Evil Dead - kurjuse mitu nägu

Režissöör Fede Alvarez pälvis esmakordselt filmimaailma tähelepanu 2009. aastal kui veebikeskkonda jõudis lühifilm "Panic Attack!". Peaaegu 5 minutit kestnud klipp mõjus pigem kui muusikavideo ja oleks selleks jäänudki kui nende loetud minutite jooksul poleks maailma vallutanud Alvarezi enda loodud hiiglaslikud robotid. 

"Evil Dead"-i režissööriks valitigi oma debüüti tegev Fede Alvarez, kellel oli õudusklassika  jaoks ka oma nägemus. See nägemus muutus koheselt vähem unikaalsemaks kui Bruce Cambpell ja Sam Raimi asusid uut filmi originaaliga siduma, et luua fännidele mitmeid kummardusi ning taastada algupärase filmi võlud. Nagu tulemustest näha, siis ei olnud eesmärk mitte luua uusversioon, vaid pigem uus täiesti nägemus kultuslikust õudusfilmist. 

Alvarezi režii, visuaalne lähenemine ja kohati päris kenad pikad kaadrid tegid filmist kohe päris tema enda omaks. Mitte küll läbinisti. Selleks on ta liiga palju seotud originaaliga. Igasugused viited Ashi kannatustele ja taaskasutatud audiotekstid tekitasid turvalise tunde, et see on ikka "The Evil Dead". Mitte päris sama, mitte väga erinev, aga midagi vahepealset. 

Alvarez on loonud läbi ja lõhki tõsise loo. Nalja ei visata. Hüsteeria ei muutu nii haigeks, et oleks humoorikas. Tegelastega toimuv ei ole ilus vaatepilt. Verd, jäsemete eemaldamist, oksendamist ja kõike muud jubedat jagub küllaga. Terariistad, mootorsaed ja igasugused lõikurid on kõik esindatud. Välja reklaamitud kannatamatu õudus ja vereojad ei paistnud vähemalt filmi esimeses pooles kusagil välja.

Pigem loksus meeltes võrdlus filmiga "Martyrs", kuigi selle kõrval on "Evil Dead" nagu nukkudega mängimine. Verised ja deemonitest seestatud nukud, kes nülivad ennast ja sandistavad kõiki teisi. Õudusfilmide huvilisena jäin siiski väga rahule. "Martyrs"-i mainimine koos uue "Evil Dead"-iga samas lauses on küll kohatu ja solvav, aga see võrdlus näitab pigem seda, et õudusfilmi tähendus ei piirdu Ameerika nägemusega. Prantsuse horrori uus laine on seda ka juba ammu tõestanud. 

"Evil Dead" ei paku midagi uut loo raami ja esituse suhtes, kuid üllatusi jagub nii tegelaste saatuste kui ka filmi lõpu osas. Igast küljest vaadatuna professionaalselt ja asja armastavalt tehtud. Praktiliste efektide hulk on senise õudusfilmide trendi juures enneolematu. Filmis pole mitte ühtegi arvutiga loodud efekti.  

Kui "Cabin in the Woods", "The Tall Man" ja isegi "Martyrs" tegid õudusfilmiga midagi enamat kui seda, mida ootame, siis "Evil Dead" langeb vähemalt minu jaoks viimase aja uhkete õudusfilmide ritta, kuhu sobivad ka James Wani "Insidious" ja Scott Derricksoni "Sinister". 

"Evil Dead"-i eristab neist kahest tohutu verevalamine ja kõik muu sellega kaasa käiv. Peategelast Miat kehastava Jane Levy omapärane hoiak laseb tegelasel oma elu elada ja kui see tehtud, siis on empaatiat juba lihtsam tekitada. Kui "The Evil Dead" on klassika ja "Cabin in the Woods" uut tüüpi metahorrori suur edendaja, siis "Evil Dead" kasutab originaali aluspõhjana, et luua midagi suurepärast ja tõeliselt pingelist ajal, mil horror tähendab enamjaolt poolteist tundi tühja tallamist. 

Kui esimeses osas oli peategelaseks naise nimega mees (Campbelli Ash), siis nüüd ongi mees asendatud naisega (Jane Levy kehastatud Mia). Uskumatu on ka see, et filmis jäävad kõlama isegi lööklaused, aga mitte Cambpelli Ashi stiilis, vaid hoopis tõsisemas. Seda muidugi tänu suurepärastele traileritele ja eeskujulikule promokampaaniale. 

Näiteks railerites korratud dialoog Davidi ja Mia vahel. 

Mia: David... please... please! You... have... to get me... out of here. 
(David goes to leave, but Mia grabs his arm) 
Mia: No! You don't understand. There was something in the woods... and I think it's in here with us... now. 

Samamoodi on filmis õudusfilmide klišeesid endid kommenteerivad kohad: 

David: Everything's gonna be fine! 
Eric: Everything's gonna be fine? I don't know if you noticed this, but everything's been getting worse... every second. (a noise is heard from the cellar) 
Eric: Does that sound fine?

See pole küll nüüd Joss Whedoni ja Drew Goddardi "Cabin in the Woods"-i stiilis žanri stampide lõhkumine ja nende üle nalja heitmine, aga siiski on tunda, et väsinud klišeed on määratud surema või jääma igaveseks naerualuseks.

Tegelaste osas on huvitav see, et kõik peale Mia venna Davidi tüdruksõbra omasid mingit reaalsest elust pärit tausta ja see töötas ka loos endas. Mia oli pealt näinud oma vaimuhaige ema aeglast suremist haiglas. Kas jätab märgi? Jätab. Kas võib hakata heroiinisõltlaseks? Võib. Kas oleksid venna peale vihane kui ta ei külastanud surevat ema kordagi? Oleksid. 

Mia ja Davidi vaheline suhe arenes just selle taustainfo pärast põnevalt ja tavapärase õudusfilmi jaoks ebatavaliselt. Kui lisada siia veel sõltuvusest vabanemise ajal tekkinud kõrvalnähud ja deemonite tuleku, siis ei maksa imestada kui kogu Mia hirmunud jutt oli sõprade jaoks võõrutusele omane sonimine.

Teistest tegelastest rääkides polnud Davidi õpetajast sõber Eric Davidit ammu näinud ja oli vihane, sest Mia oli oma sõltuvusega kogu aeg üksi ja ainult sõbrad olid teda aitamas. David hoidis eemale. Konflikti nende vahel seisnes selles, et ta ei aidanud neid ega ilmunud siis välja kui vaja. Ta kartis. Samamoodi nagu ta kartis ka filmi lõpus kui õpetaja teda argpüksiks sõimas. Kui ema oli surnud ja Mia sattus sõltuvusse, siis ei leidnud David endas julgust teda aidata. Nüüd oli tal selleks võimalus. Samamoodi see medõde, kellel oli Mia võõrutustega juba piisavalt kogemusi. Ta teadis, kuidas käituda ja mida teha. Temas oli selline loogiline jõud võõrutuse läbi viimiseks. Davidi tüdruksõber jäi kõige kaugemaks karakteri arengu osas. 

Ainuke vihje tema tüdruksõbra staatuses oli see, et nad saabusid koos. Tegelasena üsna sisutu. Davidi ja Mia suhe oleks olnud juba piisav alus mingiks konfliktiks Davidi ja tüdruksõbra vahel, aga kõike ei saa ka sisse paigutada. 

Lõppude lõpuks on tegu ikkagi "The Evil Dead"-i laadse õudusega. Õnneks kordus originaalile sarnane väljapääsmatu olukord. Sinu armastatu on seestatud deemoni poolt ja tapab kõike, mis liigub ja kui ei liigu, siis tapab nii kaua, kuni hakkab liikuma. 

Ehk siis tegelased peavad tegema võimatut ja tapma neile kalli inimese. Uusversioon või siis omamoodi järgi esimesele andis sellele olukorrale teise kaalu. Äkki on mõni teine võimalus? Ja oligi. Matmine ja siis ellu äratamine oli kohutavalt hea lahendus, sest seda lihtsalt ei osanud oodata. 

Lõppu jäi ilmestama omamoodi ilus kaader: maja põleb ja Mia saeb selle taustal viimast deemonit  lõhki nagu vana hea Ash.
8/10

The Tall Man - koletised meie seas

Pascal Laugier on nimi, mis pani värisema ka isegi kõige suurema prantsuse uue laine horrori austaja. "Martyrs" oli ja on siiani igas mõttes erakordne film rakendades narratiivi sügava psühholoogilise ja isegi filosoofilise karakteri - ja inimestemaailma, kuid tehes seda prantsuse uue lainele omaselt absurdi piiril tantsiva groteskina, mis püüab publikut eekõige karmi horrori austajate seast, kuid eraldi eesmärgiks on köita ka horrorfilmidest eemale hoidvat ja palju sügavamaid filme otsivat publikut. "Martyrs" on film, mida on raske ületada isegi selle režissööril, kuid seda polegi vaja teha.
Laugier võttis nõuks toota taaskord hoopis teine lugu, mis ei proovigi ületada eelnevat, vaid lihtsalt näitab, et kõrgele aetud latt pole alati mõeldud selle ületamiseks, vaid pigem uue lati loomiseks.

Laugieri "The Tall Man" on kogunud vastakaid arvamusi just seetõttu, et mängib tavaklišeede tasandil horrorina publiku närvidel, kuid siis pöördub ja hirmutab vaatajaid hoopis teistlaadi õudusega - käesoleva reaalse maailma probleemidega. Õudusfilm on ikka kandnud eesmärki viia vaataja eemale argielust ja näidata maailma, mida ei saaks mitte kuidagi eksisteerida. Samas on alati olnud igas õudusfilmis tahest tahtmata loomulik allegooria kindlatest probleemidest ja üldlevinud tendentsidest ühiskonnas.
"The Tall Man" sisaldab aga väga konkreetseid sümboleid ja teemasid, mis on ammutatud praegustest vägagi põletavatest probleemidest. Laugier ei püüagi kasutada õudust kui millegi allegooriat, vaid mängib õudusega korraga kahel tasandil - žanrile omane klišeekuhil ja selged inimlikud konfliktid, mis on alguse saanud senise ühiskonnakorralduse murenevatest tugijalgadest.

"The Tall Man" eristub näiteks žanrikonventsioonide üle ironiseerida armastava vihakirja "The Cabin in the Woods"-ist selle poolest, et Laugieri ei kasuta žanri selle üle naljatlevalt arutlemiseks, vaid kasutab seda ära, et rääkida oma lugu nii, et vaataja on kaasa tõmmatud valede ootustega ehk siis harjumuspäraste žanrile omaste klišeedega,  mida me kõik tunneme ja teame. 

Mägikülas Cold Rock levib katk - see katk on nimetu musta riietatud kogu, mis röövib kohalike lapsi. Sisu lühitutvustus ja filmi nimi ise võivad tekitada seoseid internetifenomeni "Slender Man"-iga, mis sai alguse Something Awful nimelisest foorumist, kus korraldati võistlus, mille raames kujundati ümber vanu fotosid lisades sinna ka näiteks kummalisi olendeid. Üks nendest oligi hallis pintsakus näota mees, kes ilmus fotodel, kus olid lapsed. Nii kasvas sellest ühest mõttest ja fotost välja terve legend sügavates metsalaantes pesitsevast koletisest, mis haarab kaasa kõik, kes juhtuvad teda nägema - peaasjalikult siis lapsed.

Laugieri filmi võib internetilegendiga küll siduda, kuid ilmtingimata pole Slender Man loo mõjutaja. Seda tõestab kas või Slender Mani põhjal valminud tasuta mäng, mis on suuteline tekitama hirmu ka kõige tugevamate närvidega mängijatele. Sellega Slender Mani seos ka piirdub, sest sisuliselt see puudub. Muidugi võib ka Slender Mani tegelaskujule juurde pookida ühiskondlikest probleemidest tingitud ilminguid, kuid algselt see puudus. Edasine on kõik tõlgendamise küsimus.

Tahtmata midagi otseselt sisu kohta välja öelda, paljastaksin nii palju, et selline nö. vaataja ootuste üles ehitamine ja siis selle kuristikust alla kukutamine võib mõjuda meeldivalt, aga samas võib filmikogemus automaatselt muutuda absurdseks ja arusaamatuks ning režissööri üritus võib jääda väga kaugeks.

Laugier joonistab korraga välja kolm maailma - žanrimaailm, filmimaailm ja reaalne maailm. Žanrimaailma järgi on "The Tall Man" vähemalt esialgu täiesti õudusfilmidele omastele reeglitele kohane, kuid see kardin langeb kiiresti ning katte taga on peidus midagi muud - Laugieri loodud filmimaailm ja reaalseid ohte täis tänapäev. Laugier tuletab meile meelde, et iga klišee ja iga tavapärane reeglitekogum on kuskilt alguse saanud - film on ju lõppude lõpuks meid ümbritseva maailma eripalgeline peegeldus.

See kannustab Laugieri tegelasi ja sündmuste arengut piirini, kus kaovad õudusfilmi piirid ja kerkib "uut" laadi õudus - reaalsus, mille eest põgeneme pimedasse kinosaali.

Pascal Laugier ei ole Cannes`i režissöör ja tema nime ei kohta ka suurtel auhinnagaaladel, aga see võib üsna pea muutuda. Nii "Martyrs" kui ka "The Tall Man" põhinevad Laugieri enda stsenaariumitel. Võiks isegi öelda, et tugevalt arenev autor on juba olemas. Ühes žanris püsiv autor, aga siiski looja, kes segab vett, et luua midagi uut ja omapärast.
Ühtlasi on tegu ka Hollywoodi staari Jessica Bieli ühe parima rolliga. Sõnadest jääb väheks, et kirjeldada Bieli hingematvat esitust ning Laugieri võimet töödelda ümber ka kõige vähem omapärase stiiliga silma paistev näitleja.
8/10

"Martyrs"-i kohta kirjutati väga hea analüüs Enne kui ma unustan nimelises filmiblogis.

Gravity - Alfonso Cuarón ja kosmos

Alfonso Cuaroni esimeseks filmiks pärast meeldejäävat ja senini filmiringkondades ringi kajavat "Children of Men"-i on "Gravity". Ulmefilm kahest astronaudist, kes kaotavad igasuguse kontakti Maaga ja jäävad kosmose tühjusesse ning vaikusesse triivima. Nendeks on Sandra Bullock ja George Clooney. 

7 aastat on möödas "Children of Men"-ist ja selle visuaalsest uuenduslikkusest. Cuaron pole vahepeal oma sära kaotanud ja koos "Children of Meni" üles võtnud operaator Emmanuel Lubezkiga ("The Tree of Life") on ekraanidele tulemas midagi imetabast või vähemalt nii väidetakse. 

Eelmise aasta mais ilmusid netti varajase ja veel valmimisjärgus filmikoopia reaktsioonid

Film Experience arvas nii:

“Gravity is Cuaron’s masterpiece. It’s gonna be divided. Half will think it’s a self-indulgent borefest and half will think it’s amazingly brilliant. The movie is 80% just Sandra Bullock!” He went on to say that he thinks its her best work, particular in the final fifteen minutes (from which he assumes they’ll draw an Oscar clip should that time come) but that the film is Cuarón’s. He called likely nominations for Visual Effects, Picture, Director, Editing (“breathless” action), and Cinematography which he calls “amazing.”

"Gravity" on üles võetud ainult stuudio ruumides. Väidetavalt on filmis ligi 17 minutit pikad kaadrid ehk 1 kaader ja 17 minutit. See on lihtsalt ILUS. "Children of Men" juba näitas, mida võib ühe kaadriga saavutada. Jutt käib muidugi kahest stseenist: Autostseen ja Filmi finaal.

Cuaron pole muidugi ainult "Children of Men"-i režissöör. Tema vastutas ka selle eest, et Harry Potter liikus süngematele radadele filmis "Harry Potter and the Prisoner of Azkaban". Cuaroni visiitkaardiks kujunes aga 2001. aasta "Y Tu Mama Tambien". Sellele järgnes kohe veel lapsekingades viselnud Potteri film. Tollal kardeti, et "Y Tu Mama Tambieni" valguses võib Cuaron Potteriga igasuguseid koledusi korda saata. 

Käesoleva nädala jooksul peaks maailma peale vallanduma ka värske trailer. 

Film linastub 4. oktoobril. 

Esimesi lühikesi kaadreid on võimalik näha ET vahendusel. Seda on väga vähe. Pigem oodata juba trailer ära.