John Carpenteri viimane film Ghosts of Mars ilmus 9 aastat tagasi. Vanameister näitas juba siis nõrkemise märke. Ghosts of Mars mõjub praegu Neil Marshalli Doomsday eelkäijana. Uskumatu, et mees, kes tegi klassikaks kujunenud filmid nagu Halloween, The Thing, They Live ja Escape from New York, on pärast 9 aastat valmis saanud piinlikult halv ja halenaljaka The Wardiga. Tegu pole küll tema stsenaariumiga, aga ausalt öeldes on stsenaarium vaid üks osa läbinisti mädanenud tervikust. Minu jaoks, kes ma olen näinud Carpenteri filmograafiast ainult tema karjääri ja stiili defineerivaid filme, tuli täieliku üllatusena, et korralikult alanud, aga koheselt erakordselt tüütuks, etteaimatavaks, pead igavusest ja lollusest valutama panevaks jump scare`ide ja kogu sisu pahupidi pöörava sisukäänaku peale üles ehitatud film on tõesti Carpenteri oma. Film meenutas pigem mõnda klassikalise õudusfilmi uusversiooni, mis ongi tavaliselt vaimuvaesed ja halenaljakad, kuna ikka arvatakse, et muusikaga mängimine ja pimedate nurkade näitamine on senini ideaalseim viis hirmutamiseks ja seda The Ward tegigi. Viimase aja eeskujulikum õudusfimi tiitlit vääriv on hoopis James Wani Insidious. Ka seal mängiti pingelisemad kohad välja muusika ja helitaustaga, kuid Wani eelis oli see, et ei osanud aimata, mis nüüd nurga tagant ekraanile kargab. Tead, et midagi tuleb ja kohe, aga ei tea, mis see on ja miline välja näeb.
Spellboundi täispikka arvustust loe siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar