Senisega ei saa just väga rahule jääda ja seda nii tehnilisel/korralduslikul tasemel kui ka filmide poolest. Praegu olen näinud 11 ja nädalavahetusel on plaanis näha veel 4. Seni võin rahuliku südamega nimetada parimateks elamusteks varemnähtud Hosoda filme, aga ka muidugi
Memories,
Perfect Blue ja mõningate mööndustega ka
Mai Mai Miracle,
King of Thorn ja
Oblivion Island: Haruka and the Magic Mirror. Huvitav ja originaalne tundus ka
The Disappearance of Haruhi Suzumiya, aga seda on sarjaga lähemat tutvust tegemata täiesti võimatu nautida ja ma usun, et siis meeldiks mulle 2 tundi ja 45 minutit kestnud film kindlasti rohkem. Kummaline on aga see, et enamus filme jätavad täiesti külmaks. On nendeks siis pika ajalooga sarjal põhinev
Space Battleship Yamato: Resurrection või mängust alguse saanud
Tales of Vesperia, ainuke asi, mida nende juures nautida sai, oli välimus, aga sisuline pool oli täiesti vaeslapse rollis ja ma ei usu, et siinkohal on ainuke põhjus, et ei ole tuttav algmaterjaliga. Miyazaki õpipoisid üllatavad kindlasti veel ja muidugi pean silmas Artises juba peaaegu välja müüdud lõpufilmi
Arrietty. Samas on väga tore, et programm on mitmekesine ja täis visuaalselt lummavaid silmakomme, kuid hinge kosutavaid filme tundub seekord olevat väga vähe, mistõttu juba ootasin, et saaksin jälle
läbi aja hüppava tüdruku ja
OZ-is madistavate jõududega koos aega veeta.
Satoshi Koni filmidest moodustub minu jaoks ilmselt JAFFi kõrghetk. Seninähtud
Memories ja
Perfect Blue pühivad teised nii sihikindlalt eest, et midagi ei jää järele.
Tehnilisi viperdusi on olnud põhimõtteliselt igal seansil. Kord tõmbub pilt kortsu, siis kaovad subtiitrid või siis ilmub ekraanile Windows Media Center. Muukeelsed lisasubtiitrid takistavad lugemast ekraani all servas paiknevaid eesti - või inglisekeelseid subtiitreid. Tegelikult pole vähemalt Tallinnas toimunud viperdused olnud nii segavad, et filme oleks olnud võimatu lõpuni vaadata. Alati saab paremini, kuid vaatajad tahavad ju filme nautida ja seda on võimatu teha kui segavad faktorid kujunevad mäekõrgusteks. Kuna olen käinud ainult Artises ja Solarist olen festivali raames külastanud ainult ühe korra, puudub võrdlusmoment, aga see polegi oluline. JAFF on oluline.
Esialgse muljetamise lõpetuseks mainiks ära ka Japan Media Artsi lühifilmid, mis kõik olid küll isemoodi ja omapärase lähenemisega, aga nende seas oli siiski üks, mis lausa karjus
Makoto Shinkai järele. Ühesõnaga oli tegu Venemaalt pärit looga
armastusest, mis sai ilmselgelt mõjutusi Shinkai meisterlikust stiilist, mida annavad endast tunda tema
5 Centimetres Per Second ja
The Place Promised in Our Early Days.
Senisega ei saa just väga rahule jääda ja seda nii tehnilisel/korralduslikul tasemel kui ka filmide poolest. Praegu olen näinud 11 ja nädalavahetusel on plaanis näha veel 4. Seni võin rahuliku südamega nimetada parimateks elamusteks varemnähtud Hosoda filme, aga ka muidugi Memories, Perfect Blue ja mõningate mööndustega ka Mai Mai Miracle, King of Thorn ja Oblivion Island: Haruka and the Magic Mirror. Huvitav ja originaalne tundus ka The Disappearance of Haruhi Suzumiya, aga seda on sarjaga lähemat tutvust tegemata täiesti võimatu nautida ja ma usun, et siis meeldiks mulle 2 tundi ja 45 minutit kestnud film kindlasti rohkem. Kummaline on aga see, et enamus filme jätavad täiesti külmaks. On nendeks siis pika ajalooga sarjal põhinev Space Battleship Yamato: Resurrection või mängust alguse saanud Tales of Vesperia, ainuke asi, mida nende juures nautida sai, oli välimus, aga sisuline pool oli täiesti vaeslapse rollis ja ma ei usu, et siinkohal on ainuke põhjus, et ei ole tuttav algmaterjaliga. Miyazaki õpipoisid üllatavad kindlasti veel ja muidugi pean silmas Artises juba peaaegu välja müüdud lõpufilmi Arrietty. Samas on väga tore, et programm on mitmekesine ja täis visuaalselt lummavaid silmakomme, kuid hinge kosutavaid filme tundub seekord olevat väga vähe, mistõttu juba ootasin, et saaksin jälle läbi aja hüppava tüdruku ja OZ-is madistavate jõududega koos aega veeta. Satoshi Koni filmidest moodustub minu jaoks ilmselt JAFFi kõrghetk. Seninähtud Memories ja Perfect Blue pühivad teised nii sihikindlalt eest, et midagi ei jää järele.
Tehnilisi viperdusi on olnud põhimõtteliselt igal seansil. Kord tõmbub pilt kortsu, siis kaovad subtiitrid või siis ilmub ekraanile Windows Media Center. Muukeelsed lisasubtiitrid takistavad lugemast ekraani all servas paiknevaid eesti - või inglisekeelseid subtiitreid. Tegelikult pole vähemalt Tallinnas toimunud viperdused olnud nii segavad, et filme oleks olnud võimatu lõpuni vaadata. Alati saab paremini, kuid vaatajad tahavad ju filme nautida ja seda on võimatu teha kui segavad faktorid kujunevad mäekõrgusteks. Kuna olen käinud ainult Artises ja Solarist olen festivali raames külastanud ainult ühe korra, puudub võrdlusmoment, aga see polegi oluline. JAFF on oluline.
Esialgse muljetamise lõpetuseks mainiks ära ka Japan Media Artsi lühifilmid, mis kõik olid küll isemoodi ja omapärase lähenemisega, aga nende seas oli siiski üks, mis lausa karjus Makoto Shinkai järele. Ühesõnaga oli tegu Venemaalt pärit looga armastusest, mis sai ilmselgelt mõjutusi Shinkai meisterlikust stiilist, mida annavad endast tunda tema 5 Centimetres Per Second ja The Place Promised in Our Early Days.
ayam jago wiring kuning
VastaKustuta