Jätkuks
Falling Skies nimelise ulmesarja
esimesele ülevaatele ja lõpetuseks selleks korraks läbi saanud sarjale ilmub see ülevaade viimase nelja osa ja kogu hooaja õnnestumiste ja ebaõnnestumiste kohta. Suurem osa Spielbergi nime all reklaamitud sarjast ongi üks suur ebaõnnestumine, kuigi midagi selles ikkagi on. Seda on vähe, aga ta on olemas. See miski annab endast märku igas osa ja igas kaadris, kuid on nii hoolikalt rämpsukuhja alla peidetud, et selle tajumiseks peab omama erilisi võimeid. Tavalisem vaataja ehk siis see, kes ei vaata palju sarju või filme vaatab seda võib olla kui mööduvat nähtust ja peab isegi võib olla heaks meelelahutuseks. Kogenum ja end mitmete sarjade külge aheldanud vaataja aga näeb kohe, et midagi on viltu. Selliseid sarju ei ole enam juba ammu ja fakt, et midagi taolist nüüd ilmus, on lihtsalt väga üllatatav. Ulmesarju on viimastel aastatel olnud meeletul hulgal ja võiks eeldada, et kvaliteet aina kasvab, kuigi alati on oht kvantiteedi liigseks rõhutamiseks. Paljud ulmesarjad kasutavad praegusel ajal peaasjalikult tänu
Battlestar Galacticale tuntuks ja näiteks minule väga armsaks saanud stiili - ulme töötab taustana, inimkarakterid ja nendevahelised suhted on kõige olulisemad. Hiljutiste sarjade seast kasutas sama mõtet ka BBC One-i
Outcasts, mis küll pärast 8 osa katkestati, aga see ei vähenda muidugi sarja väärtust. Võtame kas või näiteks kurva mineviku, aga rikka oleviku ja tulevikuga Firefly. Outcastsi kritiseeriti teravalt liigsete BSG elementide laenamise eest, aga sari oli tugev nii sisult kui ka tegelastelt. Juhtusingi Outcastsi vaatama pärast Falling Skiesile lõpu peale tegemist ja tunne oli hea, sest kui FS oli kulmu kortsu tõmbav
cheese fest siis Outcasts pakkus mentaalset rahuolu just terava dialoogi, huvitavalt kirjutatud tegelaste ja suurepärase mõtte poolest.
Falling Skies ehk kuidas tulnukad tulevad maad ründama meenutas paljuski oma võimalikku saatusekaaslast
V-d. Internetiavarustes kaitstakse tegelaste käitumise loogikat ja motiive sellega, et see, et nad ei käitu nii nagu televaataja ootab, ei tähenda, et nende teod oleksid ebaloogilised ja arusaam olukorrast nüri. Kõige parem viis, kuidas tuvastada, kas üks või teine tegelane käitub usutavalt, on panna end tema olukorda ja mõelda, kuidas ise lahendaksin mõne ohtliku olukorra või paljude elusid kaalu peale paneva valiku. Proovisin ja mitte ükski tegelane ei jõudnud ligilähedalegi. Miks? Sest nad on heroilised, peaasjalikult isetud ja õilsad sõdalased, kes valavad tundeid teiste poole nagu kuulid tulnukate soomusmasinatest. Nende inimlikud nõrkused tuuakse esile ilma igasuguse ettevalmistuseta, mistõttu mõjuvadki ka kõige ehtsamana näidatud tunded võltsi ja tühjadena. Tühjad kestad tegemas midagi millegi nimel ja kellegi jaoks. Aga äkki ongi tegu muinasjutuga tulnukate rünnakust ja ma reageerin üle? Kui asi oleks nii, siis ei oleks ei keskkond, üle kahe osa vaikselt edasi arenenud süžee ja visuaalne tunnetus mõjunud nii reaalsena.
Reaalsus ongi see miski, mis mind sarja juures paelub. See ongi see miski. Karakterid jäävad tühjaks, mistõttu ei paku midagi ka nende omavaheline lävimine, aga keskkond on see, mis lööb väga täpselt valitud naelapea pihta, löömata see juures mitte kordagi viltuselt, vaid alati otse. Ilmselgelt väikse eelarvega tegutsenud produtsendid suutsid alati ületatavale takistusele mitte tähelepanu pöörata ja luua maailm, mida võibki pidada hävinud ja tühjaks. Tänavad täis varemeid ja vrakke, mis enne moodustasid päikeselise ja elu täis linna. Mõned kohad on veel muutumata, aga eks nende aeg tuleb ka, kuid mis puutumatus see enam on, kui pole inimesi, kes need eluga täidaks. Lugu tegelaste vaatevinklist ei pakkunud midagi uut ega huvitavat, aga arendused, mis puudutasid rünnakuid ja tulnukaid ennast raputasid koheselt maha kõikekatva tolmu klišee textbookilt ja etteaimatavate sisukäänakute õpikult. Tulnukate saabumise ja jäämise põhjused pakkusid huvi ja jäid loo keskpunkti kuni hooaja lõpuni. Kui tavaliselt on olulisemad inimkarakterid, siis sel juhul polnud millegist muust kinni haarata kui ainult põnevavast ja piisavalt salapärasest tulnukate ekspositsioonist.
Falling Skies ei paku ulmesõpradele mitte midagi uut, aga mida siis? Võib olla siis hoopis võimalust teha põhjalikku analüüsi telemaastikust ja selles peituvatest isemoodi sarjadest. Falling Skies pakub aga visuaalsest töötlusest vaba nägemust, mida ilmestab veel näiteks pidevalt liikvel olev ja tegelasi jälitav kaamera, mõni üksik sümpaatiat vääriv tegelane ja täispotentsiaalist kaugel olevad head ideed.
1. hooaeg: 5/10
