Filmiarvustus: Colombiana

Filmi stsenaariumi autoriteks on Luc Besson isiklikult ja temaga pikalt koos töötanud Robert Mark Kamen. Viimane oli koos Bessoniga samas ametis ka Takeni juures. Siinkohal tasub märkida, et olles enam-vähem kõiki Bessoni produtseeritud inglisekeelseid actionfilme näinud, võin teha julge järelduse, et Bessoni abikäsi stsenaariumite kirjutamises ei muuda filmi ennast kahjuks teps mitte erilisemaks. Paraku nii see juba kord on. Bessonil on silma actionžanri uuenduste peale, aga kahjuks ei rakenda ta end just kõige intelligentsemal moel. Colombiana on aga iga teismelise(eelkõige meesterahva) unelm märulifilmist, kus on esindatud kolm punkti: traagiline minevik, tõsine protagonist(mehe puhul vaikne üksiklane ja naise puhul habras iludus tumeda minevikuga) ja muidugi ei pääse kusagile ka ohtralt pakutav mitmetasandiline märul.

Täispikka arvustust loe edasi LiveForThis`i filmiblogist Lets`s Go! Live For This! Live! Live!

Shame - Steve McQueen tuleb taas

Alles oli kui omapärase nimega uustulnuk Steve McQueen tekitas väga suurt kõmu oma debüütfilmiga Hunger, mis harutas vägagi huvitavale vormile toetudes lahti loo Bobby Sandsist (Michael Fassbender) ja 1981. aastal toimunud IRA näljastreigist koos kõigi sellega kaasnenud jubedustega - nii sisemised kui ka välimised. Isegi filmiblogijad koondusid, et astuda ühiselt vastu filmi valusale teemale ja realismile. Nüüd on McQueen taas koos Fassbenderiga uue projekti juures, aga seekord ei ole film Sandsist ja Fassbender ei kehastu piinatud Erik Lehnsherriks, vaid film on hoopis nümfomaanist ja Fassbender asub koos Carey Mulliganiga võitlema sisemise tungi vastu. Kas see ka õnnestub? Seda näeb kas PÖFFil või hea õnne korral ka meie kinodes. Shame`i kasuks räägivad ka Veneetsias võidetud parima filmi ja Fassbenderile üle antud parima näitleja tiitlid. Eks Hungeri põhjal on võimalik järeldada, mis laadi film on Shame, aga kõik märgid viitavad mujale. Päris samasugust vormilist eksperimenti vast ei tule, aga midagi huvitavat ja tähelepanu väärivat siiski. 

Martha Marcy May Marlene - noor naine kultuse kütkeis

Martha Marcy May Marlene on seni ainult paari lühifilmiga maha saanud Sean Durkini esimene päris täispikk film. Viimasel Sundance filmifestivalil osutus noore režissööri debüütfilm ootamatuks hitiks. Juba esimese festivalinädala jooksul ilmunud arvustused andsid tunnistust, et pealnäha kohmaka pealkirjaga kultuse teemat käsitlev psühholoogiline draama osutub arvatavasti festivali enimräägituimaks filmiks. Juba enne esimese festivalinädala möödumist ostis Fox Searchlight filmi edasimüümise õigused. Ebatavaliselt kiire tehing andis taaskord märku, et MMMM`s võib tõesti peituda midagi väga erilist. Arvustuste ja sisututvustuse kohaselt ei ole MMMM just draama kergete killast. Lugu kultuses psühholoogilise terrori all elanud ja nüüd pakku pääsenud noorest naisest on miski, millele on arvatavasti raske just väga suurt publikut leida. 

Ometigi on pärast Sundance`i positiivset vastukaja ilmunud üha uusi ja uusi kiitvaid arvustusi. See ole üldsegi nii tähelepanuväärne, aga mingil määral siiski. Iga uus arvustus kiidab filmi pea igas mõttes. Alati aga hoiatatakse, et tegu ei ole originaalse looga, aga tegu on just nimelt originaalse režissööritööga. Miski, mida on USA filmimaastikul alati vaja. MMMM`i lugu seisneb sügaval metsas asuvast kultusest pakku pääsenud noore naise Martha (keda nimetatakse filmi jooksul ka Marcy May`ks ja Marlene`ks) traumatiseeritud üleelamise rekonstrueerimises, mille käigus ilmneb ka sügavam psühholoogiline kriis nii naises endas kui ka tema lähedastes. Filmi peaosas pidavat oma elu parima ja sügavaima rolli andma Elizabeth Olsen. Tema kõrval särab loomulikult ka alles hiljuti Oscarite rambivalgusesse jõudnud John Hawkes, kes astubki üles karismaatilise, kuid vägagi psühhopaatse kultuse liidrina.

Ega kiidukoor ei veena pahaimamatuid huvilisi loomulikult filmi headuses, kuid kui heita pilk ka filmi treilerile, kus lisaks halvaendelisele toonile kajab vastu ka paljukiidetud rolli andnud Hawkesi tegelase lauluviis, siis usun, et nii mõnelgi treileri vaatajal löövad lõpuks silmad särama. Kui arvestada kriitikat, mis on peamiselt positiivne, siis õige pea saame krõbedalt psühholoogilise loo osalisteks, millest meile jääb kummitama nii tunnetuslik kaameratöö ning Olseni ja Hawkesi unustamatud rollid. Jällegi, kui jääb mulje, et kiidan filmi varakult liiga tarbetult, siis tegelikult teen ma lihtsalt omad järeldused Sundance`i räägituimast filmist.

FIlmile on arvustusi jaganud Variety, Collider, Twitch

Filmiarvustus: La Petite Chambre

La Petite Chambre on nagu tükike elu. Justkui nagu poleks sellel filmikunstiga midagi pistmist. Aga miks ma nii ütlen? Ainukeseks põhjuseks on loomulikult asjaolu, et La Petite Chambre on lugu kahest hingevaludes vaevlevast inimesest, kõrges eas südameprobleemide all kannatavast vanamehest ja surnult sündinud last leinavast naisest, kes juhuste kokkulangemise najal leiavad teineteiselt tuge, et karmile reaalsusele taas julgelt vastu astuda. La Petite Chamber on rahulikult kulgev eluline draama, kus kesksel kohal on inimesed kogu oma ilus ja valus. Me näeme nende igapäevatoimetusi, õpime tundma nende raskevõitu hingeelu ja ühtlasi süübime ka poleemikat tekitavasse võimetusse elada normaalset elu kui nad on juba nii palju pidanud üle elama. Läbi hingehaavade kaks tegelast kokku põimuvadki. Ja kui ma ütlen, et antud filmil justkui polekski filmikunstiga mitte midagi pistmist, siis selle all ma tahan mõista anda ainult seda, et selliseid elulisi ja raskeid draamasid on palju. Isegi nii palju, et kogu pikk analüüs karakteritest ja nende psühholoogiast võib meist lihtsalt mööda joosta, panemata seejuures isegi tähele, mis filmi enda eriliseks muutis.

Täispika arvustuse leiad LiveForThis`i filmiblogist Let`s Go! Live for this! Live! Live!.
Spellboundi täispika arvustuse aga filmiblogist Jesterhead`s Colony.