Lavastaja: Yoshinobu Nishizaki
Lavastaja: Hiromasa Yonebayashi
Lavastaja: Kenta Kamei
Senisega ei saa just väga rahule jääda ja seda nii tehnilisel/korralduslikul tasemel kui ka filmide poolest. Praegu olen näinud 11 ja nädalavahetusel on plaanis näha veel 4. Seni võin rahuliku südamega nimetada parimateks elamusteks varemnähtud Hosoda filme, aga ka muidugi Memories, Perfect Blue ja mõningate mööndustega ka Mai Mai Miracle, King of Thorn ja Oblivion Island: Haruka and the Magic Mirror. Huvitav ja originaalne tundus ka The Disappearance of Haruhi Suzumiya, aga seda on sarjaga lähemat tutvust tegemata täiesti võimatu nautida ja ma usun, et siis meeldiks mulle 2 tundi ja 45 minutit kestnud film kindlasti rohkem. Kummaline on aga see, et enamus filme jätavad täiesti külmaks. On nendeks siis pika ajalooga sarjal põhinev Space Battleship Yamato: Resurrection või mängust alguse saanud Tales of Vesperia, ainuke asi, mida nende juures nautida sai, oli välimus, aga sisuline pool oli täiesti vaeslapse rollis ja ma ei usu, et siinkohal on ainuke põhjus, et ei ole tuttav algmaterjaliga. Miyazaki õpipoisid üllatavad kindlasti veel ja muidugi pean silmas Artises juba peaaegu välja müüdud lõpufilmi Arrietty. Samas on väga tore, et programm on mitmekesine ja täis visuaalselt lummavaid silmakomme, kuid hinge kosutavaid filme tundub seekord olevat väga vähe, mistõttu juba ootasin, et saaksin jälle läbi aja hüppava tüdruku ja OZ-is madistavate jõududega koos aega veeta. Satoshi Koni filmidest moodustub minu jaoks ilmselt JAFFi kõrghetk. Seninähtud Memories ja Perfect Blue pühivad teised nii sihikindlalt eest, et midagi ei jää järele.
Tehnilisi viperdusi on olnud põhimõtteliselt igal seansil. Kord tõmbub pilt kortsu, siis kaovad subtiitrid või siis ilmub ekraanile Windows Media Center. Muukeelsed lisasubtiitrid takistavad lugemast ekraani all servas paiknevaid eesti - või inglisekeelseid subtiitreid. Tegelikult pole vähemalt Tallinnas toimunud viperdused olnud nii segavad, et filme oleks olnud võimatu lõpuni vaadata. Alati saab paremini, kuid vaatajad tahavad ju filme nautida ja seda on võimatu teha kui segavad faktorid kujunevad mäekõrgusteks. Kuna olen käinud ainult Artises ja Solarist olen festivali raames külastanud ainult ühe korra, puudub võrdlusmoment, aga see polegi oluline. JAFF on oluline.
Esialgse muljetamise lõpetuseks mainiks ära ka Japan Media Artsi lühifilmid, mis kõik olid küll isemoodi ja omapärase lähenemisega, aga nende seas oli siiski üks, mis lausa karjus Makoto Shinkai järele. Ühesõnaga oli tegu Venemaalt pärit looga armastusest, mis sai ilmselgelt mõjutusi Shinkai meisterlikust stiilist, mida annavad endast tunda tema 5 Centimetres Per Second ja The Place Promised in Our Early Days.
Unustuste saar: Haruka ja maagiline peegel on muinasjutuline seiklusfilm, kust leiab mõjutusi muu hulgas ka Miyazaki töödest. CG anime režissööriks on stsenarist ja mängudisainer Shinsuke Sato, kelle viimaste tööde hulka kuulub ka menuka manga ja seriaali Gantz põhjal valminud mängufilm, mis võeti kodumaal üsna hästi vastu ja juba paari päeva pärast ilmub Jaapanis filmi teine osa. Unustuste saart vaadates tuli mulle esimese asjana pähe Miyazaki My Neighbor Totoro, mis on samuti läbi põimunud püsivast kaotusvalust ja igatsusest kallima järele. Erinevalt Unustuste saarest ei ole Totoro ühemõtteline ja lihtne lugu läbi laste silmade, vaid tegelikult on rikkaliku pinna all peidus midagi hirmuäratavat, mida Miyazaki toob loosse sisse kaine meeldetuletusena, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Unustuste saar püüab teha sama, aga kahjuks ei taha see tal hästi õnnestuda. Põhjus peitub loo lihtsuses ja selguses, stampkarakterites ja läbinähtavas süžees. Lugu ja tegelased ei sisalda midagi uut ja huvitavat, mistõttu haarab film kaasa ainult seiklusliku poolega, mida on aga täpselt piisavas koguses, et vaataja rahule jääks ja enamat nõudma ei kipuks.
Lavastaja: Mamoru Hosoda
Lavastaja: Mamoru Hosoda
Lavastaja: Kazuyoshi Katayama
Esimene seanss JAFF-il möödus nii nagu ikka. Enne One Piece`i oli juba kaks filmi linastunud - üks Artises, teine Solarises. Teine seanss möödus Artises alguses veatult. Blu-Ray kvaliteet pole küll see, mis 35 mm-sel, aga siiski vaadatav. Probleemid ilmusid viimase 15 minuti jooksul. Kolm korda kadus pilt eest, aga kõik sai korda ainult loetud sekunidte jooksul. Probleem jäi aga püsima ning pärast Windows Media Centeri ekraanile ilmumist teatati, et lõppu me siiski ei näe ning vaatajad võivad soovi korral pileti teise vastu vahetada või raha tagasi küsida.
Tulemas on uus sissekanne seeriasse, mis on kestnud alates 1968. aastast ja ilmselt kestab veel kaua. Nii kaua kui on maamunal inimesi nii kaua teeme meie ka ahvidest filme. Tegelikult ei ole mul uue osa vastu midagi. Tim Burtoni 2001. aasta kohutav Planet of the Apes peab ju kuidagi unustusse vajuma ja mis saakski olla parem viis kui uus ja mitmeid kordi parem film. Tegemist on esimese Ahvide planeedi filmiga, kus ahvid luuakse ainult CGI teel ja kes saakski seda veel paremini teha kui WETA ehk Avatarile, Sõrmuste Isandale ja paljudele teistele elu andnud kompanii. 
Vahest kõige huvitavam kogu projekti juures on see, et režissööriks pole valitud Hollywoodi megastaari ega mitmeid kordi end tõestanud oskuslikku lavastajat, vaid hoopis suhteliselt tundmatu Rupert Wyatti, kelle käe alt ilmus kolm aastat tagasi vaimustava twistiga The Escapist, kus peaosas Brian Cox ja paljud teised armastatud briti nätlejad alustades Joseph Fiennesist ja lõpetades alati energiat täis Damian Lewisega. Ka Rise of the Planet of the Apes`is on esindatud Brian Cox, kuid seekord on tema kaaslasteks peategelast Will Rodmani kehastav James Franco, Harry Potterist tuttav Tom Felton, tänu Danny Boyle`ile kuulsaks saanud Freida Pinto, Stargate Atlantise David Hewlett, alati meeldiv John Lithgow ja kõikide ahvide esiisale Caesarile elu andev Andy "Gollum" Serkis. 
Peale Gollumit tegi Serkis kohe Jacksoni King Kongi otsa ja ilmselt sealt tuligi tema armastus ahvide vastu ja soov oma karjäär nendega siduda, aga Serkis ei ole üksi. Esimese Sõrmuste Isanda eest Oscari võitnud ja samuti King Kongi juures operaator olnud Andrew Lesnie naaseb samuti, et olla taas koos ahvidega või õigemini ahviga, sest paistab, et tulevase filmi käigus õpime tundma ainult Caesarit, mistõttu on uks avatud ka järgedele. Rise of the Planet of the Apesi stsenaristideks on varem kahe ühise filmi juures (üsna halb, kuid tänu Sizemore`ile paremaks muutuv The Relic ja Eye for an Eye) kirjutajateks olnud Rick Jaffa ja Amanda Silver. Huvitav valik. Tahaks väga lugeda filmi stsenaariumit ja paistab, et mõnel on see juba õnnestunud. Vastukaja on intrigeeriv ning kirjeldatud stseen Rodmani ja Caesari vahel pani kohe fantaasia tööle ja alles hiljuti interneti avarustesse paisatud 5-sekundiline klipp aitab fantaasia elavnemisele ainult kaasa. WETA teeb seekord midagi uut ja paistab, et 5. augustil linastuv film pole teps mitte ainult suve blockbusterite hulka kuuluv popkornikino. Võib-olla on tegemist piisavalt tõsiseltvõetava ja olulisi teemasid põnevalt lahkava eellooga, et ei peagi tulevaste põlvede ees häbi tundma. Nüüd on põhjust ka kogu Ahvide seeria läbi vaadata. Jääme ootama! Just ilmus ka trailer. Huvi endiselt olemas. 
Voices of a Distant Star, 5 Centimetres Per Second, The place Promised in Our Early Days - Makoto Shinkai fantastilised filmid saavad lisa. Pärast pikka pausi on tulemas Shinkai neljas film, mis tundub olevat mõjutatud Hayao Miyazaki loomingust. Shinkai on öelnud, et tema lemmikuks animeks on Miyazaki esimene Stuudio Ghibli film Castle in the Sky. Esialgse traileri järgi on Miyazaki mõjutusi selgelt tunda. Huvitav, et see alles nüüd avaldub, sest tema eelnevad filmid on kõike muud kui Miyazakile sarnanevad. Shinkail on talle iseloomulik unikaalne stiil, mis väljendub nii filmide temaatika kui ka joonistusstiili järgi. Children Who Chase Lost Voices From Deep Below on seni tema pikim ja tundub, et ka kõige erinevam projekt. Muidugi on traileris näha talle omast detailset ja kõnekat keskkonda, kuid tegelased on kujundatud seekord hoopis teistsuguses stiilis. Film linastub Jaapanis järgmisel kuul ja on siinmail kättesaadav kindlasti paar kuud hiljem.
Twitchis ilmunud kaks arvustust annavad üsna head tagasisidet meil alles 10. juunil linastuvast Joe Wrighti thrillerist, mille suhtes tabab mind endiselt üllatav tõik, et mees, kelle filmograafiasse kuuluvad Pride & Prejudice, Atonement ja The Soloist, otsustas teha thrilleri ja panna peaossa varemgi tema filmis osalenud üsna andeka 17-aastase Saoirse Ronani. Kohe kindlasti on Cate Blanchett ja Eric Bana koos Ronaniga filmi peamised tõmbenumbrid, kuid oma osa mängib kindlasti ka see, et The Chemical Brothers lõi filmile muusika. Hanna on segu Bourne`i triloogiast ja kõikvõimalikest vandenõu teemalistest filmidest.
Eelmisel aastal kriitikutelt ja kinokülastajatelt kõvasti peksa saanud Clash of the Titans`ile aretatakse hetkel järge. Sam Worthington taas peaosas ja ühes intervjuus ta isegi lubas, et teise osa tase tuleb märgatavalt kõrgem. Ei oska selle kohta eriti midagi kosta, sest mis taset siin ikka taga ajada, kui juba esimene osagi enne linastust tekkinud eelarvamusi ümber lükata ei suutnud. Lihtsa ja laheda seiklusfilmina töötab 1981. aasta uustöötlus niikuinii üsna hästi. Vaatad ja kirud palju tahad, aga lõppude lõpuks saab ikka pilk peale visatud.
ei tekita minus ülemäära rõõmu, sest ausalt öeldes ei tahaks ma mitte mingi hinna eest näha taaskord midagi sellist nagu 300. Zack Snyderi võime midagi nii kirevat filmiks vormida on kahtlemata imetlusväärne, aga usun, et enamik meist eelistab vaadata rohkem praktilisi ja füüsikat armastavaid mütoloogial põhinevaid ja eepiliste mõõtmetega spektaakleid. Kui arvestada Tarsem Singh`i stiili ja üldsegi tema eelmisi filme, siis järeldus arvutikeskkonna liigkasutamise osas on pigem positiivne neile, kes just nimelt hindavad praktilisi maailma loomise vahendeid. Filmile peaks see või järgmine kuu ka trailer ilmuma. Eks siis saabub tõde, missuguse katsetusega Singh seekord hakkama on saanud.
Lugu on aga järgmine:
Filmi näitlejaansamblisse kuulub ka seekord Antichrist`is publikut lummanud Charlotte Gainsbourg ja samuti ka Kirsten Dunst ning Kiefer Sutherland.Melancholia from Zentropa on Vimeo.
Esimese ja seni veel viimase adaptsiooni eest vastutas prantsuse lavastaja Christophe Gans koos stsenaristi Roger Avary`ga. Projekti oli kaasatud produtsendid Samuel Hadida ja Don Carmody ning seoses mänguseeria endaga istus produtsendikohal ka pea kogu Silent Hill`i muusikalise poole loonud Akira Yamaoka. Režissöör Christophe Gans`i filmograafiasse kuulub ka hinnatud stiilse actioni ja silmapaistva visuaalidega ajalooline thriller Brotherhood of the Wolf kuulsatest salapärastest mõrvadest. Gans`i sõnul oli Silent Hill tema suur armastus ja samuti ka suur au valmistada sellest täispikk film.
Peaosades särasid sarmikas ja omapärane Radha Mitchell mureliku ema Rose`ina, alati usaldusväärne Sean Bean Rose`i abikaasa Christopher`ina, Laurie Holden politseinik Cybill Bennet`ina, Deborah Kara Unger uttu mattunud linna tänavatel eksleva Dahlia Gillespie`na, Kim Coates ohvitser Thomas Gucc`ina ja Alice Krige pimedauskse sekti juhi Christabella`na.
Võrreldes Silent Hill`i mänguga oli film nii mõnestki kohast vägagi erinev, et lugu kas siis veelgi rohkem maa peale tuua või siis näiteks vähendada esimeses mängus valitsenud vastaste hulka. Esialgne protagonist Harry asendati Rose`ga ja kogu linnale paigutati ka omalaadne vägivaldne ja ohvriterohke minevik, mis filmi peategelaste saabumiseni seal valitses. Gans`i versiooni täitis mänguseeriale omane lummav ja ohtlik verejanulisi varje peitev tuhaudu, mis saatis pidevas ärevuses Radha Mitchelli kehastatud Rose`i läbi Silent Hilli tänavate. Puudu polnud ka meeli kalestavast udusireenist, mis tõi endaga kaasa hukatuse kõigile, kes linnas hetkel kaitsetult ekslesid. Pärast udu tuli sireen ja pärast sireeni tuli muda-, vere- ja roostevärvi alternatiivne reaalsus, mis polnud ei midagi muud kui living nightmare as it`s best. Eks Gans`i filmile ei jagu nüüd igast küljest kiidusõnu, aga vähemalt siinkirjutaja meelest on Silent Hill võib olla isegi parim arvutimängu filmiadaptsioon ja suures osas seisab film ka omal tugevatel jalgadel toetumata liigselt mängu niigi teenekale kestale.
Gans`il ja Avary`il oli plaanis järje juurde tagasi pöörduda, aga võib olla just Avary õnnetu autoavarii pärast järje valmistamine andekal tandemil ei õnnestunudki. Gansi asemele astus Michael J. Bassett nii lavastaja kui ka stsenaristina. Bassettil on selja taga kolm filmi: õnnestunud I Maailmasõja teemaline horrorfilm Deathwath, noortest kurjategijatest pajatav Wilderness ja seni viimaseks jäänud Salomon Kane, mis põhineb samanimelisel koomiksil. Salomon Kane on pealtnäha nagu Stephen Sommersi Van Helsing, aga usun, et isegi ilma filmi nägemata võin julgelt uskuda, et sisult ja vormil on tegu tugevama filmiga. Lavastajatalenti tegusal inglasel jagub ja kui jälgida ka mehe isiklikku blogi, kus ta annab regulaarseid teateid Revelationi võtteperioodist, jääb Bassettist mulje kui mõistlikust ja kindla visiooniga lavastajast, kes võtab kuulda isegi mänguseeria fännide soovitusi ja võtab neid arvesse nii näitlejavaliku kui ka SH maailma loomise juures.
Võtetega on alustatud, kõik on alles algamas ja võib ainult hinge kinni pidades ja pöidlaid pihus hoides loota, et lõpptulemus ei ole 3D-st vaimustusse sattunud stiilipuhang nagu Resident Evil Afterlife või lihtsa ja logiseva looga lõtv tükk labast horrorit, vaid ikka rahulik ja tempot koguvalt arenev, õõvastav ja groteskne vaatemäng nagu esialgne film ja mängud. Silent Hill Revelation järgib Silent Hill`i kolmandas osas toimuvat, kus Heather Mason ja tema isa on aastaid püüdnud vältida Heather`it painavaid luupainajaid ja tumedaid jõude, mis tüdrukut tabada püüavad. Heatheri 18nda sünnipäeva eelõhtuks on ta isa salapäraselt kadunud ja olles luupainajate meelevallas satubki Heather Silent Hilli. Selline sisukirjeldus on ametlikult avaldatud ja ei ütle filmi kohta tegelikult suurt midagi. Eks purki saamise ja postproduktsiooni ajal ilmub ka pikem ja põhjalikum sünopsis. Filmi ja mängu sisu hakkab erinema nii või naa, aga parem ongi, sest ei usu, et isegi Silent Hilli kõige paandunum fänn tahaks näha liigtäpset koopiat. Muusika küsmius on veel lahtine, sest Bassett tunneb, et parem oleks kasutada muusikat, mis oleks inspireeritud mängust, mitte kasutada laenatud palasid otse mängust. Laenatud lugusid oli ka Gans`i Silent Hillis ja katki polnud midagi, aga taaskord võib ju ometigi ka niimoodi läheneda. Režissööri ja stsenaristina on Bassettil õnneks palju vaba voli kujundada ja mugandada filmi lugu just nii nagu ta õigeks peab, aga loodetavasti mitte eemalduda SH tõelisest olemusest ehk painajalikust, piinavast õudusunenäost ja selle olulistest karakteritest ning nende saatustest.
Heatheri rolli on valitud Adelaide Clemens, kes oma välimuse poolest on enamgi kui sobilik. Loodame, et ka näitlejaande poolest. Kui Radha Mitchell`i ahastus uduses linnas oli veenev ja loole põnevust juurde andev, siis loodan sama ka Revelation`i peategelaselt, kes nii või naa on SH-is alati see kõige oluline tegelane. Kit Harrington kehastab tegeast nimega Vincent, kes on samuti mängus oluline tegelane.
Senikaua tasub lugeda Basset`i blogi, kus ta jagab oma mõtteid ja edusamme võtteplatsil ning loota, et Silent Hill jääb ka seekord Silent Hilliks.
