Re-Entry - Koletised rühivad edasi

Eelmise aasta üks omapärasemaid peavoolust allpool liikunud indie sci-fi filme on saamas järje. Jutt käib muidugi Gareth Edwardsi debüütfilmist Monsters ja sellele järge tegevast Sri Lanka režissöörist Ray Jayst, kes on olnud tegev nii animatsiooni, visuaalefektide kui ka režii ja produtseerimise vallas. Tegemist on peaaegu sama kaliibrilise oma esimese filmiga alustava režissööriga nagu seda oli Edwards, kes nüüd palgati vähemalt esialgsete andmete põhjal taaslooma Godzilla filmi, mille suutis Emmerich nii hästi ära rikkuda, et keegi pole julgenud sellest ajast saadik hiigelkoletise peale mõeldagi. Selle aasta juulis teatati, et uue Godzilla filmi stsenaariumi kirjutab David S. Goyer, keda paljud teavad kindlasti kui Nolani Batmani filmide kaasstsenaristi, kuigi kohe kui see mees lavastajatooli sai, sündisid tema käe all filmid (Blade: Trinity, The Unborn), mis maalisid temast pildi kui väga andetust režissöörist, kes on stsenaristina suuteline looma meeldejäävaid elamusi (Blade, Dark City). Hirmutav mõelda kui Emmerichi Godzilla saatus oleks näiteks juhtunud King Kongiga ja Peter Jacksoni asemel oleks režissööritoolil istunud keegi teine, kes poleks suutnud ka kõige parema tahtmise juures luua sellist meisterlikku filmi nagu Jacksoni King Kong. Monstersi järje juurde tagasi tulles ei oskagi öelda kas sama valemiga on võimalik kaks korda luua samasugust headust. Kaheldav, sest vaevalt võtab uus režissöör Edwardsi sisulist allegooriat ja pildilist lüürilisust täis stiili uueks suunaks. Kindlasti paneb ta filmi oma stilistilise suunataju. Iseasi, kas see aitab filmile kaasa või näitab taaskord kuivõrd halb võib olla üks järg omamoodi perfektsele filmile. Re-Entry leiab aset samas universumis, kuid sellega seosed algmaterjaliga piirduvadki. Tegelased, sisu ja sündmused arenevad Mehhiko asemel Sri Lankal. Lugu on üsna loogiline edasiarendus ehk siis soovib üks hakkaja briti teadlane Kathy minna Sri Lanka keelatud tsooni, et uurida seal vohavad kosmilist päritolu loodust. Kathy tegelik soov on aga paljastada USA huvid seoses nakatunud piirkonnaga. Võib juba eeldada, et ilmselt seostub see kuidagi ka Monstersiga, kuigi seal seisnes sõjaväe olemus pigem hukatuslikus jõus ja selle mõjus nii inimestele kui ka tulnukatele, aga mitte salajasi konspiratsioone hauduva kitsa grupi soovides. Tsoon on aga range kontrolli all ning kedagi ei lubata sisse ega välja. Teadlane kasutab piiripunktidest mööda saamiseks kohalike abi ja jõuabki Monstersis vaadeldud tuttavasse, kuid kohati väga kummalisse maailma, kus kehtivad teised reeglid. Tsooni jõudes kohtub teadlane seal elava endise "monster slinger`iga" ehk "koletislausujaga"(?), kes juhtis vanasti turiste läbi nakatunud tsooni. Kathy veenab "koletislausuja" Gamunut, et ta juhataks ta läbi ohtliku piirkonna täis tulnukeluvorme tsooni keskmesse, kus peaksid olema vastused paljudele põletavatele küsimustele ja lisaks veel neile küsimustele, mille peale pole keegi suutnud veel mõeldagi.

Suhtun järge skeptiliselt ja ei usu selle õnnestumisse. Olgugi et ametlikul Facebooki lehel öeldi, et tegu on ametliku järjega. Uut Monstersit siit ei tule, aga võimalik, et midagi siiski nauditavat ja omapärast. Praegu on väljas mõned promopildid ja üks foto filmist. Filmimine alles algas ja kinoekraanidel näeme järge võib olla järgmisel aastal. Niikaua võib võtteperioodi protsessi jälgida Re-entry Facebooki lehe kaudu. Minu arvustust Monstersi kohta saab lugeda siit.

Knights of Badassdom - Summer Glau LARP-imas.

Joss Whedoni sarjast Firefly, selle täispikast filmist Serenity ja Terminator: The Sarah Connor Chronicles`ist tuntud sci-fi maias iludus Summer Glau astub üles Live Action Role Play ehk LARP-imise keskses fantaasiakomöödias Knights of Badassdom, kus muuhulgas osalevad ka Game of Thrones`is tõelist näitlejaannet pakkunud Peter Dinklage, A Perfect Getaway`st ja Sahara`st tuttav Steve Zahn, andeka komöödiaseriaali Community tõeline talent Danny Pudi, imekaunis Margarita Levieva, kelle viimaste rollisoorituste hulka kuuluvad Noise, Adventureland ja Spread ja kõige lõpuks ka Ryan Kwanten, kes on eelkõige tuntud vampiirikesksest draamasarjast True Blood. Viimane kehastabki filmi peategelast, kes oma sõprade Dinklage`i ja Zahni tegelaskujude poolt viiakse sunniviisiliselt kirevasse LARP-i keskkonda. Summer Glau täidab küll taaskord kõrvalosalise rolli, aga loodetavasti saab temagi piisavas koguses ekraaniaega. Arvata võib, sest ega lavastaja selliseid nimesid nagu Pudi, Zahn, Glau ja Dinklage niisama rollitäiteks filmi ei kaasanud.

Kolm sõpra Hung, Joe ja Eric asuvad World of Warcraft-i stiilis fantaasiamaailmas läbi viima maagilist keskajahõngulist võitlust hea ja kurjaga ehk hakatakse üheskoos LARP-ima. Kogemata kombel avastatakse aga vägagi reaalne oht, mille keskele ebatavaline bande satubki. Oht, mis rebib kõrid lõhki ja mille jaoks LARP-jad ei osanud end ette valmistada. Režissöör Joe Lynch kogus kokku tohutul hulgal LARP-i fänne, spetsialiste ja huvilisi, kes kõik koos aitasidki Lynchil kavandada eepilist sorti sõjatandrit, talletada filmilindile reaalset, mitte näideldud LARP-imist ja anda publikule võimalus tutvuda veelgi rohkem LARP-imise kui subkultuuriga. Knights of Badassdom tõotab olla kas siis mõnus ajaviide või hoopistükis energilist huumorit, fantaasiat ja tegelasi sisaldav komöödia. Panustan teisele variandile.

Screenrave pakub väga põhjalike vastustega intervjuud režissöör Joe Lynchiga.
Treiler:

Falling Skies - langeb, aga kuhu...?

Juuni viimastel päevadel alanud ja kohe teise hooaja osaliseks saanud Falling Skies meenutab väga V remake`i, millel oli suurepärane idee, kuid nigel teostus, aga seda siiski ainult dramaturgilises mõistes. Tehniliselt oli sarja tulevik paljulubav. V vaatamise jätsin kiiresti pooleli, aga Falling Skiesi puhul püüan seda mitte teha, sest lubasin endale, et ei jäta enam alustatut pooleli. V-d lõpuni vaatama ei hakka, kuid usun, et Falling Skiesi tabab sama saatus - 2 hooaega ja sari hääbub sama kiiresti kui arusaamine, et Spielbergi nimi ei tähenda veel kulda. Saving Private Ryan`i stsenarist peaks olema võimeline looma võimsaid emotsioone ja suurejoonelisi mõttelende, aga Robert Rodati loodud ja Spielbergi produtseeritud Falling Skies on mõttelt ja idee läbiviimiselt nii kulunud, et paneb lausa imestama, kuidas on võimalik aina kvaliteetsemaks muutuvas seriaalitaevas luua midagi niivõrd tavalist ja näotut. Mitte midagi omapärast, mitte ühtegi üllatust ja mitte midagi huvitavat ja mis kõige enam - tegemist on ulmeseriaaliga, mistõttu võiks ju eeldada, et tulnukate invasiooni järgses elus on midagigi vaatamisväärset, aga selle asemele on praegu veel 6 osa lahanud peategelaste rollis olevate pereliikmete suhteid ja tundeid, mis küll paratamatult muutuvad, kui taevast laskuvad alla hiiglaslikud kosmoselaevad ja hävitavad kõik suuremad linnad koos inimeste sõjalise jõuga, aga ükski karakter ei paku liigse seebistatuse tõttu karvavõrdki põnevusepoegagi. Senise kuue osa jooksul oli ulmet sama palju kui 7th Heavenis kirikuskäimisi, kuigi vaatajale tulnukate, nende relvastuse ja laastamistöö näitamine ei tähenda, et tegemist oleks kohe hea ulmega. Falling Skies oleks justkui tehtud inimeste poolt, kes alles tutvuvad ulmega. Spielbergi nimi peaks palju lubama, aga tundub, et vanameister andis tegijatele positiivse noodi ilma et oleks ise natukenegi projekti süvenenud. Sari sai nüüd ka teise hooaja. Miks? Rahvale meeldib, kuigi kui esimest osa vaatas 5.91 miljonit USA ulmefänni, siis nüüdseks on see arv kahanenud iga osaga 3.90 miljoni peale ja ilmselt laskub veelgi. Ei pea olema selgeltnägija, et mõista Falling Skiesi saatust. See on üsna sarnane V remake`ile, mida siinkirjutaja ei suutnud mõtleva olendina lõpuni vaadata, sest V oli hunnik klišeed, mille hulgas oli küll paar originaalset ideed, aga needki mattusid naiivse ja kohati väga ajuvaba süžeearengu sõlmpunktide alla, kuni alles jäi hale vari kunagisele tõelisele ulmesarjale.

Falling Skiesi 1. hooajas on 10 osa. Esimese kuue hulgast saab võib olla valida ühe osa, mis defineeriks antud seriaali suunda. Ülejäänud mõjuvad kõik filleritena. Nagu oleks stsenaristidel juba hooaja alguses olnud ideed otsas. Aga võib olla otsustaski TNT lasta eetrisse peredraama, kus taustaks oleks tulnukate invasioon. Spielberg on seda teinud ja alles tegi seda ka J.J. Abramas, mis aga ei tähenda, et antud valem oleks veel vaadatav pika seriaalina. Falling Skies pole aga läbinisti halb. Pole halba ilma heata. Sarja production value tundub madal, kuid äkki ongi see taotlus, et kujutust inimeste eludest sellises maailmas ei segaks flashy CG ja special effects. Ei mingeid värvimodifitseerimisi ega tooni sättimisi õhkkonna loomisel. Isegi operatooritöö, mis on tegelikult väga hea, sest liigub tegelastega kaasas või näitab sündmuste arengut nende vaatepunktist, on tagasihoidlik. Tagasihoidlik aga selles suhtes, et kaamera liikumine on tegelastega üks ehk ei panustata eriti originaalitsemisele ja jalustrabavatele võtetele. Siinkohal võib muidugi väita, et otsin tähendust kohtadest, kus seda ei ole. Võib olla tõesti, aga fakt on see, et mistahes põhjusel töötab taoline lähenemine loo ja tegelaste arengu kasuks. Olgugi, et tegelased on enamjaolt igavad ja lugu areneb teosammul, pannes vaataja kannatuse proovile.

Paarist osast paistavad läbi ka mõned kristlikud allegooriad, mis on kindlasti mõeldud teatud sorti vaatajatele, aga mina ei ole seda sorti vaataja ja leian hoopis, et sarja loojad pole oma projekti eriti läbi mõelnud või siis on ja suunavadki oma loodut inimestele, kes pole suutelised ise mõtlema ja misantkaadritest/stseenidest ise aru saama. See, et põhitegelane jagas ühises lauas teistele leiba, mõjub nagu laks vastu nägu. Kas tõesti peavad taolised momendid olema niivõrd in your face? Raske on kaasa mõelda loole, mis sul seda teha ei lase, vaid laotab kõikvõimalikud ideehakatused sulle otsa ette ilma et saaksid sõnaõigust või siis kaasamõtlemisõigust. Falling Skies tõelised põhitegelased on veel põhiantagonistide rollis olevad tulnukad ehk skitterid, kes on palju huvitavamad kui liigse hoole ja armastusega kirjutatud tegelased ja nendevahelised suhted. Skittereid esitleti kui jõhkraid tapjaid, kuid siis anti mõista, et nemadki pole surematud ja lõpuks lasti lahti ka idee neist kui mõtlevatest olenditest, kes ei erine paljuski inimestest. Kui siis muidugi ainult selle poolest, et nad tulid siia, et tappa täiskasvanud ja röövida nende lapsed ja luua neist endale veelgi rohkem liigikaaslasi. Nad on korraga vallutajad ja levitajad. Kõigepealt pühitakse maa puhtaks ja siis asendatakse enda omadega. Maa tuleb täita lastega! Umbes nii palju võib praegusest tulnukate ekspositsioonist välja lugeda, kuigi sarja võimekus olla mõtlemapanev ja kaasahaarav on nullilähedane, sest iga liigutust loo ja tegelaste arengu suhtes, on võimalik ette näha, mistõttu kaob igasugune huvi tuleviku kui millegi etteaimamatu vastu. Näitlejatest on Noah Wyle ainuke, kes suudab uude maailmakorda tuua piisavas koguses inimlikkust ja argisust. Ellujäänute vaimse juhina on tema käitumises ja olemuses teatud sorti ehedust, mis annab mõista, et ka uues maailmas peab kuidagi hakkama saama ja edasi elama. Wyle on ainuke, kes paistab teiste seast välja, kõik kõrvalised tegelased ei ole lihtsalt veenvad.

Kui nüüd tõesti suudetakse viimase 4-ja osaga korda saata midagi erakordset, siis annan sarja loojatele au ja kui mitte, siis võtan seda ikka nii nagu juba esimest osa ehk 7th Heaven with Aliens.

Not God, only Man

The Hobbit - kolmas videoblogi Jacksonilt

Äsja ilmus kolmas production video The Hobbiti võtteplatsilt. Seekord üllatab Jackson meid mitmel rindel, tuues tagasi vanad tuntud näitlejad nagu Gimli ja video lõpus paariks sekundiks ilmuva väga meeldiva üllatuse. Sellise projekti juures tahaks ise olla ja näha, kuidas oma ala meistrid töötavad. Jackson teatas facebookis, et Comic-Coni paneeli jaoks on hetkel lihtsalt liiga vara ja nagu Thorin jõudis juba öelda - me oleme praegu ainult natuke pinda kraapinud. Ei tasu meelt heita, sest Jackson hoiab fänne kursis ja ei lase nende ootusärevusel mitte kuhugi kaduda.

The Amazing Spider-Man - Mark Webb`i Spidey sai treileri

2012. aasta juuli alguses kinodesse jõudva Spider-Mani uusversioonile ilmus lõpuks ka treiler, mis püüab filmi maha müüa kui tumedat, realistlikku ja kardinaalselt erineva lähenemisega Ämblikmeest kui seda tegi vanameister Sam Raimi. Uusversiooni lavastajatoolis istub romantilise komöödia (500) Days of Summer`i režissöör. Alternatiivse Peter Parkerina näeme David Fincheri The Social Network`is ja Mark Romaneki Never Let Me Go`s suurepärase etteaste andnud Andrew Garfieldi. Parkeri silmarõõmuks on Emma Stone`i Gwen Stacy ning oletatavaks antagonistiks on Rhys Ifansi Dr. Curt Connors, kes on ei keegi muu kui ohtlikuks roheliseks sisalikuks moonduv teadlane. See ei ole spoiler, kui see on juba ammuilma teada tõde. Irrfan Khan, kes on tuttav vahest sellistest filmidest nagu Slumdog Millionaire ja A Mighty Heart, on Van Atteri rollis. Van Atter on taas üks Spidey vaenlastest, keda nimetatakse Proto-Gobliniks. Parkeri onuna astub üles vana hea Martin Sheen ja tädina Sally Field. Karismaatiline Denis Leary on ka oma tee Ämblikmeheni üles leidnud ja tema astub Gwen Stacy isa rolli.
The Amazing Spider-Man on uus katse puhuda elu sisse superkangelasele, mis mandus totaalselt, kui ilmus Sam Raimi Spider-Man 3. See film võis küll olla täielik möödalask, aga väga raske on harjuda mõttega, et juba asutakse uut filmi looma ja veel filmi, mis peaks pea igas mõttes erinema Sam Raimi loodust. Mark Webb on Spidey viinud algusaegadesse, kui Parker`il olid võrgu laskmiseks veel vastavad aparaadid. Webb`i sõnul on lugu viidud senisest veel rohkem reaalsuse poole. Parker tuuakse taas mängu kui kurnatud outsider, kes kannatab koolikaaslase rünnakute all, mõlgutab muremõtteid seoses oma kadunud vanematega ja püüab samal ajal leida ka iseennast. See on küll tore, aga selline lähenemine lõhnab tugeval romantilist laadi teismelise avastusretke järele. Webb`i (500) of Summer on tegelikult andekas nii huumori kui ka tegelaste poolest ning seetõttu ei usugi, et Webb tahakski jätkata teismelistele suunatud hetketrendi ehk midagi Twilight`i sarnast. Webb on samuti suur praktiliste efektide fänn ja mitmel saidil antud intervjuudes on ta rõhutanud praktilisuse ja realistlikkuse suurt osakaalu filmis. Ehk tõesti õnnestub Mark Webb`il pakkuda vähem Raimit ehk rohkem tumedamates toonides realismi taotlevat Ämblikmeest, sest kui nüüd päris aus olla, siis Sam Raimi Spider-Man oli tõesti liiga koomiksilik ja iga osaga aina kaugenes reaaalsusest.

Põhjaliku intervjuu Webb`iga leiab näiteks Los Angeles Times`ist.

Mis treilerisse puutub, siis suhte-ja karakterdraamat püütakse pea igas kaadris peale suruda, aga alles viimastel sekunditel juhtub midagi erakordset.

Treiler:

The Chronicles of Riddick III - concept art, Diesel ja Twohy taas tegutsemas

Vin Diesel avalikustas oma sünnipäeva auks oma isiklikul Facebooki lehel ikka veel arendusjärgus vireleva Riddick 3-ele loodud konseptuaalset kunsti. Tegemist on siiski ainult ühe pildikesega, mis annab edasi tulevase järje karmi tonaalsust, mis on Vin Dieseli kultuslikule Riddick`ile täiesti loomulik. David Twohy on juba mitmeid kordi teada andnud, et plaanib koos Dieseliga ikka filmiga ühele poole saada, aga tundub, et vaatamata fännide paljususele ja filmide kultuslikkusele ei taha Riddicki uus seiklus eriti arenema hakata. Alguses lubati, et Fast Five`i filmivõtete lõpetamise järel asutakse kohe Riddick 3 kallale, aga seda ei juhtunud. Ametlikul kinnitusel alustatakse võtetega hoopis septembris ja ehk on võimalik filmi näha juba 2012. aasta lõpus või isegi veidi kaugemal tulevikus. Tegelikult leidub veel üks kunstniku nägemus, mis üheskoos värskeimaga suurendavad veelgi lootust, et Riddick naaseb Pitch Black`ile sarnanevasse vormi. Tundub, et suured stuudiod ei raatsi The Chronicles of Riddicki väga madala kinoedu tõttu Riddickit uuesti kinolinale tuua. Sellest on nüüd küll äärmiselt kahju, sest Pitch Black ja The Chronicles of Riddick võivad küll olla nagu öö ja päev, aga meeldejääv vastuvoolu ujuv karakter ja tema universum on juba sündinud ning usun, et paljud ei ütleks ära võimalusest näha Riddickit taas tegutsemas. David Twohy, kes lavastas vahepeal ka ühe nupuka thrilleri The Perfect Getaway, andis paar kuud tagasi isegi teada, et Diesel on sunnitud taas Riddicki rolli astuma ilma igasuguse palgata. Ei tea kuidas neil praegu asjad edenevad, aga loodame, et ikka paremuse poole.

Hetkel on sisu selline:
Betrayed by his own kind and left for dead on a desolate planet, Riddick (Diesel) fights for survival against alien predators and becomes more powerful and dangerous than ever before. Soon bounty hunters from throughout the galaxy descend on Riddick only to find themselves pawns in his greater scheme for revenge. With his enemies right where he wants them, Riddick unleashes a vicious attack of vengeance before returning to his home planet of Furya to save it from destruction.

Ajal, mil Hollywoodi stuudiod vorbivad igasugust soga kokku, ei taha nad katsetada ja aidata Twohy loodud Riddickul taas tuhast tõusta. Paneb kohe mõtlema.

The Dark Knight Rises - esimene treiler, poster, Bane ja salapärane promo

Warner Bros. on päevavalgust nautima saatnud Christopher Nolani Batmani triloogia teadaolevalt viimaseks jääva filmi The Dark Knight Rises`i treileri. Ilmunud on ka poster, mille kurjakuulutavus lausa karjub rohkema järele. Seda sama ei saa aga treileri kohta öelda, sest loetuid minuteid kestev kogumik koosneb klippidest, mis pärinevad eelmisest kahest episoodist(Batman Begins ja The Dark Knight) ning päris treileri lõpus heidetakse pilk ka paarile värskele kaadrile tulevasest filmist. Muretsemiseks ei ole küll põhjust, sest teaser trailer ongi määratud uudishimulikke elevile ajama. Küsitav on aga posteri kujunduse pidev kasutamine. Muidu ma ei kurdaks millegi sellise üle, aga Nolan on siiamaani pea alati Batmani ja kasvõi Inceptioni treilereid salapärase auraga ümbritsenud ja seetõttu tahakski natukene nuriseda, kuigi põhjust tegelikult ei ole.

Nolan on Batmani saaga taastamisprotsessiga end suurepäraselt maksma pannud. Tegemist ikkagi ju möödunud ja kahtlemata ka järgnevate kümnendite ühe põnevaima lavastajaga. Batman Begins alustas realistliku, intelligentse ja samas ka hädavajaliku uut Batmani seeriaha ning sele järg The Dark Knight ületas enam-vähem kõik ootused, mida ühelt superkangelasefilmi staatusest eemaldunud ja uuenduslikku lähenemist pakkuvalt järjefilmilt oodata võis.

Kui esimene osa tegeles Batmani universumi olulise figuuri Ra`s al Ghuliga ja The Dark Knight taaselustas Heath Ledgeri unustamatu rollisooritusega Jocker`i e. Jokkeri kui fanaatilise, ettearvamatu ja psühhopaatse anarhistina, siis The Dark Knight Rises toob mängu massiivse monstrum Bane`i ja Catwoman`i e. Kassnaise. Bane`ina astub üles Tom Hardy, kes siinmail on kindlasti tuttav Nolani ulmefilmist Inception ja Nicolas Winding Refn`i skisofreenilisest eluloodraamast Bronson. Kassnaise rollis on aga Anne Hathaway, keda on raske Kassnaisena ette kujutada, aga kui Nolan suutis Heath Ledger`ist iga viimasegi kui pingutuse välja pigistada, siis ehk teeb ta ka Hathaway`ga imet. Tahaks vähemalt loota. Marion Cottillard ja Joseph Gordon-Lewitt on samuti Christian Bale`i, Morgan Freeman`i ja Gary Oldaman`i kõrval figureerimas.

Tom Hardy

Tundub, et The Dark Knight Rises`i peamine antagonist on Bane, kuigi kogu tausta pole võimalik hetkel oletada, aga nii palju on treilerist ja posterist aru saada, et Bane`i tulek on vahest isegi suurim oht, millega Gotham ja Batman on rinda pistnud. Kassnaise olulisust ei oska hetkel kommenteerida, sest lihtsalt puudub informatsioon, mille najal omi teooriaid luua. Posteri ja treileri kõrval on leitavad ka paar häguse mõttega klippi, mida ühendab võõrkeelne skandeerimine. Hetkel ei saa täie tõsidusega väita, et kas need klipid ka päriselt Warner Bros.-i või üldse TDKR-iga seostuvad, aga just sedamoodi paistab olevat. Skandeerimise puhul on tegu ilmselt hispaania keelega ning korratakse "Bane, Bane, mattalo, mattalo!" ehk "Bane, Bane, kill, kill!", kuigi see pole just raudkindel tõlgendus, aga vähemalt nii on agaramad veebisaidid püüdnud sellest aru saada. Kõlab see ju ka värske treileri lõpusekunditelgi. Kahjuks on need mõistatuslikud klipid internetiavarustest kadunud ja usun, et enam neid kuskilt ei leia ka, kuigi skandeerimine pärineb The Dark Knight Risesi koduleheküljelt, nii et selle autentsuses kahtlema ei pea. Tom Hardy Bane`ist on ilmunud ka teda kujutav foto, millelt on tunda Bane`i hävitusliku jõudu ja ka näha talle iseloomulikku maski. Iseasi, kas ka kogu Bane`i ümbritsev taustalugu ka filmi kaasatakse. Kindlasti tasub lähemalt tutvuda Bane`i karakteri traagilisest minevikust, olevikust ja tulevikust.

Bane

Ootusärevus ei saakski enam suurem olla. Põhjust on ju ometigi küllaga. Seniks aga nautige värsket, aga väga lühikest treilerit ja ootame järgmisi uudiseid Batmani lainelt.

Treiler:

The Hobbit - "Kääbiku" tähtsaim tegelane Thorin täiesti uues kuues

Lõpuks ometi jõudis avalikkuse ette J.R.R.Tolkieni "Kääbiku" filmiadaptsiooni üks tähtsamatest tegelastest. Kadunud päkapikkude kuningriigi Erebori prints ja troonipärija Thorin Oakenshield, kes oma truude võitluskaaslastega asuvadki koos Bilbo, keda kehastab Martin Freeman, ja Gandalfiga, kelle rolli astub taaskord Ian McKellen, rännakule, et päästa Erebori kuningriik draakon Smaugi ikke alt. Thorini rollis näeme Richard Armitage`i, kes täitis keskset rolli inglise Robin Hoodi telesarjas, mis vältas 2006-ndast kui 2009-nda aastani.

As a young Dwarf prince, Thorin witnessed the destruction and terror wrought when a great fire-breathing Dragon attacked the Dwarf Kingdom of Erebor. After slaughtering many of Thorin’s kin, the great serpent, Smaug, entered The Lonely Mountain and took possession of its vast store of gold and jewels. No-one came to the aid of the surviving Dwarves, and thus, a once proud and noble race was forced into exile. Through long years of hardship, Thorin grew to be a strong and fearless fighter and revered leader. In his heart a fierce desire grew; a desire to reclaim his homeland and destroy the beast that had brought such misery upon his people. So when fate offers him an unusual ally, he seizes the chance for revenge.


Allikad: Collider.com
TheOneRing.Net

The Hobbit - Päkapikud, pildid ja videoblogid ehk töö on täies hoos.

Peter Jackson on Uus-Meremaal taas oma hunnitu telgi püsti pannud, kõikvõimalikud asjaosalised külla kutsunud ja lõkke ääres koosolekute saatel taas John Ronald Reuel Tolkieni maailma taasloomisega alustanud. Ei ole midagi üllamat kui võidelda õiguse eest istuda taaskord J.R.R. Tolkieni materjali filmimisprotsessi eesotsas ja kasutada kõike, mida sai kolme meeletult pika, põhjaliku ja tunneterohke Sõrmuste Isanda ekraniseeringutega omandatud. Esialgne plaan sepistada The Hobbit`ist Guillermo del Toro stsenaariumi ja režiialaste võimetega suurteos läks vett vedama ja alles jäi ainult del Toro mõjutustega stsenaarium, mille võtsid del Toro lahkumise järel ette Peter Jackson, Fran Walsh ja Philippa Boyens ehk täpselt sama grupp entusiaste ja visionääre, kes tõid ekraanile üliedukaks kujunenud Sõrmuste Isanda triloogia. Filmimisprotsess on alanud ja Peter Jackson paistab olevat õnnelikum kui kunagi varem. Seekord on 2nd Unit Director`i ametis Andy Serkis isiklikult ning paljude teiste muutuste hulgas kasutab Jackson The Hobbit`i puhul hoopis 48 FPS`i ehk 48 kaadrit sekundis. Senimaani on maailmakino olnud 24 kaadri käsutuses. 48 kaadrit sekundis võimaldab igas kaadris esile tuua märkimisväärses koguses teravust, mis peaks eriti 3D tehnikale kasuks tulema. Kuna The Hobbit fimitakse 3D-s, siis ei ole arvatavasti vaja karta, et tulevased suurfilmid on tumetoonilised ja hägused nagu hetkel populaarne 3D kino kipub olema.

Allpool on pildid võtteplatsilt ja filmist endast ning nende järel ka senimaani ilmunud fotod päkapikkudest, kes on ju "Kääbiku" tõelised peategelased. Postituse lõpus on kaks videblogi, kus Peter Jackson tutvustab meile senist arengut.

Good Luck Mr. Jackson! We are all with you!

Kuu varjatud külje saladus ehk Apollo 18

Weinsteini kompanii püüab kaval olla, sest reklaamib täiesti tundmatu režissööriga inde`likku ulmeõudusfilmi Apollo 18-net kui reaalset aastakümneid tagasi ülisalajasel Kuu missioonil filmitud materjali. Küsimus pole mitte selles, miks seda uskuma peaks, vaid hoopis kes ja kui palju just sellise lähenemise tõttu filmi ootavad ja juba varakult vandenõuteooriast huvitatuna reaalsuse ja fiktsiooni piiri kaotavad. Kas just kaotavad, aga teoretiseerida on ju alati tore.

Oli ju Olatunde Osunsanmi The Fourth Kind samasugune väidetavalt reaalse dokumentaalse materjali põhine õudussugemetega ulmethriller, mis tegelikkuses aset leidnud sündmustele rõhudes justkui lavastas aastaid tagasi toimunud hirmutavaid sündmusi, viidi läbi intervjuusid vastavate inimestega ja püüti anda selgust juhtumitele, mis häirisid väikese Alaska linna rahu.

Apollo 18 on samasugune "kes läheb õnge ja kes mitte" ulmethriller. Aga usun siiralt, et vaatamata natuke naljakale seisukohale fiktsionaalsest reaaalsusest võib Apollo 18-nes toimuv osutuda kas siis püüdlikult intrigeerivaks või hoopistükis originaalseks ulmefilmiks, mida praegu vaikselt vees loksuv nüüdseks juba väga menukaks osutunud žanr ka väga vajaks. Muidugimõista ei taha ma öelda, et Apollo 18 peaks kohe kindlasti tähistaevas särama või kiiresti kustuma, aga kuna kosmosereiside saladused on alati põnev teema, siis polegi ime, et värske film antud teemal on alati teretulnud. Peaasi, et pakutakse midagi uut, mitte vana ja igavat lähenemist.

Eelmiste aastate Paranormal Activity filmide, hispaanlaste [REC]`ide ja mitmete teiste found footage ja handheld camera stiilis filmide pealetung on olnud igati märgatav, kui mitte just isegi meeletu. Ilmunud on nii kummaliselt häid leide nagu [REC]`i mõlemad osad(kuigi ma olen vist ainuke, kellele järjes arendatud lugu korda läks), J.J. Abramsi produtseeritud ja Matt Reeves`i lavastatud Cloverfield ja miks ka mitte esialgne Paranormal Activity, mis oma äärmise tagasihoidlikkuse ja vast kõige klassikalisema õudusloo esitamisega jättis maha isegi päris sügava märgi. Ette on tulnud ka mädamunasid ehk kasutuna näivaid üha populaarsemaks areneva stiili kopeerijaid nagu Paranormal Activity 2.

Nii et võikski ju päris julgelt järeldada, et Kuu missioonil arenevad traagilist mõõtu sündmused läbi "leitud materjali", parda-ja kiivrikaamerate on hea idee ning kui ka sisuga on vaeva nähtud, siis tahaks ju sisimas loota, et pakutakse midagi originaalset.

See on see tuntud treilerite ja varajase promomaterjali igavikuline võlu. Petab ära ja kutsub ootama, aga pahatihti ei ole lõpptulemust vaadates eriti hea tunne. Septembri alguses koidab tõde.