Evil Dead - kurjuse mitu nägu

Režissöör Fede Alvarez pälvis esmakordselt filmimaailma tähelepanu 2009. aastal kui veebikeskkonda jõudis lühifilm "Panic Attack!". Peaaegu 5 minutit kestnud klipp mõjus pigem kui muusikavideo ja oleks selleks jäänudki kui nende loetud minutite jooksul poleks maailma vallutanud Alvarezi enda loodud hiiglaslikud robotid. 

"Evil Dead"-i režissööriks valitigi oma debüüti tegev Fede Alvarez, kellel oli õudusklassika  jaoks ka oma nägemus. See nägemus muutus koheselt vähem unikaalsemaks kui Bruce Cambpell ja Sam Raimi asusid uut filmi originaaliga siduma, et luua fännidele mitmeid kummardusi ning taastada algupärase filmi võlud. Nagu tulemustest näha, siis ei olnud eesmärk mitte luua uusversioon, vaid pigem uus täiesti nägemus kultuslikust õudusfilmist. 

Alvarezi režii, visuaalne lähenemine ja kohati päris kenad pikad kaadrid tegid filmist kohe päris tema enda omaks. Mitte küll läbinisti. Selleks on ta liiga palju seotud originaaliga. Igasugused viited Ashi kannatustele ja taaskasutatud audiotekstid tekitasid turvalise tunde, et see on ikka "The Evil Dead". Mitte päris sama, mitte väga erinev, aga midagi vahepealset. 

Alvarez on loonud läbi ja lõhki tõsise loo. Nalja ei visata. Hüsteeria ei muutu nii haigeks, et oleks humoorikas. Tegelastega toimuv ei ole ilus vaatepilt. Verd, jäsemete eemaldamist, oksendamist ja kõike muud jubedat jagub küllaga. Terariistad, mootorsaed ja igasugused lõikurid on kõik esindatud. Välja reklaamitud kannatamatu õudus ja vereojad ei paistnud vähemalt filmi esimeses pooles kusagil välja.

Pigem loksus meeltes võrdlus filmiga "Martyrs", kuigi selle kõrval on "Evil Dead" nagu nukkudega mängimine. Verised ja deemonitest seestatud nukud, kes nülivad ennast ja sandistavad kõiki teisi. Õudusfilmide huvilisena jäin siiski väga rahule. "Martyrs"-i mainimine koos uue "Evil Dead"-iga samas lauses on küll kohatu ja solvav, aga see võrdlus näitab pigem seda, et õudusfilmi tähendus ei piirdu Ameerika nägemusega. Prantsuse horrori uus laine on seda ka juba ammu tõestanud. 

"Evil Dead" ei paku midagi uut loo raami ja esituse suhtes, kuid üllatusi jagub nii tegelaste saatuste kui ka filmi lõpu osas. Igast küljest vaadatuna professionaalselt ja asja armastavalt tehtud. Praktiliste efektide hulk on senise õudusfilmide trendi juures enneolematu. Filmis pole mitte ühtegi arvutiga loodud efekti.  

Kui "Cabin in the Woods", "The Tall Man" ja isegi "Martyrs" tegid õudusfilmiga midagi enamat kui seda, mida ootame, siis "Evil Dead" langeb vähemalt minu jaoks viimase aja uhkete õudusfilmide ritta, kuhu sobivad ka James Wani "Insidious" ja Scott Derricksoni "Sinister". 

"Evil Dead"-i eristab neist kahest tohutu verevalamine ja kõik muu sellega kaasa käiv. Peategelast Miat kehastava Jane Levy omapärane hoiak laseb tegelasel oma elu elada ja kui see tehtud, siis on empaatiat juba lihtsam tekitada. Kui "The Evil Dead" on klassika ja "Cabin in the Woods" uut tüüpi metahorrori suur edendaja, siis "Evil Dead" kasutab originaali aluspõhjana, et luua midagi suurepärast ja tõeliselt pingelist ajal, mil horror tähendab enamjaolt poolteist tundi tühja tallamist. 

Kui esimeses osas oli peategelaseks naise nimega mees (Campbelli Ash), siis nüüd ongi mees asendatud naisega (Jane Levy kehastatud Mia). Uskumatu on ka see, et filmis jäävad kõlama isegi lööklaused, aga mitte Cambpelli Ashi stiilis, vaid hoopis tõsisemas. Seda muidugi tänu suurepärastele traileritele ja eeskujulikule promokampaaniale. 

Näiteks railerites korratud dialoog Davidi ja Mia vahel. 

Mia: David... please... please! You... have... to get me... out of here. 
(David goes to leave, but Mia grabs his arm) 
Mia: No! You don't understand. There was something in the woods... and I think it's in here with us... now. 

Samamoodi on filmis õudusfilmide klišeesid endid kommenteerivad kohad: 

David: Everything's gonna be fine! 
Eric: Everything's gonna be fine? I don't know if you noticed this, but everything's been getting worse... every second. (a noise is heard from the cellar) 
Eric: Does that sound fine?

See pole küll nüüd Joss Whedoni ja Drew Goddardi "Cabin in the Woods"-i stiilis žanri stampide lõhkumine ja nende üle nalja heitmine, aga siiski on tunda, et väsinud klišeed on määratud surema või jääma igaveseks naerualuseks.

Tegelaste osas on huvitav see, et kõik peale Mia venna Davidi tüdruksõbra omasid mingit reaalsest elust pärit tausta ja see töötas ka loos endas. Mia oli pealt näinud oma vaimuhaige ema aeglast suremist haiglas. Kas jätab märgi? Jätab. Kas võib hakata heroiinisõltlaseks? Võib. Kas oleksid venna peale vihane kui ta ei külastanud surevat ema kordagi? Oleksid. 

Mia ja Davidi vaheline suhe arenes just selle taustainfo pärast põnevalt ja tavapärase õudusfilmi jaoks ebatavaliselt. Kui lisada siia veel sõltuvusest vabanemise ajal tekkinud kõrvalnähud ja deemonite tuleku, siis ei maksa imestada kui kogu Mia hirmunud jutt oli sõprade jaoks võõrutusele omane sonimine.

Teistest tegelastest rääkides polnud Davidi õpetajast sõber Eric Davidit ammu näinud ja oli vihane, sest Mia oli oma sõltuvusega kogu aeg üksi ja ainult sõbrad olid teda aitamas. David hoidis eemale. Konflikti nende vahel seisnes selles, et ta ei aidanud neid ega ilmunud siis välja kui vaja. Ta kartis. Samamoodi nagu ta kartis ka filmi lõpus kui õpetaja teda argpüksiks sõimas. Kui ema oli surnud ja Mia sattus sõltuvusse, siis ei leidnud David endas julgust teda aidata. Nüüd oli tal selleks võimalus. Samamoodi see medõde, kellel oli Mia võõrutustega juba piisavalt kogemusi. Ta teadis, kuidas käituda ja mida teha. Temas oli selline loogiline jõud võõrutuse läbi viimiseks. Davidi tüdruksõber jäi kõige kaugemaks karakteri arengu osas. 

Ainuke vihje tema tüdruksõbra staatuses oli see, et nad saabusid koos. Tegelasena üsna sisutu. Davidi ja Mia suhe oleks olnud juba piisav alus mingiks konfliktiks Davidi ja tüdruksõbra vahel, aga kõike ei saa ka sisse paigutada. 

Lõppude lõpuks on tegu ikkagi "The Evil Dead"-i laadse õudusega. Õnneks kordus originaalile sarnane väljapääsmatu olukord. Sinu armastatu on seestatud deemoni poolt ja tapab kõike, mis liigub ja kui ei liigu, siis tapab nii kaua, kuni hakkab liikuma. 

Ehk siis tegelased peavad tegema võimatut ja tapma neile kalli inimese. Uusversioon või siis omamoodi järgi esimesele andis sellele olukorrale teise kaalu. Äkki on mõni teine võimalus? Ja oligi. Matmine ja siis ellu äratamine oli kohutavalt hea lahendus, sest seda lihtsalt ei osanud oodata. 

Lõppu jäi ilmestama omamoodi ilus kaader: maja põleb ja Mia saeb selle taustal viimast deemonit  lõhki nagu vana hea Ash.
8/10

The Tall Man - koletised meie seas

Pascal Laugier on nimi, mis pani värisema ka isegi kõige suurema prantsuse uue laine horrori austaja. "Martyrs" oli ja on siiani igas mõttes erakordne film rakendades narratiivi sügava psühholoogilise ja isegi filosoofilise karakteri - ja inimestemaailma, kuid tehes seda prantsuse uue lainele omaselt absurdi piiril tantsiva groteskina, mis püüab publikut eekõige karmi horrori austajate seast, kuid eraldi eesmärgiks on köita ka horrorfilmidest eemale hoidvat ja palju sügavamaid filme otsivat publikut. "Martyrs" on film, mida on raske ületada isegi selle režissööril, kuid seda polegi vaja teha.
Laugier võttis nõuks toota taaskord hoopis teine lugu, mis ei proovigi ületada eelnevat, vaid lihtsalt näitab, et kõrgele aetud latt pole alati mõeldud selle ületamiseks, vaid pigem uue lati loomiseks.

Laugieri "The Tall Man" on kogunud vastakaid arvamusi just seetõttu, et mängib tavaklišeede tasandil horrorina publiku närvidel, kuid siis pöördub ja hirmutab vaatajaid hoopis teistlaadi õudusega - käesoleva reaalse maailma probleemidega. Õudusfilm on ikka kandnud eesmärki viia vaataja eemale argielust ja näidata maailma, mida ei saaks mitte kuidagi eksisteerida. Samas on alati olnud igas õudusfilmis tahest tahtmata loomulik allegooria kindlatest probleemidest ja üldlevinud tendentsidest ühiskonnas.
"The Tall Man" sisaldab aga väga konkreetseid sümboleid ja teemasid, mis on ammutatud praegustest vägagi põletavatest probleemidest. Laugier ei püüagi kasutada õudust kui millegi allegooriat, vaid mängib õudusega korraga kahel tasandil - žanrile omane klišeekuhil ja selged inimlikud konfliktid, mis on alguse saanud senise ühiskonnakorralduse murenevatest tugijalgadest.

"The Tall Man" eristub näiteks žanrikonventsioonide üle ironiseerida armastava vihakirja "The Cabin in the Woods"-ist selle poolest, et Laugieri ei kasuta žanri selle üle naljatlevalt arutlemiseks, vaid kasutab seda ära, et rääkida oma lugu nii, et vaataja on kaasa tõmmatud valede ootustega ehk siis harjumuspäraste žanrile omaste klišeedega,  mida me kõik tunneme ja teame. 

Mägikülas Cold Rock levib katk - see katk on nimetu musta riietatud kogu, mis röövib kohalike lapsi. Sisu lühitutvustus ja filmi nimi ise võivad tekitada seoseid internetifenomeni "Slender Man"-iga, mis sai alguse Something Awful nimelisest foorumist, kus korraldati võistlus, mille raames kujundati ümber vanu fotosid lisades sinna ka näiteks kummalisi olendeid. Üks nendest oligi hallis pintsakus näota mees, kes ilmus fotodel, kus olid lapsed. Nii kasvas sellest ühest mõttest ja fotost välja terve legend sügavates metsalaantes pesitsevast koletisest, mis haarab kaasa kõik, kes juhtuvad teda nägema - peaasjalikult siis lapsed.

Laugieri filmi võib internetilegendiga küll siduda, kuid ilmtingimata pole Slender Man loo mõjutaja. Seda tõestab kas või Slender Mani põhjal valminud tasuta mäng, mis on suuteline tekitama hirmu ka kõige tugevamate närvidega mängijatele. Sellega Slender Mani seos ka piirdub, sest sisuliselt see puudub. Muidugi võib ka Slender Mani tegelaskujule juurde pookida ühiskondlikest probleemidest tingitud ilminguid, kuid algselt see puudus. Edasine on kõik tõlgendamise küsimus.

Tahtmata midagi otseselt sisu kohta välja öelda, paljastaksin nii palju, et selline nö. vaataja ootuste üles ehitamine ja siis selle kuristikust alla kukutamine võib mõjuda meeldivalt, aga samas võib filmikogemus automaatselt muutuda absurdseks ja arusaamatuks ning režissööri üritus võib jääda väga kaugeks.

Laugier joonistab korraga välja kolm maailma - žanrimaailm, filmimaailm ja reaalne maailm. Žanrimaailma järgi on "The Tall Man" vähemalt esialgu täiesti õudusfilmidele omastele reeglitele kohane, kuid see kardin langeb kiiresti ning katte taga on peidus midagi muud - Laugieri loodud filmimaailm ja reaalseid ohte täis tänapäev. Laugier tuletab meile meelde, et iga klišee ja iga tavapärane reeglitekogum on kuskilt alguse saanud - film on ju lõppude lõpuks meid ümbritseva maailma eripalgeline peegeldus.

See kannustab Laugieri tegelasi ja sündmuste arengut piirini, kus kaovad õudusfilmi piirid ja kerkib "uut" laadi õudus - reaalsus, mille eest põgeneme pimedasse kinosaali.

Pascal Laugier ei ole Cannes`i režissöör ja tema nime ei kohta ka suurtel auhinnagaaladel, aga see võib üsna pea muutuda. Nii "Martyrs" kui ka "The Tall Man" põhinevad Laugieri enda stsenaariumitel. Võiks isegi öelda, et tugevalt arenev autor on juba olemas. Ühes žanris püsiv autor, aga siiski looja, kes segab vett, et luua midagi uut ja omapärast.
Ühtlasi on tegu ka Hollywoodi staari Jessica Bieli ühe parima rolliga. Sõnadest jääb väheks, et kirjeldada Bieli hingematvat esitust ning Laugieri võimet töödelda ümber ka kõige vähem omapärase stiiliga silma paistev näitleja.
8/10

"Martyrs"-i kohta kirjutati väga hea analüüs Enne kui ma unustan nimelises filmiblogis.

Gravity - Alfonso Cuarón ja kosmos

Alfonso Cuaroni esimeseks filmiks pärast meeldejäävat ja senini filmiringkondades ringi kajavat "Children of Men"-i on "Gravity". Ulmefilm kahest astronaudist, kes kaotavad igasuguse kontakti Maaga ja jäävad kosmose tühjusesse ning vaikusesse triivima. Nendeks on Sandra Bullock ja George Clooney. 

7 aastat on möödas "Children of Men"-ist ja selle visuaalsest uuenduslikkusest. Cuaron pole vahepeal oma sära kaotanud ja koos "Children of Meni" üles võtnud operaator Emmanuel Lubezkiga ("The Tree of Life") on ekraanidele tulemas midagi imetabast või vähemalt nii väidetakse. 

Eelmise aasta mais ilmusid netti varajase ja veel valmimisjärgus filmikoopia reaktsioonid

Film Experience arvas nii:

“Gravity is Cuaron’s masterpiece. It’s gonna be divided. Half will think it’s a self-indulgent borefest and half will think it’s amazingly brilliant. The movie is 80% just Sandra Bullock!” He went on to say that he thinks its her best work, particular in the final fifteen minutes (from which he assumes they’ll draw an Oscar clip should that time come) but that the film is Cuarón’s. He called likely nominations for Visual Effects, Picture, Director, Editing (“breathless” action), and Cinematography which he calls “amazing.”

"Gravity" on üles võetud ainult stuudio ruumides. Väidetavalt on filmis ligi 17 minutit pikad kaadrid ehk 1 kaader ja 17 minutit. See on lihtsalt ILUS. "Children of Men" juba näitas, mida võib ühe kaadriga saavutada. Jutt käib muidugi kahest stseenist: Autostseen ja Filmi finaal.

Cuaron pole muidugi ainult "Children of Men"-i režissöör. Tema vastutas ka selle eest, et Harry Potter liikus süngematele radadele filmis "Harry Potter and the Prisoner of Azkaban". Cuaroni visiitkaardiks kujunes aga 2001. aasta "Y Tu Mama Tambien". Sellele järgnes kohe veel lapsekingades viselnud Potteri film. Tollal kardeti, et "Y Tu Mama Tambieni" valguses võib Cuaron Potteriga igasuguseid koledusi korda saata. 

Käesoleva nädala jooksul peaks maailma peale vallanduma ka värske trailer. 

Film linastub 4. oktoobril. 

Esimesi lühikesi kaadreid on võimalik näha ET vahendusel. Seda on väga vähe. Pigem oodata juba trailer ära. 

OBLIVION - Unistus unustatud ulmest

Ligikaudu kolm aastat tagasi järjelooga "Tron: Legacy" kanda kinnitanud režissöör Joseph Kosinski on öelnud, et tema teine suurfilm "Oblivion" on kummardus 1970-ndate klassikalisele ulmele. Siin on nii selgeid viiteid sellistele klassikutele nagu "Blade Runner" ja "Solaris", aga on ka uuemate ulmefilmide tundemärke nagu "Moon" ja "The Matrix". Need 4 näidet on pigem väga kaudsed seosed, sest "Oblivioni" seob nendega pigem temaatilised sarnasused, aga mitte nimetatud filmide metafüüsilised ja filosoofilised kallakud.
"Oblivion" puudutab ulmežanri suuri sügavusi ainult pindmiselt. Film ehitab üles uue maailma, annab sellele kuju, nime ja mõõtme ning seob neid omavahel küllaltki klassikalise looga mehest, kes mõistab, et maailm, milles elab, on palju suurem ja kohati ka süngem kui talle on antud alust arvata.

Ometi ei laena Kosinski oma maailma ja mütoloogiat teistelt nii mitmeski mõttes suurematelt eeskujudelt, vaid kõige aluseks on režissööri visioon Maa tulevikust, mil sõda tulnukatega on sundinud inimkonna planeedilt lahkuma. Tsivilisatsioonide asemel laiuvad looduse poolt tagasi võetud tühermaad. Need ei ole viljatud pinnad, vaid imeilusad ja isegi grandioossed orud, aasad ja mäeahelikud. Filmi aluseks on Kosinski enda idee, mis kasvas graafilisest novellist stsenaariumiks ja nüüd mitu aastat hiljem eepiliseks ulmefilmiks Tom Cruise`ga peaosas.

"Oblivionis" on peidus tundmused sellistest klassikalistest ulmefilmidest nagu "Planet of the Apes",  "When Worlds Collide" ja nende hulka sobiks ka esimene kosmose äärealasid avastanud ulmefilm "Forbidden Planet". Klassikaline ulme paistab olevat Kosinski suurim mõjutaja. Lugu on räsitud modernsetest ideedest ja žanri tunnustest, kuid selle ümber ehitatud legendaarium pürgib minevikku, et esitleda seda omakorda täiesti uuena.

Režissööri visiooni originaalsust tõestab ka tõsiasi, et film oli enne mitu aastat graafilise novellina paberil, mida ilmestasid nüüd filmikeelde tõlgitud pildid ja maailma kirjeldavad tekstid. Enam kui tõenäoline on ka see, et tõelise vanakooli ulme huvilisena ammutas Kosinski oma ideid läbi nende sadade ulmefilmide eelmisest sajandist. Nii sündiski visuaalselt 21. sajandi ulmefilm, aga maailma loome koha peal eelmise sajandi keskele väga hästi sobituv žanrifilm.
Filmis esitatavad küsimused ja esile tõstetud teemad on siiski pärit värskemast ajast, kuid "Oblivion" ei taha mitte kuidagi mahtuda modernse ulme sekka ja seda just loo jutustamise ning üleüldise struktuuri pärast. Üks põhiteemadest on küll mõjutatud 21. sajandile väga omasest inimeseks olemise ja juurte leidmise suurtest küsimustest, kuid "Oblivioni" narratiiv oleks pärit justkui hoopis teisest ajast. Ajast, mil ulme oli avastamisest, uute maailmade loomisest ja meie koha leidmisest universumis. "Oblivioni" visuaalset ilu ja julge uue maailma mütoloogiat halvab aga suurepärase tegelaskonna alakasutus ja korduvate žanritunnuste ülekasutus.

"Oblivion" õigustab igati ulmefilmiks olemist. Kui üldse miskipärast ulme loodi, siis Kosinski nägemus tulevikust on väga hea näide. Sisuline liikumine, tegelaste motiveering ja nendega samastumine kannatab kahjuks mitmeid kordi ümber kirjutatud adapteeritud stsenaariumi ebakorrapärasuste pärast. Nii on filmis kohe olemas teatav emotsionaalne distants vaataja ja tegelaste vahel.
Dramaturgilise sidususe lonkamisele vaatamata on lausa võimatu on mitte hinnata hunnituid kaadreid loodusjõudude poolt tagasi võetud endise tsivilisatsiooni varemetest.Uskumatu on tõdeda, et miski võib visuaalselt veel üllatada ja midagi veel nii lihtsat nagu pilvedest ülalpool paiknev torn, mis on ühtlasi kahe peategelase elupaigaks. Juba selle olemus - üle pilvepiiri ulatuv torn paikneb vaikses taevalaotuses samal ajal kui allpool valitsevad metsikud elektritormid.
Lõpmatu silmapiir tuletaks justkui meelde aega, mil Maa oli looduse ime. Õhtuvalgus ja hommikused esimesed päikesekiired mõjuvad nii ehedalt ja samas loo kontekstis igatsevalt, et emotsioon visuaalse kujundi järgi on garanteeritud. Lisaks veel klaasist bassein, milles supeldes ujuksid nagu taevalaotuses, nagu pilvedes.
"Oblivioni" visuaalne ilu näitab nii tehnoloogilist võimekust kui ka seda, et iga uus nägemus ei nõua erakordset fantaasiat, vaid lihtsustatust ja kindlat visiooni. Vahel peitub ilu kõige tagasihoidlikemas ideedes ja Kosinski tõestab seda mitmel rindel.

"Oblivion" on viimaste aastate ulmetoodangu suhtes üsna ebatavaline film. Hävingut kui sellist ei toimu. Tulnukad ei saabu hiiglasliku armeega. See kõik on filmi alguseks juba ära toimunud. Lugu liigub mööda sõja järelkajasid. Sisu on küll ehitatud üles olulise süžeepöörde esitamise peale, kuid tegelaste rännaku paigutus selles maailmas on ainult üks osa sellest, millist lugu tahetakse jutustada. Filmi esimene pool võtab aega ja tutvustab rahulikult Jacki rutiini ja igapäevaelu. Antakse mõista, millest ta unistab, millest mõtleb ja mida on unustanud. 

Ulmefilmina on tegu väga hea näitega 21. sajandile omastest ulmežanri sulandumispindadest. Mitmed elemendid on kokku toodud, et rääkida lugu armastusest teineteise vastu, inimeseks olemisest, ohverdusest ja mõttest, et ka kõige väiksem mutrike võib masina peatada. Ghost in the machine oleks hea tõlgendus. Nüüdisaja ulmefilmile kohaselt on filmis klassikalise ulme elemendid nagu lihtsalt tulevik ja tulnukad, kuid juurde on lisatud ka väga palju teisi: postapokalüptiline Maa, tehnoloogia ja identiteedi küsimused.

Praktiliste efektide vaatemäng koos kahjuks pankrotti läinud efektifirma loodud visuaalse maagiaga toovad ekraanile looduslikud vaatepildid ja kiired stseenid võitlustest elu ja surma peale. Isegi niigi suurepärase Tom Cruise juures on näha reaalset füüsilist pingutust. Cruise jaoks on tegu viimaste aastate parima rolliga. Selles pole kahtlust. Ulme sobib talle ja tulevaste projektide kohta uurides paistab tema uus trend jätkuvat.

M83-e asutajaliikme Anthony Gonsalese muusika moodustab pool elamusest ja üks kõige intensiivsemaid lugusid "Canyon Battle" tõmbab hinge kinni ka niisama kuulates. Kui sama efekt lisada veel visuaalsele tõmbenumbrile filmi viimases vaatuses, siis peab episoodi lõpus lausa õhku ahmima.
Film jätab vaatajale terve hunniku suuri küsimusi mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Need ei häiri küll loo hargnemist, kuid tekivad siiski hiljem nähtut seedides. Lahtised küsimused tekitavad soovi seda universumi uuesti külastada. See muudabki "Oblivioni" maailma mitmeid kordi suuremaks kui lugu ise.

Suur emotsionaalne skaala (identiteet, minevik, armastatu, iseendaga kohtumine) ja eepiline mõõde imekauni hävinenud vaatepildiga on "Oblivioni" märksõnadeks. Kosinski filmis on peidus mingi ilu, mingi mõõtmatu suurus. See on midagi, mis on viimase aja ulmefilmide poolt unustanud, kõrvale heidetud. Suurus ja spektaakel ei tulene mitte suurejoonelistest kaadritest hävinenud Maa loodusest ja tulevikunägemusele omastest tehnoloogilistest sammudest. Seda on siin ka ja väga palju. Ilu pakub nii Kosinski visuaalne maailm kui ka inimtühjad ahermaad täis kunagise tsivilisatsiooni tundemärke.

"Oblivion" on nii perfektne pealkiri filmile, mis ei räägi Maa päästmisest ega kurjade tulnukate vastu võitlemisest, vaid mehest, kes on kaotanud kõik, mis tegi temast inimese. Kõige hullem selle juures on aga see, et ta on unustanud kõik, mida on kaotanud ja ei teagi seda enam taga igatseda. Ometi voolab temasse igapäevaselt mälestused nagu polaroidfotod, mis püüavad momente, aga ei anna tausta. Seda kuni hetkeni, mil saabub oluline murrang nimega Julia.

"Oblivion" ei paku  suurust ja ilu mitte ainult tõeliselt võimsa tulevikunägemusega, vaid filmi püsivaks tooniks on igatsus nimetu järele, soov millegi ebamäärase saavutamiseks ja tahe näha kaugemale kui see maailm paistab pakkuvat. Peategelast läbivad tundevoolud selle maailma suhtes muutuvad üha enam selgemaks ja nimetu saab nime, ebamäärane muutub selgeks, kuid selguse saabumine ei kaota igatsust. Kaob unustus ja tekib unistus.

Hämmastav on aga filmi loodud universumi suurus. Lugu jookseb mööda oma loodud piire ja seda kõike jälgides ei teki väga palju lisaküsimusi, kuid filmi peale tagantjärgi mõeldes need ometi tekivad.  Lõputiitrite ajal kostunud filmile enamgi kui perfektse viimase emotsiooni tekitanud lugu "Oblivion" (feat. Susanne Sundfør) loob juba uue maailma. Mis sai teistest? Kus nad on? Kas saabuvad ka uude maailma? Nad kõik olid üksteisele nii lähedal, aga ometi ei suutnud nad üksteist näha. Samas tekivad mitmed visioonid kõikide teiste "relvade" eludest. Mis saab neist?

"Oblivioni" ei piira end filmi paigutatud looga, vaid esile kerkib terve uus maailm, mis hakkab elama ja lausa nõuab edasist tutvustust, arendust ja isegi järge. Kui film õnnestub, siis oleks järg väga oodatud. 7/10

Oblivion - Unustus värskest ulmest

12. aprillil jõuab Eesti kinodesse aasta esimene suurem ulmefilm "Oblivion" ehk eestimaiselt "Unustus". Enne linastus küll "Warm Bodies" ja kohe kohe on kinodesse jõudmas ka "The Host", aga kes otsib ulmet selle algupärases ja loomulikumas tähenduses, siis on "Oblivion" just see õige valik.

Järgnev on väljalõige artiklist, mille kirjutasin ulmeajakirja Reaktor jaanuarikuu numbri jaoks. Alustakski kohe esimesena meie kinodesse jõudva tulevikku vaatava ulmefilmiga,  milleks on Joseph Kosinski "Oblivion". Kosinski on kindlasti paljudele tuttav kui paariaastataguse "Tron: Legacy" režissöör. "Tron"-i järg ei olnud küll kõigile mokkamööda, kuid Kosinski lavastuse ja filmi visuaalset ilu siiski eitada ei saa. Ütleme nii, et "Tron: Legacy" oli kui suur tühi mull. Mull ise oli ilus ja värviline, aga iga väiksemgi torge võis mulli hävitada. Kolmas "Tron"-i film on juba kinnitatud ja Kosinski on taas roolis. Ehk on seekord vigadest õpitud ja Troni tagasitulek saabub tõelise pauguga. 

"Oblivion" on aga läbi ja lõhki Kosinski film. "Oblivion" põhineb Kosinski ja "Rex Mundi" nimelise koomiksiseeria autori Arvid Nelsoni graafilisel novellil. Samuti on Kosinski üks filmi stsenaristidest ja produtsentidest. Kogemuse põhjal võib eeldada, et kui režissöör on filmi juures ühtlasi ka stsenaariumi autor ja produtsent, siis on tegu isiklikumat laadi projektiga või siis on tõenäosus järjekordseks mööda sihtimisest lihtsalt mitmeid kordi väiksem.

"Oblivion" kuulub 2013. aastal nende paljude ulmefilmide sekka, mis suunduvad kaugesse tulevikku, kus Maa on hävitatud tulnukate, loodusjõudude või siis sõdade poolt nagu näiteks M. Night Shyamalani "After Earth", Neil Blomkampi "Elysium" ja ka Guillermo del Toro "Pacific Rim". Praegusel juhul on peamised kahtlusalused tulnukad, kuid filmi üsna spoilerisõbralik reklaamikampaania jätab vägisi teise mulje nagu näitavad need kaks reklaami. 

Aastaks 2073 on Maa inimestest tühi. Pärast sõda vaenulike tulnukatega lahkuvad inimesed elamiskõlbmatuks muutunud planeedilt, kuhu jäävad maha ainult mõned üksikud, kelle ülesandeks on korrastada seadmeid, mis puhastavad Maad kõigest vajalikust uue elupaiga tarvis. Intriig algab siis peategelane Jack Harper läheb uurima allakukkunud kosmoselaeva vrakki ja leiab sealt midagi, mis muudab tervet maailma. Taolisele suurele sisulisele pöördele on ilmselt kogu film üles ehitatud. Pigem on huvitav sõda tulnukatega ja tulevikunägemus Maast. Peategelast kehastab kõikide väsinud märulifilmide staar Tom Cruise, kelle jaoks on tegu esimese ulmekaga pärast Spielbergi "War of theWorlds"-i. Väljalõike lõpp. 
Loe lisaks ulmeajakirja REAKTOR jaanuarikuu numbri artiklit "Ulme 2013 aasta filmilinal", kus kirjutasin koos vennaga pikemalt 2013. aastal linastuvatest ulmefilmidest.

Lisamärkuseks nii palju, et põhjus, miks "Oblivion" teiste seast välja paistab, on lihtne. Tegu pole järjega ega ka superkangelaste seiklustest jutustava koomiksi adaptsiooniga, vaid originaalse looga, mis on sündinud režissööri enda ideest ja on osaliselt kirja pandud ka tema enda poolt. Tegelikult on filmi saamislugu palju pikem ja keerulisem. Lühidalt kokku võttes juhtus nii, et Kosinski plaanis "Oblivion"-i idee stsenaariumiks kirjutada juba 2007. aastal, kuid Writers Guild of America (WGA) pikk streik ei lubanud tal seda teha. Kosinski otsustas koos kogenud koomiksiautori Arvid Nelsoniga kujundada seni ainult ideena eksisteerinud "Oblivioni" graafiliseks novelliks. Pärast "Tron: Legacy" osalist õnnestumist võttis režissöör "Oblivioni" taas kätte ja nüüd oli tal juba palju lihtsam tõestada loo võimekust ja visiooni suurejoonelisust.

Selliseid kooslusi pole praegu palju. Originaalsust on vähe ja 2013. aasta lubab seda müüti murda.
Lisaks Cruise`le on filmis näha veel kvaliteedimärgina tuntud Morgan Freemani ja alles Terrence Malicku uues filmis "To the Wonder" osalenud Olga Kurylenko. Operaatoriks on alles hiljuti "Life of Pi" eest parima operaatoritöö Oscari pälvinud Claudio Miranda, kes töötanud veel selliste filmide juures nagu David Fincheri "Zodiac" ja "The Curious Case of Benjamin Button". Samuti töötas ta koos Kosinskiga "Tron: Legacy" juures.
Filmi muusikat on loomas M83 nimelise bändi asutaja Anthony Gonzales ja alati Tim Burtoni filmide juures töötav legendaarne Danny Elfman. Kaks lugu on saadaval: "Oblivion" (feat. Susanne Sundfor) ja "Starwaves".

Vaata lisaks: Sky Tower Exclusive Featurette

BAFTA Game Awards 2013 - Britid jagasid kuldmaske möödunud aasta eredamatele mängudele

Eile, 5. märtsil jagas BAFTA kuldmaske mängudele, mis eelmise aasta jooksul erutasid meeli, jooksutasid meid mööda troopilist saart või rottidest tulvil rentsleid düstoopilises viktoriaanliku ajastu Inglismaal, lasid meil liuelda mööda lõputut kõrbe või lausa sundisid meid osa võtma zombiapokalüpsise järgsest pingeliselt inimsuhterägastikust. Nagu traditsiooniks on saanud, jagab BAFTA omad pärjad 2012. aasta parimatele filmidele just enne Oscari gaalat. Tavaliselt on BAFTA jagatav tunnustus märksa intrigeerivam ehk teisisõnu öeldes üllatavam kui Oscarite kuldkujude jagamine.

BAFTA tunnustuse pälvinud mängude hulgas paistavad silma innovaatilised hitid nagu Ubisoft Montreali Far Cry 3, mis igati teenitult pärjati Parima action-mängu kuldmaskiga ning Arkane stuudio stealth-action seiklus Dishonored, millele ulatati lausa Parima mängu tiitel.

Silmapaistvate saavutuste eest valati auhindadega üle ka iroonilise nimetusega Thatgamecompany stuudio toodetud maagilise ja meditatiivse indie hiti Journey, mis domineeris nii kunstilises, muusikalises, heli, mitmikmängu ja disaini osakonnas. Õhtu suurimaks staariks tõusiski seega eelmise aasta üllataja, millega hetkel saavad maiustada ainult kõik Playstation omanikud.

No kuulake seda imeilusat muusikat!




Parima strateegia pärjaga ehiti kauaoodatud XCOM: Enemy Unknown, mis mulle ka kustumatu mulje jättis. Nii üksik kui ka mitmikmängus säranud turn-based taktikaline rollimängu strateegia pakkub kuhjade viisi ärevaid, pingelisi ja mitmeid kordi läbimõeldud strateegilisi hetki, mis iga hetk võivad lõppeda kas siis vägagi võidukalt või haleda lüüasaamisega. Tulemusele vaatamata on XCOM: Enemy Unknown tõeline kullatükk ka neile, kes strateegiamängudega väga tuttav ei ole. Silmarõõmu ja ajude ragistamist jätkub igaks minutiks.




The Walking Dead korjas kuldmaski Parimale loo kategoorias, millega saan ainult päri olla. Olles TWD mängu rutakalt läbinud ja ka paar pisarat valanud, olen vägagi kindel, et võtan selle uuendusliku ja veenva looga point and click RPG uuesti ette, et näha kas mängu pakutavad ohtrad valikud minu endist teekonda ka oluliselt muudavad. TWD mängu muudabki eriliseks tugevad tegelased ja stsenaarium. Kasuks tuleb ka väga pingeline retk läbi zombidest laastatud linnade ja metsade, mis toovad kaasa ettearvamatuid olukordi ja ohtralt valikuid, mis seavad mängija valiku ette, et kuidas käituda iseenda otsustest lähtuvalt maailmas, kus inimeseks olemine pole enam grammigi väärt. Iga otsus toob kaasa väiksema või suurema muutuse kogu loos. Peab olema ettevaatlik, sest iga lause või sõna maksab.




Kogu võitjate nimekirja leiab BAFTA koduleheküljelt. 

Auhinnatseremoonia järel istusid ühise laua taha indie stuudiote ninamehed ja arutasid ühekoos mängutööstust painavate intrigeerivate küsimuste üle.

Tomb Raider - Lara uuendatud seiklused jõudmas ka filmimaastikule

Crystal Dynamics`i arendatud värske Tomb Raideri reboot on nüüdsest ametlikult poelettidel ja kõik, kes ihkavad manustada korralikku elamust survival seiklust jookske nagu üks mees mängule poodi järgi. Kõigele lisaks on ikkagi tegemist selle vana hea tomb raider Laraga, kelle saatel juba põnnist peale aastasadu vanu mõistatusi lahendanud ja karudele kere peale andnud.

Tomb Raider lausa karjus värskuse järele ja nagu näha, siis Crystal Dynamics vastas meie palvetele.

Lisaks tõigale, et mäng nüüd kenasti poes saadaval, on välja imbunud ka võrratu uudis, et Crystal Dynamics teeb hetkel tihedat koostööd GK Films`iga, et Lara Croft taas kinoekraanidele tuua.

Hetkel kõik veel väga alguses, aga kes teab, äkki paari aasta pärast näemegi kinoekraanidel uut filmiseeriat, mil nimeks Tomb Raider ja mis paistab silma värske mängu karmi tooniga?

See oleks fantastiline.