Lock-Out - Guy Pearce ja Peter Stormare Luc Bessoni kosmosevanglas

EuropaCorp eesotsas megaprodutsent Luc Bessoniga on arendamas värsket ulmefilmi Lock-Out, mille peaosades on selliseid helged näod nagu Guy Pearce ja Peter Stormare. Filmi lavastajateks ja stsenaristideks on James Mather ja Stephen St. Leger. Matheri jaoks on tegu esimese täispika filmiga. Varem on ta peamiselt operaatorina tegutsenud. Leger tundub olevat Matheri alaline partner. Samasuguse tandemina lavastasid ja kirjutasid nad ka lühifilmi Prey Alone, mida on võimalik isegi Vimeo kaudu vaadata.

Üheks stsenaristiks on taaskord Luc Besson. Selles pole midagi imelikku, sest iga tema produtseeritud filmi juures on ta pea alati ka stsenaristina kirjas. Nii et taaskord on Besson väsimatult ametis ja otsimas uusi talente, et koos põnevaid lugusid välja mõelda. 2012. aasta kevade paiku peaks Lock-Out ka päevavalgust nägema. Kõigele lisaks peaks film olema ka R-rated, mis nagu ikka tähendab ainult head.

Sisu:

A man wrongly convicted of conspiracy to commit espionage against the U.S. is offered his freedom if he can rescue the president's daughter from an outer space prison taken over by violent inmates.

Traileri põhjal saame selge pildi Guy Pearce`i tegelasest: ülbe, nalju pilduv ja võimukas peakangelane. Ka Peter Stormare`st saab järeldada ainult seda, et jällegi on ta kuritegeliku sündikaadi või võimuka kõrilõikaja rollis. Kuna Stormare`s ei pea niikuinii pettuma, siis ootan väga tema ja ühtlasi ka Pearce`i tulevaseid etteasteid. Presidendi tütre rollis astub üles Maggie Grace, kes tegelikult on juba korra röövitud tütart kehastanud ja seegi juhtus Bessoni produtseeritud märulis Taken. Film paistab peamiselt toetuvat tempokale märulile ja ohtrale CGI`ile. Tasub ainult loota, et film ei sisalda ainult neid kahte komponenti. Ja isegi kui nii ongi, siis loodetavasti film just nimelt nendes ei põru.

Too Late - nupukas lühifilm zombiks olemise raskustest

 

Ligi 2 minutit pikk lühifilm entusiastlikult Side Films`ilt ja selle ühelt asutajalt Rani Naamanilt. Lugu on konkreetne, kiirelt mööduv ja ootamatu lõpptulemusega. Väärib vaatamist juba näiteks sellepärast, et näha kuidas vägagi konkreetsest ideest on koorunud andekalt teostatud filmike, mis rõhutab täpselt õigetele nuppudele nii montaaži kui ka kaadrite valiku vallas ning suudab näiliselt läbinähtava loo ka nupukalt lõpetada. Nii pildi kui heli poolest žanrile omane, kuid tänu twist`ile omandab kogu lugu hoopis uue dimensiooni.

Too Late from SIDE FILMS on Vimeo.

The Girl With the Dragon Tattoo - Reznor, Ross, Mara ja Fincher

  

David Fincheri nägemus Stieg Larssoni krimiromaanist "Lohetätoveeringuga tüdruk" on aina lähemale jõudmas. Juba 21. detsembril jõuab film USA kinolinadele, aga Eesti kinosid vallutab film alles 6. jaanuaril. Nurisemiseks pole küll erilist põhjust, sest kuu lõpu suudab vast igaüks ära oodata. Vähemalt pole kuuajalist vahet. Sellisel juhul oleks olukord tiba masendavam kui praegu;)

Vahepeal on viral campaign väga tegus olnud. On tekkinud koguni neli veebilehte, kus siis läbi erinevate lahenduste promotakse filmi eri tahke. Uudishimulikele pakutakse infot võtteperioodi kirjeldustest, pikemaid artikleid Fincherist ja filmist endast ning loomulikult ka üksikuid detaile filmist, mis ootavad lõplikku avaldumist. Eks ta ongi selline mulli taoline asi ja peale võtte-või filmipiltide ning asjalike artiklite otsimise seal muud teha polegi. Sneak peak on aga oluline igale kinomaanile, mis siis, et ta seda endale isegi ei tunnista. Ikka tekib tasane kihk näha, kuidas uue filmiversiooni produktsioon kulgeb või kuidas omanäolise filmikeelega David Fincher seekord publikut ja fänne üllatada kavatseb.

http://www.dragontattoo.com/site/

http://mouth-taped-shut.com/

http://www.whatishiddeninsnow.com/

http://www.comesforthinthethaw.com/

Senise arengu juures on kõige huvitavam aspekt olnud loomulikult Rooney Mara transformatsioon vaimselt ja psüühiliselt ebastabiilseks Lisbeth Salanderiks. Vaatamata intrigeerivatele artiklitele ja piltidele, mis nii meelekindlust kui ka kahtluseusse jagavad, on vähemalt minu silmis Rooney Mara suurim takistus ületada Noomi Rapace võrratu roll rootslaste algupärase Salanderina. Fincher on aga just sedasorti lavastaja, kes pigistab oma näitlejatest välja iga viimsegi kui higipiisa, et saada parim tulemus. Siit leiab näiteks üpriski huvitava artikli Fincherist, võtteperioodist jne.

 

Närviliseks teeb mind aga asjaolu, et senised pildid Mara`st Salanderina õhkuvad liigsest stiilsusest, badass look`ist ja mõttetuna tunduvast katsest luua uuele Salanderile kindla mõjuga imago. Nii Larsson ega ka Oplev asetanud rõhku Salanderile kui popkultuuri kuuluvale kangelasele, keda noored oma iidoliks peaksid kujundama. Aga eks see on paratamatu, et nägemused on erinevad. Ühelt poolt on meil ohver näiliselt turvalises ühiskonnas ja teiselt poolt aga hoopis äge goth chick, kes mehi oma jalge alla trambib. Loodan, et see nii ei ole. Tegu ju ikkagi Fincheriga, for God`s sake!

Siinkohal on muidugi äärmiselt rõõmustav, et ameeriklaste versiooni eest hoolitseb David Fincher ja mitte keegi muu. Vastasel juhul ma sellest filmist siin vist praegu ei kirjutakski. Lisaks Mara`le pakub intrigeeriva diskussiooni teema ka Fincheri nägemus Larssoni romaanist. Mida ta muudab, mida ei muuda ja millele rohkem rõhku asetab? Olles alles hiljuti läbi lugenud nii triloogia esimese osa kui ka vaadanud Rootsi filmitriloogiat, mis mulle isiklikult väga korda läks, pakub nii mulle kui ka ka igale teisele filmisõbrale rohkelt huvi Fincheri käsitlus pöörase populaarsuse saavutanud triloogiast. Kui nüüd korraks võrrelda raamatut ja Niels Arden Oplevi ponnistust, siis ausalt öeldes on raamat selle pildikeelde üle kantud vennast ikkagi peajagu üle. Miks? Eks ikka Larssoni detailirohkuse ja rõhuasetuse poolest. 

Larssoni loodu pole kaugeltki ainult krimiromaan häkkerist ja uurivast ajakirjandusest. Seal on nii kriitikat Rootsi heaoluühiskonna pihta, põhjalik analüüs läbi aastate Rootsi majanduses aset leidnud mahhinatsioonidest kui ka tumedad saladused, mis sügavale kaevunud. Oplevi nägemus jäi suures plaanis karmiks krimidraamaks, millena ta tuli suurepäraselt toime. Omanäoline Rootsi film, mis väärib kiitust. Ilma selleta poleks me Rapace suurepärast rollisooritust kogenudki.

 

Nüüdseks on peale piltide, posterite ja traileris kostnud "The Immigrant Song`i" ilmunud ka kuue looga varustatud näidis tulevaselt soundtrack`ilt, mille on võimalik endale alla laadida selle lingi kaudu. Nö. 6-track sampler annabki aimu milliseks kujuneb Atticus Rossi ja Trent Reznori seekordne koostöö. Olen neid kuute lugu mitmeid kordi üle kuulanud ja kuna nii raamat kui ka Rootsi filmiversiooniga olen tuttav, siis pole erilist raskust muusikat pildi, atmosfääri, võtmesündmuste ja aeglaselt lahti hargneva müsteeriumiga kokku viia. Amazing stuff, I might add.  Need kuus pala iseloomustavad üsna laitmatult Fincherile omast maailma. Aeglane, karm, külm, kõhe, salapärane, julm, ootamatu ja kõige tipuks ka äärmiselt väljapeetud stilistika, mis laseb iga huvilise enda sügavustesse kaevuda.

Esimeses treileris kuuldud pala "The Immigrant Song" on Led Zeppelini cover ja uustöötluse eest vastutas peale Reznoni, Rossi ja Karen O. Pala on igas mõttes võimsa kõla ja sobilikult toorevõitu vokaaliga. Noorele ja uudsusejanulisele generatsioonile igati veenev põhjus filmi ootama jääda. Karen O esituses "The Immigrant Song" on vägagi muutliku iseloomu ja viisiga. Rütmikas ja pinget kruttiv. Eks umbes samamoodi näeb välja ka Fincheri adaptsioon.