OBLIVION - Unistus unustatud ulmest

Ligikaudu kolm aastat tagasi järjelooga "Tron: Legacy" kanda kinnitanud režissöör Joseph Kosinski on öelnud, et tema teine suurfilm "Oblivion" on kummardus 1970-ndate klassikalisele ulmele. Siin on nii selgeid viiteid sellistele klassikutele nagu "Blade Runner" ja "Solaris", aga on ka uuemate ulmefilmide tundemärke nagu "Moon" ja "The Matrix". Need 4 näidet on pigem väga kaudsed seosed, sest "Oblivioni" seob nendega pigem temaatilised sarnasused, aga mitte nimetatud filmide metafüüsilised ja filosoofilised kallakud.
"Oblivion" puudutab ulmežanri suuri sügavusi ainult pindmiselt. Film ehitab üles uue maailma, annab sellele kuju, nime ja mõõtme ning seob neid omavahel küllaltki klassikalise looga mehest, kes mõistab, et maailm, milles elab, on palju suurem ja kohati ka süngem kui talle on antud alust arvata.

Ometi ei laena Kosinski oma maailma ja mütoloogiat teistelt nii mitmeski mõttes suurematelt eeskujudelt, vaid kõige aluseks on režissööri visioon Maa tulevikust, mil sõda tulnukatega on sundinud inimkonna planeedilt lahkuma. Tsivilisatsioonide asemel laiuvad looduse poolt tagasi võetud tühermaad. Need ei ole viljatud pinnad, vaid imeilusad ja isegi grandioossed orud, aasad ja mäeahelikud. Filmi aluseks on Kosinski enda idee, mis kasvas graafilisest novellist stsenaariumiks ja nüüd mitu aastat hiljem eepiliseks ulmefilmiks Tom Cruise`ga peaosas.

"Oblivionis" on peidus tundmused sellistest klassikalistest ulmefilmidest nagu "Planet of the Apes",  "When Worlds Collide" ja nende hulka sobiks ka esimene kosmose äärealasid avastanud ulmefilm "Forbidden Planet". Klassikaline ulme paistab olevat Kosinski suurim mõjutaja. Lugu on räsitud modernsetest ideedest ja žanri tunnustest, kuid selle ümber ehitatud legendaarium pürgib minevikku, et esitleda seda omakorda täiesti uuena.

Režissööri visiooni originaalsust tõestab ka tõsiasi, et film oli enne mitu aastat graafilise novellina paberil, mida ilmestasid nüüd filmikeelde tõlgitud pildid ja maailma kirjeldavad tekstid. Enam kui tõenäoline on ka see, et tõelise vanakooli ulme huvilisena ammutas Kosinski oma ideid läbi nende sadade ulmefilmide eelmisest sajandist. Nii sündiski visuaalselt 21. sajandi ulmefilm, aga maailma loome koha peal eelmise sajandi keskele väga hästi sobituv žanrifilm.
Filmis esitatavad küsimused ja esile tõstetud teemad on siiski pärit värskemast ajast, kuid "Oblivion" ei taha mitte kuidagi mahtuda modernse ulme sekka ja seda just loo jutustamise ning üleüldise struktuuri pärast. Üks põhiteemadest on küll mõjutatud 21. sajandile väga omasest inimeseks olemise ja juurte leidmise suurtest küsimustest, kuid "Oblivioni" narratiiv oleks pärit justkui hoopis teisest ajast. Ajast, mil ulme oli avastamisest, uute maailmade loomisest ja meie koha leidmisest universumis. "Oblivioni" visuaalset ilu ja julge uue maailma mütoloogiat halvab aga suurepärase tegelaskonna alakasutus ja korduvate žanritunnuste ülekasutus.

"Oblivion" õigustab igati ulmefilmiks olemist. Kui üldse miskipärast ulme loodi, siis Kosinski nägemus tulevikust on väga hea näide. Sisuline liikumine, tegelaste motiveering ja nendega samastumine kannatab kahjuks mitmeid kordi ümber kirjutatud adapteeritud stsenaariumi ebakorrapärasuste pärast. Nii on filmis kohe olemas teatav emotsionaalne distants vaataja ja tegelaste vahel.
Dramaturgilise sidususe lonkamisele vaatamata on lausa võimatu on mitte hinnata hunnituid kaadreid loodusjõudude poolt tagasi võetud endise tsivilisatsiooni varemetest.Uskumatu on tõdeda, et miski võib visuaalselt veel üllatada ja midagi veel nii lihtsat nagu pilvedest ülalpool paiknev torn, mis on ühtlasi kahe peategelase elupaigaks. Juba selle olemus - üle pilvepiiri ulatuv torn paikneb vaikses taevalaotuses samal ajal kui allpool valitsevad metsikud elektritormid.
Lõpmatu silmapiir tuletaks justkui meelde aega, mil Maa oli looduse ime. Õhtuvalgus ja hommikused esimesed päikesekiired mõjuvad nii ehedalt ja samas loo kontekstis igatsevalt, et emotsioon visuaalse kujundi järgi on garanteeritud. Lisaks veel klaasist bassein, milles supeldes ujuksid nagu taevalaotuses, nagu pilvedes.
"Oblivioni" visuaalne ilu näitab nii tehnoloogilist võimekust kui ka seda, et iga uus nägemus ei nõua erakordset fantaasiat, vaid lihtsustatust ja kindlat visiooni. Vahel peitub ilu kõige tagasihoidlikemas ideedes ja Kosinski tõestab seda mitmel rindel.

"Oblivion" on viimaste aastate ulmetoodangu suhtes üsna ebatavaline film. Hävingut kui sellist ei toimu. Tulnukad ei saabu hiiglasliku armeega. See kõik on filmi alguseks juba ära toimunud. Lugu liigub mööda sõja järelkajasid. Sisu on küll ehitatud üles olulise süžeepöörde esitamise peale, kuid tegelaste rännaku paigutus selles maailmas on ainult üks osa sellest, millist lugu tahetakse jutustada. Filmi esimene pool võtab aega ja tutvustab rahulikult Jacki rutiini ja igapäevaelu. Antakse mõista, millest ta unistab, millest mõtleb ja mida on unustanud. 

Ulmefilmina on tegu väga hea näitega 21. sajandile omastest ulmežanri sulandumispindadest. Mitmed elemendid on kokku toodud, et rääkida lugu armastusest teineteise vastu, inimeseks olemisest, ohverdusest ja mõttest, et ka kõige väiksem mutrike võib masina peatada. Ghost in the machine oleks hea tõlgendus. Nüüdisaja ulmefilmile kohaselt on filmis klassikalise ulme elemendid nagu lihtsalt tulevik ja tulnukad, kuid juurde on lisatud ka väga palju teisi: postapokalüptiline Maa, tehnoloogia ja identiteedi küsimused.

Praktiliste efektide vaatemäng koos kahjuks pankrotti läinud efektifirma loodud visuaalse maagiaga toovad ekraanile looduslikud vaatepildid ja kiired stseenid võitlustest elu ja surma peale. Isegi niigi suurepärase Tom Cruise juures on näha reaalset füüsilist pingutust. Cruise jaoks on tegu viimaste aastate parima rolliga. Selles pole kahtlust. Ulme sobib talle ja tulevaste projektide kohta uurides paistab tema uus trend jätkuvat.

M83-e asutajaliikme Anthony Gonsalese muusika moodustab pool elamusest ja üks kõige intensiivsemaid lugusid "Canyon Battle" tõmbab hinge kinni ka niisama kuulates. Kui sama efekt lisada veel visuaalsele tõmbenumbrile filmi viimases vaatuses, siis peab episoodi lõpus lausa õhku ahmima.
Film jätab vaatajale terve hunniku suuri küsimusi mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Need ei häiri küll loo hargnemist, kuid tekivad siiski hiljem nähtut seedides. Lahtised küsimused tekitavad soovi seda universumi uuesti külastada. See muudabki "Oblivioni" maailma mitmeid kordi suuremaks kui lugu ise.

Suur emotsionaalne skaala (identiteet, minevik, armastatu, iseendaga kohtumine) ja eepiline mõõde imekauni hävinenud vaatepildiga on "Oblivioni" märksõnadeks. Kosinski filmis on peidus mingi ilu, mingi mõõtmatu suurus. See on midagi, mis on viimase aja ulmefilmide poolt unustanud, kõrvale heidetud. Suurus ja spektaakel ei tulene mitte suurejoonelistest kaadritest hävinenud Maa loodusest ja tulevikunägemusele omastest tehnoloogilistest sammudest. Seda on siin ka ja väga palju. Ilu pakub nii Kosinski visuaalne maailm kui ka inimtühjad ahermaad täis kunagise tsivilisatsiooni tundemärke.

"Oblivion" on nii perfektne pealkiri filmile, mis ei räägi Maa päästmisest ega kurjade tulnukate vastu võitlemisest, vaid mehest, kes on kaotanud kõik, mis tegi temast inimese. Kõige hullem selle juures on aga see, et ta on unustanud kõik, mida on kaotanud ja ei teagi seda enam taga igatseda. Ometi voolab temasse igapäevaselt mälestused nagu polaroidfotod, mis püüavad momente, aga ei anna tausta. Seda kuni hetkeni, mil saabub oluline murrang nimega Julia.

"Oblivion" ei paku  suurust ja ilu mitte ainult tõeliselt võimsa tulevikunägemusega, vaid filmi püsivaks tooniks on igatsus nimetu järele, soov millegi ebamäärase saavutamiseks ja tahe näha kaugemale kui see maailm paistab pakkuvat. Peategelast läbivad tundevoolud selle maailma suhtes muutuvad üha enam selgemaks ja nimetu saab nime, ebamäärane muutub selgeks, kuid selguse saabumine ei kaota igatsust. Kaob unustus ja tekib unistus.

Hämmastav on aga filmi loodud universumi suurus. Lugu jookseb mööda oma loodud piire ja seda kõike jälgides ei teki väga palju lisaküsimusi, kuid filmi peale tagantjärgi mõeldes need ometi tekivad.  Lõputiitrite ajal kostunud filmile enamgi kui perfektse viimase emotsiooni tekitanud lugu "Oblivion" (feat. Susanne Sundfør) loob juba uue maailma. Mis sai teistest? Kus nad on? Kas saabuvad ka uude maailma? Nad kõik olid üksteisele nii lähedal, aga ometi ei suutnud nad üksteist näha. Samas tekivad mitmed visioonid kõikide teiste "relvade" eludest. Mis saab neist?

"Oblivioni" ei piira end filmi paigutatud looga, vaid esile kerkib terve uus maailm, mis hakkab elama ja lausa nõuab edasist tutvustust, arendust ja isegi järge. Kui film õnnestub, siis oleks järg väga oodatud. 7/10