Spike Lee OLDBOY - Would you like to know more?

Lõuna - Korea moderne thriller
Kui juba 2003. aastaks nii kodumaal kui ka mujal legendaarseks kujunenud Lõuna - Korea kultusrežissöör Park Chan-wook ("Joint Security Area", 2000; "Sympathy for Mr. Vengeance", 2002) otsustas ekraniseerida Jaapani manga nimega "Old boy" ei teadnud tollal vist keegi, et manga kummaline nimi kujuneb iga filmihuvilist kõditavaks sõnapaariks, mis igavesest ajast igavesti tuletab meelde elusa kaheksajala pugimist ja võrratut ühekaadri kaklusstseeni haamri ja lugematute vastaste vahel.

See tähendusrikas pealkiri ja kiirelt iga filmihuvilise filmimällu jõudnud režissööri nimi alustas aga mõjutustelainet, mis andis endast tunda nii USA kui ka muidugi kohalikus Lõuna - Korea kinos.
Karm Lõuna - Korea thriller on juba omaette firmamärk, mille alla mahuvad näiteks Park Chan-wook`i Kättemaksu triloogia ("Sympathy for Mr. Vengeance", "Oldboy" ja "Sympathy for Lady Vengeance"), Bong Joon-ho ühiskonna mädapaiseid torkivad "Memories of Murder" ja "Mother", Kim Ji-woon`i saatuslike valikuid ja ääretut kurjust uurivad "A Bittersweet Life" ja "I Saw the Devil" ja näiteks ka Na Hong-jin`i inimelu väärtust lahkavad "The Chaser" ja "The Yellow Sea".
Näiteid võib tuua lõputult, aga eelmainitud on kergitanud tolmu kõige rohkem ja on ühtlasi ka minu isiklikud lemmikud.

Aasia uusversioonide laine
2000-ndate alguses oli Aasia kino suhtes tekkinud trend, mis dikteeris, et igast Jaapani, Tai, Hiina ja Hong Kongi õudus - ja märulifilmist tuleb teha USA uusversioon, kuid tavaliselt olid nendeks Jaapanile ja Taile ning muule Aasia kinole omased õudusfilmid.
Nende hulka mahtus ka meistri Scorsese 6 aasta tagune parima filmi ja režissööri Oscari võitnud "The Departed", mille eeskujuks oli siis omal ajal üliedukas Hong Kongi krimithriller "Infernal Affairs".
Edasi keskendun üksnes väga laialt levinud trendile vorpida ümber kodumaal (rõhutatult Jaapan) populaarseid õudusfilme ja üksikuid märuleid.
See 12 aastat tagasi väga populaarseks muutnud trend pole kuhugi kadunud, see on lihtsalt viimase 4 aasta jooksul peavoolukinost taandnud ja jõudnud koos lugematute järgedega ("Grudge") otse DVD-le minevate filmide põrgusse.
Uute nägemuste maaletoojateks ei olnud alati stuudiote poolt palgatud up and coming tegijad, vaid sageli vastutasid nende eest algupäraste filmide režissöörid ise nagu Hideo Nakata ja tema "Ring 2" ning Takeshi Shimizu ja tema "Grudge" filmide 2 esimest uusversiooni.

Siinkohal oleks sobilik märkida, et samal olid Jaapanis ilmunud juba "Ringi" ("Ringu") ja "Grudge" ("Ju-on") lugematud järjed.
Kuumad saiad olid ka Tai õudusfilmid nagu näiteks "Shutter" (2004 ja 2008). Viimaste aastate jooksul on trend taandunud ja kinodes ei kohta enam igal sammul Jaapani ja Tai õudusfilmide inglisekeelseid postereid.
Huvitav on aga tõik, et algupäraste filmide režissöörid on kodumaal hinnatud tegijad, kes ise samamoodi loovad oma filmidele kvaliteedi poolest aina madalduvaid järgesid. USA ja Aasia õuduskino polegi selle nurga pealt nii erinev.

USA võtab varemtehtu ja mässib selle oma kultuuripaisesse, kuid valmis saab ei midagi enamat kui unustatav pealkiri lugematutes nimekirjades stiilis "Best and worst Asian remakes". Buumi ajal sattus nende hulka näiteks "The Eye" (2008).
Originaali puhul oli tegemist põneva uurimusega inimhinge tugevusest, mida saatis vendade Pangide oskus tekitada pinget ja õudu. Jaapani kuulsuse Takashi Miike "One Missed Call`i" (2004) 4 aastat vanem vend ületas uudiskünnise ainult ühel põhjusel.

Nimelt kuulutati film kõigi aegade halvimaks uusversiooniks ja seda toetab ka kriitikute värskeid ja mädanenud arvamusi koguva Rotten Tomatoes 0%-line hinnang.
Põhimõtteline nurisünnitus oligi ilmselt trendi kadumise üks esimesi märke, eks neid oli varemgi, aga 0% on ikka 0% ja enam allapoole vajuda ei saagi.

Kõige halvaga käib alati kaasas ka hea ja nii on näiteks Nakata "Dark Wateriga", mille puhul on tegemist hea näitega Jaapani õuduskino edasikandumisest. Tegemist ei ole lihtsalt kiire konveieritööga, vaid seekord üritati tabada seda, mis teeb Jaapani õudusfilmid eriliseks.
Kõige häirivam oli aga Kiyoshi Kurosawa horrorimaigulise "Kairo" veristamine "Pulse`ks", millele on nüüdseks järgnenud 2 straight-to-DVD tüüpi filmi.
"Kairo" linastus ka Cannes`i programmis. "Pulse" oli mannetu "õudusfilm", kus IMDB no name tüüpi režissöör hävitas kõik omapärase "Kairos" ja asendas selle trendile vastava reeglipärase ülesehituse ja stiiliga.
"Kairo" on kui õudusunenägu, mille keskmes on inimhinge olemus tehnoloogilises maailmas ehk siis teema, mida on Jaapanis animedes ja filmides lahatud juba terve igavik. "Kairo" säras režissööri omapära valguses ja võttis ette nii mõnegi julge lavastusliku sammu."Pulse`i" julgus seisnes selle sünnis.
Pärast pikka võrdlusjada võibki järeldada, et Aasias eksisteerib tüüpõudusfilmide žanr ainult tänu autoritele ja vaatamata nende autorite tööde korduvatele järeltöötlustele kodumaal on nad ikkagi au sees, aga nendest sündinud uusversioonid olid algusest peale alamžanr ja see korduv märgistamine "aitas" muidugi kaasa originaalidele viltu vaatamisele.

Lõuna - Korea filmimaastik uusversioonide meelevallas
Seni pole aga harrastatud igaaastast Lõuna - Korea filmide uueks maskeerimist ja jumal tänatud et see nii on. Korea kino uus laine sai läbimurdvaks jõuks kogu maailmas tänu nende sõltumatule ja omapärasele kinole.
Mitte et Jaapani õuduskino levimine läbi sageli vääritute uusversioonide tuulevuhina oleks olnud halb, aga vahe on siiski olemas. Seni on järatud Lõuna - Korea, Jaapani ja Tai õudus - ja märulikino kallal, kuhu vahele on sattunud ka mõned draamad ja komöödiad Koreast.
Muu modernsele Jaapani kinole omane on jäänud suhteliselt puutumatuks, sama trend on ka Korea kinos. Trendid on aga määratud muutuma.
Praegu jätan kõrvale klassikalised filmid nagu Kurosawa "Yojimbo" ja "Seven Samurai" ning Leone "A Fistful of Dollars" ja Sturges`i "The Magnificent Seven". Edaspidi keskendun ainult Lõuna - Korea kino viimasele 12 aastale ja üksnes USA uusversioonide lainele.

Seni on olnud ainult käputäis Lõuna - Korea filmide uusversioone. Nende seas on kõige kuulsam vast  järjekordse Korea staarrežissööri Kim Ji-wooni 2003. aasta filmi "A Tale of Two Sisters" uusversioon "The Uninvited" (2009), mille režissöörideks olid põhimõttelised mr. nobody`id.
Tava kohaselt on originaal kiidetud ja edukas, kuid uusversioon läbi matertatud ja unustatav. Originaal on lääne publikule võõras ja seetõttu tundmatu, film ise on kodumaal aga megahitt. Üldine komme näitab, et uusversioone tehakse õudusfilmidest ja nii on ka Lõuna - Korea puhul.
"A Tale of Two Sisters" on midagi palju enamat kui lihtsalt õudusfilm, aga ega uusversioon seda ju ei teadnud.
Järgmiseks näiteks oleks sobilik "Into the Mirror" (2003), millest kasvas välja prantsuse uue laine režissööri Alexandre Aja "Mirrors" (2008) ja sellele järgnenud "Mirrors 2", mis oli kõigi eelduste kohaselt määratud sattuma otse DVD-le.
Paljude lemmikuks kujunenud Reevesi ja Bullocki "The Lake House" (2006) oli 6 aastat varem valminud "Il Mare" igati viisakas remake. Raske on välja tuua üksnes häid uusi nägemusi, sest neid lihtsalt pole piisavalt palju.
Näiteks Kwak Jae-yong`i südantlõhestavalt ilus "My Sassy Girl" (2001) sai endale samanimelise kaaslase 7 aastat hiljem. Tegemist oli taaskord otse DVD-le mõeldud filmiga, mis vajus kohe unustusse.
Originaalist kujunes aga 2001. aasta järgi Lõuna - Korea edukamaid filme läbi aegade, mis pani aluse Jaapani TV draamale ning isegi Bollywoodi ja Hiina filmidele.
USA uusversioonid Lõuna - Korea filmidest on harvaesinevad ja kui võrrelda seda väikest mahtu Tai ja Jaapani õudus - ja märulifilmide uusversioonidega, siis on see arv praktiliselt olematu. Jällegi vaadates ainult viimast 12 aastat.

Pärast meisterlavastaja Bong Joon-ho ("Memories of Murder", "Mother") fantastilise koletisefilmi "The Host" (2006) meeletut edu tekkisid kõlakad filmi uusversioonist ja ühtlasi ka kodumaisest järjest.
2 aastat pärast filmi linastumist ostis Universali stuudio õigused ning vankri ette sattus väiksemate ("The Weather Man", 2005)), kuid mõjukate ("The Ring", 2002) ja suuremate (Kariibi mere piraatide triloogia) filmide tootmise ja lavastamisega ametis olnud Gore Verbinski.
Verbinski aitas "The Ringi" režissöörina muuseas kaasa ka Jaapani õuduskino uusversioonide populariseerimisele. Filmi pidid kirjutama ja lavastama kaks tundmatut tegijat. Seni valitseb vaikus.

Siis aga kerkis uudis, et Dimension Films on omandanud õigused teha uusversioon Lõuna - Korea 2010. aasta ühest kõige edukamast filmist "The Man from Nowhere".
Stsenaristiks on määratud keegi Shawn Christensen. Nimi ei ütle midagi, aga kui juurde lisada tõik, et tema kirjutas stsenaariumi filmile Abduction Taylor "Twilight: take off your shirt" Lautneriga peaosas, siis hakkavad pilgud pöörduma.
Erinevalt Bongi "The Host`ist" pole "The Man from Nowhere`i" puhul tegemist Korea kinost pärit kullatükiga. Pigem heatasemeline, kuid üsna harjumuspärane ja vähesega üllatav märul, milles on hulganisti kuldaväärt hetki.

Viimane uudis seostub aga eelmise aasta parima filmiga "The Yellow Sea", mis väisas ka eelmise aasta PÖFFi. Minu 5 senti "The Yellow Sea`st" leiab neist kahest PÖFFi kokkuvõttest.
Kuna filmi tootmisesse panustas ka Twentieth Century Fox, siis on nad võimaluse korral valmis toetama ka filmi potentsiaalselt järge. Režissöör Hong-jin Na on viimaste aastate üks kõige hinnatuimaid Lõuna - Korea režissööre ja seda eelkõige tema eelmise filmi "The Chaser`i" pärast.
"The Yellow Sea" on kui koletis - inimhinge sügavaimatest soppidest ilmunud toores ja kõike enda teel hävitav jõud. Erinevad allikad ütlevad, et režissöör Hong-jin Na teeb valmis ka USA versiooni.
Plaanis on siis järg ja USA versioon. Seni on need kõigest plaanid. Nii "The Host", "The Man from Nowhere" kui ka "The Yellow Sea" on hetkel ooteperioodil ehk reaalsed arengud puuduvad ja filmid võivadki jääda ainult plaanideks.

Suure kolmiku kolimine läände

Plaaniks ei taha aga kuidagi jääda Jaapani manga ekraniseering, mis on paratamatult seotud Park Chan-wook`i kurikuulsa "Oldboyga". Kas panete tähele, kuidas manga nimeks on "Old Boy" ja filmil "Oldboy"? Ometi nimetatakse filmi sageli kasutades mõlemat versiooni. Siin on tegemist võib olla keeletundliku vahega.
Chan-wook Park on eesti publikule tuttav kindlasti PÖFFi aegadest kui linastus tema seni viimane täispikk film "Thirst" ehk eestipäraselt "Janu". Minu kunagine arvustus filmist. Seni on omapärase filmikeelega režissöör üles võtnud lühifilmi nimega "Night Fishing". Kusjuures film võeti üles kasutades ainult Apple iPhone 4.
Nüüd liikus Kättemaksu triloogia lavastaja aga USA-sse ja eesmärgiks on üles võtta karjääri esimene inglisekeelne film "Stoker", mida produtseerivad vennad Ridley ja Tony Scott. Juba sel aastal ilmuv "Stoker" põhineb  Wentworth "Prison Break" Milleri stsenaariumil.
Näitleja stsenaarium olevat mõjutanud nii Bram Stokeri (siit ka filmi nimi) Dracula kui ka Hitchcocki "Shadow of a Doubt", kuigi tegemist ei ole sarnaselt Parki eelmisele filmile vampiirilooga, vaid pigem horrori elementidega psühholoogiline thriller with a taste of family drama. Sisuliselt sobitub film hästi kokku Parki stiiliga. 
Lisaks Park`ile endale leidub filmi produktsioonis veel ainult üks korea nimi ja see on režissööri ihuoperaator Chung-hoon Chung. Praeguste andmete põhjal võib järeldada, et Ridley Scotti filmistuudio Scott Free Productions asendas kõik tegijad omade jõududega ning säilus ainult operaator. Mitte ainult esimene inglisekeelne film, vaid ka läbinisti USA produktsioon.

Park ei ole aga ainuke USA turule pääsenud Korea imelaps. Bong Joon-ho teeb sama järgmisel aastal linastuva filmiga "Snow Piercer", mille üks produtsentidest on ka kaasmaalane Park ise ning samuti on produktsioonis kaasas Bongi varasema filmi "Mother" operaator Kyung-Pyo Hong.
Filmi sisust on teada nii palju, et lugu leiab aset lume ja jääga kaetud maailmas, kus grupp rännulisi üritavad läbi maa sõitvas rongis ellu jääda. Peaks ütlema, et Bong`i senistest töödest küllaltki erinev ja suurem projekt. Bong`i osalus stsenaristina on samuti hea märk.
Ainuke erinevus "Stokeri" produktsioonist tuleneb aga tõigast, et filmi taga seisavad varasemalt Parki filme produtseerinud firmad ja ainult üks USA stuudio. Sama on juhtunud ka Kim Ji-woon`iga, kelle käe all peaks samuti järgmiseks aastaks valmima "The Last Stand".
Filmi muudab eriliseks Arnold Schwarzeneggeri osalus. See omakorda annab filmile võimsa Hollywoodi maigu.
Sisuliselt meenub 4 aasta tagune möllukomöödia "The Good, the Bad, the Weird" , mis oli režissööri jaoks esimene suuremõõtmelise kassamagneti tüüpi film.
Tulemas on kas "A Bittersweet Life`i" ja "I Saw the Devili" või  "The Good, the Bad, the Weird" tüüpi film. Stuudioks valitud di Bonaventura Pictures viitab aga viimase poole. Nii nagu "Stokeri" ja "Snow Pierceri" puhul, teeb ka "The Last Standi" juures kaasa režissööriga varem koostööd teinud operaator. Antud juhul siis "A Bittersweet Life`i" üles võtnud Kim Ji-yong.

Spike Lee "Oldboy"
Seni kui kolm Lõuna - Korea modernse kino parimate režissööride hulka kuuluvat autorit tegelevad oma esimeste inglisekeelsete filmidega proovib Spike Lee ("25th Hour", 2002; "Inside Man", 2006) valmis saada "Oldboy" uusversiooni.
Pigem värske ja võib olla ka otsesem tõlgendus mangast kui lihtsalt uus nägemus Parki filmist. Siinkohal kerkib aga tõdemus.
Kuidas teha ekraniseeringut materjali põhjal, millest on juba valminud kriitikute ja filmigurmaanide maiuspala? Kõige lihtsam on lugeda hoolega mangat ja mitte proovida teha Lõuna - Korea kino. See ei õnnestuks neil niikuinii.  

Esialgu pidi režissööritoolis olema oma generatsiooni parimate jutuvestjate hulka kuuluv Spielberg, kes ei tahtnud teha mitte filmi uusversiooni, vaid manga adaptsiooni, kus ei olnud kaheksajala söömist ega insesti teemat.
Manga ise on mulle võõras, mistõttu ei oskagi kommenteerida kui palju Park mangast üle tõi või siis välja jättis.
Tänu Spielbergi lahkumisele kadus ka võimalus, et võrratut Choi-min Sik`i asendab Will Smith.
Smith oligi põhjus, miks ühel hetkel hakkasid erinevad filmikogukonnad kihama.
Smith Siki asemel kõlab nagu halb nali ja lõi projektile koheselt peale suure Hollywoodi templi, mis hakkas omakorda määrima võimaliku uusversiooni/uue ekraniseeringu mainet.

Spike Lee on alati silma paistnud omapäraste filmidega. Teda võib lugeda isegi Hollywoodi masina isepäiseks autoriks.
Spike Lee on kindlasti huvitavam valik kui igavest menu nautiv Spielberg, kelle viimased tööd annavad tagantjärgi mõista, et Spike Lee jutuvestmise stiil võib "Oldboyle" olla kordades sobilikum ja kasulikum.

Spike Lee versiooni juures võtab Josh Brolin üle Choi-min Siki poolt unustamatult sissemängitud ebatvalise protagonisti rolli. Viimaste teadete kohaselt andis Park Chan-wook Brolinile isegi oma õnnistuse. Hea märk või USA turu manu läinud režissööri head sooviv suhtumine oma uue filmi reklaamimise nimel? Sharlto Copley ("District 9", 2009; "A-Team", 2010) võtab üle vangistajana antagonistliku rolli ning Elisabeth Olsenile ("Martha Marcy May Marlene", 2011) on usaldatud enigmaatilise damsel in distressi osa.
Stsenaristiks on Mark Protosevich, kelle varasemate tööde hulka kuuluvad näiteks "Poseidon", Tarsem Singhi "Cell", "I Am Legend" ja isegi "Thor", kuid sealse stsenaristide armee seas vastutas ta ainult story eest.  Kui tegemist oleks "Thori" kolme stsenaristiga, siis oleks juba ammu aeg lüüa häirekella.

Kõige põnevam seos uue "Oldboy" stsenaristiga on aga hoopis Mass Effecti nimelisel mängul  põhinev film, mille juures on ka kolm produtsenti BioWare`st, et Legendary Pictures jaWarner Bros ei segaks kokku järgmist "Prince of Persiat" või "Resident Evilit". Hetkel puudub filmil aga režissöör.
Hoiame pöialt! Need vähesed, kes ei tea Mass Effectist midagi, peaksid kiiremas korras silmad avama ja nägema, kuidas kogu mängumaailm kiidab takka viimaste aastate parimat ulmeeepost.
Tegemist on ülieduka ja kriitiliselt hinnatud tootega, mistõttu on loogiline, et tootjafirma BioWare ei anna oma üliedukat toodet niisama lihtsalt käest ära.

Võimalik, et tänu Spike Lee "Oldboyle" ning Bong`i, Park`i ja Woon`i USA filmidele tõuseb ka vaatajate ja investorite huvi Lõuna-Korea tõelise filmikunsti vastu elik algab uus remakade laine, mis ei piirdu ainult õudusfilmidega, vaid ette võetakse just modernse Korea kino pärlid.
Elame näeme, kuid reaalne võimalus on selleks olemas. Kolme režissööri äkiline saabumine välismaisele turule on kohe kindlasti etteplaneeritud kahe riigi filmimaastiku omavaheline koostöö. 

"Oldboy", "Stokeri", "Snow Pierceri" ja "The Last Standi" edukuse korral võibki Hollywood ronida Lõuna - Korea kinomaastikule. See ei tule neil kindlasti lihtsalt, sest Korea ei anna kergelt ära oma parimaid filme.
Korea kino on suur ja lai ning paljuski lääne poolt avastamata. Uus remakede laine võibki pürgida kõrgemasse kinokunsti, Lõuna - Korea kinokunsti.
Muidugi pole ainult remake omaette eesmärk, vaid hoopis tihenev koostöö kahe riigi niigi pulbitseva filmitoodangu vahel.
Iseasi, kas võimalik sisenemine L-K kinno on nüüd hea või halb, aga eks seda näeb kui aeg on käes.