Looper - Rian Johnson ja ajamõrvad

Rian Johnson on üks omamoodi tüüp. Hea huumorimeel, normaalne suhtumine ja üldsegi iseloomustab teda kuidagi mõnus lihtne olemine. Igaüks, kes on Slashfilm.com`i Filmcasti kuulanud teab nii mõndagi Slashfilmi toimetajate ja Johnsoni headest suhetest. Nii mõnigi kord sai nende vestlust kuulates mõnusalt kaua pihku itsitada.

Rian Johnsoni esimene film Brick on meisterlik mõrvalugu, millesse on kaasatud riukalikud tegelased, igaüks täiesti omamoodi karakter. Brick on kiirelt arenev, põnev ja mitmekihiline detektiivilugu, kus peaosas Joseph Gordon-Lewitt, kes viimastel aastatel on saavutanud uskumatu edu. Alates Christopher Nolan`i Inception`ist ja (500) Days of Summer`ist kuni G.I. Joe: The Rise of Cobra`ni välja. Rian Johnsoni teine film The Brothers Bloom oli hoopis teisest mastist film kui Brick, aga taaskord oli ühiseks jooneks veenvalt väljaarendatud karakterid ja tugev näitlejaansambel eesotsas Adrien Brody, Mark Ruffalo, Rachel Weisz`i ja Rinko Kikuchiga. The Brothers Bloom on nagu osav petuskeem, mis üllatab pea iga järgmise sammuga, mida tegelased ette võtavad. Nii Brick`i kui ka The Brothers Bloomi stsenaristiks oli ei keegi muu kui Johnson ise. See annab koheselt mõista, et mõlemas suunas andekas ja end väga hästi vaoshoidev veel üsnagi noor režissöör suudab äkki pärast kahte tugevat filmi millegi veelgi suuremaga üllatada.Juba mõnda aega on Rian Johnsonil valmimas tema enda sulest pärit ulmefilm Looper, kus peaosas taaskord Joseph Gordon-Lewitt ja vanameister Bruce Willis. Samuti leiab filmi näitlejavaliku hulgast ka Emily Blunt, Garret Dillahunt, Jeff Daniels, Paul Dano, Qing Xu ja Piper Perabo. Muljetavaldav näitlejaansambel nagu Johnsoni filmide puhul ikka. Suurim üllataja on pigem sisuline külg. Looper`i sündmused leiavad aset lähitulevikus, kus ajas reisimine on juba ammu leiutatud. Organiseeritud kuritegevus kasutab minevikurändeid oma ohvrite jälgede eemaldamiseks. Lihtsalt minnakse minevikku, lüüakse mees maha ja rännatakse tagasi olevikku nagu poleks midagi juhtunud. Peategelast kehastab Joseph Gordon-Lewitt ja tema veelgi kaugemast tulevikust pärit vanemat versiooni Bruce Willis. Nii et meil on siis Lewitt ja Willis ühes filmis. Üks noor ennast korduvalt tõestanud hakkaja näitleja ja teine legendi seisuses staar, kelle hing on tõesti visa, mis visa.

Pole vist olemas paremat kooslust ühe filmi tarbeks. Filmimist alustati alles selle aasta alguses, järelikult võib filmi linastumiskuupäev mahtuda 2012. aasta kevadesse, kui sedagi. Praeguse seisuga on avalikuse ette ilmunud ainult üks pilt Bruce Willise tegelasega, kuigi see ei ütle filmi mastaabi kohta mitte midagi, on ikkagi tervitav näha, et Looper on täies hoos ja varsti meie silme ees.

Take Shelter - sajandi tormi eelõhtu Michael Shannoniga.

Sam Mendesi Revolutionary Road`is ja Martin Scorsese produtseeritud Boardwalk Empire`is säranud Michael Shannon astub apokalüptlise maiguga draamas pereisa rolli, kes näeb ainukesena oma kogukonnas jõudu koguva ja taevast varjava tormi eelmängu. Tema kuuleb ja näeb tormi jõudu samal ajal kui keegi teine seda teha ei suuda. Ta hakkab ehitama tormivarjendit. Teda hakatakse jälgima ja hulluks tembeldama. Kas kurjakuulutav torm on ainult temas endas või on need visioonid selge ja reaalne hädaoht, mille eest peaks pagema?
Jeff Nicholsi üleloomulik draama debüteeris selle aasta Sundance`i filmifestivalil ja lahkus sealt ka filmi väärtust tõestava tunnustusega. Režissöör Jeff Nicholsi eelmine film 2007. aasta Shotgun Stories on samuti kõrgelt hinnatud ja üldsegi väga kutsuva süžeega. Take Shelter lubab suurepärast psühholoogilist ja karakterikeskset traagikat, milles Sundance ajal ilmunud arvustuste põhjal on suur roll Shannonil osatäitmise tugevusel.
Trailer on paljulubav ja kõhedusttekitav. Michael Shannon on vägagi karismaatiline ja pidevalt muutuv karakternäitleja ning näha teda hukatusliku atmosfääriga draamas võitlemas nähtamatute jõudude vastu on pehmelt öeldes meeliülendav kooslus ootusärevusest. Shannoni kõrval asuvad tormile vastu ka Jessica Chastain ja Shea Whigham
Trailer:

Tekken: Blood Vengeance - mängud filmideks, filmid mängudeks

Kultuslikest arvuti-ja konsoolimängudest on ikka armastatud filme teha. Vaatamata faktile, et enamik neist on nii vaataja kui ka kinokassa silmis pea alati põrunud, valmib iga paari või rohkema aasta tagant vähemalt üks märulifilm, mis enne linastuskuupäeva kogub tuntust tänu mängule, millel ta baseerub. Samas Paul W. S. Andersoni Mortal Kombat ja selle järjed on mõnusalt lapsikud möllufilmid, mida teatud kriteeriumite juures võib võtta täpselt sellisena nagu nad on: rumalad, lõbusad ja efektirohked.



Siinkohal oleks viisakas välja tuua veel mõningaid näited: Jean-Claude Van Damme absurdilähedane sci-fi märul Street Fighter põhineb samuti samanimelisel võitlusmängul. 2009. aastal ilmus Street Fighter`ist veel üks versioon, mis kandis uhket pealkirja Street Fighter: The Legend of Chun-Li. Filmi näitlejatruppi mahtusid sellised nimed nagu Michael Clarke Duncan, Neal McDonough ja Smallville`i kaunitar Kristin Kreuk, kes täitiski siis pealkirjas nimetatu rolli. 2006. aastal ilmavalgust näinud Dead or Alive`i "kavalalt" nimetatud filmiadaptsioon DOA: Dead or Alive pakkus samasugust ülimadalat kvaliteeti nagu oodata oligi. Ega võitlusmängudelt peagi ootama intelligentset dialoogi ja tõsiseltvõetavat süžeed, aga alati on ju võimalik vorpida valmis adaptsioon, mis niigi sisutule mängule häbi ei tee. Andersoni Mortal Kombat seda vahest ei tee, aga muud karvased ja sulelised ajavad pigem karvad turri kui lasevad vaikselt ja rahulolevalt nurruda. Kui nüüd näpuotsaga veel Mortal Kombati teemat puudutada, siis uustöötlusega on juba alustatud ja olemasolevate klipikeste põhjal võib järeldada, et fännid ja muidu huvilised võivad uue ja värske, kuigi väga lühikese adaptsiooni üle isegi uhkust tunda. Tulemas on ka täispikk film, aga selle kohta igasugused detailid puuduvad. Elame ja näeme.



Nüüd ongi vist paras aeg otsaga lõpuks Tekkeni juurde jõuda. 1995. aastal mänguautomaatidel ja Playstationil alustanud kireva seltskonnaga varustatud Tekken pakkus ja pakub siiani veidi üheülbalist, aga siiski piisavalt värvilist ja energilist matši väga erinevate võitlejate vahel. Mäletan veel aegu, kui istusin teleri ees ja Playstation 1 nuppe Tekken 3 saatel meeletult kulutasin. Asja muutis huvitavaks tegelaste rohkus ja nende varieeruvad võimed. Seeria on aga märgatavalt edasi arenenud. 4. ja 5 osa osutusid üksteise järel aina võimekamaks. Neljas osa muutus ühtäkki väga aeglaseks ja seeläbi ka üsna igavaloomuliseks mänguelamuseks. Viiendaga pakuti taas energiat, uusi tegelasi, elavaid võitlustandreid ning keskse loo edasiarendust koos kõigi prota-ja antagonistide taustalugudega. Tekken on selles suhtes üsna paeluv. Peamiste tegelaste võimas olemus annab mõista nende taustadest, vaenlastest ning kes ja mis põhjusel kellegagi võitleb. Huvitav kompott, mis ei luba ainult ilutulestikuga kaunistatud mees mehe, naine naise, loom looma ja monstrum monstrumi vahel toimuvat heitlust.



1998. aastal valmis kahetunnine OVA Tekken: The Motion Picture. Sellelegi jõuti imelikult palju malakat anda, kuigi Tekkeni teemalise animena töötas taoline veidi rohmakas versioon täitsa kohusetruult. 2010. aasta alguses jõudis kätte aeg, mil valmis sai esimene live-action Tekkeni filmiadaptsioon. Olles algupärase OVA`ga väga sarnase sisulise küljega, pakub film võimalust näha tuttavaid tegelasi omas mulis - eriliste omadustega võitlejad neile omases stiilipuhangus ning igavikuline hea ja halva vaheline võitlus. Taaskord sai ka seekordne Tekkeni film suure kriitikatulva osaliseks ja ega ka fännid asjaga rahul polnud.

Mis siis õieti teha? Enamik võitlusmängude filmiversioonid on labased ja rumalad ning mõnikord on neid kahte omadust liiga palju, et seda taluda. Tekken suudab ju tegelikult pakkuda piisavas koguses materjali, mille põhjal vändata valmis üks tõesti kick-ass särav film, mis ei naeruväärista, vaid pakub tõsist meelelahutust. Mortal Kombatiga hetkel tegeletakse ja loodetavasti sünnib midagi huvitavat.

Tekkeni fännidele pakub kindlasti suurt rõõmu fakt, et suvel peaks ilmuma CG animatsioon Tekken: Blood Vengeance, mille meisterdas Youichi Mouri. Ta oli vastutav ka Tekken 5 ja 6 sissejuhavate stseenide eest. Film valmistati Digital Frontiers`i poolt, kelle tööde hulka kuuluvad ka Resident Evil: Degenration, Death Note ja Appleseed. Filmi stsenaariumi kirjutas Dai Sato, kelle varasemate kirjutiste hulgas on ka Cowboy Bebop ja Ghost in the Shell: Stand Alone Coemplex.Kui keegi ei teine ei tee, siis tuleb ise teha? No loomulikult ja kes oleks selleks veel paremad kandidaadid kui asjaosalised ise. Esimese ja seni viimase traileri järgi võib Blood Vengeance olla tõeline maiuspala. Mängusiseste klippide vaimus valminud Tekkeni film on kahtlemata ootamist väärt, sest kui kogu film lähtub mängu enda stiilist ja loost, siis ei saagi vist väga ebaõnnestunud versiooniga lagedale tulla.
Trailer:

Sector 7 - Korea monsterhorror 3D-s

Kindlasti mäletavad paljud veel Joon-ho Bongi Gwoemuli (The Host), mis oli ja on siiani üks paremaid tänapäevasemaid koletisefilme. Traagikat ja monster madnessi täis filmist on valmimas ka järg, mille lavastajatoolis ei istu enam meisterlikkuse piiridest kõrgemale tüürivaid mõrvamüsteeriume teha armastav Bong, vaid keegi muu. Kes? Seda veel ei tea. Teada on aga see, et film linastub järgmisel aastal ja 3D-s. Isegi Korea on 3D lainel. Seal, kus on populaarne koletisefilm, on alati ka järg ja seal, kus on järg, on ka USA remake. Kaks aastat pärast The Hosti linastust teatati, et Gore Verbinski produtseerib 2011 linastuvat uusversiooni. Kus on see nüüd? Nüüd pole enam midagi kuulda. Surnult sündinud idee. Koreas ei ilmu just väga palju suuremõõtmelisi blockbusteri mõõtu kassafilme, sest seal pole vaja kassa tegemiseks metsikult palju eriefekte ja lõppematut möllu, piisab oskusest teha filmi teistmoodi. Kuid viimasel ajal on hakanud suurenema suuremõõtmeliste filmide arv. Tidal Wave enne ja nüüd Sector 7. Õnneks ei ole antud filmi režissööriks oma kinodebüüti tegev kogenematu muusikavideotega leiba teeninu, vaid varasemalt kolm filmi lavastanud Kim Ji-hoon. Sector 7 produtsent ja stsenarist on ennist mainitud CG festi Tidal Wave`i režii eest vastutanud Yoon Je-kyoon. Kõik elemendid oleks nagu paigas. Kogenud režissöör ja samalaadse filmi taga juba korra seisnud produtsent, stsenarist ja režissöör.Filmi peakangelannaks on kohalik iludus, kes astub vastu viiruse tõttu muteerunud koletisele. Põhitegelaseks on valitud täpselt selline näitleja, keda vaataks tegemas ükskõik mida. Antud juhul ellu jäämise nimel läbi vere, mustuse, plahvatuste ja õli minemine. Pildid, posterid ja trailer tekitavad kujutluspildi stiilselt filmitud horrorist, mis pole võib olla küll õudne, aga haarab kaasa visuaalse ilu ja korraliku pingestatusega. Uut The Hosti siit ei tule, aga lahe ajaveetmise võimalus kindlasti. Minu ennatlikud arvamused võivad veel valeks osutuda ja tegu ongi originaalse lähenemisega, aga esialgne promo ei jäta sellist muljet. Korean monster horror in 3D. Väga lahe oleks näha seda kinos, aga seda ei juhtu kohe kindlasti. Enne tõusevad Plaza hinnad täiesti lakke tagasi kui meie kinodesse tuleb Korea film 3D-s.

Trieri Melancholia telgitagused

Kadestan Cannes`i läinute võimalust näha nii Trieri kui ka Malicku üllitisi, aga nägemata need ju ei jää. Meie kinodesse jõuavad mõlemad filmid vist pärast suve, aga ei tasu pead norgu lasta. Malickul filme jagub ja nii mõnigi on nägemata ja sama käib ka Trieri kohta. Trierist veel nii palju, et Dogmalikust lähenemisest on vähe alles, kuigi teatud elemendid on säilunud, mistõttu on väga huvitav näha neid sümbioosis kõrge produktsiooni taseme ja ohtra VFX-iga. Seda näitas juba Antichrist. Trieri ainuke peaaegu õige Dogma filmi oli niikuinii The Idiots, mistõttu võib Dogma kuningaks nimetada siiski Vinterbergi Festenit. Trier on nagu kass, kes käib omapäi. Kui tahab, siis teeb. Kui ei taha, siis ei tee või kui tahab, siis ei tee nii nagu talle on öeldud, vaid ajab ikka oma rida.
Melancholia VFX breakdown

Stellan Skarsgard ja saatana saar

Stellan Skarsgard ei raiska aega. Alles oli ta üks üsna leebe mees ja Frankie psühhiaater, kuid nüüd on ta läbi käinud nii Bosnia sõjast, Muumimaalt ja jõudnud otsaga Bastoy saarele. Nii möödus Skarsgardil eelmine aasta, kuid uus paistab olevat sama tegus kui eelmine - Thori pisiroll, nüüd Cannes`il linastuv Melancholia ja Fincheri lohetätoveeringuga tüdruk. King of Devil`s Island (Kongen av Bastoy) on Norra režissööri Marius Holsti kuues film, aga esimene Skarsgardiga ja see juba ütleb midagi. Kui USA-s näitab filmi 3D-sse pankb, et stuudio võtab asja tõsiselt, siis Norras näitab seda sama Skarsgardi osalus. Film põhineb tõsielulistel sündmustel. Fiktsiooni ja reaalsuse piir hägustub nii või teisiti, aga trailer annab tugeva eelaimduse, et tegemist on jõhkra vaatevinkliga, mis ei püüagi kuidagi teistmoodi näidata range režiimiga elu ja saare elanike omavahelist suhtlust ehk igapäevast elu ja surma peale võitlust. Sisu ei piirdu siiski vaid kujutamisega, vaid pinget hakkab looma poiste konflikt vangla ülematega, mille kulminatsiooniks on kaaslase surm ja ülestõus.

Guilty of Romance - Sion Sono tekitab taaskord põnevust

Eelmise aasta Pimedate Ööde Filmifestivali üks parimaid filme Cold Fish oli kurikuulsalt verise, psühholoogilise ja sotsiaalkriitilise taustaga Jaapani režissööri Sion Sono viimane film, kelle minevikku mahuvad ka näiteks Love Exposure, Suicide Club ja Noriko`s Dinner Table. Nüüd on avalikkuse ette ilmunud väheütlev trailer tõsielulistel sündmustel põhinevale Sono uuele filmile Guilty of Romance. Film linastub selle aasta Cannes`i filmifestivali raames. Jääb ainult oodata, millal filmi siinse publiku ette jõuab.

Izumi is married to a famous romantic novelist but their life seems just a simple repetition without romance. One day, she decides to follow her desires and accepts to be a naked model that fakes sex in front of the camera. Soon she meets a mentor and starts selling her body to strangers but at home, she is still the wife she is supposed to be.One day a brutally murdered body is found in the love hotels district. The police tries to understand what happened.

Tarsem Singh ja Immortals - esimene trailer ja eelarvamused

The Cell`i ja The Fall`i lavastanud Tarsem Singhi seni suurimast projektist kirjutasin mõni aeg tagasi eelmisel kuul ja avaldasin lootust, et ehk siis Singh suudab oma äranägemise järgi pakkuda Kreeka mütoloogia põhjal valminud fimide hulka väheke originaalsust ja erilisust. Esimene trailer meenutab aga rohkem Zack Snyderi täies mahus arvutimaagia abil loodud kolmesaja Sparta sõdalase võitlust Pärsia vägede vastu 2006. aasta innovaatilist ajaloolise põhjaga koomiksifilmi 300. Iseasi, kas 300-ga võrdlemist võtta rohkem negatiivse kui positiivse tooniga, aga igal juhul on Singhi nägemusel oht sattuda 300 varju. Singhi varasemale loomingule pilku heites säilub siiski tugev lootus, et titaanist kuninga Hyperioni sõda inimkonna vastu pole pelgalt visuaalse ilu, vaid samuti ka praktiliste vahendite, piisavalt tugeva stsenaariumi ja näitlejatöödega tõsiseltvõetav vaatemäng. Trailer seda ootust tingimata ei täida, aga samas köidavad tähelepanu mitmed kaadrid, mis justkui tahaksid anda varajast tõestust, et ootusärevuseks on põhjust küll ja küll. Vaikselt lootust hellitades novembrikuuni.

Seriaaliarvustus - Casshern Sins 2008-2009

Lavastaja: Shigeyasu Yamauchi
Osades: Tohru Furuya, Nami Miyahara jne.

Kujutlege maailma, kujutlege keskkonda, kujutlege maad ja õhku, kujutlege oma elu, mida ümbritseb niivõrd tugev aeglase surma lehk, piinarikas valu ja tuuline, jäine, tühi ükskõiksus, et selle väljakannatamine on nagu vee all hingamine. See tapab sind väga aeglaselt, aga sul pole valikut ja sa aina neelad ja neelad. Samal ajal kohtud ka teiste uppujatega, kes vett kopsudesse ahmivad. Mõni lootusrikkam kui teine, aga siiski valmis pigem elama kui surema, mis siis, et lootus on juba ammu põrmuks varisenud. Tühjuseks, õhus lendlevaks tuhaks tundmatuseni moondunud maailmas on elu eksisteerimine pea võimatu. Inimene kaotas oma pika ea valemi(surematuse otsingute vilja) olenditele, kes vajavad eksisteerimiseks ainult oma keha. Küberneetilised organismid on võtnud üle kõik elava. Kõik, mis kunagi oli inimese päralt. Samal ajal on tekkinud ka painav uus reaalsus, mille põletaval tühjusel pole otsa ega äärt. Keegi ei tea täpselt, kust igiliikurina aina edasi arenev aeglane häving alguse sai, aga see on nakatanud ka küborge ja lihtsamaid roboteid ning on toonud endaga kaasa kogu maailma viimased vaevalised hingetõmbed. Keegi pole selle eest kaitstud. Isegi mitte metall. Ainsaks lootuseks on hävitada Casshern. Tema on kuulduste kohaselt selle laialt leviva painaja looja, teda purustades võib saavutada uue elu. Kas see on tõsi? Kes üldse on Casshern? Miks on maailma tabanud aeglane ja surmav kõikehõlmav korrosioon?
LiveForThisi arvustust loe edasi siit.