Praegu käsil oleva arginädala lõpus(õigemini neljapäeval) esilinastubki Zack Snyderi live action anime stiilis Sucker Punch. Võtan selle teema uuesti üles, sest juba varem ilmunud kolmele lühianimatsioonile ilmus veel lisa "Feudal Warriors`i" nime kandva klipina, mis tutvustab taaskord ühte maailma mitmest, mille kaudu filmi viis peakangelannat end oma vangistajate küüsist päästa püüavad. Taaskord vastutab ka selle klipi eest Ben Hibon.
Esmased mõtted ja fantaasialennud nüüdseks hoopis teise lähenemise omandanud natsiõudusele, kuigi peab ütlema, et ei ütleks ära ühegile filmile, kus saaks näha tiivulist olendit tanki hävitamas või Angmari Nõidkuningat steroidide all.
Zack Snyderi lubatud massiivne kooslus tänapäeva arvutitehnika võimetest ja fantaasia piiramatusest ehk selle aasta oodatuim film Sucker Punch jõuab Eesti kinodesse 1. aprillil. USA-s jõuab film ekraanidele juba 25. märtsil. Praeguse hetkega on väljas paar traileri, millest viimane on see kõige efektsem ja väljas on isegi üks muusikavideo. Paar päeva tagasi avalikustati ka filmile loodud original motion picture sountrack, kuhu on mahutatud isegi Björk ja Emiliana Torrini ning mida ennekõike iseloomustab kuulsate palade intrigeeriv uustöötlus.
25. märtsi ootuses on Sucker Punchist inspireerituna valmistatud seni kolm lühikest animeeritud lugu, mis haakuvad otseselt filmis sisenevatesse alternatiivsete reaalsustega. Üllataval kombel on kolm lugu The Trenches, Distant Planet ja Dragon valmistatud Ben Hiboni poolt. Hiboni peaaegu 7 minutit pikk Codehunters on fantastiline lühike, aga mõõtmetelt tohutu visuaalne maiuspala. Ben Hibon andis oma minu arvates väga suure panuse ka viimase Harry Potteri filmi esimesele osale. Tema kätetöö ongi see filmivaatajaid lummanud animeeritud lugu kolmest vennast ja nende saatuslikust kohtumisest Surma endaga.
The Trenches
Distant Planet
Dragon
End of Animal(Jimseunghui Ggeut) on noore režisööri Sung-hee Jo debüütfilm, mis jutustab Lõuna-Korea suhtes mõnevõrra üllatuslikult apokalüptilistest sündmusest, mille keskel liigub üks noor ja segaduses lapseootel alaealine naine. Kui vaadata tagasi Lõuna-Korea viimase aja filmidele, siis nende hulgas ei torka silma mitte ükski(aga samas ei julge oletada nagu neid polekski) maailma lõpu eri versioone käsitlevaid filme. Kui lugeda seda vähest leiduvat miniatuurset vastukaja, siis End of Animal on eelmisel aastal festivalidel tiirelnud madalaeelarveline ootamatu hoiakuga ulmeline draama, mis peaks põnevuseotsijaid igatipidi üllatama.
Loodame, loodame.
Panzer 88-ga minu tähelepanu köitnud Peter Briggsi järgmine projekt on samuti üleloomulikku päritolu, kuid seekord pole lahingutandriks mitte Teine maailmasõja aegne Euroopa, vaid Vana-Rooma aegne Šotimaa. 123 A.D saadetakse häbistatud Rooma sõjakangelane kaitsma ühte garnisoni kaugel Šotimaal seletamatu tapmistelaine eest. Endine sõjakangelane taastab oma au ja lööb liitu kohalike druiididega, et hävitada sealsete elanike elusid ohtu seav kohutav olend. BD-le antud intervjuus ütleb Briggs, et ta on ühe kõige parema mänguadaptsiooni Silent Hilli eest vastutanud Christophe Gansi 2001. aasta müstilise thrilleri The Brotherhood of the Wolf suur austaja ja et kui võrrelda tulevast Mortis Rexi mõne filmiga, siis oleks seda teha kõige parem Brotherhood of the Wolfiga, mis oli oma aja kohta ja on ka praegu stiilne ja žanrile ustav sissekanne omasuguste seas. Mortis Rexi sisu meenutab paari aasta tagust üsna viisakat Outlanderit, aga kui lisada sinna veel prantslaslik Le Pacte des Loups, siis saakski kokku alati põnev idee ning asjalik teostus. Kui Outlander meenutab ulmeliste sugemetega The 13 Warriorit, siis Mortis Rexi puhul tuleb silme ette Centurioni visuaalne stiil ja Le Pacte des Loupsi energia koos Outlanderi koletisega. Briggs näeb filmi aga rohkem Gladiatori visuaalses stiilis ja koletis on vähemalt tema sõnul midagi sellist, mida keegi pole varem näinud. Eks kunagi näeme.
Kui oled aidanud kaasa kirjutada Hellboy stsenaariumit ja oled osalenud esimese kahe Star Warsi produtseerimisel, siis pole imestada kui tahad lavastada omaenda filmi nagu tahab väga teha Peter Briggs, kellelt on oodata natsiõudust/müstilist thrillerit Panzer 88 ja roomaaegset õudust Mortis Rex. Mõlemad filmid on veel pooleli ja neid oodates võib hulluks minna, sest concept art 
on filmil nii kena ja võimas, et puhtalt pildile vaadates tekib tunne, et tegelased ärkavad ellu ja Balrogi sarnane olend üritab tuld enda ümber pursates tappa maha verejanulised sakslased. Viimasel ajal on ilmunud palju Teise maailmasõja teemalisi õudusfilme, eelkõige sombieõuduseid. Meelde tulevad kohe norrakate absurdi, musta huumorit ja natsizombisid täis Dod sno ja alahinnatud, kuigi üsna viisakas, aga natuke liiga tagasihoidlik Blood Creek. Eredamad pärlid sellest žanrist on kuuldavasti Outpost, millele tuleb ka järg Outpost II: Black Sun ja miks mitte ka uue Silent Hilli režissööriks valitud Michael J. Bassetti seni parim film Deathwatch. Kui kolm eelmainitud ei seostu küll natsidega, vaid ainult üleloomulike jõududega või zombidega, siis soomlaste Iron sky on film, mida peaks iga endast lugupidav filmifänn ootama. 
Iron Sky ehk natsid kuule ja tagasi peaks ilmuma hea õnne korral käesoleva aasta lõpuks. Panzer 88 viib vaataja aastasse 1944 ja täpsemalt on tegu oktoobrikuuga. Saksa armee on taganemas Nõukogude armee jõu eest. 5 pealine tankimeeskond (kusjuures tanki nimetatakse hellitavalt Ilsaks) satub väikse juudi küla peale, kus on juba taganev SS oma töö teinud. Üsna pea satub tankimeeskond kättemaksu ihkava üleloomuliku olendi viha alla. Meeskond teeb kõike oma võimuses, et ellu jääda. Võitlust elu ja surma peale on näha ka piltidel ja kui film peakski tulema selline nagu praegu ette kujutan, siis on mida oodata. Kui võrrelda Panzer 88 sisu teiste samalaadsetega, siis kõige selgem võrdlus tekib meisterliku Michael Manni teise täispika filmiga The Keep, mille võtmesõnadeks on samamoodi Teine maailmasõda, natsid, okupeeritud alad, surmalaagrid ja üleloomulik olend, kelle hävitamisega nähakse kurja vaeva. Pole veel selge, millal film linastub, aga seni tasub kiigata filmi Facebooki lehele.
Prantsuse uue laine horrori sekka kuuluva Frontier(s)`i režissööri uus tulemine pärast mängufänne ja kõikvõimalikke filmihuvilisi solvanud Hitmani tundub väga huvitav. Miks? Apokalüpsis ja grupp inimesi selle keskel. Ideaalne mängumaa inimpsüühhika ja inimloomuse uurimiseks. Gens nüüd seda tegigi. Filmi on kiitnud nii Twitch kui kas BD. Kahe klipi ja traileri põhjal ei saa filmi kohta öelda midagi, aga arvustused annavad mõista, et tegu pole visuaalidele üles ehitatud actioniga, vaid hoopis uusi ideid ja äärmusi pakkuva apokalüptilise õudusega, kus kõige õudsam pole mitte väljas valitsev häving, vaid inimesed, kellega peab seda üle elama ja koht, kus see kõik toimub.
Hispaanlaste Paco Plaza ja Jaume Balaguero duo näitas õudusfilmiga [Rec], kuidas tuua žanri uusi tuuli nii et õudus ja müstika jäävad. Käsikaameraga filmitud "leitud lindistus" ühes kortermajas toimunust oli tehniliselt huvitav, mõttelt vinge ja õuduse poolest jalustrabav. Pole mõtet siis imestada, et kaks aastat ja üks USA remake hiljem ilmus teine osa, mis jätkas kohe sealt, kus esimene pooleli jäi. Käsikaamerat ei unustatud ka seekord, kuigi TV kaamera asemel oli hoopis sõdurite kiivrite küljes olevad kaamerad, mis võtsid üles eelmisele osale järgnenud uusi kohutavaid sündmusi. Esimese ja teise osa ajaliinid kattusid mingil määra. Nii et filmis näeb ka eelmise osa tegelasi. Samas ei lasta ka lihtsalt esimese osa võludel liugu, vaid peale kiivrikaamerate ja vanade tegelaste tuuakse sisse ka täiesti kõrvalised tegelased, kelle tutvustamisel keeratakse aeg tagasi sõdurite saabumise juurde ning vahest kõige huvitavam oli kindlasti kahte osa siduv paljastus ja vastus küsimusele - mis vallandus kortermajas? Paljudele kindlasti ei meeldinud, et meeldivalt tugeva saladuskate all olnud teema paljastati, kuid just see siduski kaks osa tervikuks ja andis loole ka teatava mineviku ja mõeldava tuleviku.
Nüüd ilmub juba kolmas osa alapealkirjaga Genesis. Välja on kuulutatud ka neljas osa väga ebaoriginaalse alapealkirjaga Apocalypse. Genesis leiab aset enne esimest kahe filmi ehk siis näidatakse algupäraseid sündmuseid, mis viisid kortermaja elanike "surmani", kuid film ise ei toimu enam samas kohas. Apocalypse kaotab piirangud, milleks oli alguses siis kortermaja ja viib sündmused tänavatele, majadesse, riikidesse ja kes teab, äkki ka kogu maailma. Kõik neli osa peaksid mingil hetkel ühe või kahe sisuliini toel kokku saama, et neist moodustuks terviklik tetraloogia. Genesise režissööriks on nüüd üksi tegutsev Paco Plaza ja filmi on oodata käesoleva aasta lõpuks või järgmise aasta alguseks. Vahepeal valmis ka USA remake`i järg Quarantine 2: Terminal. Minul puudub jätkuvalt huvi vaevata ennast uusversioonidega. Kui ilmub neljas osa, siis võtan endale selle kohustuse, aga praegu jään ootama Genesist.
Paroodiamaigulise kollifilmi Slitheri ja pornotu pornosarja PG Porn looja James Gunni värskele fimile on ilmunud nii poster kui ka esimene ametlik trailer, kuigi internetiavarustes on juba kuid ringelnud paar klippi filmist. 
Klipid, mis annavad põhjuse hambad verele ajada ja ilmavalgust näinud trailer jätkab sama vaimukalt haiglase või haiglaselt vaimuka stiiliga, mida oli näha ja tunda olemasolevatest klippides. Kui eelmine aasta suutis kulmu kergitada Matthew Vaughni Kick-Ass, siis see aasta kergitame arvatavasti mõlemat kulmu mitu korda järjest, sest erinevalt roosilise lõpu ja ameerikalikku vormiga superkangelasekomöödiast on Super rohkem nagu jalaga munadesse kui jalaga taguotsa nagu seda püüdis teha Kick-Ass. Vähemalt nii palju võib oletada antud trailerist ja sisutuvustusest.
Usun siiralt, et selline iseseisev tegija nagu James Gunn proovib ja laseb ka kinokülastajal näha ja tunda realistlikku, haiglaselt humoorikat, võigast, ebareaalset, aga sanas vägagi reaalset lugu nihestunud mõistusega mehest ja tema soovist olla kangelane, et oma naine armukese küüsist päästa. Ja nii ongi olemas villian, superhero ja Ellen Page näol pakutakse ka liigagarat naisukest, kellele meeldib mõte kangelasest ja veelgi rohkem idee olla tema sidekick.
Mida julgeks veel James Gunni isehakanud kangelaslikust või lihtsalt veidi hullumeelsest mehest pajatavast filmist oodata? Eks ikka julget lähenemist viimasel ajal populaarseks muutunud realismi taga ajavate superkangelaste filmide keskele.
