kui sügavat, liigutavat ja suurepäraste näitlejatöödega draamat, mis näitab taas kuivõrd erinev võib olla ühe režissööri looming. 

2. "Eestlanna Pariisis" ("A Lady in Paris"; rež. Ilmar Raag)
Ligi 6000 vaatajat ühe avanädalavahetusega kogunud Ilmar Raagi lihtne, otsekohene, kuid siiski piisavas koguses soojust pakkuvas Pariisi filmis on nii mõndagi meeldivat alates näitlejatöödest ja lõpetades mõneti hea huumoriga. Lugu ei lasku oodatud sügavustesse, kuid esile kerkib siiski inimlik teema valikutest ja inimeseks olemisest.
Soovitatav kõigile, kes pole veel kinno jõudnud.
Käesolev aasta on Eesti filmile väga soodne. Järjest linastus mitu publikumenukit ja kvaliteet on samuti tõusnud ja seda eriti Hussari poliitilise broileri filmi "Seenelkäiku" silmas pidades. 

"Eestlanna Pariisis"

3. "Paradiis: Usk" ("Paradise: Faith"; rež. Ulrich Seidl)
Austria režissööri, stsenaristi ja produtsendi "Paradiisi" triloogia teine film linastub EurAsia programmis, aga esimene "Paradiis: Armastus" programmides 16 valitud teost ja Euroopa Filmiakadeemia - 25. Järgmisel aastal linastub triloogia viimane osa "Paradiis: Lootus".
Ütlen kohe ausalt, et ma ei ole suur Austria filmi sõber. Võib-olla on see tingitud vähesest kogemusest või siis valedest valikutest tutvuma asudes, aga seekord üritan just nende kahe "Paradiisi" filmiga selle pooleli jäänud tutvusega jätkata. Pärast Cannes`is linastumist kihasid nii Internet ja kui kõik teised väljaanded ainult Ulrich Seidl`i julgetest filmitest. Enamjaolt sai kõmu osaliseks triloogia esimene osa, mis räägib loo 50-aastasest seksituristist, kes reisib Keeniasse, et "tutvuda" seal väga vastuvõtlike kohalikega. Kindlasti pole antud teema kõigile, kuid pärast sellist kiitusterahet tahaks ikka ise ka sellest osa saada või siis mitte. Eks seda näeb saalis. 

4. "Seenelkäik" ("Mushrooming"; rež. Toomas Hussar)
Toomas Hussarist on saanud selle aastakäigu Eesti superstaar. Filmi tohutu menu ja edu tõid režissööri nii telesse, ajakirjade ja-lehtede veergudele kui ka netimaastikule. Poliitise broileri Aadu Kägu eksirännakutest pajatav "Seenelkäik" on aus ja väga humoorikas sissevaade nii meie kui teiste eludesse. Õnneks pole film väga lokaalne, pigem kaldub ikka sinna universaalse tasandi poole, mida ilmestavad ka mitmed tunnustused välismaalt.
Tooksin siinkohal välja arvustuse HÕFF-i suure sõbra ja PÖFF-i Põhja-Ameerika indie-filmide programmi koostanud Todd Browni loodud kuulsast alternatiiv - ja maailmakino tutvustavalt saidilt Twitchfilm

"A veteran actor, Hussar clearly brings a focus on performance and character to the screen, drawing strong performances from his entire cast. By starting from a point seemingly familiar and mundane, Hussar is able to create an instantly familiar and believable world, a move that allows him to crank up the levels of absurdity so gradually that you almost don't realize quite how silly things are getting until they have long since gotten there. It's an approach that makes Mushrooming somewhat unique amongst its satiric peers, the anger and the barbed humor that marks most such efforts being replaced by an almost jovial sense of inevitability, a good natured 'Here we go again.'"

"Taak"

 5. "Taak" ("The Weight"; rež. Kyu-hwan Jeon)
Lõuna - Korea nö. kunstifilmide tegijate hulka kuuluv Kyu-hwan Jeon "Linnade triloogia" ("Mozart Town", "Animal Town" ja "Dance Town") läbis ka PÖFF-i. Viimast "Dance Town" sattusin nägema ka juubeli-PÖFF-il. Ütleme nii, et tegemist on filmidega, mis pole mõeldud igaühele, kuid nendes tundub olevat midagi ehedat. See ehedus väljendub inimsuhete peegelduses tänapäeva ühiskonnas ja need ühiskonnad ei pruugi olla modernsed tsivilisatsiooni tipud, vaid midagi nii kauget ja võõrast nagu näiteks Põhja - Korea suletud ja isegi õudne ühiskonnakorraldus, mida "Dance Town" võrdles L-K demokraatlikusse maailma sattunud P-K põgenike uue elurütmi tekkega vabas ühiskonnas.
"Taak" on võtnud natuke teise suuna ja tundub vähemalt tutvustuse järgi olevat ilus, kaunis ja isegi humoorikas sissevaade inimeste eludesse, kes ei oska ega taha olla nagu teised, kuid sellisel käitumisel on oma hind. 

6. "Kodus" ("In the House"; rež. Francois Ozon)
Ozon on samuti üks neist režissööridest, kes ei vaja tutvustamist. "8 Women", "Swimming Pool", "5x2" ja "Potiche" on aastate jooksul külastanud ka PÖFF-i.
Ozoni 13. täispikk film "Kodus" pakub kindlasti midagi igale vaatajale nagu ka kõik juba vanameistriks kujunenud režissööri tööd. Tema filmid ei ole eluvõõrad ega kunstiliselt eemaletõukavad. Need kipuvad olema julged ja mitmekihilised, kuid iga filmi kannab lihtne süžee, mis on siis segatud filmi - ja elukunsti suhestatusesse.

"Kodus"

Ülejäänud 14 filmi kohta pidin tegema eraldi uuringu, et tuvastada, kas tegemist on minu jaoks mingil määral tuttavate teostega või on tegu nende filmidega, kus vaatamine sõltub teiste arvamustest ja netis liikuvatest arvustustest.

Nendest ülejäänust minu jaoks suhteliselt tundmatutest filmidest kerkis esile ainult üks "Torniga maja" ("House with a Turret", rež. Eva Neymann). Põhjus peitub filmi stsenaristis, kelleks on ei keegi muu kui legendaarse Andrei Tarkovski filmi "Solarise" kirjutanud Friedrich Gorenštein, kes on muuseas kirjutanud stsenaariumi ka Nikita Mihhalkovi ("Päikesest rammestunud") 1976. aasta filmile "A Slave of Love".

Nende filmidega, mida siin postituses ei mainitud ja mis kuuluvad samuti EurAsia programmi, saab tutvuda PÖFF ametlikul koduleheküljel.

Edasi siis programm Tridens Herring ja ka kõik ülejäänud kuni järgmise nädala reedeni, mil saavad alguse PÖFF-i põhiprogrammi esimesed linastused.  Etteulatuvalt märgiks ära, et PÖFF-il linastuvatest Jaapani ja Lõuna - Korea filmidest teeme eraldi ülevaated. Seniks aga "Let the PÖFF begin!"

"Argipäev"

The Nights of PÖFF 2012: Sleepwalkers

Täna, homme ja ülehomme ning ka üleülehomme kajastab Fireflies of the Night`i tandem (Spellbound aka Ragnar ja LiveForThis aka Henryk) 12. novembrist ehk homme kell 14.00 algavat Pimedate Ööde Filmifestivali. PÖFF algab ametlikult alles 15. novembril, aga rohkem kui paar aastat nooremad alafestivalid alustavad juba natukene varem kui juba 16-aastane vana kala.

Hommme 12. novembril algab Sleepwalkers, mis vältab täpselt neli päeva, et teha PÖFF-ile ilus ja põhjalik eelsoojendus. Sleepwalkers on eelkõige ikkagi tudengi - ja lühifilmide festival, mille haare on nii rahvusvaheline kui ka eestikeskne.

Tänavune programm on eriti tihe ja mitmetahuline, sest kavast leiab võistlusprogrammid rahvusvahelistele, Läänemeremaade ja Eesti lühifilmidele. Puudust ei ole ka tudengi lühifilmide võistlusprogrammist ehk lühifilmid, mis olid esindatud ka tänavusel prežtiisikal Cannes`i filmifestivalil. Eriprogrammina on esindatud ka Tel Avivi Ülikooli retrospektiiv. Tel Avivi Ülikool rajati 1972. aastal retrospektiiv keskendubki olulisematele lühifilmidele, mis ülikooli seinte vahel valminud. Tänu poliitiliselt raskepärasele kodumaale on iga ülikoolis toodetud filmid suuremal või vähemal määral vägagi intrigeerivad uurimused aktuaalsest kriisikoldest ja selle inimestest.

Kui oled suur Eesti filmi fänn, siis erilist tähelepanu tasub pöörata Eesti lühifilmide võistlusprogrammile, sest esindatud on nii Balti Filmi - ja Meediakooli režiitudengid kui ka iseseisvad lavastajad.

Vast kõige eripärasemas žanris on aga BFM-i režiitudengi Sander Marani riukalik film "Curiosity Kills", mis on lugu tapjarottist ehk kindlamast kindel maiuspala kõikide splatter horror-i sõpradele. Uskuge meid, kui ütleme, et Marsil ringi lippav Curiosity pole pooltki nii põnev kui Curiosity Kills! Film linastus ka aasta esimeses pooles Haapsalu Õudus - ja Fantaasiafilmide Festivalil.

Julgelt võib end sättida vaatama Janno Jürgensi müstilise filmi "Distants" ja samuti ka BFM-i tudengi Raigo Saariste filmi "Päikeseratas", mis heidab pöörase pilgu kahe alkoholilembese noormehe eriskummalisele teekonnale.

Loomulikult ei tasu vaatamata jätta ka rahvusvahelisi ja Läänemeremaade lühifilme. Kahtlemata jõuab publikuni kõige jõulisem laeng läbi rahvusvahelise tudengifilmide võistlusprogrammi.

Siinkohal tooksingi välja kõige põnevamad rahvusvaheliste lühifilmide võistlusprogrammist.

Inglase John Mcleani teine lühifilm "Rööv kottpimedas"("Pitch Back Heist"), mille peaosas Michael Fassbender, kes Eesti publikule on kahtlemata tuttav Steve McQueeni tormilisest nümfomaaniat puudutanud mängufilmist "Häbi" ("Shame") ja Sir Ridley Scotti eepiliselt ulmefilmist "Prometheus". Koos Fassbenderiga astub üles ka Liam Cunningham, kes oli keskses rollis "Troonide mängu" teises hooajas. Sisust ei ole mõtet rääkida, sest pealkiri räägib enda eest.

Norraka Halvar Vitso film "Atlandi tuuba" räägib loo vanaldasest ja trotsi täis härrasmehest, kes saab teada, et sureb kuue päeva pärast. Nende päevade jooksul võitleb ta iseendaga, oma pattudega minevikust, abivalmis inimeste heatahtlikkusega ning kõige tipuks asub oma koduaeda ehitama ühte väga kummalist seadeldist. Jah, nendest märksõnadest võib julgelt eeldada, et tegemist on musta huumoriga vürtsitatud muheda ja dramaatilise looga.

Belglase Tom Van Avernaeti müstilise filmi "Surma vari" keskmes on I. Maailmasõjas hukkunud sõdur, kes kogub ebamaise metoodikaga tuhandet varju, et ta saaks taas ellu ärgata ja oma armastatud naise juurde pääseda. Kui kahtlete filmi sisus, siis heitke pilk trailerile ja te olete silmapilkselt müüdud.

Tokyos filmitud draama "Yukuharu", mida Sleepwalkersi koduleheküljel kirjeldatakse kui "visuaalselt rikka ja emotsionaalselt võimsa draamana. Ettenägematu tragöödia, mis puudutab Jaapani kõige teravamaid sotsiaalseid probleeme." Meie siin nõustume, et Jaapani elu, inimesed ja kultuur on niivõrd võimas nähtus siin ilmas, et isegi lühifilmi formaadis ei tasu ilma jääda võimalusest heita pilk paljudele suhteliselt võõrasse kultuuri ja sealse rahva mõttemaailma.

Need neli filmi on vaid mõningad näited Sleepwalkersi tänavusest rahvusvahelisest võistlusprogrammist. Kuna igaüks neist on programmi valitud tohutu hulga hoole ja armastusega, siis võib kindel olla, et vast igaüks neist filmidest kõnetab publikut ühel või teisel moel.

Aga lõpetuseks nii palju, et minge kõik järgmised neli päeva Sleepwalkersile ja te ei kahetse! Ma loodan ;) Ei, ei, ma olen päris kindel, et te ei kahetse.

Henryk aka LiveForThis signing off...

Pacific Rim - "a beautiful poem to giant monsters"

Mehhiko režissöör Guillermo del Toro alustas oma karjääri kodumaal valminud stiilse õudusfilmiga "Cronos". Fantastilisi elemente täis õudusfilmide tegemine jätkus karjääri esimese USA katsetusega "Mimic", mille saatus oli sama kurb kui Hollywoodi oskus töödelda noort hakkajat tegijat nii, et ta lahkub ja just nii juhtuski. del Toro naases kodumaale ning valmis režissööri kõige isiklikum psühholoogiline õudusfilm "The Devil`s Backbone", millest sai aga järjekordne edulugu. del Toro pääses tagasi Hollywoodi ja tõi meie ette kõigi aegade vingeima modernse actionvampiirika "Blade II". Miks? Loominguline vabadus läbi kodumaal tõestatud väärtuse, mida siis Hollywoodi kummitus haistis.

Nüüd olid avanenud kõik uksed ja järgnes samanimelisel koomiksil põhinev "Hellboy" - taaskord film, mis tõestas del Toro võimet hallata fantaasiarikkaid suurfilme talle omasel viisil. Ehk siis del Toro dark fantasy armastuse edasiarendus. Pärast kahte USA filmi naases nüüdseks kõrges hinnas režissöör kodukanti ja valmis 3 Oscariga pärjatud "Pan's Labyrinth" (õige nimega "The Faun`s Labyrinth"), mis oli ühtlas ka "The Devil`s Backbone" mõtteline järg. Oma stiili ja nägemuse välja arendanud del Toro võttis ette karjääri esimese järje "Hellboy: The Golden Army". Taaskord kullasadu ja kõrges hinnas noodid.

Mis edasi? Tekkis vaikus. Tekkisid probleemid. Kõik pakkusid uuele tegijale uusi projekte. del Toro muudkui kirjutas ja produtseeris ("Orphanage", "Splice", "Biutiful", "Julia`s Eyes", "Don`t Be Afraid of the Dark", "Rise of the Guardians" ja pärliks on del Toro kaasstsenaristi staatus "The Hobbit: An Unexpected Journey" juures, mille režissööriks del Toro algselt oli, kuid tüüpiliste stuudiote probleemide pärast eemaldus ta projektist. Sisimas tahtis del Toro teha Lovecrafti "At the Mountains of Madness", aga ei lubatud. 8. juunil Eestis linastuv Scott`i "Prometheus" olevat selle tapnud. Nüüd ilmub aga järgmisel aastal "Pacific Rim", mis kõlab nagu Evangelion, aga on tegelikult kaiju žanri esindaja ja del Toro sõnul peaks tegu olema “the finest fucking monsters ever committed to screen” laadi megaeelarvega suve blockbuster. del Toro lisab, et tegu on poeemiga, mis on pühendatud hiiglaslikele koletistele. Kui sellest ei piisa, siis millest üldse piisab?

Sisu on väga konkreetne ja üheselt mõistetav, aga nagu näha, siis on siit puudu del Toro puudutus ehk väheke dark fantasy`t ja ning kamaluga stiilipuhangut. Hetkel toorena mõjuv sisu saab del Toro käe läbi küpsemaks ja maitseb hiljem ilmselt nagu tükike paradiisi. Sisukirjelduse "originaalsuse" säilumise nimel jätan tutvustuse tõlkimata.

When legions of monstrous creatures, known as Kaiju, started rising from the sea, a war began that would take millions of lives and consume humanity’s resources for years on end.  To combat the giant Kaiju, a special type of weapon was devised: massive robots, called Jaegers, which are controlled simultaneously by two pilots whose minds are locked in a neural bridge.  But even the Jaegers are proving nearly defenseless in the face of the relentless Kaiju.  

On the verge of defeat, the forces defending mankind have no choice but to turn to two unlikely heroes—a washed up former pilot (Charlie Hunnam) and an untested trainee (Rinko Kikuchi)—who are teamed to drive a legendary but seemingly obsolete Jaeger from the past. Together, they stand as mankind’s last hope against the mounting apocalypse.

Hirmutav asjaolu kogu projekti juures peitub aga stsenaristis. "Clash of the Titans" ja "Dog Days of Summer" on "Pacific Rimi" stsenaristi Travis Beacham ainukesed suuremad filmid. "Titaanide kokkupõrke" uusversioon ei olnud just stsenaristiline hiilgus. Oskus jutustada suuri lugusid on olemas, aga võimekus kirjutada hea lugu huvitavate karakteritega ja kõike seda ilma Hollywoodi stampideta on juba suurem töö. Režissöörina on del Toro kirjutanud stsenaariumid peaaegu kõikidele oma filmidele - "Cronos", "The Devil`s Backbone", "Hellboy", "Hellboy: The Golden Army", "Pan`s Labyrinth".

Palgatud stsenaristid olid filmide "Mimic" ja "Blade II" juures. Esimese puhul võeti film käest ära, aga teise puhul oligi tegu Hollywoodi looga, mida võimendas del Toro stilistiline maagia. del Toro 7 filmist koosneva karjääri suurimad õnnestumised tulenesid tema kirjasulest. Nüüd oleks nagu põhjust eeldada, et "Pacific Rim" võib olla tulevane "Battleship" või "Transformers", aga lohutust pakub del Toro enda tungiv soov jäljendada Jaapanile omast koletis vs. koletis žanri. Kusjuures film leiabki aset Jaapanis.

Suuremõõtmelise suvefilmi operaatoriks on ei keegi muu kui del Toro`ga 5 filmi juures koos töötanud ja "Pan`s Labyrinthi" eest Oscari pälvinud Guillermo Navarro, kes on muu hulgas üles võtnud ka Rodriguez`i "Desperado" ja "From Dusk Till Dawni" ning Tarantino "Jackie Browni". Viimaste tööde hulka mahub ka solvang inimkonnale "The Twilight Saga: Breaking Dawn".

Filmimuusika eest vastutab Ramin Djawadi, kes on hetkel ametis kõigi aegade kallimaks ja parimaks sarjaks tituleeritud "Game of Thronesi" juures.

Järgmise aasta suvel kinodesse saabuv "Pacific Rim" on praegu filmimisel ja eks varsti algab ka veebi uputav reklaamikampaania, kuid selleni on veel aega. Seni võib tutvuda kaiju žanri esindajatega.