The Darkest Hour - öö on alati pimedam enne koitu

Chris Gorak ei ole nimi, mida paljud just teadma peaksid, aga tema 2006. aasta kitsaste ruumide indiethriller Right at Your Door on tõsisematel filmihuvilistel nagu Trash võib olla veel meeles. Nüüd on Gorak saanud endale produtsendiks Timur Bekmambetovi (Wanted, Päevane ja Öine patrull), kelle tootmise all on ka siin mainitud Apollo 18, ning tegemisel on tulnukate invasioonist pajatav film The Darkest Hour. Tulnukainvasiooni filmid pole enam ammugi originaalsed ja midagi uut pakkuvad, mida ilmestab kõige paremini USA hiljutine ulmetoodang (Battle: LA, Skyline, Transformers 3), kuid Goraki film leiab aset Moskvas, mis aga ei tähenda, et asukoha muutus USA suhtes tähendaks kohe uut lähenemist nagu juhtus District 9-ga. The Darkest Hour ei eksponeeri laiaulatusliku sõda ja hävingut, vaid aeglast ja süstemaatilist puhastamist. Maalt imetakse kogu elektrienergia ja seejuures hävitatakse ka kõik eluvormid. Pole veel teada mis eesmärgil, aga võib oletada, et muuta Maa vaenulikele külalistele sobivaks. Filmi peaosades on sellised tuntud nimed nagu Emile Hirsch (Into the Wild) ja Max Minghella (The Social Network). Ülejäänud on täpselt sellised näod, kes meenuvad paljudest filmidest, mille nimesid keegi ei mäleta.

Minu üllatuseks osaleb filmis ka The Killingus oma näitlejaannet tõestanud Joel Kinnaman, kes oli enne tuntud juba rootslaste järjekordse bestselleri põhjal vändatud Snabba Cashist ja veel paljudest teistest rootsi filmidest. Joel Kinnaman suutis The Killingus ümber kehastuda selliseks tüüpiliseks ameerikamaa suurlinna halvast naabruskonnast ja kuritegelikust taustast pärit tüübiks, et väga raske oli hiljem mõista tema rootsi päritolu, sest kõnepruuk, üleüldine hoiak ja suhtumine, mida tema karakter edasi andis, mõjus puhtameerikalikult. Nüüd võib teda varsti näha Fincheri The Girl with the Dragon Tattoo uues versioonis ehk siis remake`is. Öelge, mida tahate, aga tegemist on uusversiooniga. Võib öelda ka, et uus nägemus või midagi taolist, aga kuna viimasest rootsi filmiversioonist on möödunud alles 2 aastat, siis minu silmis on tegu puhtalt kasumi nimel tehtava remake`ga. Fincher suudab aga sellest üle olla ja valmis teha ilmselt meistriteose poole püüdleva linateose.

The Darkest Houri tuntuim staar on muidugi Emile Hirsch, kes püüab energiatulnukate rünnaku alla jäänud Moskvas koos sõpradega ellu jääda ja isegi võõrvägedele vastu hakata. Äsja ilmunud trailer annab tavapärasel kombel liigagi palju ära ja vähegi loogikat omav vaataja tabab loo põhimõtte ja üleüldise ülesehituse kindlasti kohe ära, mis aga ei tähenda midagi, sest veel ei oska keegi öelda, millega üritab film üllatada. Kas lugu või CG tulnukad? Kas tegelased või laastamistöö? Kas põgenemine või vastuhakk? Poliitiliselt põnevas kohas aset leideva ulmefilmi stsenaristiks on Jon Spaihts, kes alles töötas koos LOST-i Damon Lindelofiga Ridley Scotti Prometheuse stsenaariumi kallal. IMDB andmetel ongi need kaks filmi praeguse hetkeseisuga tema ainukesed. Kõlab paljulubavalt. Kolmest loo kallal töötanud kirjutajast on Leslie Bohem ainuke, kellel on selja taga pikk karjäär (The Alamo, Dantes Peak, Daylight, Nowhere to Run), kas seda nimetada nüüd edukaks karjääriks on iseküsimus, aga fakt, et ta lõi Spielbergi "esitletud" 10 osalise miniseriaali Taken tõstab minu lootusi, et noori tegijaid täis ulmefilmil õnnestub pakkuda midagi uut või siis vana, aga uues kastmes. Timur Bekmambetov on kokku pannud põneva projekti - noored paljulubavad vähese filmikogemusega ning mõned ennast varem korduvalt tõestanud tegijad. Pluss tegemist on alati meeli köitva žanriga, kus saab mängida millega iganes.


In Russia, a group of kids struggle to survive after an alien invasion - sellise sisututvustuse peale ei torma keegi googlesse lisainfot otsima. Huvitavam on aga tegelikkus ja see, et vähemalt mõte ja selle teostus pole paha. Ei meenu, et oleksin kunagi näinud filmi energiast koosnevatest tulnukatest, kes ründavad Maad selle energiavarude pärast. Viimane tuleb tuttav ette, aga tulnukad ise mitte. Kindlasti on midagi taolist juba tehtud, aga mitte viimasel ajal. Tegelikult on noored ameeriklased Moskvas lõbureisil kui ühel hetkel kaob esialgu veel ainult Moskvas kogu elekter ja taevast langevad kummalised kollakalt helendavad kogud, mida näeb selgelt ainult pimedas. Järgmisel hommikul on tänavad maha jäetud ja inimesed kadunud. Veel töötavad infoallikad annavad mõista, et sama asi toimub kogu maailmas. Kogu elekter sureb välja ning välja on ilmunud pimedas eristatavad, kuid päevasel ajal nähtamatud tulnukad, kelle eesmärk tundub olevat imeda endasse kogu energia ning hävitada elusolendid. Grupp noori üritavad alguses lihtsalt ellu jääda ja peidu pugeda, kuid hiljem, mõistes, et teist võimalust ei ole, hakkavad nad võõrvägedele vastu. Trailer annab mõista, et inimesed koonduvad ja panevad käepärastest vahenditest kokku relvad vaenlasega võitlemiseks. Algul küll katse-eksitus meetodil, aga hiljem juba enesekaitse ja tulnukate hävitamise eesmärgil.

Mis muudab eriliseks filmi tulnukate invasioonist? Eks ikka režissöör ja huvitav lähenemine pidevalt värsket puudutust vajavale žanrile. Muidugi pole tegu originaalse ideega. Trailerit vaadates kargas muu hulgas pähe ka Tarkovski Stalker, kus nimitegelane kasutas netallist kogumeid raja ohutuse testimiseks. The Darkest Hour pakub sama printsiipi natuke teises võtmes. Tegelased loobivad pimeduses olles lambipirne enda ette, et näha kas tulnukad on lähedal. Tulnukate kohalolust annab aimu järsku tööle minev elektroonika ja hoiatussüsteemiks kasutataksegi pirne ja enda ümber mässitavat elektroonikat, mis ühteaegu kaitseb ja hoiatab tulnukate eest. Kaitse on tõhus, sest tulnukad panevad energia enda ümber tööle, mistõttu ei taju nad elusorganismide lähedust, vaid näevad tavalist elektrienergiat. Otse loomulikult saame filmi jooksul teada, mis on tulnukate tõeline eesmärk ja vähemalt esialgu tundub, et selleks on Maa neile sobivaks muutmine või selle puhtakujuline hävitamine pärast kogu energia ammutamist. Ütleme nii, et mõte on hea, kuid film võib kujuneda rohkem visuaalseks vaatemänguks kui huvitava karakteri- ja teemaarenguga ulmefilmiks. Pigem tekib küsimus, kas film suudab kõikidele tõstatatud küsimustele ja puudutatud teemadele anda ammendavaid vastuseid või ongi film täis ainult ideede algeid, aga mitte arendusi.

Kõigele lisaks võeti film üles 3D-s. Eks muidugi on energiatulnukate hävitustöö täpselt selline, et saaks seda näidata uue elamusena ka kolmemõõtmelisena, aga mulle ei tundu, et peale paari in your face 3D võimaluse oleks filmil pakkuda just sellisel kujul väga head elamust. Eks tõde selgub alles detsembris.