La Petite Chambre on nagu tükike elu. Justkui nagu poleks
sellel filmikunstiga midagi pistmist. Aga miks ma nii ütlen? Ainukeseks
põhjuseks on loomulikult asjaolu, et La Petite Chambre on lugu kahest
hingevaludes vaevlevast inimesest, kõrges eas südameprobleemide all kannatavast
vanamehest ja surnult sündinud last leinavast naisest, kes juhuste
kokkulangemise najal leiavad teineteiselt tuge, et karmile reaalsusele taas
julgelt vastu astuda. La Petite Chamber on rahulikult kulgev eluline draama,
kus kesksel kohal on inimesed kogu oma ilus ja valus. Me näeme nende
igapäevatoimetusi, õpime tundma nende raskevõitu hingeelu ja ühtlasi süübime ka
poleemikat tekitavasse võimetusse elada normaalset elu kui nad on juba nii
palju pidanud üle elama. Läbi hingehaavade kaks tegelast kokku põimuvadki.
Ja kui ma ütlen, et antud filmil justkui polekski
filmikunstiga mitte midagi pistmist, siis selle all ma tahan mõista anda ainult
seda, et selliseid elulisi ja raskeid draamasid on palju. Isegi nii palju, et
kogu pikk analüüs karakteritest ja nende psühholoogiast võib meist lihtsalt
mööda joosta, panemata seejuures isegi tähele, mis filmi enda eriliseks muutis.
Täispika arvustuse leiad LiveForThis`i filmiblogist Let`s Go! Live for this! Live! Live!.
Spellboundi täispika arvustuse aga filmiblogist Jesterhead`s Colony.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar