Räägi, mälu! - Eesti filminäitlejate kullafond

RÄÄGI; MÄLU! on vertikaalne sööst minevikku! Meie keskel on palju lugusid, ent veel enam ülestähendamata lugusid. See on meie kultuurimälu, mis väärib talletamist. Eesti filminäitlejate sari kino Sõprus eestvedamisel (koostöös Athena kino, Eesti film 100 ja Tallinnfilmiga) seda püüabki; püüda kinni katkeid Eesti filmimälust, elavdamaks, avardamaks ning jagamaks huvi, kogemusi, teadmisi.. ehk koguni mõistmist. 

RÄÄGI; MÄLU! toob ilmutusi ajast, mida paljud enam ei mäleta või ei saa mäletada, ajast, mis vajab nüüdseks juba kommentaari. Ent et filmid on elavate inimeste loodud, on kõige parem, kui nad räägivad sellest ise. Ja kõigest muustki. 

Fookuses on linateosed nõukogude ajast kuni 90ndate alguseni (k.a) ning valik tolleaegseid ekraanitähti, kes annavad ühtlasi alge (sisu ja suuna) igale konkreetsele õhtule. 

Üritused juhatab sisse umbes tunniajane sõnaline osa, täis meenutusi inimestest, ajast, elamise- ja kinokunstist läbi näitlejate ning nende kolleegide. Sõna ilmestavad lõiked filmirollidest. Mängufilmile, mis linastub ühtlasi näitena näitleja(te) loomingust, eelneb ajaloolis-kultuurilist konteksti selgitav kommentaar. 

Kõik filmid linastuvad 35mm filmilindilt.

Juba järgmise nädala lõpus on võimalik teha põhjalikumat tutvust Soosaare ainukese täispikka mängufilmiga.

RÄÄGI, MÄLU!

Filmi- ja vestlusõhtute sari: Eesti filminäitlejate kullafond

Kinos Sõprus ja Athena kinos

2011. 2012

III ÕHTU:

Eesti filminäitlejate kullafond: EVALD AAVIK

Film: "JÕULUD VIGALAS", Mark Soosaar, 1980/1981. Tallinnfilm

*Jõulud Vigalas eri: külla on oodata uhket näitlejate ja filmitiimi koosseisu!

Vestlemas: Evald Aavik, Mark Soosaar (õhtujuht), Sulev Keedus, Enn Säde.

18.12. 2011. 18:00. Kino Sõprus

12.12. 2011. 18:30. Athena kino

Külaliste koosseis võib Tallinnas ja Tartus erineda.

Möödunud kohtumised mäluga:

II ÕHTU:
NOV.2011

Eesti filminäitlejate kullafond: KALJO KIISK
Film: "VANA MEES TAHAB KOJU", Tõnis Kask, 1991. Tallinnfilm

Raamat: "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast", Andres Laasik.
Eesti Päevalehe raamatukirjastus. 2011

Külas: Tiina Lokk, Tõnis Kask, Andres Laasik, Arvo Kruusement.

I ÕHTU:
OKT.2011

Eesti filminäitlejate kullafond: EVALD HERMAKÜLA
Film: "SURMATANTS", Tõnu Virve. 1991. Freyja Film.

Külas: Hendrik Toompere jr, Tõnu Tepandi, Tõnu Virve, Einar Laigna

The Dark Knight Rises - "The Legend Ends" kuulutab uus poster

Christopher Nolani peagine The Dark Knight Rises on täies hoos. Ülal on alles äsja ilmunud poster, mis ei ennusta filmi peategelasele eriti kena saatust. Kui The Dark Knight`i Jokker oli üks igavesti meeletu vastane, siis nüüd tundub, et Tom Hardy kehastatav Bane tuleb ja võtab Jokkerilt tiitli üle ja saadab korda ehk isegi midagi veelgi fataalsemat kui varasemates filmides. Vähemalt nii kõneleb poster. Alates 16. detsembrist näidatakse USA IMAX-i ekraanidel Mission Impossible: The Ghost Protocol`i ees ligi 7 minutit kestvat proloogi, mille täpsema kirjelduse leiab näiteks Geektyrant`i vahendusel, kuigi vaatamata sellele, et film linastub alles järgmise aasta suvel, ei tasu end spoilerdavatesse kirjeldustesse ära kaotada. Vähemalt nii hoiatab /Filmi Peter Sciretta oma väikeses videosissekandes otse IMAX-i ekraani ees. Ilma midagi spoilerdamata võib nii tema kui ka teiste jutu põhjal järeldada, et sarnaselt The Dark Knight`i proloogile pakub ka uus film midagi täiesti ootamatut. Nemadki rõhutavad, et Nolani otsus umbes 50 minutit IMAX-i kaameratega filmida oli suurepärane tegu. Filmida üks oodatuim blockbuster tavalise 35 mm lindi asemel IMAX-i 70 mm lindile on äärmiselt tervitatav ja tänu sellele on filmitav materjal kordades sügavam ja avaram. /Filmil avanes võimalus vestelda sarnasel teemal Nolani endaga.

Kahju, et meie vaesekesed siin Eestis seda luksus endale lubada ei saa. Proloogile järgnes ka lühike kaadrite kogum. Umbes nagu preview tulevasele trailerile. Silmati ka Ann Hathaway kehastatavat Kassnaist, kes vähemalt õhinast tulvil filmifännidele nagu Sciretta ja Co.-le jättis üllatava mulje. See on lohutav, sest Hathaway ei ole siiani minu silmis just kõige efektsem valik sellisesse rolli. Siin tuleb ka mängu asjaolu, et Batmani imago tuhast kõrgustesse rebinud Christopher Nolan nalja ei mõista. On ta ju kõik oma valitud näitlejad igas filmis särama löönud. Loodame, et ka seekord.

2012. aasta suveni või siis järgmise materjalini, mida minu oodatuimast USA filmist avaldatakse.

60 Seconds of Solitude in Year Zero

"Hoolimata turundajate, produtsentide, ettevõtjate ja moraalse enamuse künismist koondus hulk režissööre üle maailma, et linastada ühekordne kollaažfilm 60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL ja pühendada see kino vabale mõttele. Filmi ei turustata ega levitata, koopia hävitatakse." 

Kindlasti märkasid paljud PÖFFilased programmi nimega 60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL, kus linastusid muu hulgas ka Naomi Kawase Hanezu, Sarneti Idioot ja Winterbottomi The Trip. Tegemist on Tallinn 2011  üritusega, mille lõid Taavi Eelmaa ja Veiko Õunpuu, kes on ühtlasi ka "60 sekundit üksindust aastal null" manifesti loojateks. Ürituse tagamõtteks on lehvitada hüvastijätuks filmilindile kui kaduvale kunstile, mis on aina enam hääbumas digitaalajastu massiivsete võlude keskel. Senimaani ei ole lint kui selline veel välja surnud, aga on suuremate tootjate poolt on lõpetatud näiteks traditsiooniliste filmikaamerate tootmine. Lindi kasutus on tõesti vähenenud, aga on rõõm tõdeda, et on neid, kes seda märkavad ja kes lindi tähtsust senini rõhutavad. Üheks nendeks on üritusega mitte kuidagi seotud Christopher Nolan ja tema The Dark Knight Rises, millest vähemalt 50 minutit on filmitud IMAXi kaameratega ehk siis vastupidiselt tavalisele 35 mm lindile hoopis 70 mm lindile. Kahjuks pole Eesti IMAX-i kinosid, mistõttu võime ainult ette kujutada, kuivõrd erinevad võivad olla meie ja USA kinokülastajate elamused.

Ürituse tarbeks võeti ühendust režissööridega, kelle hulgas on ka Park Chan-wook ja Kim Jee-woon. Park võib-olla ei tule meile külla, aga äkki on tulemas näiteks Kim Jee-woon. Mitmed režissöörid tulevad ürituse ajaks ka Eestisse. Sellisel juhul lähevad küll kõik Eesti Korea fännid kui üks mees sadamasse kuulama Ülo Kriguli muusikat ja vaatama 60 sekundi filme omanäolistelt režissööridelt, et näha, kas Jee-woon on ise ka kohal. Ürituse kulminatsiooniks on kino vabale mõttele pühendatud kollaažfilmi koopia põletamine. mis ei linastu mitte kusagil mujal maailmas. Üritust kajastavad näiteks Twitchfilm, Screen ja Deutsche Welle. Tasub kohal olla.

The Cabin in the Woods - uue ajastu Evil Dead?

Iga vähegi endast lugu pidav filmihuviline teab, kes on Joss Whedon või isegi kui ei tea tema nime, siis tunneb tema lavastatud, kirjutatud ja produtseeritud filmi - ja televisiooniajalukku jäädvustatud sarju nagu Firefly ja Buffy ning sellist filmi nagu Serenity. Hiljaaegu ilmunud Dr.Horrible`s Sing-Along Blog näitas, et väheste vahendite, heade näitlejate, Whedoni fantaasia ning võimekusega haarata õhust parimaid ideid, saab soovi korral kõike teha. Nüüd aga usaldati Whedonile viimase aja suurimaid projekte The Avengers, mille juures on ta nii režissöör kui ka stsenarist. Thor, Captain America, Hulk ja Iron Man ühinevad Marveli suunitlusest läbi imbunud Whedonversis, et Nick Fury juhtimisel võita sõda Loki vastu, kes plaanib Maa hävitada. Kui keegi üldse suudab ületada Marveli senised möödalaskmised (Thor, Captain America), siis on selleks kindlasti ei keegi muu kui Joss Whedon, sest erinevalt Kenneth Branaghanist ja Joe Johnstonist omab ta ka reaalset taju, kuidas luua funktsioneerivate tegelastegar filmimaailmu. 

Enne Avengerite tulekut oli Whedon produtsendiks ja kaasstsenaristiks õudusfilmi The Cabin in the Woodsi juures. Pealkiri kõlab nii nagu lugematute teiste õudusfilmide sisud, kuid tundub, et siit on oodata midagi uut ja huvitavat. Režissööriks ja üheks stsenaristiks on televisiooni imelapsele J.J. Abramsile Cloverfieldi kirjutanud Drew Goddard, kes on Whedoniga koos töötanud nii Buffy kui ka Angeli juures. Niisiis, õudusfilmi taga seisavad kuulsate sarjade ja menukiteks kujunenud filmide kirjutamisega tegelanud Whedon ja Goddard. Üks hea märk veel - operaator Peter Deming ja filmile muusika loonud David Julyan on enamjaolt tegelenud ainult õudusfilmidega. Monteerijaks on aga Whedoni projektides varemgi osalenud Lisa Lassek. Ühesõnaga tundub, et tegu on läbi ja lõhki asjaarmastajatega, mistõttu kadus ka hirm juba eos läbikukkunud idee ja filmi vastu. Filmi sisututvustus ütleb aga otse välja, et oodata on uut lähenemist klassikalisele loole, mille märksõnadeks on noored, mets ja õudus. 

Treilerit vaadates on näha, et klassikalisest "õudus peitub metsas onni taga" on asi küll väga kaugel, kuid struktuur on kindlasti säilinud sellisena nagu see kogu aeg olnud. Õuduse asemel on hi-tech jõuväljad, muteerunud olendid ja Big Brother - nagu oleks kokku segatud The Cube ja The Hills Have Eyes. Võib kindel olla, et võetakse nii õudusklišeede kui ka stampkarakterite kallal ja kohe nii et tolmab. Tundub, et tegemist on eneseteadliku tuntud elementidega mängiva looga, mis peidab turvalise pealispinna all midagi üdini originaalset või siis natukenegi üllatavat. Peaasi, et žanrilt tolmu pühkivat värsket tuulekest tulemata ei jääks. Filmi on oodata järgmise aasta 13. aprillil. 

Lock-Out - Guy Pearce ja Peter Stormare Luc Bessoni kosmosevanglas

EuropaCorp eesotsas megaprodutsent Luc Bessoniga on arendamas värsket ulmefilmi Lock-Out, mille peaosades on selliseid helged näod nagu Guy Pearce ja Peter Stormare. Filmi lavastajateks ja stsenaristideks on James Mather ja Stephen St. Leger. Matheri jaoks on tegu esimese täispika filmiga. Varem on ta peamiselt operaatorina tegutsenud. Leger tundub olevat Matheri alaline partner. Samasuguse tandemina lavastasid ja kirjutasid nad ka lühifilmi Prey Alone, mida on võimalik isegi Vimeo kaudu vaadata.

Üheks stsenaristiks on taaskord Luc Besson. Selles pole midagi imelikku, sest iga tema produtseeritud filmi juures on ta pea alati ka stsenaristina kirjas. Nii et taaskord on Besson väsimatult ametis ja otsimas uusi talente, et koos põnevaid lugusid välja mõelda. 2012. aasta kevade paiku peaks Lock-Out ka päevavalgust nägema. Kõigele lisaks peaks film olema ka R-rated, mis nagu ikka tähendab ainult head.

Sisu:

A man wrongly convicted of conspiracy to commit espionage against the U.S. is offered his freedom if he can rescue the president's daughter from an outer space prison taken over by violent inmates.

Traileri põhjal saame selge pildi Guy Pearce`i tegelasest: ülbe, nalju pilduv ja võimukas peakangelane. Ka Peter Stormare`st saab järeldada ainult seda, et jällegi on ta kuritegeliku sündikaadi või võimuka kõrilõikaja rollis. Kuna Stormare`s ei pea niikuinii pettuma, siis ootan väga tema ja ühtlasi ka Pearce`i tulevaseid etteasteid. Presidendi tütre rollis astub üles Maggie Grace, kes tegelikult on juba korra röövitud tütart kehastanud ja seegi juhtus Bessoni produtseeritud märulis Taken. Film paistab peamiselt toetuvat tempokale märulile ja ohtrale CGI`ile. Tasub ainult loota, et film ei sisalda ainult neid kahte komponenti. Ja isegi kui nii ongi, siis loodetavasti film just nimelt nendes ei põru.

Too Late - nupukas lühifilm zombiks olemise raskustest

 

Ligi 2 minutit pikk lühifilm entusiastlikult Side Films`ilt ja selle ühelt asutajalt Rani Naamanilt. Lugu on konkreetne, kiirelt mööduv ja ootamatu lõpptulemusega. Väärib vaatamist juba näiteks sellepärast, et näha kuidas vägagi konkreetsest ideest on koorunud andekalt teostatud filmike, mis rõhutab täpselt õigetele nuppudele nii montaaži kui ka kaadrite valiku vallas ning suudab näiliselt läbinähtava loo ka nupukalt lõpetada. Nii pildi kui heli poolest žanrile omane, kuid tänu twist`ile omandab kogu lugu hoopis uue dimensiooni.

Too Late from SIDE FILMS on Vimeo.

The Girl With the Dragon Tattoo - Reznor, Ross, Mara ja Fincher

  

David Fincheri nägemus Stieg Larssoni krimiromaanist "Lohetätoveeringuga tüdruk" on aina lähemale jõudmas. Juba 21. detsembril jõuab film USA kinolinadele, aga Eesti kinosid vallutab film alles 6. jaanuaril. Nurisemiseks pole küll erilist põhjust, sest kuu lõpu suudab vast igaüks ära oodata. Vähemalt pole kuuajalist vahet. Sellisel juhul oleks olukord tiba masendavam kui praegu;)

Vahepeal on viral campaign väga tegus olnud. On tekkinud koguni neli veebilehte, kus siis läbi erinevate lahenduste promotakse filmi eri tahke. Uudishimulikele pakutakse infot võtteperioodi kirjeldustest, pikemaid artikleid Fincherist ja filmist endast ning loomulikult ka üksikuid detaile filmist, mis ootavad lõplikku avaldumist. Eks ta ongi selline mulli taoline asi ja peale võtte-või filmipiltide ning asjalike artiklite otsimise seal muud teha polegi. Sneak peak on aga oluline igale kinomaanile, mis siis, et ta seda endale isegi ei tunnista. Ikka tekib tasane kihk näha, kuidas uue filmiversiooni produktsioon kulgeb või kuidas omanäolise filmikeelega David Fincher seekord publikut ja fänne üllatada kavatseb.

http://www.dragontattoo.com/site/

http://mouth-taped-shut.com/

http://www.whatishiddeninsnow.com/

http://www.comesforthinthethaw.com/

Senise arengu juures on kõige huvitavam aspekt olnud loomulikult Rooney Mara transformatsioon vaimselt ja psüühiliselt ebastabiilseks Lisbeth Salanderiks. Vaatamata intrigeerivatele artiklitele ja piltidele, mis nii meelekindlust kui ka kahtluseusse jagavad, on vähemalt minu silmis Rooney Mara suurim takistus ületada Noomi Rapace võrratu roll rootslaste algupärase Salanderina. Fincher on aga just sedasorti lavastaja, kes pigistab oma näitlejatest välja iga viimsegi kui higipiisa, et saada parim tulemus. Siit leiab näiteks üpriski huvitava artikli Fincherist, võtteperioodist jne.

 

Närviliseks teeb mind aga asjaolu, et senised pildid Mara`st Salanderina õhkuvad liigsest stiilsusest, badass look`ist ja mõttetuna tunduvast katsest luua uuele Salanderile kindla mõjuga imago. Nii Larsson ega ka Oplev asetanud rõhku Salanderile kui popkultuuri kuuluvale kangelasele, keda noored oma iidoliks peaksid kujundama. Aga eks see on paratamatu, et nägemused on erinevad. Ühelt poolt on meil ohver näiliselt turvalises ühiskonnas ja teiselt poolt aga hoopis äge goth chick, kes mehi oma jalge alla trambib. Loodan, et see nii ei ole. Tegu ju ikkagi Fincheriga, for God`s sake!

Siinkohal on muidugi äärmiselt rõõmustav, et ameeriklaste versiooni eest hoolitseb David Fincher ja mitte keegi muu. Vastasel juhul ma sellest filmist siin vist praegu ei kirjutakski. Lisaks Mara`le pakub intrigeeriva diskussiooni teema ka Fincheri nägemus Larssoni romaanist. Mida ta muudab, mida ei muuda ja millele rohkem rõhku asetab? Olles alles hiljuti läbi lugenud nii triloogia esimese osa kui ka vaadanud Rootsi filmitriloogiat, mis mulle isiklikult väga korda läks, pakub nii mulle kui ka ka igale teisele filmisõbrale rohkelt huvi Fincheri käsitlus pöörase populaarsuse saavutanud triloogiast. Kui nüüd korraks võrrelda raamatut ja Niels Arden Oplevi ponnistust, siis ausalt öeldes on raamat selle pildikeelde üle kantud vennast ikkagi peajagu üle. Miks? Eks ikka Larssoni detailirohkuse ja rõhuasetuse poolest. 

Larssoni loodu pole kaugeltki ainult krimiromaan häkkerist ja uurivast ajakirjandusest. Seal on nii kriitikat Rootsi heaoluühiskonna pihta, põhjalik analüüs läbi aastate Rootsi majanduses aset leidnud mahhinatsioonidest kui ka tumedad saladused, mis sügavale kaevunud. Oplevi nägemus jäi suures plaanis karmiks krimidraamaks, millena ta tuli suurepäraselt toime. Omanäoline Rootsi film, mis väärib kiitust. Ilma selleta poleks me Rapace suurepärast rollisooritust kogenudki.

 

Nüüdseks on peale piltide, posterite ja traileris kostnud "The Immigrant Song`i" ilmunud ka kuue looga varustatud näidis tulevaselt soundtrack`ilt, mille on võimalik endale alla laadida selle lingi kaudu. Nö. 6-track sampler annabki aimu milliseks kujuneb Atticus Rossi ja Trent Reznori seekordne koostöö. Olen neid kuute lugu mitmeid kordi üle kuulanud ja kuna nii raamat kui ka Rootsi filmiversiooniga olen tuttav, siis pole erilist raskust muusikat pildi, atmosfääri, võtmesündmuste ja aeglaselt lahti hargneva müsteeriumiga kokku viia. Amazing stuff, I might add.  Need kuus pala iseloomustavad üsna laitmatult Fincherile omast maailma. Aeglane, karm, külm, kõhe, salapärane, julm, ootamatu ja kõige tipuks ka äärmiselt väljapeetud stilistika, mis laseb iga huvilise enda sügavustesse kaevuda.

Esimeses treileris kuuldud pala "The Immigrant Song" on Led Zeppelini cover ja uustöötluse eest vastutas peale Reznoni, Rossi ja Karen O. Pala on igas mõttes võimsa kõla ja sobilikult toorevõitu vokaaliga. Noorele ja uudsusejanulisele generatsioonile igati veenev põhjus filmi ootama jääda. Karen O esituses "The Immigrant Song" on vägagi muutliku iseloomu ja viisiga. Rütmikas ja pinget kruttiv. Eks umbes samamoodi näeb välja ka Fincheri adaptsioon.

The Hobbit - Neljas videoblogi Sir Peter Jacksonilt

Paar päeva tagasi avaldas Peter Jackson oma Facebooki kontol neljanda videoblogi otse "Kääbiku" võtteplatsilt. Seekord tutvustatakse rohkem 3D tehnoloogiat, mida "Kääbiku" filmimiseks kasutatakse.
"Kääbiku" ekraniseeringu esimene osa The Hobbit: An Unexpected Journey jõuab ekraanidele 2012. aasta detsembris.

Nautige!

Immortals - valitud klipid filmist ja pilk telgitagustesse

Tarsem Singi 11. novembril kinoekraane vallutavale fantaasiafilmile Immortals on vahepeal ilmunud nii paar klippi kui ka päris mitu telgitaguseid tutvustavaid lühikesi ülevaateid. Nähtu põhjal võib ainult järeldada, et kohe kohe ekraanidele jõudev film ei olegi nii väga oma eelkäija "300" sarnane. Nii trailerites kui ka antud klippides on näha Tarsem Singh`i omapära, kuigi samal ajal heidutab meeli lohisevad slow motion kaadrid, mis on nüüdseks juba iga taolise filmi kohustuslikuks osaks saanud.
Sisulise poole pealt on raske entusiasmi välja näidata, sest juba esimene trailer andis aimu kuivõrd lihtsa looga tegemist on. Siinkohal üllatust arvatavasti ei ole, aga võib veel loota, et ehk siiski tuleb. Usaldan Singhi ja talle omast stiili. Kui Immortals millegi muuga ei üllata, siis loodetavasti pakub film ikkagi silmapaistvat visuaalset spektaaklit ja eriti raju rolli valitud Mickey Rourke`i.

                                   
Kõiki klippe filmist ja "making of" ülevaateid on võimalik vaadata Trailer Addict vahendusel.

Los Ultimos Dias(The Last Days) - Carriers`i tandem taas hävingulainel

Àlex ja David Pastor lavastasid üheskoos eelkõige realistlikkust taotlenud postapokalüptilise maiguga draama Carriers. Antud film ei hiilga silmapaistvate näitlejatööde, karakterite ega ka originaalsuse poolest, kuid vendadel Pastoritel oli taipu meisterdada valmis film, mis toetus üdini humaansele loole. Peategelaskonnaks on grupp inimesi, kes püüavad kiirelt leviva tapva viiruse eest pageda ning mida kõike nad näevad ja kogevad surmast räsitud maanteede ääres. Kui kasutada ka võrdlusmomenti, siis Carriers langeb suures osas samasse auku nagu John Hillcoat`i The Road. Kuigi on üsna ilmselge, et Carriers on The Road`i kõrval pigem leige eksirännak kõrbetuulisel maantel. Sellest hoolimata oli vendade pakutav meeldejääv. Lavastajatöö tasakaalukus inimliku loo jutustamisel, realistlikkus tegelaste ja ületavate takistuste juures tagas filmile tugeva aluse, mistõttu ei taha Pastorite katsetust mitte kuidagi tüüpiliste samalaadsete filmide hulka lahterdada.

Nüüdseks on vennad Pastorid tagasi kodumaal Hispaanias ja juba väntamas uut mängufilmi Los Ultimos Dias(The Last Days). Filmi tootjaks on Morena Films, mille alt ilmus ka eelmisel aastal PÖFF-i väisanud vangladraama Celda 211. 

Los Ultimos Dias on vendade teine täispikk film ja taaskord on põhiteemaks maailmakorda raputav hukatuslikkus. Seekord ei ole raputajaks liigagi korduvalt kasutatav viirus, vaid hoopistükis originaalsem idee.

Maailma on tabanud agorafoobia eriti ränk vorm. Linnad seisavad tühjana, sest elanikud ei välju nelja seina vahelt. Ebatavaline haigus on inimesed oma kodudesse lukustanud, tänavatel liigub ainult tuul ja endise argise maailma jäänused. See kummaline katk on jõudnud ka Barcelonas kanda kinnitada, aga sellest hoolimata püüab filmi peategelane Mateo pääseda oma raseda tüdruksõbrani. Et oma eesmärk täita, peab mees jõulise agorafoobia vormi all ägades võtma ette teekonna. Teekonna, mis ühel hetkel sunnib Mateo`d isegi lageda taeva alla minema.

Senistel andmetel valmib film 2012. aasta sügiseks.

Aga juba praegu on võimalik tutvuda lühikesevõitu promo trailer-iga.

The Iceman - Ameerika kurikuulsus kinolinale

Aastatel 1960 - 1980 tegutses mitme New Yorki maffiaperekonna palgal halastamatu palgamõrvar Richard Kuklinski. Ta oli üks kurikuulsamaid mõrtsukaid USA ajaloos. Asja muudab huvitaks mehe lapsepõlv, tapmismeetodite varieeruvus ja empaatia täielik puudumine. 1986. aastal ta arreteeriti ja mõni aasta hiljem mõisteti talle eluaegne vanglakaristus. Kuklinski suri 2006. aastal. Kinnipidamise ajal tehti temaga mitmeid paljastavaid intervjuusid, mis veelgi enam mehe külmaverelisust tõestasid. Kuklinskist on valminud ka mitmeid dokumentaalfilme. Enamik neist on ka Youtube`i avarustes kättesaadaval. Üheks näiteks on The Iceman: Confessions of a Mafia Hitman.

Richard Kuklinskist on hetkel valmimas koguni kaks mängufilmi. Ühes peaosas Michael Shannon ja teisel hoopistükis Mickey Rourke. Ariel Vromani The Iceman põhineb Anthony Bruno raamatul "The Iceman: The True Story of a Cold-Blooded Killer" ja Mickey Rourke`i osalusega Ice Man: The Confessions of a Mafia Contract Killer põhineb samanimelisel Philip Carlo bestselleril. Nii et enam-vähem põhinevad mõlemad filmid reaalsetel faktide põhjal valminud raamatutel.

Bruno biograafilise romaani ekraniseeringus astub külmaverelise mõrtsuka Kuklinski rolli võrratu Michael Shannon. Filmi suurim ja silmapaistvaim trumpkaart ongi just nimelt Shannoni osalus. Kuna film on veel kaugel valmimisest ja jõuab kinoekraanidele alles 2013. aastal, siis seniste (ja oletatavasti ka kinnitatud) andmete järgi osaleb filmis ka tegusa, kuid üsna madala profiiliga Elias Koteas, keda viimati võis kohata nii Matt Reeves`i vampiiridraamas Let Me In kui ka vanameister Martin Scorsese psühholoogilises thrilleris Shutter Island. Mõlemas oli ka küllaltki keskses rollis. Eks temagi kuulub nende huvitavate näitlejate hulka, kelle nimi ei tähendagi midagi. Umbes sama lugu oli ka Richard Jenkinsiga, kes on aga sellest taagast juba vabanenud.

Ülejäänud näitlejaskonda on raske loetleda, kuna kinnitatud andmed selleks puuduvad, kuigi viimaste teadete põhjal kuuluvad võimalike näitlejate hulka nii Maggie Gyllenhaal, Ray Liotta kui ka Benicio Del Toro. Ühel hetkel oli isegi James Franco projekti kaasatud, aga hetkeseisuga Franco enam The Iceman`is ei osale. Praegu tasub lihtsalt rahulikult oodata, millal filmi kohta rohkem teavet lekkima hakkab.. 

Õnneks on The Iceman`il ette näidata väike klipp või õigemini algeline screen test, kus näeme Shannonit Kuklinskina võimutsemas.

Teine versioon Ice Man: The Confessions of a Mafia Contract Killer annab samuti põhjust erutumiseks, kuna Kuklinskina näeme Shannoni asemel Mickey Rourke`i, kellel on mõrtsukaga tegelikult rohkem ühiseid jooni kui Shannonil. Antud film on aga niivõrd sügavas infosulus, et peale Rourke`i kedagi teist filmiga seostada ei oskagi. Stsenaariumi autoriks on David McKenna, kelle sulest pärinevad näiteks American History X ja Blow. Huvitav fakt on aga see, et algselt plaaniti Kuklinski rolli meelitada noor Channing Tatum. See plaan langes aga kohe siruli. Raamatu autor Philip Carlo keelas Tatum`i osaluse ära, sest tema jaoks oli taoline valik täiesti mõeldamatu. Rourke on loomulikult naturaalsem valik empaatiavõimetu mõrtsuka ja pereisa rolli, kes läbi aastate elas topeltelu.

Kummaline nähtus, et ühest mehest on korraga valmimas kaks filmi ja mõlemad filmi põhinevad omakorda tunnustatud biograafilistel teostel. Ice Man: The Confessions of a Mafia Contract Killer peaks valmima 2012. aastaks. Täpsemad andmed puuduvad. 

Filmiarvustus: Colombiana

Filmi stsenaariumi autoriteks on Luc Besson isiklikult ja temaga pikalt koos töötanud Robert Mark Kamen. Viimane oli koos Bessoniga samas ametis ka Takeni juures. Siinkohal tasub märkida, et olles enam-vähem kõiki Bessoni produtseeritud inglisekeelseid actionfilme näinud, võin teha julge järelduse, et Bessoni abikäsi stsenaariumite kirjutamises ei muuda filmi ennast kahjuks teps mitte erilisemaks. Paraku nii see juba kord on. Bessonil on silma actionžanri uuenduste peale, aga kahjuks ei rakenda ta end just kõige intelligentsemal moel. Colombiana on aga iga teismelise(eelkõige meesterahva) unelm märulifilmist, kus on esindatud kolm punkti: traagiline minevik, tõsine protagonist(mehe puhul vaikne üksiklane ja naise puhul habras iludus tumeda minevikuga) ja muidugi ei pääse kusagile ka ohtralt pakutav mitmetasandiline märul.

Täispikka arvustust loe edasi LiveForThis`i filmiblogist Lets`s Go! Live For This! Live! Live!

Shame - Steve McQueen tuleb taas

Alles oli kui omapärase nimega uustulnuk Steve McQueen tekitas väga suurt kõmu oma debüütfilmiga Hunger, mis harutas vägagi huvitavale vormile toetudes lahti loo Bobby Sandsist (Michael Fassbender) ja 1981. aastal toimunud IRA näljastreigist koos kõigi sellega kaasnenud jubedustega - nii sisemised kui ka välimised. Isegi filmiblogijad koondusid, et astuda ühiselt vastu filmi valusale teemale ja realismile. Nüüd on McQueen taas koos Fassbenderiga uue projekti juures, aga seekord ei ole film Sandsist ja Fassbender ei kehastu piinatud Erik Lehnsherriks, vaid film on hoopis nümfomaanist ja Fassbender asub koos Carey Mulliganiga võitlema sisemise tungi vastu. Kas see ka õnnestub? Seda näeb kas PÖFFil või hea õnne korral ka meie kinodes. Shame`i kasuks räägivad ka Veneetsias võidetud parima filmi ja Fassbenderile üle antud parima näitleja tiitlid. Eks Hungeri põhjal on võimalik järeldada, mis laadi film on Shame, aga kõik märgid viitavad mujale. Päris samasugust vormilist eksperimenti vast ei tule, aga midagi huvitavat ja tähelepanu väärivat siiski. 

Martha Marcy May Marlene - noor naine kultuse kütkeis

Martha Marcy May Marlene on seni ainult paari lühifilmiga maha saanud Sean Durkini esimene päris täispikk film. Viimasel Sundance filmifestivalil osutus noore režissööri debüütfilm ootamatuks hitiks. Juba esimese festivalinädala jooksul ilmunud arvustused andsid tunnistust, et pealnäha kohmaka pealkirjaga kultuse teemat käsitlev psühholoogiline draama osutub arvatavasti festivali enimräägituimaks filmiks. Juba enne esimese festivalinädala möödumist ostis Fox Searchlight filmi edasimüümise õigused. Ebatavaliselt kiire tehing andis taaskord märku, et MMMM`s võib tõesti peituda midagi väga erilist. Arvustuste ja sisututvustuse kohaselt ei ole MMMM just draama kergete killast. Lugu kultuses psühholoogilise terrori all elanud ja nüüd pakku pääsenud noorest naisest on miski, millele on arvatavasti raske just väga suurt publikut leida. 

Ometigi on pärast Sundance`i positiivset vastukaja ilmunud üha uusi ja uusi kiitvaid arvustusi. See ole üldsegi nii tähelepanuväärne, aga mingil määral siiski. Iga uus arvustus kiidab filmi pea igas mõttes. Alati aga hoiatatakse, et tegu ei ole originaalse looga, aga tegu on just nimelt originaalse režissööritööga. Miski, mida on USA filmimaastikul alati vaja. MMMM`i lugu seisneb sügaval metsas asuvast kultusest pakku pääsenud noore naise Martha (keda nimetatakse filmi jooksul ka Marcy May`ks ja Marlene`ks) traumatiseeritud üleelamise rekonstrueerimises, mille käigus ilmneb ka sügavam psühholoogiline kriis nii naises endas kui ka tema lähedastes. Filmi peaosas pidavat oma elu parima ja sügavaima rolli andma Elizabeth Olsen. Tema kõrval särab loomulikult ka alles hiljuti Oscarite rambivalgusesse jõudnud John Hawkes, kes astubki üles karismaatilise, kuid vägagi psühhopaatse kultuse liidrina.

Ega kiidukoor ei veena pahaimamatuid huvilisi loomulikult filmi headuses, kuid kui heita pilk ka filmi treilerile, kus lisaks halvaendelisele toonile kajab vastu ka paljukiidetud rolli andnud Hawkesi tegelase lauluviis, siis usun, et nii mõnelgi treileri vaatajal löövad lõpuks silmad särama. Kui arvestada kriitikat, mis on peamiselt positiivne, siis õige pea saame krõbedalt psühholoogilise loo osalisteks, millest meile jääb kummitama nii tunnetuslik kaameratöö ning Olseni ja Hawkesi unustamatud rollid. Jällegi, kui jääb mulje, et kiidan filmi varakult liiga tarbetult, siis tegelikult teen ma lihtsalt omad järeldused Sundance`i räägituimast filmist.

FIlmile on arvustusi jaganud Variety, Collider, Twitch

Filmiarvustus: La Petite Chambre

La Petite Chambre on nagu tükike elu. Justkui nagu poleks sellel filmikunstiga midagi pistmist. Aga miks ma nii ütlen? Ainukeseks põhjuseks on loomulikult asjaolu, et La Petite Chambre on lugu kahest hingevaludes vaevlevast inimesest, kõrges eas südameprobleemide all kannatavast vanamehest ja surnult sündinud last leinavast naisest, kes juhuste kokkulangemise najal leiavad teineteiselt tuge, et karmile reaalsusele taas julgelt vastu astuda. La Petite Chamber on rahulikult kulgev eluline draama, kus kesksel kohal on inimesed kogu oma ilus ja valus. Me näeme nende igapäevatoimetusi, õpime tundma nende raskevõitu hingeelu ja ühtlasi süübime ka poleemikat tekitavasse võimetusse elada normaalset elu kui nad on juba nii palju pidanud üle elama. Läbi hingehaavade kaks tegelast kokku põimuvadki. Ja kui ma ütlen, et antud filmil justkui polekski filmikunstiga mitte midagi pistmist, siis selle all ma tahan mõista anda ainult seda, et selliseid elulisi ja raskeid draamasid on palju. Isegi nii palju, et kogu pikk analüüs karakteritest ja nende psühholoogiast võib meist lihtsalt mööda joosta, panemata seejuures isegi tähele, mis filmi enda eriliseks muutis.

Täispika arvustuse leiad LiveForThis`i filmiblogist Let`s Go! Live for this! Live! Live!.
Spellboundi täispika arvustuse aga filmiblogist Jesterhead`s Colony.

Filmiarvustus: Mogari No Mori(The Mourning Forest)

Naomi Kawase neljas täispikk mängufilm "Mogari No Mori" ehk "The Mourning Forest" võitis Cannes`il Grand Prix. Tema film on ühe kultuuri osa. Jaapani suhe elu ja surmaga on osa Kawase poeetilisest ja kergelt liugleva kaadrikompositsiooniga filmist, kus ta ühendab elava looduse kui eluringi ja kaks murtud inimest - mehe ja naise - mõtlikuks ja filosoofiliseks vaatemänguks, kus suur osa narratiivist kuulub kergelt värisevatele, intiimsetele ja elulistele kaadritele, mis mõjuvad suuresti improvisatsiooni laadis loodud mänguna. Mänguna elust enesest. Suurimaks stilistiliseks eripäraks on ainult keskkonna helidele ja kaadris liikuvale tohutu aja pühendamine, mis valdavas enamuses esineb kas siis üldisemate või ainult suuremate plaanidega. See viib aga tulemusemi, kus rohu liikumine tuules, kauge matuserongkäik ja kahe inimese lapsemeelne mäng omandab kõrgeima tähenduse.

LiveForThis`i täispikka arvustust loe siin.

Seriaaliarvustus: Outcasts

"Do you really believe that human beings can live together in peace? Do you really think we can build a better place for our children?" ütleb BBC One`i toodetud ja varakult katkestatud ainult 8 osaliseks jäänud karakteripõhise ulmesarja Outcastsi esimese episoodi põhiantagonist, pannes seejuures paika sarja läbiva mõtte ja lähtepunkti, millest saavad alguse või millega on seotud kõik olulisemad teemaliinid ning tähtsamate tegelaste omavahelised suhted. Kahju on vaid sellest, et niigi väheste osade jooksul natukene küll must-valgelt arenenud, aga siiski äärmiselt pingeline konflikt ei leia rahuldavat lahendust. Õnneks antakse viimases osas haripunkti jõudnud konflikti juures nii palju infot, et vaataja saab üsnagi terviklikku aimduse, kuhu oleks võinud sari edasi areneda, kuid kahjuks ei oska vast keegi aimata, kuhu oleks sari välja jõudnud kui seda poleks katkestatud.

Spellboundi täispika arvustuse leiad siit.

Filmiarvustus: The Importance of Tying Your Own Shoes

Kui küsida tänaval juhusliku mööduja käest, et mida ta teab Rootsist, siis eeldatav vastus võiks olla, et Rootsi on kuulus oma heaoluühiskonna mudeli poolest, mille poole pürgivad ka teised riigid. Kui võtta arvesse erinevaid Rootsi filmide laineid, siis üks neist on kindlasti ka selle sama heaoluühiskonna mudeli sisse pugevate ja seda seespoolt lahti rebivate filmide laine, mis näitavadki, et kõik, mis on ilus ei pruugi kaua kesta ja et ilusa kesta all võib olla tohutult suur probleemide maastik, mida The Importance of Tying Your Own Shoes ühe teemana paljudest käsitlebki, pannes sõnumiks eneseteostuse, mis väljendub nii enda kui ka teiste aitamise läbi, ja seda et kui leiad end halvast olukorrast püüa mõista ja mõelda nendele, kes ei suuda ilma pideva abita elada. Sina oled aga terve inimene ja sul on valik teha, mida hing ihaldab. Paljudel seda valikut ei ole, kuigi nad seda sooviksid, aga süsteem, mis nende eest hoolitseb, neile seda enesekehtestamise valikut ei anna, sest nemad on ju väetid. Film annabki edasi idee ideaalselt hoolitsusest – anna ühiskondlikult alaväärtuslikus rollis olevale inimesele võimalus elada nii nagu tahab, lase tal luua vastavalt oma olukorrale endale sobiv elustiil ja rütm, aga ära unusta ka kaasa aitamast ja inimlikust hoolitsusest, kuid lase inimesel olla parim osa endast, mis ta üldse olla saab.

Spellboundi täispika arvustuse leiad siit.