Filmiarvustus: The Ward

John Carpenteri viimane film Ghosts of Mars ilmus 9 aastat tagasi. Vanameister näitas juba siis nõrkemise märke. Ghosts of Mars mõjub praegu Neil Marshalli Doomsday eelkäijana. Uskumatu, et mees, kes tegi klassikaks kujunenud filmid nagu Halloween, The Thing, They Live ja Escape from New York, on pärast 9 aastat valmis saanud piinlikult halv ja halenaljaka The Wardiga. Tegu pole küll tema stsenaariumiga, aga ausalt öeldes on stsenaarium vaid üks osa läbinisti mädanenud tervikust. Minu jaoks, kes ma olen näinud Carpenteri filmograafiast ainult tema karjääri ja stiili defineerivaid filme, tuli täieliku üllatusena, et korralikult alanud, aga koheselt erakordselt tüütuks, etteaimatavaks, pead igavusest ja lollusest valutama panevaks jump scare`ide ja kogu sisu pahupidi pöörava sisukäänaku peale üles ehitatud film on tõesti Carpenteri oma. Film meenutas pigem mõnda klassikalise õudusfilmi uusversiooni, mis ongi tavaliselt vaimuvaesed ja halenaljakad, kuna ikka arvatakse, et muusikaga mängimine ja pimedate nurkade näitamine on senini ideaalseim viis hirmutamiseks ja seda The Ward tegigi. Viimase aja eeskujulikum õudusfimi tiitlit vääriv on hoopis James Wani Insidious. Ka seal mängiti pingelisemad kohad välja muusika ja helitaustaga, kuid Wani eelis oli see, et ei osanud aimata, mis nüüd nurga tagant ekraanile kargab. Tead, et midagi tuleb ja kohe, aga ei tea, mis see on ja miline välja näeb.

Spellboundi täispikka arvustust loe siit.

Filmiarvustus: Hesher

Hesher lahterdub peaaegu ideaalselt leinast ülesaamise filmide hulka, mis näitavad ühe isiku või kogu pere murtud rutiini pärast lähedase surma. Igapäevase valusa rutiini lööb segamini aga võõrkeha, milleks võib olla uus tegelane või isegi mõni loomake. Tänu jumalale, et Hesher polnud armas väike kutsikas. Antud juhul on võõrkehaks kanepit suitsetav ja oma hügieeni suhtes hoolimatult käituv Joseph Gordon Levitti mängitud Metallicat nautiv, pealtnäha oma isiklike probleemide küüsis vaevlev või neid siis välja elav hoolimatu ja ettearvamatu Hesher, kelle ainuke püha eesmärk on filmi arenedes aidata perekond välja neid laastavast leinast. Kas Hesher eksisteeris ka reaalse tegelasena või oli ta olemas ainult leinava pere jaoks? Seda küsimust lahkab stsenarist ja režissöör Spencer Susser umbes täpselt nii nagu seda on tehtud kogu aeg. Tutvustatakse täiesti uut tegelast, kelle põhjus pere keskel olemiseks jääb segaseks, kuid loo eri arengufaasidest läbi käies on lihtne mõista, et ta on ja ei ole ka. Ta on kõike seda, mida perekond hetkel ei ole. Ta väljendab kõiki neid tundeid, mida üks murtud pereisa ja väike poiss ei suuda.

Spellboundi täispikka arvustust loe siit.

Filmiarvustus: Karigurashi no Arietti

The Borrower Arrietty on Studio Ghibli eelmise aasta ainuke täispikk animefilm. Ei oska öelda, kas debüütfilmi teinud Hiromasa Yonebayashilt oodati seetõttu imet ja ülemaailmset tuntust, aga teada on see, et Arrietty on täieõiguslik Ghibli film. Need, kes ootasid Goro Miyazaki Tales from Earthsea sarnast ebalevat lugu ja varieeruva kvaliteediga animatsiooni peavad pettuma. Arrietty on film täis pimestavat ilu ja lapsepõlve meenutavat soojust, milletaolist suudab luua ainult Ghibli. Arrietty ei jõua küll Miyazaki parimate tööde tasemeni, kuid see ei vähenda filmi väärtust karvavõrdki. Olgugi, et filmis leidub mõni üleliigne koht või siis pealesunnitult mõjuvaid stseene, aga tervikuna on Arrietty õnnestunud teos, mille miinuspooled ei tohiks segada kellegi filmielamust. Karigurashi no Arrietty põhineb kaudselt Mary Nortoni lasteraamatute seerial The Borrowers, mille põhjal on varem tehtud kaks sarja ja filmi ning lisa on veel tulemas. Inglismaal on raamatuseeria senini populaarne, mistõttu on adaptsioonide rohkus täiesti mõistetav. Ghibli ja eriti Miyazaki filmide juures on põhinemine juba olemasoleval materjalil kujunenud juba tavaks. Näiteks võib tuua Ponyo, Howls Moving Castle, Tales from Earthsea ja tänavu linastuv jaapani mangal põhinev Goro Miyazaki teine film From up on Poppy Hill.

Spellboundi täispikka arvustust loe siit.

Filmiarvustus: Pripyat

Nikolaus Geyrhalteri dokumentaalfilm Pripyat ilmus 1999. aastal ja tollal oli katastroofist möödunud ainult 13 aastat. Liiga väike ajaperiood, et taas julgelt Pripyati tänavatel kõndida nagu seda teevad tänapäeva turistid. Geyrhalter ei paku analüütilist ega ülevaatliku ajaloolist dokumenti, mis aitaks perfektselt mõista Pripyati, selle elanikke suhet tuumajaama ja oma kodukandiga. Geyrhalteri dokumentaalfilm on pigem inimlik pilguheit Pripyati endiste ja seda ümbritseva piirkonna praeguste elanike hingeellu.

LiveForThis`i täispikka arvustust loe siit.

Re-Entry - behind the scenes

Re-Entry filmimine on täies hoos. Vähemalt üks osa on näitlejate jaoks läbi. Videos kostus fakt, et filmi näeme veebruaris. Monstersi järjest kirjutasin eelmisel kuul siin.

"Re-Entry" the Movie - Behind a scene from Ray Jay on Vimeo.

Anomaly - Horror Tšernobolis

Mis oleks veel parem filmimaterjal kui Tšernobol? Fantaasia üleküllusega võib minna hulluks või mis veel hullem, võib lihtsalt üle mõelda ja unustada, et vahel on reaalsuse ja fantaasia äärealadel tantsisklev mõte parem kui hiiglaslikud lendavad olendid või tühermaal ringi püherdavad hiigelsipelgad, mis on sama suured kui stepikilpkonnad ja mis võivad inimese ühe hoobiga pooleks hammustada. Strugatskite Roadside Picnic, Tarkovski Stalker, kolmeosaline auhinnatud mäng ja nende lugematud mõjutused nii raamatutes, filmides kui ka telesarjades on vaid üks osa, teine osa on aga kartus tuumasõja ja Tšernoboli mõjude senitundmatu jõu ees. Samamoodi on tehtud ka lugematud lühifilme ja dokumentaale vägagi reaalsest ohust, mida toob kaasa kiiritus ja pime hirm tundmatu ees. Käesolev lühifilm on veel järeltootmises, mille arengut on võimalik jälgida ametlikus blogis. Sisu on üsna lihtne, aga kuna lihtsuses peitub võlu, siis on vähemalt minu jaoks tegemist väga põneva projektiga. Postapokalüptilised või siis sarnase teemaga mängivad filmid on alati teretulnud.

4 noorukit võtavad kaamerad kaasa ja lähevad uurima Tšernoboli ümbrust. Algul tahetakse uurida lihtsalt kiirituse mõjul muutunud taimestikku ja loomastikku, kuid hiljem kerkib noorte seas mõte minna keelatud tsooni. Tsooni ääres on aga valvepostid ja valvurid ei lase kedagi läbi ja keegi neist ei tohi öelda miks. See ainult tõstab noorte huvi seal toimuvat uurida ja dokumenteerida, mistõttu sisenetakse ikkagi tsooni. Sisenedes tsooni ei teadnud noored, mida võivad eest leida, kuid see, mida nad leidsid ei olnud ainult tavapärasest suuremad seened ja sipelgad, vaid midagi palju kohutavamat. Midagi nii kohutavat, et seda on hoitud aastakümneid saladuskatte all.

Roland Emmerichi Põrgu

Roland Emmerich ehk seesama sakslane, kelle tulnukad hävitasid ja kelle hiidlained uputasid USA on ilmselt liiga hõivatud oma uue Shakespeare isikut paljastava filmiga Anonymus, mistõttu otsustas ta seekord produtseerida sobiliku nimega postapokalüptilist linateost HELL. Režissööriks on varem ainult lühifilmidega end kodus tundnud Tim Fehlbaum, kes nüüd tundis Emmerichi soosivat pilku ja mõistis, et aeg on tulla lagedale täispikka debüüdiga. Lugu on lihtne. Päike on muutunud tavapärasest ikka väga palju kõrvetavamaks ning kogu maailma loodus koos veevarudega on ära kõrbenud. Inimesed liiguvad end päikese käes varjates ringi või sõidavad toonitatud klaasidega masinates. Filmi keskmes on ahermaal paremat elu otsivad Maria, tema väike õde Leonia ja keegi Phillip. Praegu on kujunenud juba tavaks see, et hävinenud maal on alati üks koht, kus pole vampiire või zombisid või siis antud juhul on vett. Grupp üritab jõuda sinna, mille olemasolu põhineb kuulujuttudel, kuid lootust peab olema ja ellu peab kuidagimoodi jääma. Nii nad siis kõnnivad ja kõnnivad, kuni kohtavad tee peal veel ühte rännulist. Muidugi on tee paradiisi raskendatud ja rännak on täis okkalisi radu ja lugematuid takistusi, kuid kindel on üks asi - taaskord võetakse kasutusele hiljutiste filmide nagu Stake Landi ja The Roadi kajastatud tuttav mõte, et pärast maailma lõppu on kõige suurim oht inimene ise.Trailer annab aga põguse vaate valgust ja tuhka täis maailmast, mis justkui vastaks kõikidele ootustele, mida saab vähegi postapokalüptilisele filmile peale panna. Visuaalne külg ja tunnetus annavad juba praegu edasi teatavat hävituslikku mõju, mis ühel või teisel viisil leiab lahenduse kas inimeste või viimase veekoguse kadumise läbi. Film linastub Saksamaa kinodes septembri lõpus. Eks siis näeb, kas parem on näha Emmerichi lavastatud või produtseeritud filme. Praeguse seisuga kaldun viimase poole.

Alexandre Aja ja Cobra: The Space Pirate

Üks viimase aja üllatavamaid uudiseid on prantsuse uue laine horrori uhke liikme Alexander Aja plaan teha oma lapsepõlve lemmikmanga täispikaks mängufilmiks. Aja vastutab selliste filmide eest nagu High Tension, The Hills Have Eyes, Mirrors ja Piranha 3D. Esimesed kaks on neist vast kõige asjalikumad, aga ülejäänud on lihtsalt tavapärased õudusfilmid. Arvan, et keegi poleks oodanud, et just tema on valmis adapteerima pika ajalooga eepilist kosmoses ja selle ääremaadel aset leidvat lugu. Aja kirjutab filmile stsenaariumi koos pikaaegse koostööpartneri Gregory Levasseuriga, kes on olnud Aja filmide stsenarist, produtsent ja 2nd unit director. Praegu on väljas ainult ülal olev joonistus võimalikust posterist. Näitlejaid pole valitud. Filmi alles kirjutatakse nagu annab mõista ka väljalaskeajaks märgitud aasta 2013. Aja stiil ja jaapani manga komsosepiraatidest ja isiklikest deemonitest võib küll läbi kukkuda, aga õnnestumise korral võib tegu olla visuaalselt imeilusa ja kes teab äkki ka uuele saagale aluse paneva filmiga. Arvatavasti võetakse film üles 3D-s, aga kuna tegu on suuremõõtmelise ulmefilmiga, siis võib meediumi õige kasutus tulla rohkem kasuks kui kahjuks, mille kasuks räägib ka kõigi poolt palavalt armastatud Alieni mitteametliku eelloo Prometheuse filmimine 3D-s. Siiski närib mind 3D õige kasutuse suhtes kahtluseuss. Praegu on õige 3D film olnud ainult Avatar. Võib olla ma eksin ja näen seda kuidagi teistmoodi, kuid ükski teine film pole mind pärast lõppemist ja raskete prillide eemaldamist rohkem rõõmustanud kui Cameroni rõhutatult tehniline meistriteos.Tagasi manga juurde. Cobra on väga pika ajalooga kosmosepiraadist pajatav jaapani manga, millest on kõige muu hulgas tehtud ka sari ja animefilm. Lühidalt öeldes on tegu space opera mangaga, mis leiab aset futuristlikus maailmas täis kosmosepiraate, vandenõusid, veetlevaid naistegelasi ja igale ulmelisele loole omaseid vidinaid, relvi, tulnukaid, kummalisi olendeid ja pöörast möllu. Mina ei ole mangaga tuttav, mistõttu ei oska öelda kas tegu on üldse filmitava materjaliga või on lugu lihtsalt liiga keeruline, et seda võiksid korralikult adapteerida prantsuse horrori kummardajad. Elame näeme ja ootame uut infot veel arengujärgus oleva filmi kohta.

[REC] 3 Genesis - verepulm Hispaanias

[REC]-i saaga on täies hoos. Kui esimesed kaks osa toimusid kortermajas, siis kolmas viib tegevuse päevavalguse kätte, mis annab filmile omakorda uue reaalsuse. Esimese osa käsikaamera ja teise osa kiivrikaamera on peaaegu maha jäetud ja juurde on toodud tavalise mängufilmi omadused. Enam ei ole samas koguses peadpööritavat ja intiimset kaameratööd. Samas pole unustatud seeriale alguse pannud stiili ja käsikaamera on siiski täiesti olemas. Stiilimuutus on aga märgatav. Võib olla tuleneb asi sellest, et maailmale [REC]-i tutvustanud režissöör ja stsenarist Paco Plaza veab kolmandat osa ise. Esimest kahte osa koos Plazaga lavastanud Jaume Balaguero on seeria juurest lahkunud. Võib olla naaseb õudusduo samasse staadiumisse neljanda osa juures, aga see on vähetõenäoline, sest esialgsetel andmetel naaseb Balaguero üksi neljanda ja ühtlasi viimase osa juurde. Mõlemad on põhimõtteliselt kogu oma karjääri jooksul teinud ainult õudusfilme. Põhjus edukaks seeriaks on kohe olemas ja esimesed kaks osa on elavad tõestused.

Plaza võttis aga esimese kahe osa konseptsiooni ja paigutas selle kaugele kortermajast päevavalguse ja suure hulga inimeste keskele. Tundub, et kadunud on kitsaste ruumide terror ja see on asendatud 28 Days Lateri ja Dawn of the Deadi kiirete zombide ja muidu üldlevinud zombielaadseid nakkusi tutvustavate filmide pärusmaaga. Praegu ei oska öelda, kuidas kavatseb Plaza käsitleda teises osas toimunud sündmusi, mis andsid pealtnäha raevu- või zombiviirusele uue vindi. Kas tulemas on ülemaailmne deemonite invasioon, mida juhib seesama mitte enam nii malbe näoga naine esimesest osast? Piltide järgi võib öelda, et uue puhangu keskel on pulmalised. Huvitav on mõelda, et algsest värskena mõjunud, justkui ühekordse elamusena ekraanidele paisatud [REC]-i nimeliselt hispaania horrorist kasvas välja filmiväljendusvahendite abil reaalsustajuga manipuleeriv [REC] 2 ja nüüd siis suurema mastaabiga kolmas ja sugugi mitte viimane osa.

Filmist endast rääkides oli esimene [REC] uskumatult jõulise ja värskena mõjunud õudus, mis kiirendas südamerütmi ja surus pilgu vastu ekraani ega lasknud lõpuminutitel silmi pilgutadagi. Teine osa mõjus samamoodi, aga suuremal skaalal rohkete tegelastega ja uute võimalustega horrori ekraanile toomiseks. Tuleb ainult loota, et Balaguero puudumine ei tähenda seeria allakäiku, vaid hoopis üllatusterohket edasiminekut paremuse poole.

Minu arvustused mõlema filmi kohta: [REC] ja [REC] 2
Siin oleme varem kirjutanud nii Genesisest kui ka selle plaanitavast järjest Apocalypse.

The Darkest Hour - öö on alati pimedam enne koitu

Chris Gorak ei ole nimi, mida paljud just teadma peaksid, aga tema 2006. aasta kitsaste ruumide indiethriller Right at Your Door on tõsisematel filmihuvilistel nagu Trash võib olla veel meeles. Nüüd on Gorak saanud endale produtsendiks Timur Bekmambetovi (Wanted, Päevane ja Öine patrull), kelle tootmise all on ka siin mainitud Apollo 18, ning tegemisel on tulnukate invasioonist pajatav film The Darkest Hour. Tulnukainvasiooni filmid pole enam ammugi originaalsed ja midagi uut pakkuvad, mida ilmestab kõige paremini USA hiljutine ulmetoodang (Battle: LA, Skyline, Transformers 3), kuid Goraki film leiab aset Moskvas, mis aga ei tähenda, et asukoha muutus USA suhtes tähendaks kohe uut lähenemist nagu juhtus District 9-ga. The Darkest Hour ei eksponeeri laiaulatusliku sõda ja hävingut, vaid aeglast ja süstemaatilist puhastamist. Maalt imetakse kogu elektrienergia ja seejuures hävitatakse ka kõik eluvormid. Pole veel teada mis eesmärgil, aga võib oletada, et muuta Maa vaenulikele külalistele sobivaks. Filmi peaosades on sellised tuntud nimed nagu Emile Hirsch (Into the Wild) ja Max Minghella (The Social Network). Ülejäänud on täpselt sellised näod, kes meenuvad paljudest filmidest, mille nimesid keegi ei mäleta.

Minu üllatuseks osaleb filmis ka The Killingus oma näitlejaannet tõestanud Joel Kinnaman, kes oli enne tuntud juba rootslaste järjekordse bestselleri põhjal vändatud Snabba Cashist ja veel paljudest teistest rootsi filmidest. Joel Kinnaman suutis The Killingus ümber kehastuda selliseks tüüpiliseks ameerikamaa suurlinna halvast naabruskonnast ja kuritegelikust taustast pärit tüübiks, et väga raske oli hiljem mõista tema rootsi päritolu, sest kõnepruuk, üleüldine hoiak ja suhtumine, mida tema karakter edasi andis, mõjus puhtameerikalikult. Nüüd võib teda varsti näha Fincheri The Girl with the Dragon Tattoo uues versioonis ehk siis remake`is. Öelge, mida tahate, aga tegemist on uusversiooniga. Võib öelda ka, et uus nägemus või midagi taolist, aga kuna viimasest rootsi filmiversioonist on möödunud alles 2 aastat, siis minu silmis on tegu puhtalt kasumi nimel tehtava remake`ga. Fincher suudab aga sellest üle olla ja valmis teha ilmselt meistriteose poole püüdleva linateose.

The Darkest Houri tuntuim staar on muidugi Emile Hirsch, kes püüab energiatulnukate rünnaku alla jäänud Moskvas koos sõpradega ellu jääda ja isegi võõrvägedele vastu hakata. Äsja ilmunud trailer annab tavapärasel kombel liigagi palju ära ja vähegi loogikat omav vaataja tabab loo põhimõtte ja üleüldise ülesehituse kindlasti kohe ära, mis aga ei tähenda midagi, sest veel ei oska keegi öelda, millega üritab film üllatada. Kas lugu või CG tulnukad? Kas tegelased või laastamistöö? Kas põgenemine või vastuhakk? Poliitiliselt põnevas kohas aset leideva ulmefilmi stsenaristiks on Jon Spaihts, kes alles töötas koos LOST-i Damon Lindelofiga Ridley Scotti Prometheuse stsenaariumi kallal. IMDB andmetel ongi need kaks filmi praeguse hetkeseisuga tema ainukesed. Kõlab paljulubavalt. Kolmest loo kallal töötanud kirjutajast on Leslie Bohem ainuke, kellel on selja taga pikk karjäär (The Alamo, Dantes Peak, Daylight, Nowhere to Run), kas seda nimetada nüüd edukaks karjääriks on iseküsimus, aga fakt, et ta lõi Spielbergi "esitletud" 10 osalise miniseriaali Taken tõstab minu lootusi, et noori tegijaid täis ulmefilmil õnnestub pakkuda midagi uut või siis vana, aga uues kastmes. Timur Bekmambetov on kokku pannud põneva projekti - noored paljulubavad vähese filmikogemusega ning mõned ennast varem korduvalt tõestanud tegijad. Pluss tegemist on alati meeli köitva žanriga, kus saab mängida millega iganes.


In Russia, a group of kids struggle to survive after an alien invasion - sellise sisututvustuse peale ei torma keegi googlesse lisainfot otsima. Huvitavam on aga tegelikkus ja see, et vähemalt mõte ja selle teostus pole paha. Ei meenu, et oleksin kunagi näinud filmi energiast koosnevatest tulnukatest, kes ründavad Maad selle energiavarude pärast. Viimane tuleb tuttav ette, aga tulnukad ise mitte. Kindlasti on midagi taolist juba tehtud, aga mitte viimasel ajal. Tegelikult on noored ameeriklased Moskvas lõbureisil kui ühel hetkel kaob esialgu veel ainult Moskvas kogu elekter ja taevast langevad kummalised kollakalt helendavad kogud, mida näeb selgelt ainult pimedas. Järgmisel hommikul on tänavad maha jäetud ja inimesed kadunud. Veel töötavad infoallikad annavad mõista, et sama asi toimub kogu maailmas. Kogu elekter sureb välja ning välja on ilmunud pimedas eristatavad, kuid päevasel ajal nähtamatud tulnukad, kelle eesmärk tundub olevat imeda endasse kogu energia ning hävitada elusolendid. Grupp noori üritavad alguses lihtsalt ellu jääda ja peidu pugeda, kuid hiljem, mõistes, et teist võimalust ei ole, hakkavad nad võõrvägedele vastu. Trailer annab mõista, et inimesed koonduvad ja panevad käepärastest vahenditest kokku relvad vaenlasega võitlemiseks. Algul küll katse-eksitus meetodil, aga hiljem juba enesekaitse ja tulnukate hävitamise eesmärgil.

Mis muudab eriliseks filmi tulnukate invasioonist? Eks ikka režissöör ja huvitav lähenemine pidevalt värsket puudutust vajavale žanrile. Muidugi pole tegu originaalse ideega. Trailerit vaadates kargas muu hulgas pähe ka Tarkovski Stalker, kus nimitegelane kasutas netallist kogumeid raja ohutuse testimiseks. The Darkest Hour pakub sama printsiipi natuke teises võtmes. Tegelased loobivad pimeduses olles lambipirne enda ette, et näha kas tulnukad on lähedal. Tulnukate kohalolust annab aimu järsku tööle minev elektroonika ja hoiatussüsteemiks kasutataksegi pirne ja enda ümber mässitavat elektroonikat, mis ühteaegu kaitseb ja hoiatab tulnukate eest. Kaitse on tõhus, sest tulnukad panevad energia enda ümber tööle, mistõttu ei taju nad elusorganismide lähedust, vaid näevad tavalist elektrienergiat. Otse loomulikult saame filmi jooksul teada, mis on tulnukate tõeline eesmärk ja vähemalt esialgu tundub, et selleks on Maa neile sobivaks muutmine või selle puhtakujuline hävitamine pärast kogu energia ammutamist. Ütleme nii, et mõte on hea, kuid film võib kujuneda rohkem visuaalseks vaatemänguks kui huvitava karakteri- ja teemaarenguga ulmefilmiks. Pigem tekib küsimus, kas film suudab kõikidele tõstatatud küsimustele ja puudutatud teemadele anda ammendavaid vastuseid või ongi film täis ainult ideede algeid, aga mitte arendusi.

Kõigele lisaks võeti film üles 3D-s. Eks muidugi on energiatulnukate hävitustöö täpselt selline, et saaks seda näidata uue elamusena ka kolmemõõtmelisena, aga mulle ei tundu, et peale paari in your face 3D võimaluse oleks filmil pakkuda just sellisel kujul väga head elamust. Eks tõde selgub alles detsembris.

Vampire - esimene treiler Shunji Iwai vampiirifilmile

Innovaatiline nooremapoolne režissöör Shunji Iwai on paistnud silma poeetilise, psühholoogilise, väga isikupärase ja unikaalse filmikeelega. Filmid nagu All About Lily Chou-chou, Love Letter, Hana and Alice ja April Story kehtestavad Shunji Iwai loomingut vast kõige ülevaatlikumalt. Chou-chou, Love Letter ja April Story on aga minu isiklikeks lemmikuteks. Nende filmide kaunid eripärad nagu tundeline operaatoritöö, muusika, stsenaarium ja näitlejad jäävad pikemaks ajaks kummitama ning lausa nõuavad korduvat vaatamist.
Tahaks loota, et ka Vampire on Iwai`le omaselt suurepärane. Twitch`is on filmi jõutud juba arvustada ja see pisikene väljavõte ütleb Iwai esimese inglisekeelse filmi kohta rohkem kui oleks osanud loota:
Acclaimed Japanese director Iwai Shunji demonstrates that he is a master of cinematic storytelling in any language. Breathtaking, lyrical camera movement and unconventional framing capture beautifully macabre images while the evocative music and sound design complete the sensory tour de force. The terrific ensemble cast stretches out of its comfort zone and syncs up perfectly with Iwai's dark vision, which explores the essence of existence and what drives some to end it.

Raske öelda, millal filmi ka näha saab, aga seniks on meil vähemalt väga ahvatlev treiler:

Filmiarvustus: Event Horizon

Event Horizon on ulmeõudusfilm 1997. aastast, mida võib kergesti varasema ajajärgu filmiks pidada. Siinkohal ei mängi rolli eriefektid kosmoselaevade kujutamiseks ega nende üleüldine ehitus, vaid üldine toon, mis justkui surub peale 80ndate õudusulmet nagu näiteks natuke veel varasem Ridley Scotti Alien või John McTiernani Predator. Muusika, tegelased, kosmos ja selles liiklejad ei anna aimu mitte 20. sajandi lõpuaastate ulmefilmidest, vaid pigem selle algusest. Selline vanas heas kastmes virguv toon on loomulikult igati teretulnud, sest mitte kordagi ei panustata üleliia ulmelisele aspektile, vaid hoopis horrorile, mis tegelaskonda ja publikut ees ootab.

LiveForThis`i täispikka arvustust loe edasi siit.

The Last Airbender: Legend of Korra - Avatar naaseb!

2005. aastal alanud ja 2008. aasta suvel oma võiduka finaalini jõudnud animaseriaalile Avatar: The Last Airbender on lõpuks meisterdatud ka järjelugu, mis esilinastub alles 2012. aasta jooksul. Avatar: The Last Airbender`i peategelaseks oli viimane õhutaltsutaja Aang, kes pärast 100 aasta pikkust sõjaperioodi tuletaltsutajate rassiga rahu taastama hakkas. Tema abilisteks oli veetaltsutaja Katara ja tema sõdalasest vend Sokka, pime maataltsutaja Toph, lendav piison Appa ja lendleemur Momo. Läbi kolme hooaja tutvustati mitmekesise kolmiku katsumuste abil kogu taltsutajate maailma, võimuvahekorda ja tuletaltsutajate rassi hävitavat anastajalikku jõudu, mille peatamiseks on ainult üks võimalus - Avatar Aang. Sarja lõid ja produtseerisid Bryan Konietzko ja Michael Dante DiMartino, kes võtsid maailma, selle rahvaste ja tegelaste loomisel malli Aasia kultuurist ja taltsutajate võitlustehnika moodustati eelkõige just hiina võitluskunstist. Tulemuseks oli 61 episoodi peenelt mõtestatud võitlust sõja ja türannia vastu, mida ilmestasid humoorikad, põnevad ja pidevalt arenevad karakterid, tõsiseltvõetav ja pingeline lugu, erinevate rasside paeluvad eripärad, Avatari maailma eri nurkade tundmaõppimine ja taltsutajate võitlustehnikate demonstreerimine.

Konietzko ja DiMartino vastutavad ka A:TLA-ri spin-off seeria eest. The Last Airbender: Legend of Korra leiab aset umbes 70 aastat pärast Aangi, Sokka ja Katara võitlust tuletaltsutajate julma rünnakuga. Peategelaseks on noor ja hakkaja veetaltsutaja Korra, kes on Aang`i järel järgmine Avatar. Korra on pärit lõuna veehõimust ja juba taltsutanud tule, maa ja vee. Peamiseks eemärgiks ongi lõpetada õpingud õhu taltsutamises.

Korra

Mako ja Bolin

Korral on ka truu kaaslane, kelleks on seekord polaarkoerkaru Naga. Korra, kelle kaaslateks on tuletaltsutajast Mako ja maataltsutaja Bolin, satub otse steampunk stiilis suurlinnas toimuvate kurjakuulutavate sündmuste keskele.

Amon

Lugu keskendub rahvaste linnas United Republic`us pead tõstva antitaltsutajate liikumisele The Equalists ja nende salapärasele juhile Amonile. United Republic`u võimuorganiks on metallitaltsutajad, mille juhiks on esimesena metalli kontrollinud maataltsutaja Tophi tütar. UR`us on populaarseks spordialaks Pro-Bending, milles kolm taltsutajate rühma üksteisega mõõtu võtavad. Kuuldavasti näeb uues seerias ka tuttavaid nägusid nagu Zuko, Toph, Aang ja kes teab, keda kõike veel kohata võib. Korra mentoriks on Avatar Aangi poeg Tenzin, kes omab tulevases seerias suurt rolli.

Metalbender/metallitaltsutajad - United Republic`u võimuorgan

Pro-Bending

Rõõm on kuulda, et pärast A:TLA-ri edu ei jätkanud Konietzko ja DiMartino samasuguse struktuuriga, vaid asendasid endise kolmiku täiesti erinevate tegelastega, andsid uuele Avatarile värske kannapöörde ja asetasid endise kolmiku maailmarände steampung-iliku suurlinnaga. Tuleb ainult loota, et esialgsele sarjale iseloomulikud meeldiv huumor, tugev tegelaste arendus, põnev lugu ja tempokas stsenaarium on jätkuvalt endisel või isegi kõrgemal tasemel.

Naga ja Korra

Senine näitlejavalik Legend of Korrale:
Janet Varney as Korra
Kiernan Shipka as Jinora
Daniel Dae Kim as Hiroshi Sato
David Faustino as Mako
Seychelle Gabriel as Asami
Lance Henriksen as Lieutenant
P.J. Byrne as Bolin
JK Simmons as Tenzin

Muljetavaldav, eks ole?

Legend of Korrale ilmus tänu tänavusele Comic-Con`ile ka lühikesevõitu treiler, mis The Last Airbenderi austajatele peaks ütlema rohkem kui tuhat sõna.

Treiler:


Uudistada saab ka Legend of Korra Comic-Con`i paneeli:

Filmiarvustus: Wrecked

Wrecked on Michael Greenspan`i debüütfilm. Tegemist ei ole niivõrd minimalistliku filmiga kui seda oli Buried, aga umbes samasugust vormi taotleb ka Greenspan. Juba filmi esimestest kaadritest õhkub madalaeelarveliste põnevike magusat lõhna. Sõna madalaeelarveline ei taha Wrecked`i või isegi Buried`iga üldse haakuda. Olgugi, et tegu on minimalistlike teostega, ei ole mõtet neid lahterdada kui taotuslikult väikefilmideks vormitud põnevaid ideid jagavateks filmideks. Kõik oleneb siiski ainult ideest. Sama on juhtunud ka Wrecked`iga. Mees ärkab pärast rasket avariid metsa põrutanud autos, ta ei suuda end liigutada, ta ei tea kes ta on, ta ei ta kus ta on ja ta ei tea kuhu minna. Sellises huvitavas rollis astub üles Adrien Brody, kelle passivadki kõige rohkem filmid igast žanrist, igast eelarvest ja mis tahes kui erineva rolliga.

LiveForThis`i täispika arvustuse leiad siit.